Lugupeetud kuulajad Tänases saates sooviksime kõneleda teispoolsuse kujutelmadest piiblis. Kui inimene lähtub seisukohalt, mis omab ka sellist lootust ja aru saama, et on olemas ka täiesti teispoolsus siis ei ole see küsimus temale väga üllata. Aga samas on huvitav tähele panna, et see küsimus, kas teispoolsus on olemas või milline ta on puudutab ka neid inimesi, kes tegelikult peavad ennast materjal istideks. Inimene tavaliselt küsib selle üle, kas sellele elule järgneb midagi või mitte. Sarnastel hetkedel, kui tal on mingid suuremad probleemid või on puudutanud teda ka leinaprobleem. Ja seetõttu ka kõneldes teispoolsusest, on väga raske jääda erapoole tuks. Sellepärast et mõtted või arusaamad sellest, mis võib inimesega juhtuda peale siinpoolse elu lõpu või kas meie elu suunab või juhib mõni jõud väljaspool meie realiteeti. Need asjad on alati seotud mingi isikliku kogemusega. Ja tõepoolest ei olegi võimalik võtta sellist kõrvalvaatleja rolli sellepärast et tuleb isiklikult suhtestada. Mulle meenub ka kunagi mõne aja eest üks selline leinaolukord, kui maati üht inimest. Ja kõne pidas või talituse viis läbi tolleaegsest tavanditeenistusest tellitud inimene, see eeldas siis materjalistliku lähenemist asjale. Aga kõige imelikum oli see, et ta võis küll ju rääkida lahkunud tööst ja, ja tema last sest ja taolistest asjadest. Aga ometigi jäi ka temale tee peale ja see küsimus, mis siis saab edasi, mis selle inimesega selle lahkunuga saab ja kas kõik lõpeb nüüd sellega või on juba lõppenud. Ja huvitav oli siis see, et konkreetne kõneleja lahendas asja siis niimoodi, et oleks luulevaldkonda, tsiteeris siis Neid luuletajaid, kes olid siis värsivormis selliseid mõtteid või tundeid üldse inimesest edasi andnud. Aga samas oli ka kõrvalt vaadates arusaadav see, et ta lipsas osavalt, et nagu vastusest kõrvale sellisel moel. Aga küsimus jäi. Ja küsimus jäi selline ikkagi, mis siis saab edasi? Kas see siin on lõpp või on veel midagi? Ja sellest näitest tahaks ka öelda, et ma arvan, et enamus inimesi peab ka omale elu jooksul leidma vastuse sellele küsimusele ons teispoolsus olemas või ei ole ja kui mismoodi mina temaga suhtlema peaks? Kuna need küsimused on meie jaoks väga isiklikud, siis on paratamatu, et tõepoolest meie suhtestumine sellesse teemasse on palju enam läbistatud meie isiklikest hinnangutest ja arusaamadest meie igatsusest ja lootustest. Kui mõnesse teisesse teemasse näiteks kas tähtede taga on elu või ei ole, see võib siiski külmaks jätta. Aga efektiivsusest kõneldes eeldame me ka seda, et on olemas selle sõna teine pool. Objektiivsus, kas võib-olla teispoolsusest mingit objektiivset teadmist? Kristlaste jaoks on objektiivne dokument. Ma kordan veelkord objektiivne, vahest jutumärkides, aga selleni normatiivne dokument on piibel mille põhjal on alati ka püütud konstrueerida teatud teispoolsuse mudeleid. Ja mis on selle juures väga huvitav on see et ühelt poolt need mudelid on sarnased, aga teisalt on ka suuri erinevusi. Kui me mõtleme näiteks roomakatoliku kirikule, siis seal usuvad inimesed puhastustulle, see tähendab, kui inimene sureb siis pärast surma, kui ta on olnud kristlane. Kui tal olnud kiriku liige osa saanud kõigist Sagnamentidest siis ometi, kui ta pole olnud pühak, kui ta ei ole olnud väga eeskujulik oma eluga kõiges, siis ometi tuleb tal läbi teha üks selline puhastustule etapp ida, katoliku kirikus. Või siis näiteks õigeusu kirikus, mis on selle haru seal selline puhastust tule, kujutelm tegelikult puudub ja küllalt palju on neid idakiriku dialooge, kes ütlevad, et roomakatoliiklased selles osas on läinud piiblist kui algmaterjalist kaugemale. Aga sellega erinevused ei piirdu, on ka veel protestandid kes kõige oma kujutelmad aluseks püüavad ainult piiblit võtta. Siis nendelgi on nõnda, et ühed usuvad pärast surma, inimese hing Läheb jumala juurde. Ta on seal mingisuguses erilises õndsas seisundis. Kuni siis lõpuks toimub viimne ülestõusmine. Teised jälle õpetavad sellesamale piiblile toetudes et hing ei tunne midagi, et inimene sureb ära ja siis ei olegi midagi. Seda võrreldakse unega. Ma jään magama ja ärkan ülesse. Ja on vaid viimne kohus ja ülestõusmine. Nii et need erinevused ka kestlaskonna sees ja piiblile põhinedes on küllalt suured ja kristlik maailm. Ka piiblit tõlgendades on üsna kirev. Kui. Me kõneleksime protestantluse seisukohtadest või protestantide mudelitest teispoolsuse kohta siis tuleb ka öelda seda, et erinevalt katoolsetest kirikutest siis nii ida kui lääne katoliku kirikust on protestantluses enam olnud ehk aluseks just nimelt selline ratsionaalne mõttega asjale lähenemine püütakse kujundada mingisuguse dokumendi, siis piibli alusel oma vaateid. Samas võiks öelda, et katoolsetes praktikates on olnud niimoodi et ka muud kogemused, pärimused, nägemused ja muud taoline on justkui selle teoloogia pisut enda järgi painutanud. Samas meenub mulle ka üks selline konkreetne juhtum. Ma olen õige mitmel korral kõnelenud inimestega protestantide hulgast. Ja kuigi protestantliku teoloogias puudub ka seesama purgatooriumi ehk puhastustule idee, ometigi on huvitav olnud see, et sarnane mudel kordub, kordub selline. Ta on lahkunud mõni lähedane inimene, aga kellest on ka kõikidele teada, et tema pole religiooni ega usku eriti hästi suhtunud. Ja kõnelejatele on olnud nagu see probleemiks. Ja siis on nad kas näinud nägemust või und või on neid vallanud mingi eriline tunne, kus nad on siis justkui kohtunud selle inimesega selle lahkunuga. Ja nad räägivad hiljem, justkui see lahkunu oleks öelnud, et ta on mingisuguses sellises vahevormis. See on nüüd bioloogiliselt raske küsimus, kuulates seda. Ma ei oska need inimesed ka ise vastata, mis see on, kas see on soovunelm või see on tõepoolest mingisugune tõeline elamus ja, ja meie siin täna ei julge selle kohta ka hinnangut anda. Aga kokkuvõttes võime ka öelda, et ega protestantlus pole ka päris ilma sellistest kujutelmadest, mis on justkui, ütleme, piiblivälised, need on nagu inimese enda kogemused. Küsimus ongi paljuski selles, kuidas ja missugusena me kristlastena piiblit vaatleme. Millise võimaluse piibel ise siinkohal pakub? Põhimõtteliselt on kaks suuremat lähenemisviisi, esimest võiks nimetada selliseks ortodokssaks või traditsiooniliseks. Selle kohaselt vaadeldakse piiblit just esmajoones kui ilmutusliku informatsiooni allikat. See tähendab, et kui me piiblist midagi loeme jumala kohta teispoolsuse kujutelmad kohta, seal räägitakse jumalast mitmesuguste väljenditega siis nendest väljenditest püütakse ka luua seda pilti. Ja mismoodi siis teisel pool on seal jumala juures. Just selline lähenemine teeb võimalikuks ka kõik need erinevad mudelid, millest me siin just kõnelesime. Sellest on ju ka näiteks tegelikult puhas tuleõpetus mõnetegi piibliga seotud. Nimelt vähemalt Pauluse kirjades on juttu sellest, et kestlased, et nende töö katsutakse läbi ja kui ta ka ikkagi kristlane on olnud, aga halvasti on elanud, siis ta küll pääseb jumala ees, aga ometi otsekui läbi tule. Need võimalused on erinevateks mudelit, eks tegelikult piiblis eneses juba olemas. Ja kui lugeda varasemat dioloogilist keerandust, siis vaidlus käibki selle üle, et kuidas seda ilmutusliku informatsiooni õieti tõlgendada, kelle pilt on adekvaatsem? Eelpool kirjeldatud pilti võiks nimetada selliseks staatiliseks. Sellise variandi korral nähakse piiblit justkui ühte jumala poolt korraga esitatud täielikku ilmutust. Nii et jääb tõepoolest üle siis võib-olla vaielda ja öelda, et mis seal pildi peal on oluline või mis on olulisem kui mõni teine asi. Aga need on ka teine võimalus. Selle teise võimaluse korral nähakse piiblit ja jumala ilmutust sellises ajaloolises perspektiivis niimodi, et jumal on ajaloo kestel ennast inimesele ilmutanud. Ja eks piibelgi ole kirjutatud ju pikkade sajandite jooksul. Sest see on justkui selline pool inimkonnale, kus on klassid. Ja samas selle kooli puhul on ka selline omapära, et nõutakse inimkonnalt ka just sellist vastutust niipalju kuivõrd Ta on õppinud või mitmendas klassis. Ta on. Et kui me kooli võrdlust veel edasi kasutada, loodame, et kolmanda klassi õpilaselt ei küsita seda, mida näiteks seitsmenda klassi õpilased Samamoodi ka siis pühakirjas püüamegi nüüd kirjeldada kahte kujutluste paari nende arengus. Esimene oleks jumala kujutlused ja kui me alustame piibli ajalooga päris algusest, siis üks esimesi piiblitegelasi on Aabram. Rändkarjakasvataja ajalooliselt, et noh, oleneb nüüd sellest, kuidas üks või teine ajaloolane millisesse sajandisse ta paigutab, aga nii või teisiti see jääb kuskile 2000 enne kestust kuni kuni mõne käsitluse jääriga 1500 enne Kristust. Aga tegu on küllalt vana ajastuga ja piibel kirjutab haaramist nõnda. Kui Aabram oli 99 aastat vana, siis Jehoova ilmutas ennast Adromile ja ütles temale. Mina olen kõigeväeline jumal, käi minu palge ees ja ole vaga. Nüüd viibivad edasi lugedes leiame seda, et tegemist on sellesama jumalaga. Ometigi Abrahami arusaam jumalast on tõenäoliselt üsna teistsugune kui meie tänapäevaste inimeste arusaam. Jehoova ilmutab ennast Abamile, ta on issand jumal aga ta veel puhul ei vastandu teistele jumalatele. Aabram tõenäoliselt usub üsna rahulikult, et on olemas ka teised jumalad ja nendest ei ole palju juttu. Ainult on jutt, et see jumal, kes ennast ilmutanud, see on temaga isikliku suhtelepingu loonud ja nad on, peab just teda teenima. Nüüd siit edasi minnes järgmine suurem piiblikangelane, kes ka meil üsna tuntud on ja Me teame, temast kindlasti on raadiokuulaja kuulnud, on Mooses. Moosese ajast on 10 käsku, 10 käsk algab esimese käsuga. Mina olen Jehoova, sinu juurde, jumal, kes sind tõi välja Egiptuse maalt orjusekojast, sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval. Siin tuleb juba vahetegemine, sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval. Tihti avatakse tänapäeval ekslikult, et siin tehaksegi siis esimest korda piiblis põhjalikult see vahe sisse. Et on olemas ainult üks jumal ja kõike muud üldse olemas ei olegi ja et inimesed ei tohi ennast kujutlustega eksitada. Ja noh, samamoodi mõistetakse, on viiendas Moosese raamatus kuulus she maa palve, see on juudi palve. Ja see algab sõnadega, et kuule Iisrael, Jehoova, sinu jumal on ainus või issand, sinu jumal on ainus. Ja sellele toetub üldiselt ka siis õpetus monoteismist ehk sellest, et on olemas ainult üks jumal. Ometigi tõenäoliselt ajastus, kus alla keerata pandi ja kus seda esimest korda hakati palvetama. Et ei tähenda see ainus mitte numbriliselt ühtle vaid tähendab, et on esimene, kõige tähtsam, kõige kallim. Ja nõnda siis võiks ütelda, et vana testamendi, esimesed haavatud Moosese raamatud ja kuningriigi aeg enne seda siis veel veel kohtumisest, võtke aeg neile kuulajatele, kes piiblit tunnevad. Võiks ütelda, mahuliselt peaaegu pool piiblit. Tegelikult ei räägi mitte sellest et on olemas ainult üks jumal, nii nagu hilisemas piiblis vaid eeldatakse, et jumalaid on palju aga ainult ühte tohib teenida. Nii et me võiksime rääkida monoLaatriastumite monoteesmest, kasutada võõrsõnu. Veel on üks selline sõna, mida kasutatakse selle olukorra kirjeldamiseks on Henoteism, see tähendab, et üks jumal on üle kõige ja teised on siis väiksemad. Se Iisraeli vabast, kellest piibel ka ajaloolise dokumendina tunnistab ja see nad on selline ajalooline fakt. Umbes aastal 500 enne Kristust või natukene varem viidise rahvas Paabeli vangipõlve tablooniasse. Ja seal nad olid sajandi jagu. Piibel kõneleb 70-st aastast küll, seal võis kõikumise olla veel lisaks ette ja taha, sest need inimesed ei viinud mitte kõik ühe korraga. Aga umbes sellel ajastul toimub oluline jumalakäsitluse muutumine. Ja ma tahaksin lugeda ühe lõigu Jesaja raamatust, kus prohvet kõneleb väga huvitavalt, ta kirjutab, nõnda kõneleb nõnda. Nikerdatud kujude valmistajad on kõik tühised ja nende lemmikud ei suuda aidata. Nende tunnistajad ise ei näe ega tea, et nad peaksid häbenema. Kes küll peakski valmistama jumala valamu kuju, millest ei ole kasu? Vaata kõik selle austajad jäävad häbisse, sepistajad ise on ainult inimesed. Raudsepp võtab tööriistad. Ta pääsi tulel vormib Vasavatega ja taob oma käsivarre jõul. Temalgi tuleb nälg, jõud kaob, kui ta vette Joosis, ta väsib. Puusse, pingutab, möödu, nööri tähistab kriidiga, voolib kaabitsatega, märgib sirkliga ja valmistab mehe sarnase kuju ilusa inimesega taolised, see asub kojas. Ta raiub enesele Seedreid, ta valib raudtamme või tamme ja laseb metsa puude hulgas oma tarbeks tugevaks kasvada. Ta istutab loorberipuu. Vihm kasvatab selle suureks ja sellest saab inimesele kütet. Ta võtab seda enese soojendamiseks, samuti ta süütab, et leiba küpsetada. Ta valmistab sellest koguni jumala ja kummardab seda. Ta teeb sellest nikerdatud kuju ja põlvitab selle ette. Selline kauni irooniaga räägitud pilt sellest, kuidas inimene ühest osast puust küpsetab, endale süüa, teeb tuld ja teisest puust teeb endale jumala seda kummardab. Me näeme, et siin vaadatakse sellisele Polotteistlikule maailmale, kus on palju jumalaid. Ja neid jumalaid esindavad siis kujud. Ega tegelikult ei olnudki ja tolleaegsed inimesed mitte sugugi kõik nii rumalad, et nad oleksid uskunud, et nad kujud ise ongi jumalad. Väga paljus oli ikkagi ideoloogia selleni, et see kuju oli vaid jumala esindaja. Ent ometigi me näeme, et siin juba astub sisse selline piibellik, materialism võitlused ebausu vastu, väga põnev on ka lugu beelist. Seal on prohvet Taaniel, kes kutsutakse kuninga poolt vaatama, kui vägev jumala kuju veel, kes väga palju toitu sööb. See on kuninga jaoks on märk sellest, et et see kuju on elus ja kui ongi tegelikult jumal. Daniel teeb siis sellise triki, et ta laseb kuningal selle kuju ümbruse vaikselt jahuga üle puistata, nii et keegi ei tea. Järgmisel hommikul nad lähevad vaatama, nad näevad, et preestrid on öösel kõik selle toidu ära söönud, mis kuivate on pannud. Nii et kuskil sellest ajastust siis tulevad kujutelmad. Et tegelikult maailmas on ainult üks jumal ja ülejäänud kõik on pigem ettekujutus või siis mingite alamate vaimude sisendus ja tegelikult ei ole üldse jumalatega tegemist. Kui jumala kujutelmad veel rääkida, siis uues testamendis me jõuame ju kõige omapärasema paradoksina mille pärast tegelikult võib arvata ka Jeesus hukati. Ja mille pärast kindlasti lahknesid juutlus kristlus kui kaks erinevat usundit. Nimelt juudid kinnitasid, et on ainult üks jumal ja nad rõhutasid seda numbrit, üks. Samas aga kestlased ütlesid, et on üks jumal. Jaga rõhutasid numbriteks ka, et see üks jumal on ennast ilmutanud kolmes isikus. Jeesuses jumalas, isas ja pühas vaimus. Me näeme, et piibli raamatut tänase jooksul see jumalakujutelm on arenenud õige tugevasti. Võib siia veel juurde lisada ka seda, et tavaliselt bioloogide poolt ikkagi nähakse seda jumala tahtena ja ka selles, et inimkond on valmis vastu võtma seda teadmist et jumal koolutab aeglaselt oma mõõdu ja oma tahte järele ka inimkonna teadvust. Nüüd teine selline valdkond on ka surmajärgse maailma kujutelma valdkond. Samamoodi nagu jumala kujutelmad on ka piibliraamatu lehekülgedel läbi elanud sellise arengu jõudnud täiusele. Samamoodi on olnud ka suse kujutelmad, aga kui taas tuletame meelde Aabrahami ja tema otseste järeltulijate perioodi siis tollel vanal ajal oli ikkagi valdav arusaam selline et kui inimene elab õiget elu siis see elu on edu, kas arusaamad olid suunatud põhiliselt siinpoolsesse. Nii et võiks kommenteerida, et kui vanal stagnaajal öeldi võib-olla ajaloos, et keskajal kirik ja piibel õpetas seda inimestele, et eriti vaestele ja rõhutud klassidel, et hea elu tuleb teisel pool, siis võib vastu vaielda, et piibel ta seda kõike mitte nii üks-üheselt ja Aabrahami ajal oli kõik, vastupidi. Sellel ajastu perioodil oli siis valdav see arusaam, et tõepoolest inimene peab selle elu nii hästi elama kui võimalik ja kui see ka õnnestub, see näitab, et inimene on jumala ees. Õige. Muidugi tuleb ka öelda seda et ega sellel ajaperioodil ei räägitagi palju teispoolsusest ei ole ka piibli lehekülgedel suurt sellest jõutud. Aga ometigi on nendele mõtetele juba ka küllalt vana testamendi keskel sellised vastu vaidlejad. Surma puhul, räägib Iiob, vaidleb vastu, vaidleb vastu, võib-olla arusaamale, kas õige elab alati hästi. Ja tal on selline arusaam, et seal teispool küll midagi on, aga ometigi see on kuidagi tagaplaanil inimene ei saa kõike seal hulga kätte. On siis juba teistlaadi, mõttetab salmides 70 kolmandas salmis juba levib taoline idee, et ega kõik siinpoolne hea ei peegelda tegelikku olukorda. Nii et sellest võiks juba hakata nägema ka selliste kujutelmad pööret teispoolse elu poole. Nüüd surmajärgsesse elusse on ka mitmesugust suhtumist veel. Näiteks vahetevahel võib tulla isegi piibli lehekülgedel ette selliseid kahtlusi. Ja kui me koguja raamatu kolmandat peatüki loeme alates 18.-st salmist, siis koguja on väljendanud isegi taolist mõtet. Ma mõtlesin südames, see on inimlaste huvides, et jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on vaid lojused. Sest mis sünnib inimlastega, sünnib loojustega. Meil on seesama saatus nagu sureb üks, nõnda sureb teine ja neil kõigil on ühesugune hing ja inimesel ei ole paremust loiu seest, sest kõik on tühine. Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. Kes teabki? Kas inimeste hing tõuseb ülespoole? Võigas lojuste hing vajub maa alla. Nii et me võiksime nüüd, kui me tegeleksime ainult koguja raamatuga, päris sellise kurva pildi või arusaama saada teispoolsuses justkui poleks midagi. Aga kui me läheme ka piibli lehekülgedel edasi see arenguga siis tõepoolest juutide Babüloonia vangipõlve ajal algas uus arusaamade etapp. Ja kui me kasutame nüüd korraks ka üht raamatut, mis jääb vana ja uue testamendi vahelisse perioodi see on siis teine Macabita raamat, see raamat ei ole mitte kanooniline piibli raamat, kuid on siiski mõne kiriku jaoks oluline ja piibli ja Iisraeli rahva ajalooga seoses. Tõepoolest asendamatu raamat. Ja oma seitsmendas peatükis kõneleb reast inimestest, kes hukkuvad oma õigeusu nimel ja seal on juba kirjas nende inimeste kujutelmad või vähemalt nende suhu on pandud siis siuksed sõnad. Nad usuvad, et on ülestõusmine, nad usuvad, et on teispoolne elu, kus nemad saavad õiglase tasu ja samas nende vaenajad, need saavad karistuse oma vale käitumise pärast. Ja. Me võime öelda seda, kui jõuame uue testamendi juurde siis uue testamendi kristluse pilt on täpselt samasugune lugu. On täiesti kindel arusaam sellele elule, järgneb teispoolne elu, järgneb jumala kohus, ülestõusmine, igavene elu ja nii edasi. Tasub meelde tuletada ka uues testamendis apostlite tegude raamatus siis Stefanuse, see on üks algkoguduse esimese märtrit tema surma, tema surma kirjeldus on selline klassikaline lugu, millest siis on paljud saanud taolist inspiratsiooni. Ja muidugi kõige tähtsam uue testamendi juures on ikkagi Jeesuse enda surm. Mida kristluses siis peetakse aluseks usklike pääsemisele ja nende viimsepäeva kohtu läbimisele ja ka igavesele elule. Kokkuvõtteks tuleks öelda ilmutuse mõistest lühidalt. Et ilmutus ei seisne niisiis mitte nendes kujutelm, andes või selles kirjelduses, mida piibel esitab, mis teisel pool on. Vaid ilmutus seisneb selles, et piibel jäädvustab meile ajaloolise olukorra milles seal on inimesi kõnetanud ja neid edasi juhatanud ja milles ta juhatab ka meid, kes me seda ilmutust.