Apteek. Indrek Vainu tere hommikust, ilusat hommikut. Täna fookuses on, millest räägime, nagu ma aru saan, siis sa oled pühendunud nüüd siin viimasel ajal ikkagi mängude teemal ei ole tapnudki ise väikest viisi telefoni jaoks mängu. Kokku keevitama võib olla küll, jah, võib olla küll, et peab ju midagi proovima, inimene peab ennast nii-öelda vormis hoidma ja noh, mis siis apteeker muud teeb, kui midagi äppidega nikerdab, nicer nikerdab midagi tagaruumis, aga jah, täna tegelikult räägiks natuke üldisemalt, et miks me üldse mängime või, või mis on see, mis inimesi paneb mängima. Et kõik ju teavad siin viimase nädala jooksul on olnud palju juttu sellisest mängust nagu klapib ööd. Ja noh, kes seda mängida sai, seal sai mängida ja teab, et tegu ei ole ju mitte mingisuguse erilise mänguga. Väga lihtne, võtad, võtad selle rakenduse kätte, mingi linnukene on ja kukud seal, vajuta. Jah, selle mängu point on siis see, et on torud, mis on kasvanud maast välja ja tulevad ka üleval taevas tõmbas nagu need supermaarjarohelised torud ja sa pead selle linnu sealt nendevahelises läbi juhtima niimoodi, et et kui sa kusagile vajutasin, Lindmudki vajub ülevalt alla siis ta tõuseb korraks õhku. Aga selle mängu puhul on selline paradoks, kuigi ülesehituselt kohutavalt lihtne. Sest tegelikult mängida seda elajalikult raske just iga kord, kui sa saad seal linnas korduvalt läbistasid ühe punkti, mis on rekord, on viis, mul on neli. No just et. Ja selle tuules ma hakkasin mõtlema, et mis siis teeb nii lihtsast mängust midagi sellist et miljonid või isegi noh, ütleme võib-olla isegi kümned või sajad miljonid inimesed on sellest kuulnud ja olge seda ise mänginud. Ja muidugi nüüd kui ta noh, ta oli tegelikult olemas juba ammu alates eelmise aasta maikuust ja nüüdse arendaja, kes selle tegi üks väike vietnami mehikene nimi oli ka tongin, kui n tegi selle mängu valmis, seisis seal tal seal abstori riiulites ja üks päev järsku avastati, et oh, nii lahe mäng ja massid hakkasid seda mängima, aga tema närvid ei pidanud vastu, sest tema oli teinud nii-öelda rahuliku mängu enda arust, mida inimene lõõgastavalt mängib, ei lähe närvi midagi, kõik on hästi. Aga võta kinni, inimesed läksid täiesti hulluks, kui ta selle maha võttis, inimesed nutsid nii-öelda sotsiaalmeedias kurbi pisaraid, ta sai tapmisähvardusi, lubati talle kere peale anda, mõni inimene lubas isegi enesetappu teha. Ja kuni sinnamaani välja, et, et näiteks need telefonid, kuna seda mängu elamu saada ei ole siis kui ütleme siin Aifon viis maksab siin kusagil uues peast, ma ei tea, 700 eurot näiteks siis ilmusid müügile telefonid, kus oli, mängi sisse installitud nii-öelda noh, telefon ise, noh, suva, saad seitsme sotiga uue, onju aga, aga mängu ju seal ei ole, nii et mänguga telefonid isegi küündisid seal hinnad kahe, 3000 dollari juurde isegi rohkem. Ei jaa. Et said ostamal telefoni, kus oli mängima sees olemas läppi, pöördja aga sellele tehti kohe mingisuguseid kloone. Sellele tehti kloone, sest et no tegu nagu ta, nagu sa mängu loojad ise ütlesite, noh, tegu oli ikkagi kahe-kolme päevatööga. Ja nii ta valmis sai. Aga ma hakkasin mõtlema, miks need inimesed nagu täitsa hulluks läksid, on ju ka varem olnud neid lihtsaid mänge kasvõi näiteks kändik crash või või noh, näiteks häiri pöörds või mingisugune Trised vane vanemast ajast pakk männid või isegi pongid, et mis, mis on selliste ülilihtsate mängudes. Ja see võti tegelikult peitub inimese ajukeemias sellest mis, mis nii-öelda ütleme ütleme otseselt välja, mis narkootikumi ajust tuleb, et see mõnuaine, mis paneb inimesi peamiselt mängimas, saavutusse, õrn balanss, nii-öelda ärevuse ja igavuse vahel ja, ja see, et sa oskad, noh et sul on piisavalt seda oskust selle ärevuse ja igavusega mänge ära võita. Et kui sa oled liigosa, siis see mäng muutub liiga igavaks ja sa ei saa piisavalt enam seda mõnuainet. Ja kui sa oled jällegi nagu noh, vähe osav, siis, siis sa saad frustratsiooni, aga siis tekib selline, ütleme, madalseisu kaotuse madalseisust. Kui sa võidad, vallandab sul dopamiini, sellele lisandub veel niuke adrenaliini väike, niisugune pursak ja sellest tuleb eufooria ja see on see, mida need inimesed selliste väga lihtsate mängudega taga ajavad, sest et noh, kui sa, ütleme, ma ei tea, oled tavaline poemüüja. Sul on terve päev niisama passinud, et sa ei ole seal kuskil Peremarketi kassas passid, müüdi ei no ütleme, et hall pandi moodi kinga. Harv, harva käib sul seal inimesi ja sul aega mängida, sa tegelikult idee, mitte midagi, aga sa oled selles mängus, oled hea, sa oled milleski üliosav, sa saad kogu aeg nii-öelda järgmist siukest laksu ja, ja sul on väga mõnus, on sa midagi, oskad hästi sul vajalikud ained vallandavad ja samamoodi siis kui see nii-öelda mänge ära jääb siis sulle jäävad ained puudu ja tekivad suht tüüpilised jällegi sõltuvus sõltuvusaine võõrutusnähud, et noh, näiteks mida, mida mängude puhul on tavaline, et inimesed lähevad otsima siis mingit sotsiaalset heaolu lähevad kuhugi Facebook'i midagi kirjutama, neid. Kõikide arvutimängude puhul minu arust praktiliselt kõikide puhul, mida mina olen mänginud, on alati ka üks hästi selline oluline ühendav moment ja see on see frustratsiooni moment, kui mingist hetkest mingist kohast enam edasi ei saa. Absoluutselt iga mänguga niimoodi siseneb mänge ka huvi ära ära, aga siis kaob ära. Aga ausalt öelda tegelikult see sõltuvus ka nagu sa võtad Järvaata vaata seal. Tekib selline asi, et kui sa jõuad selle sellele tasemele, et sul nagu veel oskust oleks. Aga noh, ütleme mängu loogil loogika põhjusel mingisugusel mingisuguse asja tõttu enam edasi ei saa mingi viletsusele ja mängudisainis ei, see, et sinna taha kinni siis on see, et su, see noh, nii-öelda sisemiste ainete tase on jõudnud sinnamaani, et selleks, et saada seda ainet, mis seal sa varem said, kui see mäng veel lihtsam oli, kui sa edasi said, sa enam ei saa edasi ja sa ei saa enam ainet ja sul kaobki huvi ära dopamiini, adrenaliini, dopamiini, adrenaliini ja seal on veel muid peenemaid asju ka, mida, mida saadakse olenevalt mängu tüübist ja sul kaob huvi ära, sa saad aru, et siit ma enam ei saa oma doosi kätte. Sa lähed otsima järgmist asja, sest et noh, ikkagi ka hais, koor on või noh, nii-öelda maksimumpunktid, mis sa oled võimeline, on ka üks sihuke vallandaja. Et sa mängid selle järgmise parema tulemuse peale, et sa kogu aeg tunned, et sa oled veel parem, kui sa varem olid. Et niisugused huvitavad asjad on ja need muudavad väga kerged mängud väga sellisteks paeluvad kõik ju kõik, me oleme elus mänginud solitaari solite äris on see põhiline osa, et ta ülirahulik, mäng, aga lõpus ja need kaardid hakkavad kukkuma. Ja see tunne näed, ma tegin ära. Kunagi sattusin ühe solitari fännile foorumisse, kus kus inimesed siis kirjeldasid oma rekordeid, mismoodi mängitakse, seal oli inimene, kes noh, ei olnud Maide stiilis juba mingi 5000 mängu järjest kaotanud, kes oli nagu kõik mängud järjest ära võitnud ja siis olid mingid nagu selliseid, kes siis olid nagu võimalikult kiiresti väheste klikidega selle ära võitnud. Tohutu rahvas oli, kes, aga ütleme niisugust elualade poolest, kes seal olid mõned turvamehed, valvurid. Kooliõpilased ja nii edasi, tegelikult tegelikult kui sealt minna veel selliste lihtsamate sõltuvust tekitavate mängude peale tagasi, siis minu esimene selline tõsine hullutaja, ma arvan, vist oli ikka, see oli vist ikka see hundi ja munamäng, vaata ma laenasin seal isegi mingisugused sõbralt õhtuks endale koju. Mängisid läbi ühe õhtuga ei mänginud seda ei, sa oled läbi. 109 üheksa, üheksa sai ja siis läheks nullist uuesti. Okei, ja, aga, aga mingil hetkel ma sain selle ise ka siis sünnipäevaks, osteti kusagilt kusagilt mingisugusest üliväikesest putkast umbes aastal 91 92 ja mul oli silmal sellise hokiväravad ja siis ma võtsin selle väikese mänguga igale poole kaasa, litrid lendasid hoki väravasse Stories. Mõtlesin selle igale poole kaasa, mäletan ühe korra ma võtsin selle kaasa keka tundimistega metsas. Ja siis seal oli mingisugune olukord, kus kõik rullusid lume sees ja pärast seda see mäng enam ei töötanud mul taskus oli seal lumest läbi käinud, niiet. Et aga samas samamoodi selle nii-öelda vanal munamängul või Nuubaga diil või hokihokiversioonil, et need on ikkagi see, et, et mis, mis, mis teeb seal sõltuvus on see, et sa tahad paremat tulemust saada, siis on see, et on võrdlus, noh, ütleme sinu puhul siis klassivennad tõenäoliselt keegi kuule, mul oli 328 ja sa olid seal kuskil, ma ei tea, 90 juures. Siis on niuksed ministrateegiad. Et ma nagu kuidagi saan olla sellest mängust kaval mäng on tegelikult suht lineaarne olla mingite nippidega kavalam ja muidugi lihtsus ja kiirus on need asjad, mis omakorda veel panevad inimese sõltuma. Aga noh, kui niimoodi hakata kokku võtma, siis kui te mängite mingit lihtsat mängu, vaadake, et kus kohas tekib see ärevus, millal see raskusaste on nagu piisavalt suur, et sul sul on ärevusolevas ja, ja siis balantseerimisele ärevuse igavuse vahepeal ja seal on see, et mõned kirjeldavad seda tunnet, mis saavutatakse nii-öelda hästi kulgeva mänguga, on, on sarnane mingile meditatsioonile või sellisele valgustatud seisundile. Et kes, kes, kellel siuksed lihtsad mängud telefonis on olemas, võiks ära proovida. Ja siia lõppu ma lisan ühe äpi soovituse, mis on nii androidil kui aju essil olemas ja selle mängu nimi on blendoku. Et tegu on siis värvide järjestikuses panemise mäng nagu, nagu et sa pead nagu saama ühest toonist teise, ütleme heledamaks tumedamaks värv, seitse hooaja seal mängus on neid ikka rohkem neid toone ja, ja ta on jällegi sihuke. Ta on kõikidest nendest sõltuvusmängudest võib-olla niisugune kõige sõbralikum, et sa õpid nagu värve tundma ka mingit pidi või värvitoone eristama. Aga ma ise proovisin seda. Ega ta ikka päris kiirelt nagu ronis pähe ja hakkas seal oma oma elu elama ja nõudis, et ma ikka võtaks järgmise leveli ette. Tõsiselt tervistkahjustav soovitus. Soovitus kui keegi tahab mingisugust sellist mõnusat kerget meditatiivset seisundit mingi jooksma, aga loomulikult, ega tegelikult ühe hea arvutimängu või siis ka äpi mängu vastu ei saada. No vot, head mängimist, aitäh, aitäh.