Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Viimasena hääl kõlab ärevaid hoiatusi kesklassi kadumisega kohta millest paraku on seesama keskklassi ise süüdi. Keskklassi moodustavad korraliku haridusega oskustöölised ja spetsialistid. Neist olulisele osale makstakse palka uute asjade ja teenuste arendamisest. Küsides, milliseid uusi asju on vaja, leiab palju vastuseid uute tarbeesemete seast. Paratamatult peab leiutama kavusi, asju, mis teevad inimeste eest töö ära. Arvata, et masinad pannakse tegema töid, mis on inimesele ebameeldivad seda aegade jooksul tehtud, eriti nende tööde osas, mis on inimesele ohtlikud. Ometi leiab vähe näiteks koristusroboteid, kuigi nende tegemine poleks tehniliselt üle võimete käiv eriti arvestades märgatavalt keerulisemate tööde jaoks valmistatud robotite olemasolu. Demonopiski üpris banaalne. Vähemalt nii öeldakse raha kohta. Ehk miks kulutada vaeva roboti peale, kui sama töö teeb ära madalapalgaline lihttöö tegija. Masina leiutamise ning kasutuskulude senine majanduslik tasuvuspunkt oli vabrikutöölise asendamise koha peal. Täna ka osatakse teha paremaid roboteid ja kui tööd teeb inimene, keda peab kaua koolitama ja kes nõuab seejärel kõrget palka ja puhke läbi siis hakkavad roboti tegijal näpud sügelema. Näpud sügelevad tal siis raha järele, mida maksab kirjeldatud kalli tööandja. Tavaliselt siis ettevõtte omanik. Niisiis hea hariduse ja kõrge palgaga keskklassi kuuluvad inimesed leiutavadki teineteise asendamiseks tehnilisi lahendusi. Jättes lihttööd madalapalgalistele. Rikas Teie vaeste vahel asuva sotsiaalse kihi kadumise tõttu kardavad paljud vaatlejad rahutuste kasvu kui endised korraliku sissetuleku ja elukvaliteediga kodanikud kasvatavad ja radikaliseerivad vaeste massi. Ajal, kui rikkad rikastavad pelgalt sellepärast, et nende käes olevat. Kapital muutub lihtsalt väärtuslikumaks. Tegemist on masendava väljavaatega tehnoloogilise progressi mündi teise küljega. Kaks tuntud majanduse ja tehnoloogiavaatlejad, Massachusettsi tehnoloogiainstituudis töötavad Erik Brunei Olson ja Henry McCarthy. Kood välja natukene lohutavamast stsenaariumi, nendesse, miks on mitte muretseda töökohtade kadumise pärast, vaid rõõmustada Töökohtade siirdumise üle. Vähemalt lubab nii oletada lähiminevik. Töökoha siirdumine tähendab uute ametite sündimis pole alati seotud vana koha kadumisega vaid uus tehnoloogia sünnitab uut võrdlemisi ja siis ka uusi probleeme, mida peavad siis inimesed tõenäoliselt oma tööga ära lahendama. 600 on tööjõuturu näitel on viimase kümnekonna aastaga arvuti tasunud tööd tegema 51-l protsendil tööprotsesside juures aga samal ajal on tööhõive kasvanud. 1,1 protsenti. Seda ei ole küll palju, aga lohutuseks sobib seegi. Näiteks hakati pangandusest telereid asendama pangaautomaatidega. Ja selle ameti oleks võinud kuulutada välja surevaks. Ometi aitäh, koguarv suurenenud, sest tänu automatiseerimisele on pangateenuste arv suurenenud ja inimtööjõud on asunud uutele töökohtadele, mida varem ei olnud. Seda loomulikult juhul, kui nad on valmis õppima. Olgu arvatud, et siin on peidus suur koolireform, sest inimesed õpivad tulevikus teisiti ja teisi asju, kui täna. Nad õpivad enamasti, olles tööl, eelistatavalt fokusseeritud lühikursuste kaudu. Kogu elu, nende õppetöö edukust ei kontrolli õpetaja vaid palgamaksja, mistõttu suhtumine õpetatavasse ja õpetamise kvaliteeti muutub samuti. Brunei Alpson McCarthy. Ütlevad, et tehnoloogia areng suurendab tööpuudust vaid juhul, kui inimestel puuduvad vajalikud oskused. Aga masinad ei määra meie tuleviku, kui inimene viitsib end koolitada ja oskab muuta uued olukorrad lisaväärtuste loomise võimaluseks.