Saates kirjutamata memuaare jutustab täna Järvamaalt pärit Eugen Mamai, kelle sünniaasta on 1925. Tegelikult minu minu aalse käigust on? Ei, ma kirjutasin sellest, siin teevad väga vähe raha, väga vähe on järgi. Jäid igavesti noordiks. Kõrvalgi see oli viienda märtsi hommikul käe vigaseks, sain Siiversi surnuaeda, see oli viimane viimane kohtus. Selle Narva jõe läänekaldal olid kaheksa minutit, anti suurtükituld, anti sellesama selle sillapea pihta. Aga siis oleks pidanud ju tule üle kandma üle jõe. Aga seal olid ju seesama lenge, tindisuurtükivägi oli seal kõrvalsõjad doktoritöö kilomeetri peal oliitjat teadsid. 60 meest vist seal oli, need läksid. Rünnak oli kümmekond minutit, sõi, neli meestanud rivis oli. Ja siis, kui meid juba õhtul meid hakati sinna ei pea sidumispunkt masinad punkti viima masinatele laadima siis selle kombanis viis, vanem Satrani siis oligi oma poisse saatmas, tema oli ka nagu social ja korda Salmset. Alles Sekse kompanjaaliasse ekse kompaniidid. Grupi läksime uuesti. Mina ei mäleta, see oli nagu halb unenägu, neil jalad olid nagu vatist all, oli. Mitte ei kartnud ega lihtsalt, kõik mehed ümberringi ju kokkuvõttes tõuseb, kes ei kuku enam, teeb käsigranaati, püüdsin tagasi visata, aga jäin hiljaks, nii. Võttiski käe. Jah, ja see oli tegelikult kõik üks väli, nii häda. Mitte midagi ei olnud erinev. Kas te olete vasaku käega, Renate, vasaku käega viskasin, mis oli ligemal mul võtta. See öelge mulle võlv, et samaga tagasi viskasite raisad jõudsid imega, see lõhkes ka enne, kui enne, kui me õieti vile, Kaidliku ene disain. Kaks raskelt haavatud oli seal sellepärast nende pärast ära viska singid. Septembripäevil 1944, mil Kagu-Eesti oli punaarmee valduses moodustati kusagil Virumaal eestlastest eriüksus ja algas salaoperatsioon, millest seni pole laiemale avalikkusele räägitud. Eriüksus ja selle juht kandsid sama nime Vaide. Tema oli Allovitsertima, peksis seda, kui siis eestisse tülli, Dima peksis diviisi ülem, aus Bergile, dividendi sakslane mõlemad kaptenid olnud. Millegipärast see oli siis eestlase solvumise pärast kaklema läinud. Valju oli kõva spordimees. Desse poksi olid, räägid, et tema kõige suurem karistus oli olnud, et oli kellelegi ise läbi peksad karistusi määrama ja siis deklareeriti noorimaks allohvitseriks tema Alexis diviisis, diviis torn. Ja korjasime omale gruppi mehi, tema oli panivese rindel, oli tahtnud moodustada üksust, tavalasemineks, oli korjanud krõbi meesialt. Muidu igasugusi. Rai jooksevad meie jäiga sugusenilismi puruks löödud üksust, sest see oli siis umbes 200 meest ja tema oli selle punkti võtan salamida. Nordanud igaks pataljoni olnud, võimelised võtma, oli olnud. Aga ta oli väga palju mehi, vaata seal ja ühesõnaga meie läksid laiali. Dima jäi kahe mehega jäinud, sisaldasid hakas, uud üksus moodustab. Ja kõigepealt just. Temal ei olnud kapten olnud, aga peale seda soprani peksmist oli sama võid tema igand kõlagu temale ise. Sellesse telgiriidest oli pluuse, oli õmmeldud ison pluuse ja esirinnas, need ei saanud keegi seal puudutada. Raudrist esimene klass ja rünnak medali. Hõbeda. Oli ikka lahingumees olnud, tema saab tuli siis hakkas, ei tervitanud. Tema ei kirjutanud, ma ei tea, kas nad juba teadsid juba temasse keegi, aga närinud mehike ei sundinud neid tervitama. Niiviisi oli vaidlus, kus te teda esimest korda nägite, siis ma nägin siis, kui me läksime sinna. Läksime selle juurde selle pataljoni juurde Vokasse ja siis üks mees meie hulgast oli, kes tema grupis oli varem olnud. Tema teadis juba, et see on niisugune, on. Räägi siis, mis oli üks allohvitseri mehe transpordiülem oli, rääkis sellele ka ja mina kuulasin seda pealt ja siis nad küsisid veel seal oli selle diviisil oli, lehm, oli üks vanamees, oli ka sõdur oli seal, lehmade karjas, seal olid, küsis tema pojalt, kus kosunud. Ah siinsamas need verest ümber, et siis me tuleme tagasi kohe toibuvad. Ja mina lippasineeriga jälgijad. Sest ma ei tahtnud sinnasamasse seda sõna auvere rabasse minna. Kui ma tea, kui kui see oli, tead, eks muidugi meie hulgas on ikkagi rindes kõrval huvide ja kõik igasuguseid olid. Aga mina tahtsin sfäärset midagi midagi rohkemat teha, kui söönud. Teadsin, et seal müüdi, oleme võimalus, nagu öeldi, et see on eriüksus. Oli seal nimi või number või oliiv sander, komandus on eri erikomandör Vaidi ohvitseri nime järgi juhinime järgi jahimärgi vaid huvid, ma ütlen, see oli nii ettevalmistamata, mäletan seda, kui me hakkasime juba rongi peale minema hommikul vara. Meile sellesamale. Jaoülematele ei olnud ka kellasima, esitati avaldusi. Sealt siis diviisi staabis oli staabitegelased. See oli väga halvasti organiseeritud, oli suure rutuga ja kõik. Võtame või sedagi, hea küll, meil olid punaarmee mundrid, aga meil ei olnud kellelegi, need olid kõik politsei, kelle võid mütsimärk puudu, Kelloid, Ülakud puudu, kellel sääresidemeid neil kellelgi. Tollel punaarmees oli veel, nagu olid veel sääresidemed ja palju neid mehi oli 42 oli 42 ja tegelikult üks üksi Rakveres haiks. Tema, ma usun, et ta vis võimlema simuleeris haiget, mina tean sellepärast, et meil ei olnud, kõigil, ei olnud neid meil olid need vene püstolkuuli või need, kes olid seal tegelikult Ameerika tompsonitajad. Ja minul ei olnud minu jaoks olnudki püssi, kui seda püstolkuuli minule anti püssi aint vene ja, ja siis sain omale selle siis aina püstolkuulipildujaga, meil ei olnud ju padruneid, paarkümmend padruneid olid ja mis sellega tuvad relvaga teadjad, kolm granaati, see kümmekond padrunit, mis selle pärast, kas me ei saanud mitte midagi, alustan kõigepealt oma laskemoona muretsema. Viljandis sõidaksime jalgsi, Võrtsjärve. Sealt panime vene kaltsud selga ja kõik käima, muu ei, kõik ema, sage vormidel vaha, kui käima neil saksa sees, mis oli grillingisele nagu nüüd on täpiline niisugune tööriided, need olid neid selga. Ja siis läksime ülevaks saksa mootorpaati olid seal seal umbes selles kohas, kus, kus nüüd visse väikesaar, seal järves on teine kalda lähedal, selles kohas umbes oli mootorpaadimootorpaadid, viisid meid sinna tare juurde Võrtsjärve ja, ja siis sae. Meil oli kaks, igalühel oli peale see kahe sentimeetrine õhutõrje kuulipilduja peas, võimas relv. Vii meid toetama meid, aga maju, sest midagi ei tooks meid toetanud need poisid, nii arad mehed olevat seal. Ja siis oli korjatud kokku saadi ka, et. Üks põhja läks aju, lihtsalt mees sealt ära. Sõitsime juurde joogi, Karhide vaid oi midagi, mina ühte meest sõitsin kinniselt sellisena paadi serva sõitsingi, inimene väsib terava, mõtlesin see siis Sakse, muidugi tuli juurde ja siis võitis peale. Nonii, jäid sinna, me läksime edasi, sinna läksime valgeks, siis kohati läks järgi neile meestele, see oli juba täiesti valge. Ja mina oleks, tähendab, ma ei tea, kuidas segades tuli, minule öeldi paarsada meetrit, mine kõrvale, oli seal postil ja mina jäigi sinna. Vaatan, kui paistab, härrasmehed kadusid sinnasamasse, paat tuli. Ja kas sa siis ka Becker? Mina imestan, miks keegi ei kuule meid ju kellelegi ei keskante, sega keedimist, kartis tulla ja mind ära kutsuma. Mina oletan seda, tead, mina ei tea, kes oli. Öösel läksid seal öösel läksime, õhtul tehti. Siis oli hommik juba juba päike tõusis. Ja siis üks paat tuli järve sele. Tähendab tagant tuli välja, sõitis meie poole. Rääkisin ette kandma sellest ja kedagi ei olnudki kaldal. Seal olid jäljed jäänud, jooksin neile järgi. Meie läksime seda ööd ühessegi, liikusime päeval päeval, muidu liikus seina peal karsi kompressi. Muidugi läksime läbi jõgede, seal tuligi köisse tulijat. Suund oli, kuhu võru. Oi, sa oled selles keegi, kõik pidasid suud kinni, et et vastuluure ei teadnud seda sellest sellest samast sellesse meeste koondamistest seal ja ega ega ka karude määradoomisest. Selline. See oli meie partei ja valitsus oli kõik võrgussestjat. Kaugele ta välja jõudsite? Uru juurde jõudsime meil kasvõi pularmeerusega, nägite, nägime küll juttu ja omad omavahel ei ajanud, nii et olime Meil oli, ma ei tea meil varustuse nii halb, et et see oli kuuene, et meie ei ole õiged mehed, ei ole, tead. Meie olime puhkekoht, leidis päeva kleiti, kuskile inimesi, varjatud puhastajad, aga postid olid väljas ja mina olin mitu korda tee ääres seal, kui punane mööda läks, tead ainult viimane kord 100. kõvasti vihma, me olime enne võlud kuskile kuskil soos sattusime sooja, seal. Raske oli, teie, siis tuli tee peale välja. Mitte tee peal, vaid ühte talu talu, tead, haige siis võttis oma telkmantlimaadelt need kardule, aga ei tulnud välja ja siis üksiini meeste maalid vanema pagunid peal ja siis läksid sinna sisse ja palusid ühtegi meest sealt, et tulid, et meil näiteks teed suure maantee peale. Ja kui see mees tuli ja ta soovis meile õnne ja minge ja minge lõpetagi seda ja siis kui me kõik pimedast välja vajusime, kuidas neid nii palju on. Ma ütlesin, et aga kuidas muidu seda saame lõpetada, kui neid palju. Ja siis läksime koju, suurt maanteed mööda läksime, läksime pirukale. Enne enne vurrud, siis keerasime mets. Edasi. Nii et käin seal Võru Tartu mehed. Võlumaid käisid omal kodus ele need vood, Eesti ajaleht ja näidati, et kõike on, Tallinn on võetud ja lahingus on seal Riian võetud lahingut Saaremaal Sõrves ja ei oska. Ma arvan, et propaganda on. Siis kolm meest käisime, õhtupoole käisime, käisime seal, pidime, mehed ootasid pidi uuendamisse ja see oli mitte kedagi. Sattusime punaarmee lennuväljale. Mitte kedagi, tulime tagasi ja siis siis otsaski. Mida nüüd teadjad, Võru Tartu mehed, kodud külje ääres. Jälle kujule mets, sind koodi metsas olete, püüab rindele läbimine minna, ei taha keegi minna. Või siis vesi ja mis siis on ta nagunii inse nüüd on, kõik on läbini sõrmuse pära pihku, viimane padrun omale muud, mitte midagi, mis seal muud, meil ei ole muud võimalust enam. Haige ütles selle peale, et olete noored mehed, kõik elu alles ees, ega see kõik nii ei jääpüüki kõrvale juhised ja ega see nii kõik nii ei jäägi. Ja nii oligi nüüd mitukümmend aastat tegevuseni. Haigel oli nimekiri kaasas kuvandi nimekiri kaasas, tema põletas selle ära, nii et 40 242 ja ei, tegelikult üks mees jäi meest juba maadi maaliküla järve ääres. Peatasime seal, leidsime maha, vaadati kaardid, et selle. Ma arvan, tema jäi, magama jäid, tulime edasi, olles hommikul nägime, et üks mees roolinimekiri siis ja vaide põletas paide, põletas selle nimekirja raadiot. Aga vot mis oli. Ma ei mõista, kuidas tihti sellise rumalusi digiuue nimekirja tegi, kodus aadressidega kokku kutsuda, nii et kui ma koduse aadressiga selle nimekirjakaste saadi, temalt kätte ei saadud. Aga eks teised kuulsid seal kõrval meist keegi ütles teat. Ja, ja olid räägitud, kui mina juba päevasse luuresse sattusin, siis, siis oli räägitud rohkem kui mina, sest isegi teadsid Vene vastuluure ja kümnendi korjerme vastuluure Narva maantee. 18 on praegu vaid tegi nimekirja ja hiljem siis ei ole ja sealse samas. Aga mina olin postil viimane mees, kes võin öelda, et Eesti mandril bossil oli kutsubki ära bossid mitte jooksnud ära. Ja minu nime seal ei olnud uues kuues nimekirjas ja Tal oli üks viimaseid, kes kätte saadi. Üks juut seal vastuluures karisolutsaid, kui raske kätte saada. Vabalamolitiad. Ja ka see, aga nemad teadsid, meie läksime Võru poole. Vastuluure juba meist teadis, sest kaks meest tulid. Rakverest, tulid kaasa. Üks oli eestlane, sakslane kitsama needee mikspärast Eesti eest me saime näidata sellesama lõhkeained ja toidu ja kõik sai mees teada saime, et mis Eesti olid raistinst ja kaks seda verd, veeblid, idenavober, sääsureid tulid meiega. Tulid. Jutt oli selline, et kas üks või mõlemad sattusid vangi ja koos nimekirjaga ma usun täiesti, et nad nii oinad olid külasesse nimekirja alis. Juba ja hoidsid vaid ütleb, et ega see kõik nii hülge kõrval hoida. Tema sätes kõigepealt pihku neile. Kaks varianti sellest teenekas hästi maha kohtuotsusega või teenet põgenes, ma usun, et ta kindlasti elu rüüsta kindlasti püüdis põgeneda koera täid sündmustest. Et tema saatus täpselt ei ole teada, ei ole, keegi ei tea mitte midagi. Kui te laiali läksite, kas te läksite sõbraga koos? Läksime neljakesti. Meil oli üks üks poiss, oli Tallinnast. Zemanime, meeldin Koppel, tema ise oli jumalik. Üks selle õpperaamatute koostaja, mingisugune Koppel, tema oli 40 või 41. vara viidet. Koppeli üks oligi jääva Keava jäävad ja võib-olla sealt ja see on selle kitsa Karu ja aga seda, kes oli sellesamas Türilt, vot seda ma ei mäleta. Tulin, kui surini. Sattusime vahepeal miilitsat ikka kokku. Ja ei näe, et meil ei ole seda. Olime midagi neli tükki, Julytalt. Punase printsid. Paljad poisid ei kuulanud seda, mis ma rääkisin, käime öösel, käime käima, pani varjatult ja. Just mina mõtlesin pidevalt, et ma jätan vahele eraldi üksinda. Ja siis just vaidlesime ja nemad läksid ühte talusse, söö. Pidin ära minema just ja vaikagi. Istusin põõsas nii kaua, kui nad välja tulid, aga minema näidud jalgratastega vast seda meelekellelgi tahtnud rääkida. Trassid trassid ja mina ja see kooper rääkis ka paar sõna vene keelt. Kuudele üksime väidabki, nemad jalgades löövad ja üks üks noor alkulisele. Sirjesin halva luuka peal ja see karjus, mis mehed need on, peame kinni, vaatame, kes nad on. Tulid meile järgi. Ülemadi oma raske, me ei tea midagi. Üleme, lähme, isegi poisid olid kõik nii ähmi täis, et hakkasidki minema nendega testid meid ees minna ja. Mina püüdsin maha õieti jääde nendega veel rääkida. Aga karjuvad mulle, tead, mis sa kardad? Ma ei tea, mina ei karda teemast. Kui raadio ei teinud, mõtlesin, et saaks kuskile metsa vahele, kuskilt neis kohtades oli seesama see püstolkuulipilduja oli siin, oli nii nagu kuulipildujad. Scentil puusafronti puus oli kui see, kui nad nägid need vasse, tulid kohe padruni rauda ja kaitse, riivisukesin andjad. Muidu muud ma ei kartnudki, see. See noor kõndige järgi, tema oli kogu aeg laskevalmis käes, tead. Mõtlesin seal midagi ei tea. Kui kaugele minna on see, et meil pole aega, näidati üks paarsada meetrit ilmasse maja. Ja siis seal üks üks oli hulgas, oli venelane, tead. Mina ütlesin temale siis niikaua kui vene keel, mis siin, et see näidise poissi, mis ta käib niimoodi laskmisel relva veljed, ilusama seltsimehi niimoodi koheldud. See ütles, ah, ta on noor, alles täia püüdis talle siis, et õlale igaks juhuks olgu, valmistad. Võitis, mina pöörasin ringi, May tema liigudesse kaitseriivi ära. Ei, ma ei mäleta. Mis keeles olevat vene keele söövad rokivehklejad, käänivestit. Paras vööri nägu olid, et kui nii seal metsas oksjonile paned, kohe koerakoti kännu peale ronid, kuuetsid. Dema juba tulistas. Ma ei tea, ma ei kuulnud, laskusin, ma ei kuulnud mitte midagi, ma nägin ainult sellest. Hauast olid leegid väljast ja kõikkima, tulistasid. Ja ma ei mäleta seda, kui ma ise Temasin klassikuid, seda nägin, et minu tahad, sellele ma ühest, sest on kade, tuli veel väljast. Üleni hüppe, hüppas, hüppas kõrvale. See poiss viskas käest ära, seal püstolkuulipilduja solineb nõlvast alla rukki akkidel seisid, jooksis sinna vahele, kui üks kadus, mina ei tea. Teesti mäletistad. Üks hakkasime ja poiss hakkas jalgratas tõstis maitsema, viska käest maa ja seal paarkümmend meetrit oli võsa. Lepikolid, boksia siin. Ja mina olin viimane veel üle sellesamast kraavi, tahtsin üle kraavi hüpata. Viimasel maantee peal vaatasin sedasama. Jaoskonna ülemiselt. Põlvili kraavi tulistab. Pöörasin raua tema poole. Tema laskis seal oma käe sajagahelistavaristuvalistesseljaid. No kuidas ta tulistab meile, selge, kuidas ma ei tulistanud. Mina ei vaadanud, magaks laskma. Järgi keegi ei tulistanud. Siis oli neil seal, jõudsime siis. Lätis olid kohalikud olid rääkinud, et seal on palve. Seal läksime siis mööda, saatsime jõe äärde, vaatasin, see oli sakslaste miiniväli. Tankimiinid olidki. Hakkasime minemisi silla poole. Teised hüüdsid mind Iggy Iggy ette lükata. Sa räägid vene keelt, ma ütlesin, mis siin vene keeles kasuvand. Ei olnud valvet. Otsib Nile silla samalt poolt hobusevankril. Mürin tuli kunstist asjale üksi, heinakuhi oli seal tee ääres. Selle tahad seljast mööda, kes seal olid, ma ei, tead. Siis me tulime selle öö jooksul kaardi järgi. 70 kilomeetreid jooksime maha. Aga. Ja siis olime asjad sellest möödas. Mina püüdsin võimalikult kaugemale, sead saadad võimalikult kaugemale. Siis tuli, nägid seal raudteed mööda, tulime, tülisid oli. Samas oli nii, et, Hommikul hommikul ja parajasti üks naine tuli veel. Naine tuli veel mulle vastu ja mõlemad sellised oma ja tema ütles mulle, et venekeelsed Keldonid juba kuused, nüüd tohib juba liikuda. Aga ma arvan, et ta sai järsku jõudis mulle järgi eesti keeles. Kas oled. Ja siis sain seal viise Jõgisaimisest sillast üle ja siis sain juba ise suur mets oli seal, vaid sain sinna metsa ja päike tõusis pärast. Mõtlesin, et nonii, nüüd ma vist lähen tookord laenu, elu garad. Söövad solines heinama, küünis olin päev otsa avadest, näevad seal. Kunagi pole see päevani pikkunudki, siis ma mõtlesin, ega ma ei tea, kas on küla olemas, kas on kodu olemas, kas seal üheneris dimeetria ajule päeval minna. Pluuse ja punane pluus, mütsi jätsin sinna maha ja väsin oma kodu, karjemaalasin, andsime teistel koolidel. Granaadid ja Kristeli jätsin alles. Oma koju koju aknad olid kuule venekeelne jutt sees. Piilusin aknast sisse ja seal võiks, see oli siia põgenikeks, vanamees oli, oli vaja mõisast seal maja mõisa viis kilumets ja tema oli see asi saanud just kartulivõtmist lõpetada. Ja teda ma ei kartnud, tema oli no temaga nii eest ma juba ennem olin kuulnud temast emal ei kunagi tervised ja surnud ju kõike seda ja tema ei pooldanud ja teda ma igalt siis läksin siis hajuksis karjumise kuuluvasse. Tema oli igal öösel, oli, õhtul oli oodanud seal suur kuuskovi õues ja oli kivihunnik seal. Eelmisel õhtul temaga tema isal oodanud ja läinud äkki mina tuutima, mina olin tulnud tema ette, äkki. Tema oli mõelnud, et nüüd ma olen sõlminud ja see on minu vaid. Ja siis õhtul ei julenud sinna minna. Aga siis oli veel, tema oli veel mures selle pärast, et me palju sõin, süüa, anti. Siis oli juba arstidele mobilisatsiooni käsk tuli aga meil oli üldse niisugune küladiadega seal siis. Seal ei olnud just karta palju sisest Guiluli kart. Igaveseks mõtlesin, et võib-olla, et kui minu annab üle, siis võib-olla ma räägin midagi. Ja kui teisel kelleumid ära viidi, siis olid mehed ütelnud emale, et Monica meiega leivakoti valmis, põnevad ja tema ei öelnud, et ärge seda küll kartke. Kaua teil õnnestus sarjata? Mina olingi teise kevadeni. Ja mina sättisin sellega lõbuks pihku, et minu vend oli Tallinnas tööpataljonis. Temal iilin, diviisis oli idapataljoni mees, olid tema seletus. Sellele ma vastuluuret. Varjasid end venna juures ei. Oma kodus olime oma koju siia. Kuid mina pidin ära minema. Ema oli haige, ema palusid Cami, mul juuksed. Ja mina ka. Tema juukseid olidki sõbrad sees tihti. Ja olen toas, ma ei jooks end kätte, annab ma ei saanud vastu, aga et sellest oleks seal hakatud, tähistamaks ema kohe pihta saanud. Ellumi, torkasin emale padja alla. Padja või teki alla torkisid. Ja nad ei olnud seda läbi otsinud, et see oli alles jäänud isalise kuu ära, võib-olla on ta kuskil veel praegu maid. Sihukese pillimehed saaks parabellumide. Valmistu sõjaks ladina keelest. Kaks maailmasõda läbi, väga hea riist oli. Polnud praegu veel kusagil, ma ei tea, ma ei tohi sinna otsima minna, sest seal on juured. Ja nii oligi kõik. Mina ütlesin, mina ei tea midagi, Vaidest ikka midagi ei tea mitte midagi. Võeti mulle ette seal, kõik nimed olid neil kirjast. Kui kinni võeti kruvi? Riigi kõigepealt paide sviidi tülli üles pandi, siis vagunisse pandi rongi Eluchisselise vagunist head ja mina kuulsin vagunisaatja, selle tähendab neid eraisikuid, tisse tahtsid vagunisse, tuled siia, et seal ohvitseride vagunesingu arreteerituid. Enne mul mitte midagi ei öelnud seda teed lihtsalt sõjakomissariaadi oli, ma teadsin muidugi. Ja mul oli kahju sellest poisist, kes minuga koos sõda, ma käisin poliitiliseks. See oli kindlasti vene mees. Oleks võinud talle torgata ja hüpata, seal kitsarööpa liikus aeglaselt, siis maha hüpata, aga mul hakkas temast kahju, lihtsalt. Kes kindlasti ema võttis kuskil tagasi ja mul hakkas temast kahju. Ma ütlesin, et vähem kui enne. Kui sina seal siis oli see Narva maantee 28 oli, siis meil on 18 mõjumist. Vaat see on seesama kohe selle samas, mis ta nüüd on, see, kus on need sama neetsema asi, arhiiv on ja seal see oli, mis, mis, mis jäetesse on sealt maneeži maneeži, maneeži ja siis näete, kui edasi minna on? Paremale seal on veel, viib seesama raudväravad on sinu hoovi ja seal on see suured maja. Viidi majja sisse neljandale korrusele ja tünnimehed tulid juurde, kohe sinna ja siis ei tohiks. Ei tea. No nüüd hakkame rääkima. Ja mul ei ole nende vastu midagi. Teesti päevotseeessenne leitnant saar. Noormees oli? Kindlasti oligi, rääkis hääd ööd. Vahepeal, need läksid ära ja tema tuli minu juurde, et miks sa ei räägi midagi, tead nagu oma poissi mängima, tead, miks sa midagi räägid, et sa tead ja mäletad ju kõik, tead, minu vastas seal kõik, ma ei mäleta. Hoidsin tal ei ole nii rumal nagu sa tahad, et ma hakkan oma vendasid üles maha müüma või et kaks tulid tagasi, jooksis neile vastu hetkest jäätumista, mulle, ütles ta teab ja mäletab kõike, ta ei taha rääkida selgelt, sest ma ei taha. Nüüd. Nii niidikuligigedsed aga kuue kuu aega ja seal nurgas käed läksid ka käiku, rusikad käiku. Esimesel ESL esimesel ees läksid just selle protokolli hakkate kirjutama, venelane küsib, mis ma tegin, seitsmeteistkümnendal aastal. Ma ei teadnud šablooni järgi ma olin 25 aastane mees, nagu ma ütlesin, et valin aurulal tüürimeheks, tead. Lõi raibe mind üleujutusi nagu mina olin noor ja tol ajal ma olin kuum, oli, mitte nii nagu iseenesest käsi tõusis ja virutasin vastu kriimule kolmekesi kallal agana. Hambaid mul ei ole, siin, püüab neid juut väljadelt sätest jumala sõrm suhu ja tema siin kõrvuni suu lõhki. Rohkem nad mulle peale ja teadsid juba, et ma hakkan vast lõpuks ma olin ju need niivõrd nõrk, et minust võssakaid ei ole olnud. Üks üks oli see üks üks oli Venemaa eestlane. Oleme leitnant Drempin. Temale meest, jätik, kitsas tuba, tema jättis uksed ise oli siis nurgas. Laud oli tõmmatud niiviisi üle toa nõrgale ette-taha. Ja kutsus mind tähendab protokollile alla kirjutama, siis läks ise teise nurka. Ja meisterliku puur oli seal kogu aeg külje pealt. Ega nad ei oleks minu teada, nad ei tohtinud keelu omadega kummatisele oma kättesaamisseisund. Ja ükskord oli niiviisi, minule saadeti unime särgid, kaks meest saadetu inimesi avastama, ülev ülev on aga veos ja. Üks, üks üks kasahh oli vanemseersant Kema Cartiseerima passis teda, mina kirjutasin ükskord, kui ta. Kui ta mulle järgi tulid, niiviisi passis mind. Jooksis mulle järgi, mis sa naersid, mis sonar. Mis sinu asi naersid? Ega mina ütlesin, kõik, mina ei mäleta, kõik mulle ja see sammas juutigi, selle veateate. Mina ei tea hoidessega diamidagi siis tema seal kuskilt seebist viimased paberid, aktid välja, siis lugesin, vaat need teed nii, et kõik need kõik kinnitavad seal olid. Ja mina pidasin meeles. Minule näidati esimesel öösel, kui näidati ühte meest, läbi lukuaugu näidati. See oli elav laip oli, ütleme, ta oli nii ärapiinatud, juba elav laip oli, tema oli, meil oli seesama. Ema käskis minna neljandal korrusel. See oli pikk koridor, oli kahe, olid need üle uued, ütles, et meil on siin-seal, mis anti täis topitud kaevuses mööda läinud ja nad ei teagi, mis seal võib olla, mis oli kui kindlasti võib-olla ükski üksi surnuks piinatud luu konti ei tule, sinna ka umbluud karjuma ega nad ei teagi, mis seal olid. Ja tema läks minu ees ja seal tänaval selle koridori lõpus oli poisid diviisi oli isade inimeste tuba ja see oli tühi. Laud oli jäänud seal ja üks püstolkuulipilduja laua najal mina iva unetutest, öödest, näljase, kõigis nii on võimalik, et ma ei jõudnud seda ettegi. Tema jõudis selle minu eest ära. Äradimad, koristajaid täis täisketas olnud, siis oleks seal jääraginat. Siis oli, kuhu koridor oleks minu tule allunud, katsud mul oligi isad, neljas korrus, Lavogeened aknalettidelt kraadiga sisse visata, isa ja läind läbisasid. No ja mis siis teie saatus oli teie saates oli tribunal. Tribunal, mis seal oli siis oliiduks? Maks polkovnik soli tribunali esimees. Major oli seal siis major, ükseerinud oli seal. Ja siis oli see üks vanem oli sissid tribunali sekretärid, kaks, kaks sedasama kaitseinglid olid ka kõrvaldajad. Noored poisid olid need samal kevadel, et kutsutakse sõjaväkke. Ja mina oleksin see oli mehe käest ära võtnud, ühend oli nii, nii õnnetus seal, et meil on see kindlasti ära võtnud, aga ma ei uskunud, et neil on täis täis need kettad täis laaditud. Ma ei uskunud seda. Maris teinud sellesama juut või sedasama. Polkovnik hüppas mulle peale, mina, memme süüdistus oli saksa luureagent ja mina praktiliselt servi diversantidel. Miti luureagenti ja mina vaidlesin vastu seal. Ja tema hüppab mulle peale, et Sophia sureva Nõukogude Liidu eestiat. Ja mina ütlesin, talle, öeldi selle peale, et aga miks sina siis ei sõnad. Käes oli Jordani medalid, haavastamise lintidest. Istusid jagalas, kasvatasid omale kohtuteed, võid sinu eest surema. Risti välja, vissi. Poisid vahtisid, mind ei ehmatanud nägudega võitjad seal. Need valvurid. Olific relvavennad olid oma karistuse kätte saanud selleks ajaks juba peaaegu kõik ja peale minu ei olnud mitte just selle just see viga, et see nimekiri ja tehti seal nende üks räägise, teine rääkis. Leningradi sõjaväeringkonnatribunal moodi selle ringi. Me kuulsime saadet sarjast kirjutamata memuaare. Aga küsida tahaks edasi. Kelle ülesandel saadeti septembris 1944 Võru suunas teele eriüksus vaide. Kas oli see Eestis tegutsev Saksa väejuhatus, kes määras eriüksuse juhiks deklareeritud sakslasi vihkama ohvitseri? Kui ei, siis kes saatis eriüksuse Karotamm püüdma? Nikolai Karotamm oli teatavasti Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee teine pärast esimene sekretär aga samuti punase partisaniliikumise staabiülem. Kes oli eriüksuse juht laide ja milliseks kujunes tema saatus. Kas Eestis peaks elama veelgi retkel kaasas käinud mehi? Jääb vaid loota, et keegi kuulajaist teab kõige kohta rohkem kui saate kokku sõjad ja Lembit Lauri.