Tänasele muusikalisele tunnile andsid põhjust mitu fakti. Kõigepealt Tiia Loitmeise tugev isiksus, kes kaua aega oli teise sama tugeva isiksuse varjus. Aga iga kord, kui esilastus üllatas ja pani enesest rääkima, jäi meelde. Kui Heino Kaljuste Elulõng katkes, jäi Tiia Loitmele tohutu koorem hoida, kanda ja edasi viia. Ellerhein oli meie koorimuusikaelus nähtus, mis ei vajanud lisa epiteete. Kui peadirigent kadus, hoidsid kõik hinge kinni, mis saab ellerheinast. Just nii see oli. Neli aastat oli vaikust, ellerhein, laulis, elas edasi oma igapäevaelu tegi seda käratult erilise tähelepanuta. Ja siis ühtäkki ei teagi, kuidas ja kunas tuli Tiia Loitme oma laulu piigadega ja puhkes nagu kõige ilusam õis. Tuli jäi ja võitis. Ja nüüd oleme me harjunud teadmisega, ellerhein on täisõites aastaringselt ja oi kui harva mõtleme me, kuidas on see võimalik tänu Tiia Loitmele, see on võimalik. Väga vastuoluline, aga väga tugev isiksus on loonud enese ümber aura, mis lummab kõiki koor, meistreid, hääle, seadjat, kontsertmeistrit, lauljaid ja loomulikult ka meid kuulajaid. Lõppeva aasta on Ellerheina leia Tiia Loitmele olnud võitude ja kroonimise aasta ehk kooli krooniks Tiia Loitme enda jaoks meie koorimuusika suurim autasu Gustav Ernesaksa nimeline aastapreemia. Maestro õpilasele mister Loitmele oli see tunnustus, mis võttis tal silmad. Kalkveleia pani hääle värisema just sellisena, võideldes seesmist rõõmurukatustega. Mis matsid hinge, seisis ta kaheksandal detsembril Estonia kontserdisaalis oma Ellerheina taga. Kui laval olid Tallinna koorid ja professor Kuno areng, kuulutas välja laureaadid. Aastapreemiat vastu võttes ütles Tiia Loitme. Koorilaulmine ei ole, seltskond, tegimegi vaid suurde. Väljuma laulupeo raames. Ja tegema kõvasti tööd, et saavutada seda, mida Gustav Ernesaks mõtles. Kõigepealt Tiia Loitme, ma tahaksin sind õnnitleda, sina oled sel aastal see koorijuht, kes pälvis Gustav Ernesaksa nimelise koorimuusika aastapreemia anti sel aastal välja kolmandat korda ja nii, nagu selle komisjoni esimees professor Kuno areng ütles, on kommentaarid üleliigsed. Preemia läks õigesse kohta. Sa väitsid, et me peame kõik väljuma laulupeo raamidest. Me peame laulma ja olema nii, nagu seda tahtis. Gustav Ernesaks. Ja siis tuli impulssiivselt, sest ka preemia tuli mul ootamatult täiesti ootamatult. Oma õpetajaga. Ei seostanud maa oma tegevust maailmas, vähemalt mitte niimoodi, et oleks preemiat väärinud. Aga sel minutil, kui ma ütlesin seda, siis ma pöördusin laval olevate kooride poole, vist. Oleks minutiks, oli neid päris palju juba kogunenud laulupidu keset talve, Gustav Ernesaks oli loomulikult ühelt poolt täielikult laulupeo üldjuht, suurejooneline, kõiki koore haarav ühe käpa liigutusega aga praktiliselt oma isiklikus töös, oma meeskooriga ei lubanud ta kunagi luksust laulda mustalt või leida valesid temposid ja minna pooleldi õpitud repertuaariga lavale. See oli täiesti välistatud tema puhul. Sellepärast ma mõtlen, et kuigi niukene koos laulmine ja kõik seal tore olla, mõnel juhul mõned koorid peavad lihtsalt esinema klubilise tasemel rohkem, ma usun seda ja sellised koorid peavad olema näiteks Estonia kontserdisaalis oli tore vaadata, et noored dirigendid, nendega töötavad Sestata haad, mis tahavad laulda ja et noored on pöördunud nende poole ja teevad tööd. Aga samal ajal oli see see kooride kontsert. Üldnäitaja, mis üleüldse Eestimaapinna peal toimuma hakkab. Tähendab, niukene vaikne haledus hakkab tasapisi imbuma sinna kooride töösse, kooride repertuaari paari. Tähendab see suur kunst ja kultuur hakkab hääbuma tunnetavalt nende kooride kaudu. Eestis on küll häid kammerkoore, kuid need suured segakoorid, võimsa kõlalised segakoorid, millega me uhkeldasime siin veel ütleme kümmekond aastat tagasi. Neid praktiliselt enam ei ole. Koolides neid ei ole enam. Need suured ja võimsad koolide lastekoorid ja tugevad kammerkoorid, mis koolides on olnud. Need on ka läinud hingusele, aga sinisoo laulupeo likkusega paralleele tõmmata nad lihtsalt vaikselt lähevad oma teed. Koolides on ka mingi põhjus selleks, sest inimesed õpivad praegu väga usinasti. Ja näiteks tänavu aasta ellerhein ei võtnud kevadisi konkursse, kas see tee pritsinumbris vastu? Sest ma ei taha, et tüdrukud niimoodi maha jäävad, vanasti lihtsalt vabastati need eksamitest ja tehti neile mööndusi, kõike muud, aga praegusel juhul, kus nad peavad selle kõiki järgi tegema. Terviseinimene on ikkagi üksainus üksus ja sellepärast on läidud seda mindud, seda teed. Üks tähtis asi on muidugi ka keelte õppimine. Kooli kõrvalt käivad keeltekoolides keeltekursustel. Lihtsalt sellepärast, et äkki on vaja üksnes kõik, mida sa ka ei teeks. Ja see on nüüd tõmmanud ka tagasi selle muusikalise külje. Aga see ei ole ka nii, et kui elu on teinud suure pöörde ja me igas asjas räägime rohkem kvaliteedist kui kvantiteedist siis me peame hakkama mõtlema ka oma laulupidude, mitte nii suure kvantiteedi ja massi peale, kuivõrd ikkagi tema kvaliteedi peale. Mida kõrgema taseme oli olnud, on meie koorid, mida paremini nad laulavad, seda parema kõlaga on ju ka meie laulupidu. Me ei saa ilmselt ka ära unustada seda fakti, et me oleme nüüd täielikult avatud mitte ainult Euroopale, vaid terve maailmale ja me ise tahame kangesti pürgida Euroopa poole. Võib-olla on õigem laste Euroopale ja maailmale tulla meid ja meie unikaalseid laulupidusid vaatama, aga see tähendab seda, et meie laulupidudel peab olema väga hea kvaliteet. Ma muide pean ausalt ütlema, et ma ei tea, kuidas seda üldse saavutatakse, minu arust on see võimatu, siin peaks toimuma midagi enneolematut, muidugi, Heino Kaljuste oli üks, kes seda enneolematut üritas siiski saavutada lastele jõulupidudel näiteks kindlasti. Sest need võistulaulmised, mis tol ajal toimusid suured lastekoorid ja kus me hommikust õhtuni istusime, vaagisime ja kus vale praeguse mõiste järgi nüüd väga tugevad koorid. Kes said seal, ütleme, kolmanda kategooria, nad jäid lihtsalt kõrvale, sellepärast et ikka tundus, et nad ei laula nii või naa. Praegusel juhul näiteks koolide noh, tütarlastekoorid praegu lais koolideks veel nimetatud neid ei, ei olnud eelmisel laulupeol ja neid ei ole ka praegu. Ja kui õpetajatega rääkida, siis näiteks laulda kolmehäälselt tütarlastekooriga, seal on juba peaaegu et ületamatu raskus. Ja muidugi tähendab see lammutamine lõhkumine läheb kiiremini kui, kui taasehitamine. Ja nüüd on see Heino Kaljuste tööst ka riburada pidi on, on läinud juba väga kõvasti tagasi, just mitte tema lähedal olevat koorid, aga siiski kõik, mis toimub maal ja rajoonides ja see on ikkagi väga suur tagasiminek. Aga kui ma võtan meie Meie vabariigi koorega Tallinna kammerkoor ja niuksed sisse ootaks sealt ka teda tähendab ikka suuremat professionaalsust. Sa oled alati rääkinud suure heldimusega oma õpetajast maestro Gustav Ernesaksast. Sa olid ise pikki aastakümneid Heino Kaljuste. Teine dirigent Ellerheina juures. Ta ütles mulle siis, kui ta mind palus sinna et ta arvestab minuga kui dirigendina ja mida ma seal laval ka ei teinud ja, ja kui palju ma ei teinud ja ja teda ei olnud väga palju, kus olid väga tõsised kontserdid, mida ma tegin ja ta jäi sellega rahule. Ja see ongi, kuidas ma seda talusin. Me võisime ainult jälgides 11 üksteise käest õppida, mina temalt ääretult korrektsust, korralikust nihukest, väga põhjalikud tööd. Ja nõnda edasi. Aga muidugi, minu õpetaja on ikkagi Gustav Ernesaks, kelle tundides ma olin hommikust õhtuni, kuna ma olin kohe esimesest tunnist peale ka tema kontsertmeister. Tal oli neid tõesti kaks ja, ja teine kontsertmeister siis vahetevahel vaheldus seal, aga mina olin siis see igihaljas. Seoses sellega ma õppisin tundma ka juba viienda kursuse üliõpilaste repertuaari, kuna ma neile mängisin ja jälgisin, kuidas nemad tööd teevad, siis ise olles jumala roheline, esimesel kursusel olin ma juba seotud nii oma õpetaja kui juba vanema kursuse üliõpilaste ja kõikide nendega. Nagu ükskord juba ütlesin, tähendab ma ei õppinud tema käest otseselt dirigeerimist, vaid lihtsalt niisugust muusikalist väga sügavat sisemist olekut, mida tegelikult naljalt õppida ei saa. See kas vajub sulle niukse pilvena peale ja on sinu sees või on, mul on siin varem endas ja tekib mingi haakumine, mingisugune tunne, et see niimoodi võiks olla. Aga ma palju siiski olen teda jäljendatud, ma olen veendunud selles. Ja samal ajal olin ma ju ka natuke, töötasin meeskooriga ja samal ajal ma töötasin ju selle ettevalmistuskooris asi, mis on noortekoor, promi, noorte meeskoor. Nii et see oli kõik väga tihedalt seotud, eks see oli kõik suur õppimine. Aga õppimine käib siis nüüd ka juba ikka edasi maailma dirigentidelt ja ja olukordadest, mis tulevad ja maailma muusikast. Kui sulle üle anti Gustav Ernesaksa nimeline aastapreemia, siis professor Kuno arengul kes tahtis sind iseloomustada lihtsalt tuli sõnades puududa, ütles, et kommentaarid on üleliigsed, kui me räägime Tiia Loitmest ja ellerheinast. Ja minu meelest see, mida te olete Ellerheinaga sel aastal teinud see, see on tõesti sõnadest tuleb puudu, et seda iseloomustada, mida need tüdrukud on pidanud sel aastal kõik läbi elama, üle elama ja mida need tüdrukud on sellelt aastalt kõik saanud. No ma ütleks, on väga pingeline olnud praktiliselt. Muidugi, sellele 20 tüdrukule, kes kes Jaapanis võistlesid? No neile otseselt jääb see fantastiline kuldmedal eluks ajaks riiuli peale, kus ta ka ei oleks. Sest et iga laulja selle konkursi pealt endale mälestuseks medali sai. Seda nad vist küllap heldimusega vaatavad siis oma elu lõpuni, aga ma kordan veel kord, seekord võib-olla. Ma olin minupoolne ettevalmistus ka väga tõsine, sest ma jõudsin üksikute laul lauljateni välja. Ma kontrollisin neid ja me otsisime neid Ester Lepa ja üle Sanderiga tämbriliselt. Seda tööd ei ole ma kunagi varem teinud ja ma ei mäleta, et keegi teinegi oleks sellist ansamblist kõlada kaotanud ja häälerühmade ühtsust ja kõike muud. Loomulikult me ei läinud võitma, sest kui on näiteks 43 Tõnu Kaljuste taolist kammerkoorivõistlustules ja nüüd on meiesugune naiskoor sealjuures siis noh, see tundus võimatuna. Ja sinul ka kõikidele teistele kooridele ja ütlemiseks. Et see, et ühte laitmatut kooriansamblile kokku seades on kohutavalt suur töö. Ja et me sellega saime hakkama, see on minu jaoks väga tähtis. Loomulikult teised kliimad, näiteks Norras mägine kliima sisse pöörduda uuesti tagasi talvest suvesse, Saksamaale, Prantsusmaale. See ühelt poolt annab mingisuguse hetkelise suure energiatulva juurde aga teiselt poolt tapab sära, sa tuled tagasi põlve-. Ja kuskile kahe kuu jooksul oled sa uuesti suves harjuda suvega räti igal pool on igiroheline kõik ja tuled tagasi oma koju, on talv ja siis lähed Jaapanisse, kus on nii kohutavalt kuum, et hingata ei saa, isegi jaapanlane ja jaapanlased ei püsi püsti. Rääkimata meile. Aga teiselt poolt need niivõrd erinevad kliimad teises maailma otstes hoiavad mingi imelikul kombel püsti nii füüsilise keha kui muusikalise vormi. Kus sa üldse tulid niisugusele ideele minna kammerkooriga 20 liikmelise neidudekooriga, Taka raasuke konkursile, jaapanlased kutsusid teid sinna 40 liikmelisena ja pool koori kuulas saalis pool koorivõistlus. Kuna nemad olid meie vastuvõtjad, siis esitasid nüad ka tingimused. Kuidas meie kontsert kontsertreis kulgeks läbi jaapani ja kuidas me peaksime konkursist osa võtma? Kuule, jaanuarikuus kuus olid tagarasuka maa pealt ära pühitud koos kontserdisaaliga maavärisemise tõttu. Siis oli kindel, et seekord seda konkursi toimu. Jaapansid mõtlesid meie peale ainult kontserti reisinuna. Meie osa otsesest konkursist oli viimase minuti idee pärast seda, kui miljonid käed käekesed selle linna taastasid selle suure kontserdisaali uuesti oreli sinna panid. Pärast seda teatati meile faksiga, et me peaksime osa võtma sellest konkursist. Ja nad tahtsid, et me võtaks osa kahe kooriga, et kool on pooleks ja mõlem kumbki 20-le Campvataks konkursist osa. Selle peale ma jäin hingetuks, sest väga raske on kaugel oma kodumaast võistelda iseendaga. Aga et üks pool koori võistleb teisega, see on lastele natukene hirmuäratav. Helen võidab Mare või vastupidi ja Mare kuldmedal kaelas ja Helen on põrmuks Aadot sedasama Mare pärast. Aga nagu ma ütlesin, ma olen harjunud kohatise eduga ütlema ja mõeldes kindlalt, ei eriti niisugustel väga keerulistele situatsioonidele ajal silmad hästi, Kissija punast tuld välja ja ütlen, et hea küll ja siis elu teeb oma korrektuurid ise. Sest kui paar kuud mööda läks, siis jaapanlased vabandasid südamest, et et nad ei saa lihtsalt lubada, et ühe dirigendiga konkureerib kaks koori ja palusid väga-väga vabandust ja siis oli see asi ka lahendatud. Siis me võtsime parimat lauljat ühte koori. Ja sellega oli siis ka muidugi tagajärjed juba Lootust äratavad vähemalt. Milliste tagajärgedega see konkurss nüüd Ellerheinakoorile on? Kas see tähendab seda, et te olete kohustatud edasi minema veel mingit konkursside kettipidi või, või jääbki see teie suureks ajalooliseks võiduks Jaapanis? Mis on, oleks ilus variant, aga praegusel juhul on ka teine kohe kõrval. Tähendab mulle näib, et meie elu lõpuni hakkame võtma vastu üle terve jaapani koore külalisi sest. Kõik on ju sõbrad, nad elasid jaapani kodudes, seadused ei võta oma kodudesse tavaliselt võõraid ja see on ka tingitud sellest, et nende kodud on väga väikesed. Nii paljude kodude vahetamine ja nendes peredes elamine on siiski küllalt tihedad sõprussidemed loonud eestlaste ja jaapanlaste vahel mis oli ju ka omaette eesmärk. Sest me püüdsime selle kultuurivahetuse jaapani eesti vahel küllap mõistetavaks teha. Sest härdžifourmatsubara tema selgitust propaganda enne seda nii muusikaline kui kultuuris sisene tuultes tahaks meie Eestit kui niisugust heliloojaid eesotsas Veljo Tormise Sisas Gustav Ernesaks, kelle sügava austaja On Chifurmad, Subara. See eeltöö oli ikkagi üle terve Jaapani väga pingerikas. Ja loomulikult Tõnu Kaljuste, kes oli juba raja sisse tallanud. Kõige kohutavam muidugi oleks olnud see, et inimesed, kes nüüd meid kuulama tulid, kõrvus helisemas veel Tõnu Kaljuste kammerkoor oleks pettunud. Ja muidugi kõige suurem võit on selles, et see ei olnud niimoodi. Sest kontserdi lõpul tõusis ka kogu auditoorium püsti ja laulis meile mingit pidulikku vahetult laulu seistes. Seal ma kujutan ette, et seal meil hirmuäratavam tunne jäädiks, kui eesti lipp samal ajal sportlasel masti tippu tõuseks, kui terve saal vägevalt midagi laulab sulle tänuks kontserdi eest või arvustused hiljem on, on tõesti südamest väga head. Muidugi kahju on, ongi sel minutil näiteks, et, et õpetaja ei ela, et Gustav Ernesaksa ei ole. Kelle, kelle juurest saada siis nüüd kasvõi seda ta is õlale patsutaks või korraks ümber kaela kinni võtaks saates oma õpilase kuskile tulle. Või tagasi tulles tulles siis veel arutas atlas seda rääkida tema kogemusi ja ise muidu tormaks ema juurde, ema on ka nüüd juba. Teises ilmas võib-olla nad sealt juhendavad seda teed, sest see tundub nii siledale. Tähendab see tee, mida mööda me siiski käime, on ühelt poolt töörohke, aga teiselt poolt kuidagi sillutatud kellegi poolt. Arvan, et sa oled ise selle oma neidudega ära sillutanud sest olgem ausad, ega sa nendele armu ei anna ja ega sa ei halasta ka iseenda peale, see on tõesti tohutu töö, mida sa nendega teed ja ma ei kujuta üldse ette, kuidas kuidas sa suudad, kuidas, kas sa saad nii palju nendega tööd teha ja neid neile nii palju pakkuda kui ta mitte ainult muusikaliselt vaid ka need reisid, mis iseenesest on ju ikkagi väga rasked. Ka need pakuvad tüdrukutele ikkagi väga palju. Nad on noored, ega siis nüüd, noortel ei ole nii väga raske magada kuskil kord suure puu all sekundiks või kuskil bussi pingi peal või, või kui kord vägevas hotellis, siis kuskil koolimajas, ma lugesin aastaid, praegu on ju, kas veeno kallisteks? Seitsmes aasta? Olen ma isiklikult siiski õnnelik, et me oleme seitse aastat toidud Heino Kaljuste tööd, nii nagu tema seda mõtles. Ja maailma mastaabis ja igaviku mõttes ei ole seitse aastat ei, mitte midagi ja üldse 70 või seitse miljon seitse triljon. Minu jaoks küll üks õnn. Aasta hakkab lõppema, kahtlemata oli Ellerheina jaoks jaapanisõit ja võit jaapani konkursil suursündmus. Aga kui selle nüüd jätta hetkeks kõrvale, siis mida sellest lõppevast aastast tahaksid sa veel hea sõnaga meenutada? Kindlasti tüdrukuid, endeid. Ja ikkagi neid inimesi, kes on otseselt mu kõrval Eestile lepad, Katrin kuuld järve Ülle Sanderit. Esimene asi, mis tuleb ikkagi meelde. Samuti mu kõrval olnud mu pesamunaanne, minu õde, temakese nüüd ongi, kellega me siis nüüd jagan oma mõtteid. Ja kui ma sinu sädelevat silmi vaatan, siis oledki sina mu kõrval olnud kogu aja. Me oleme lindistanud ja Need plaadid, mis meil siin on olnud ja need on ikkagi meil anda ja kinkida. See on ka tore, on olnud pakkumisi näiteks Belgias Saksamaast, et me lindistatakse mujal isegi. Ja mulle meeldib, et meie lindid on praegu kodus tehtud. Ma ei tea, miks tähendab esiteks ma teen ju kõik kants tagurpidi parastikuga, terve maailm ja terve eestimaa lindistab Saksamaal, siis ma lindistan. Eestina Ma arvan, et kui kõik hakkaks lindistama eesti valvake Teeks seda Saksamaa sisse, noh niukene väikene Singer Vinger peab ka ikka kuskil naha vahel olema. Loomulikult ei lähe meelest ära Toyotat ta siin meie suursponsor ja kultuurikapital ja kõik niisugused inimesed, need ei saa iialgi olla. Ja praegu ma tahan, eks ma rahulikult saaks sinu ja nendega olla kuskil ikeks koos kus on, ei ole nii suur saal ja kus me saaksime veel laulda sulle neile pärastatud vestelda, juua kohvi. Ja, ja kindlasti leian selle aja, et seda teha. Aitäh sulle, Tiia ja aitäh sinu neidudele. Ilusat aasta lõppu teile ja selle saate võiks lõpetada lauluga, mida sa ise tahaksid kuulata. Nüüd oleme me küll juba selle Holsti Ave Mariaga kõndinud nagu hoides kogu aeg küünalt käes ja minnes selle Tõnu Kaljuste poolt meile kingitud noodiga läbi maailma.