Keelekõrv. Tere päevast, alustame siis tänast keele kõrva ja teemaks keele õiguskeelepoliitika, aga raskuspump keeleõigusel ja stuudiokülaline jurist Lauri Mälksoo, palun kõigepealt siis paari sõnaga oma taustast. Ma olen tõepoolest jurist, minu põhitööks on õpetada tudengeid ja teha uurimistööd Tartu Ülikoolis. Kus ma siis olen rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja ja rahvusvahelise õiguse hulka tänapäeval kuuluvad ka inimõigused just juriidilise poole pealt. Ja neid ma siis oma oma nii-öelda igapäevases töös nii uurin, kui, kui õpetan ka keeleõiguste osas konkreetselt on minu kokkupuude see, et kunagi sellest on oh õudu, juba peaaegu 10 aastat, kui ma tegin Ameerikas magistrit siis uurisin seda teemat oma magistritöö raames ja et on 999. aastal, siis minu magistritöö teemaks oligi keele õigused ja selle pinnalt siis siis tuli üks üks artikkel akadeemias 2000, number kolm ja teine, inglisekeelne jääb aga samadest teemadest oli siis oli siis ühes Ameerikas ajakirjas Floridas, Journal of International Law on eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Mida veel? Ma olen selle selle asja vastu huvi tundnud küll, nii et võiksime, võiksime katsuda mõningatest aspektidest rääkida. Väga hea, no see tema on keele kirjanduse õpetaja annab teile kohe kaalu juurde, selles saates. Aga kõigepealt, et aru saada meie kõnelemise objektist, mis asi on keeleõigus, kas seda saab defineerida või on see selline lihtsalt rahvakeelne lause? Kisub kohe jutu alguses filosoofilise idaga, loomulikult mingis plaanis on niimoodi, et õigus on see või siis, kui inimesed seda õiguseks peavad. Inimene võib öelda mingis situatsioonis, isegi kui see kuskil seaduses või lepingus kirjas ei ole, et aga mul on õigus, see võiks siis lähtuda mingisugusest juristid ütleksid loomuõigusest, et selline arusaam, et kuidas mingid asjad peaksid olema ja juristi jaoks on siis küsimus paljuski selles, et kui palju sellest teemast siis on nagu tegelikus õigusnormides nagu materialiseerunud. Et tegelikult me võime seda küsimust laiendada, me võime seda laiendada kõigile inimõigustele, et kui palju nad tegelikult siis ikkagi on õigustena tagatud ja mida see alati täpselt tähendab. Ja muidugi inimõigusi on erinevad ja nende erinevus tähendab ka seda, et meil on erinevad probleemid nende tagamise selle ja selle tajumisega. Nüüd keeleõiguse mõiste puhul on paljuski probleemiks see, et tegelikult on, on ka osaliselt ebaselge, et mida siis selle mõiste all täpselt mõelda. Üks selline peamine tendents on, on mõelda selle all vähemuste õigusi, aga aga see kontseptsioon on paljuski ka selline teatud mõttes Lääne-Euroopa ajaloo ja riikluse keskne, sest et et võib olla Lääne-Euroopas rahvusriiklus suutis nagu varem jõulisemalt konsolideeruda kui, kui Ida-Euroopas pass ja sellepärast teatud mõttesse see vähemuste keele õiguste jutt. Ta on nagu tekkinud sellise 20. sajandi vastureaktsioonina, ütleme et riik on olnud natukene musta südametunnistusega vähemuste suhtes ja siis on, ütleme vähemustele, kes tegelikult riiklusele, kui sellisele mingisugust ohtu enam kujutanud ei ole, siis on mingisugusel hetkel hakatud neid natukene poputama. Ida-Euroopas on nagu loots olnud selles mõttes pisut teistmoodi, et kahe-kolmekümnendatel aastatel rahvasteliidu päevil oli ju terve rida selliseid rahvusvahelisi õiguslikke mehhanisme, kus siis neid noori rahvusriike, mis olid Ida-Euroopas tekkinud. Neid kohustati vähemuste keeli ja keeleõiguseid kaitsma. Ja nüüd oli probleem selles, et, et see teatud mõttes aitas kaasa nende vähemuste eneseteadvuse tõusule, et nii-öelda meid rahvusvaheliselt kogu aeg kaitstakse. Ja tegelikult poliitiliselt see, see võib olla lõppkokkuvõttes, ei teinud asja paremaks, nii et kui, kui pärast teist maailmasõda räägiti läbi ÜRO loomise põhimõtete üle ja kui siis keegi delegaat tegi ettepaneku, et, et paneksite vähemuste õigused ka sisse siis keegi vastas talle seal ÜRO-s, et ja täna enam vähemuste õigusi, vaid, vaid nii-öelda kaitset vähemuste eest, mitte vähemuste kaitset, vaid kaitset vähemuste eest. Teatud määral see 20. sajandi kahe-kolmekümnendate aastate kogemus, kasvõi siis sakslased Poolas ja Tšehhis, kuidas Hitler seda teatud mõttes ära kasutas Nende riikide vastu, et nad olid selliseks instrumendiks suurriigile oma oma võimupoliitika teostamisel, et see tegelikult panid tagasi tõmbama. Aga mis nüüd on oluline just rahvusvahelise õiguse seisukohal pealt, on et sellises organisatsioonis nagu Euroopa nõukogu võib-olla tänapäeval võetakse seda vähemuste keele õigusi kõige enam südamesse ja seal seal siis ongi just sõlmitud 1992. aastal keele õiguste harta regionaal ja vähemuskeele õiguste harta, mida väga paljud riigid ei ole ratifitseerinud. Ja teiseks siis 1995. aastal, mida on küll vist peaaegu kõik Euroopa nõukogu liikmed ratifitseerinud siis vähemuste raamkonventsioon, aga teie algne küsimus oli, et mis on keeleõigused tegelikult noh, siis ma pööraks selle kohe ka ringi, et ütleme, mis on see Eesti ja olukorra spetsiifikat on tegelikult see, et, et miks võib-olla eestlased tunnevad ennast Anders tuulide vanderlyndonitega ebamugavalt, on see, et justkui selle Euroopa diskursuse mõttes meid pannakse selle taevariigi seisukohta, kes nagu kipub võib-olla üleval vaatama nii-öelda nõrgast ohustatud vähemusest, aga vähemasti subjektiivselt väiksemad rahvusriigid võivad ise tunnetada ennast selliste, selliste vähemustena. Ja keelelises mõttes see ju ka nii on. Vähem kui üks miljon eesti keelt rääkivat inimest ongi kindlasti Euroopa vähe. Ja samal ajal see, kes meie sees vähemus on Euroopa suurrahvas. Aga enne veel võib-olla silmaringi arendamiseks. Mõned näited väljastpoolt Eestit, enne kui me jõuame eesti asjade juurde. Te ütlesite, et peab ennast kaitsma keele vähemuse eest. Võib-olla oleks siia mõned head näited tuua. See on selles mõttes pigem ajaloolised, et kus ka võib-olla riigipiiride tõmbamisega on oldud võib-olla mitte päris õiglased alati kus siis on tekitatud selline kompaktne, ütleme, vähemusrahvus, kes tegelikult ajalooliselt on sellel territooriumil elanud ja siis nii-öelda karistuseks mingisuguse sõja seal noh, näiteks pärast esimest maailmasõda on ta määratud, ütleme, selle riigi koosseisu ajalooliselt näiteks valitses, kellele ta ülevalt alla vaatas näiteks ungarlased mitme riigi territooriumil, aga eelkõige Rumeenias pärast esimest maailmasõda. Ühesõnaga sellistel vähemustel on olnud, et kui selle raske, kes selle vähemuse staatusega harjuda ja just sellel uuel rahvusriigil on olnud väga raske ennast selles mõttes kehtestada, isegi kui kui nii-öelda seaduse ja isegi mõõkade äkki te toel on saanud mingisuguseid uusi reegleid kehtestada, siis tegelikult ega sa ikkagi inimest teist keelt naljalt rääkima ei pane. Kui ta seda teha ei taha ja kui tal on veel no nii-öelda põhjust protesteerida, siis siis ta teeb seda veel nagu eriti hea meelega. Aga sama olukord on ju tegelikult nüüd ka Eestis, meile on tulnud see vähemus küll migratsiooni teel, et me ei ole nagu krabanud, sealt maatükke suurt pole saanud sealt Vene riigi küljest, aga aga samas ikkagi, et inimesed, kes on hetkel pandud vähemusse, on ennast tundnud ju nii-öelda ülimuslikult ja siit on see nii-öelda see psühholoogiline. Vastuolu jah, teil on väga õigus ja selles mõttes psühholoogia otsustabki kõik ja õigusel on raske sellistes situatsioonides nagu abikätt pakkuda, täpselt samuti läheb vaja lihtsalt psühholoogilist tarkust ja aega, et selliseid konflikte lahendada, see tundub, ongi Eestis ja Lätis ütleme põhiküsimuseks, sest et tõepoolest nii-öelda okupatsiooniteooriast lähtuvalt on, on need inimesed ütleme, immigrandid, isegi kui võib-olla väga radikaalselt seda okupatsiooniteooriat rakendada, siis isegi võiks öelda asustuskolonistid. Aga samas sellest on piisavalt pikka aega möödas, et tõepoolest subjektiivselt inimene, kes näiteks 65. aastal Eestis sündis, küsimus on selles, et kuivõrd tema siis on nii-öelda süüdi näiteks 40. aasta okupatsiooni ja annektsiooni ja mulle tundub, et siin on ka üks koht, kus võib-olla eesti sellise peavoolu ja ütleme, Lääne-Euroopa peavoolu hoiakud selles mõttes lahknevad, et et sealtpoolt ikkagi nagu kiputakse arvama, et eestlased võib-olla liiga liiga kergekäeliselt vaat just selliseid 65. aastal sündinud või isegi neid, kes võib-olla mingi Stalini aja lõpus nii-öelda öeldi Eestisse, et et vaat siin on, siin on teil tööd noh, nii-öelda otseselt selle eest selle eest vastutavaks teha igal juhul mulle tundub, et selline üksikute eestlaste radikaalide jutt sellest, et nii-öelda asustuskolonistid ja tegelikult üldse siin ei ole õigust olla, et et vähemalt Euroopa mõttesse eriti nii-öelda sümpatiseeri vaid kõrvu see argument ei, ei koht. Et seda peetakse selliseks mitte konstruktiivseks ja, ja kindlasti ka selliseks pandora laeka avamiseks, sest sama printsiibi järgi võiks tegelikult terve Euroopa suhteliselt nagu Beatini pöörata. Aga ma arvan, et see peamine valuküsimus, mis suhtes nüüd Euroopa võib-olla Eestile liigede, on see, et et küsimus on vähemuse kui sellise mõistest Euroopa nõukogu, ütleme inimõiguslepingutest tegelikult vähemuse traditsiooniliseks mõisteks on see, et ühesõnaga sellist kaitset endale saab nõuda, ajalooline vähemus Eesti on teinud ka ütleme, selle 95. aasta vähemusrahvuste raamkonventsiooni juurde klausli või reservatsiooni, kus ta ütleb, et, et vaat meie jaoks vähemus ongi see ajalooline vähemus ja tegelikult näiteks meie nii-öelda kuidas siis peaks ütlema venekeelset, et enamus selle kontseptsiooni järgi tegelikult ajalooliseks vähemuseks ei kvalifitseeru. Siin on ka pingekoht ja kus Euroopa teatud mõttes kasutab nagu topeltstandardit, et meie suhtes on just see väga innukalt surutakse just vähemuste kaitset rahvusvahelise õiguse mõttes. Ütleme inimestele, kes on Eestis noh, ütleme 50.-test 60.-test 70.-test aastatest samal ajal Ajal kui väga enesestmõistetavalt öeldakse, et näiteks samadel aastatel Prantsusmaale või Saksamaale jõudnud Alžeerlane või türklane on ikkagi immigrant ja siin mingisugust sellist vahet ei tehtud ja Prantsusmaa võib-olla seisukoht siin on eriti selline suurriiklik, Prantsusmaa on sellega seoses selle vähemusrahvuste konventsiooniga väitnud, et aga meil seda probleemi tegelikult enam ei ole? Jah, ei ole, sest et ajalooliselt juba nii-öelda sulatasite ja tihti ka vägivaldselt neid oma vähemusi enda rahva sisse küll aga on meil on meil suur immigrantide, nimetagem seda probleemiks või õnnistus, eks ole, oleneb, kuidas Ta ja muidugi aeg selles mõttes tiksub. Et mingi hetk tekib küsimus, näiteks et kui ma olen kolmandat põlve türklane Saksamaal, siis, siis ma ei tunneta enam võib-olla seda sidet Türgiga nii tugevalt, tähendab, et Ta on enesepetlik ühel riigile rahval mõelda, et kuidagiviisi me teeme lihtsalt selle juriidilise eristamise, ütleme, ajalooline vähemus versus immigrandid. Et ütleme, et immigrantidele sellised õigused ei kohaldu, Aja jooksul ka immigrantidest tegelikult saab ja just eelkõige psühholoogiliselt vähemus ja ma arvan, et sama asi tegelikult ootab ees Eestit pigem selline eetiline emotsionaalne etteheide, et aga te olete nii-öelda vallutajate tagajärg aja jooksul see hakkab ära kuluma ja paratamatult siis inimestel vähemalt psühholoogiliselt tekib mingisugune nõue ja küsimus on see, et kuidas need kaks psühholoogiat omavahel kõige paremini võiks kokku saada, et ei tekiks konflikti, oleksid inimõigused kaitstud, aga samas kindlasti ka, et oleks eestlus kaitstud ja et ütleme, Eesti riiklus sellega nii-öelda ohtu ei satuks. Eesti võttis vastu põhiseaduse muutuse preambulas on nüüd eesti keele kaitse ka kirjas. Kas sedagi võib nagu kvalifitseerida? Sellise psühholoogilise sammuna, kuidas teile juristina tundub? Põhiseadused on juriidilised dokumendid, aga nad on kindlasti ka ütleme, ajaloolis, psühholoogilised dokumendid ja mõnes mõttes see on, ütleme, lisandus on, on võib-olla täiendus sellele juba põhiseaduse preambulit olemasolevale sättele, mille järgi siis Eesti riigi üheks mõtteks on eesti rahvuse säilimine uurija, rahvuse, kultuuri, rahvuse kestmine läbi läbi aegade. See on teatud mõttes unikaalne, et üks rahvas, kes on oma riigi kätte saanud, seda põhiseaduse preambul Is rõhutab ütleme, suurematel rahvastel teatud mõttes ei ole selleks põhjust, nad võtavad seda nagu loomulikku loomulikku asja enesestmõistetavana just nimelt see diskursus ongi see, et noh, näiteks, et kuidas sakslased kohtlevad, ütleme, sorbe kes ajalooline vähemusrahvused, vaata, kas sorbi keel nüüd sureb välja, vot see on see keeleõiguse probleem samal ajal võib-olla kui teatud mõttes võib-olla terve selle Eesti riigi loogika on see keele kaitsmise kas see jääb püsima ja kas tal on nii-öelda oma koht päikese all või ei ole. Et ma lihtsalt pigem pean seda selliseks, aga mitte ebaoluliseks psühholoogiliseks, enese enesekinnituseks ja, ja noh, kindlasti see võib olla, asetab teatud aktsendid põhiseaduses uuesti. Mis asi on keeleline diskrimineerimine? Kui jurist stuudios, siis mida poliitik sellest arvab, seda võib tajuda, aga kas saab siin ka mingisugust juriidilist vaadet anda asjale? Noh, ütleme õiguse mõttes, siis võiksime, eristasin sellist noh, ütleme rahvusriikliku või siseriiklikku tasandit, ütleme Euroopa tasandit, mitte nii palju, Euroopa Liit, kuivõrd Euroopa nõukogu siis eelkõige ja kolmandaks võib olla, mis on kõige hõredam nendes küsimustes päris rahvusvaheline tasand, mis hõlmab kõiki kontinent jälgi, ÜRO inimõigus, bakte ja keelelist diskrimineerimist juristina. Ma defineeriksin niimoodi, et ja see on siis selline ebavõrdne kohtlemine juhtudel, kui kui võrdne kohtlemine on õiguse poolt ettenähtud. Kui keegi hakkab rääkima diskrimineerimisest, siis, siis tuleb nende etteheidete suhtes ka olla väga tähelepanelik selles mõttes. Et tegelikult õiguse olemuses mingis plaanis on diskrimineerida. Näiteks kui Eesti põhiseadus ütleb, et Eesti riigikeel on, on eesti keel, siis see on filosoofilises plaanis juba ongi diskrimineerimine. Diskrimineeritud on kõik vähemusrahvused, aga diskrimineeritud tunneb ennast näiteks ka võrukene. Vaid näiteks teie kutsusite mind täna siia saatesse, ei kutsunud minu kolleeg yks diskrimineeri esitleda inimsee igapäevane käitumine on diskrimineeriv, et me abiellume mariga, mitte Kaiega on ka diskrimineerimine, seda etteheidet ei maksa alati nagu fetišeerida, et see diskrimineerimise keeld ei saa olla, ei saa olla absoluutne Need, on teatud sellised miinimumstandardid, mida siis peetakse õiguse silmis diskrimineerimisega ja euroop pas. Kui nüüd üldse mingisugust sellist reeglit välja tuua või eristada siis Euroopa tasandil üheks selliseks põhimõtteks on see, et inimeste erasfäär peaks olema võimalikult vaba, võimalikult mittereguleeritud. Ja siin on ka tegelikult Eestile keele õiguste mõttes kõige rohkem etteheiteid tehtud, ütleme mingisuguse sellise Euroopa peavoolu mõistes, näiteks kui Eesti ütleb poemüüjale, et sa pead tingimata eesti keelt rääkima mingisugune euroopa liberaalne mõtteviis ütleks seda, et aga las turg reguleerib seda, see poemüüja noh, ütleme kuskil Lasnamäe keldris, ta ei täida mingisugust riiklikku funktsiooni, nii-öelda see põhimõte, et kõik, mis ei puuduta otseselt riiki, et peaks jääma nii-öelda inimeste enda otsustada või inimeste reguleerida, niisama konflikt on Eestile olnud, ütleme siltidega puht seadusetähe mõttes, eks ole, meil on säte, mis ütleb, et avalikud kuulutused on, on riigikeeles. Praktikas see tähendab seda, et kui ma olen näiteks mingisuguse vene artisti kontserdikorraldaja siis vähemalt keeleseaduse mõttes, kui ma ütlen, et näiteks Philipp Kircoorov Tallinnas, siis ma pean sinna mingisuguse eestikeelse tõlke juurde vaeva ja vot see on see kompromiss. Aga kui, kui nüüd Eesti seda täielikult rakendaks, mis tegelikult seaduses kirjas on, ehk siis seda, et sildid peavad olema avalikud, sildid, kuulutused peaks olema eestikeelsed, siis seda Euroopa alla ei neelaks puht normatiivsel tasandil on, on seda Eestile ette heidetud, samas Eesti on öelnud, et vaat tõesti selline säte on, aga tegelikult praktika on selline ja seda praktikat ei muuda. Et saavad küll panna vene või muukeelseid silte üles, lihtsalt peab olema tõlge ja noh, siis Euroopa pidades seda ka tundlikuks teemaks ei ole, võib-olla on valed Euroopa, pigem siis need vastavad Euroopa institutsioonid, kellel tegelikult ka on oma poliitik ka ja oma oma agenda võib-olla eestlastel lehte lugedes mõnikord on see tunne, et noh, esiteks nad ei saa aru, et nad justkui nagu tahaks kiusata, aga ma arvan, et kohati teeme nendele selles mõttes endale vanderlyndonitele liiga, et et ma usun, et nende soov konflikte vältida on siiras. Lihtsalt need võtavad vähem arvesse, kuidas ajaloolist õiglust. Kui nad võib-olla pigem mõtlevad sellele, et mida peab tegema, et inimestel vabandust väljendi pärast katus Pealtkohalt ära ei sõidaks. Ja selles mõttes nende lahendused lähtuvad vähem sellisest ajaloolisest õiglusest, realiteetidest nad on väga praktilised, nad on väga praktilised ja tegelikult Eesti konteksti veelgi rohkem läti konteksti praktika on see, et tegelikult ega päriselt, selle põlvkonna ajal vähemalt Tallinnas ja Virumaal ega päriselt siiski eestlased nüüd venekeelsetele pähe istuda ei saa, ei tohiks. See ei ole psühholoogiliselt inimlikult võimalik, et pigem oleksin eelistatavamad, sellised rahulikumad protsessid, uue suuna andmine ja mulle tundub, et Eesti riik laias laastus on, on sellega tegelenud, aga siin jällegi probleemiks on sama seesama psühholoogia, et noh, näiteks kui ma võib-olla 55 aastase vene õpetajana võisin endale lubada seda, et tegelikult Nõukogude Eestis päriselt seda eesti keelt vaja ei olnud, siis tegelikult rollid on ümber pööratud. Ja psühholoogiliselt ilmselt endisel ma ei tea, see ei ole poliitiliselt korrektne terminiga härrasrahval on ilmselt ka khati raskes, selles mõttes selle uue psühholoogilise situatsiooniga harjuda. Meie keeleseadus Euroopa kontekstis Eesti keeleseaduse ideoloogia on esmajärjekorras ikkagi eesti keele kaitse tegelikult mis on, ütleme, Eesti nii-öelda eripära suuremas Euroopa kontekstis on just nimelt see, et tegelikult meil peab riigikeel veel ennast vähemuste suhtes selles mõttes kehtestama. Ütleme, Euroopa peavoolu kontekstis Lääne-Euroopas on pigem see, et enamuskeel või see riigikeel on niivõrd jõuline, et küsimus on pigem selles, et aga kas katalaani keelel ka mingeid õigusi Hispaania suhtes on, ütleme, kui me vaatame kasvõi sedasama gümnaasiumide keeleküsimust, siis, siis tegelikult ju on, on selles mõttes nagu vastupidine situatsioon, et probleemiks on pigem see, et gümnaasiumist tuleb välja inimesi, kes ei oska, kes ei oska eesti keelt ja nad tulevad välja, ütleme, Eesti riigi poolt, et ülalpeetavatest koolidest, mida Euroopa vähemuste õiguse kaitse ütleb, on see, et tegelikult ta isegi ei ütle nii palju gümnaasiumihariduse kohta, tahan mingit otsest sellist normi, mis ütleks, et et Eesti riik on absoluutselt kohustatud näiteks venekeelset gümnaasiumiharidust andma. Minu arvates Euroopas ei ole, et iseasi, et kas see oleks nende mõistlik jällegi, psühholoogiliselt ja ajalooliselt noh, see päriselt need need ained ära võtta. Ma arvan, et ei ole, aga, aga Eestit rääkida mingitest keele õigustest selles kontekstis üldse ei ole võimalik, selliseid keele õigusi ei ole olemas, et kõik see, mida Eesti riik praeguse haridusministri ajal teeb, on selles mõttes Euroopa õiguslikkuse piirides. On olemas see, see keeleharta, millest te ka rääkisite, Eesti ei ole sellega ühinenud. Mis põhjusel? No kindlasti keeleküsimused ja konfliktid on, on meie jaoks üks, üks olulisi probleeme, aga võib-olla Eesti on saanud osaliselt toetuda ka sellele, et väga paljud teised ei ole sellega ühinenud, et ei, ma praegu isegi detailidesse ei laskuks, aga võib-olla siis harta, aga noh, on natukene siis sellisem, radikaalsem dokument, kui tegelikult üks selline keskmine keskmine riik nii-öelda tahaks endale lubada, on ka vahe, kas vähemusi riik noh, nii-öelda sallib või asub kuidagi spetsiaalselt siis poputama ja kindlasti Eesti riik on selles mõttes olnud ka pragmaatiline. Kui lepinguid tõsiselt võtta ja ma usun, et Eesti riik võtab lepinguid tõsiselt, siis kohustustest tuleb kinni pidada. Miks võib-olla võtta kohustusi, mis sulle hiljem hiljem nagu probleeme tekitavad? On olemas selline institutsioon nagu Euroopa Inimõiguste kohus, kas see on ka kunagi tegelenud keeleõiguse küsimusega, on seal loodud selliseid pretsedente? Vähevõitu, see tuleneb sellest, et see kohus ei tegutse mitte nende Euroopa nõukogus sõlmitud teiste konventsioonide alusel, vaid, vaid just just üksnes Euroopa inimõiguste konventsiooni alusel, mis sõlmiti 1950. aastal. Ja peamiselt see, see konventsioon siis sätestab erinevat sorti nii-öelda esimese põlvkonna inimõigusi, ehk siis igasugused igasuguseid vabadusõigused, mis puudutavad, noh, ma ei tea, kohtupidamist ja muidugi sõna- ja mõttevabadust, aga sellist päris nii-öelda otseselt nii-öelda nende keeleõiguse ka poliitikasse puudutavat puudutavate küsimusteni eriti ei ole mindud, aga keda see veel huvitab, siis lisaks minu artiklile ka üks teine jurist Kristiina Albi on eesti keeles juriidikas ajakirjas Juridica nendest probleemidest minust natuke hiljem kirjutanud, nii et võib-olla tema tema artiklist ei tule midagi välja, aga üldiselt noodi vastates ei ole see olnud. Euroopa Inimõiguste Kohtu territoorium. Aga nüüd on mul selline küsimus. Improviseerige veel on nüüd Eesti õigekeelsuse sõnaraamat, mis kehtestab kirjakeele normi, kuivõrd seda võib võtta sellise juriidilise alusmaterjalina näiteks kui ikkagi keegi raadios väga halba eesti keelt kõneleb. Võin siis kellelegi kohtusse kaevata või ma ei tea, kas kõneleja või raadio kui institutsiooni või kuidas ta seda sellist pisut. No utoopilise situatsiooni kommenteeriksite juristina. Või teine utoopiline situatsioon, et näiteks inimene, kellele tehakse etteheide, et ta räägib halba eesti keelt selle reeglistiku järgi, ütleb, et minge metsa oma reeglitega, kas üldse riik saab sellist normi kehtestada, et kas see on mõistlik? Ja lõpuks, eks ole, noh, kool kehtestab koolilastele selle normi ja lajatab selle ussiga ikkagi ju kõikidele abiturientidel, kes lõpukirjandit kirjutavad. Selles mõttes jällegi tavaõiguse annab sellele vastused Euroopa kontekstis ütleme rahvusriikidele võetakse siiski nii-öelda enesestmõistetavana, et riigil on mingisugune õigus seda kuidagi reguleerida, ühtlustada riigipädevust on kogu aeg piiratud pärast teist maailmasõda. Aga mingisugused olulised asjad on ikkagi jäänud. Ja samamoodi siis nagu Eestit hakata, selle sellepärast ründavad Eesti kehtestab, ütleme reegli, mille järgi peab ütlema, et ma lähen koju, mitte ma lähen kodu. Aga kui mina Lõuna-Eestis üles kasvasin, siis ma arvan, 60 protsenti inimestest ütles. Ma lähen kodu, samad institutsioonid ja samad nii-öelda reeglistiku ühtlustamise katsed on teistes teistes Euroopa riigid, iseasi kui edukad nad on. Võib-olla Saksa kontekstis, kus on see Rich raibunks reform, et seal on ka olnud sellist nii-öelda mitte järjepidevust, kus on nii-öelda mindud ühele lahendusele, siis tuldud tagasi öeldud, et tegelikult on ikka jama, et võib-olla sellised asjad on, aga ühesõnaga niivõrd-kuivõrd seal juriidilisi küsimusi saab tõusetada. Ma näen neid küsimusi Helsingi tõusetumas nii-öelda siseriikliku õiguse pinnalt, et ma ei usu, et rahvusvaheliselt oleks sellist instantsi või institutsiooni, kellel oleks seal midagi öelda. Alati on võimalik kujutada ette sellist õigusvaidlust näiteks siseriiklikus õiguses, konstitutsioonist tulenevalt lähtudes nii-öelda võrdse kohtlemise printsiibist või lähtudes mõnest muust põhiseaduslikkuse printsiibist, ütleme sõltuvalt sellest situatsioonist ja elu elu on alati siin rikkam, kui juristide poliitikute kokku läheb, et tegelikult selle kaudu ka õigus muutub, et kui nii-öelda tegeliku elu pinnalt tekib mingisugune selline situatsioon või seis, mis mõnes mõttes näitab seda kehtivat normi natukene napakana või absurdsele et siis korrigeeritakse, kas korrigeeritakse või korrigeerita, kõigel juhul tekib selline pinge selle reaalsuse ja normi vahel ja üldiselt see, see pinge, see võib tähendada õigusreformi. See võib tähendada selle pinge, elasist, allasurumist, aga, aga see võib isegi mõningaid situatsioonides revolutsiooni tähendada. Ma ei tea, kas keelerevolutsioone on olemas võib-olla ja mis Eestis 1988 kuni 991 toimus, oli ka muuhulgas ka keelerevolutsioon, mida ma silmas pean, on just see poliitiline soov. Oma keelt kaitsta, oli kindlasti üks üks olulisi elemente selles poliitilises revolutsioonis tegelikult laulev revolutsioon, kui, kui nii-öelda võtta lugeda üles noh, viis asja, mille pärast seda peeti, siis siis ma arvan, et eesti keele staatus seotuna muidugi nende muude asjadega, aga aga oleks nende viie hulgas kindlasti. Kindlasti sellepärast, et keel ongi see identiteedi algus ja ots, meil siin, juristi kommentaar lõpetuseks, kuidas te tunnetate, kas see seadusandlus, mis kaitseb keelt, toimetab siin, Eestis on see piisav, on see seaduse kaitse piisav? Kõik need regulatsioonimehhanismid? Küsimus on selles, et mida siis selle seadusega tahta, et inimesed tahavadki osaliselt erinevaid asju, et mõnikord piisab ühest väga selgest normist rohkem kui mingisugusest tohutust hulgast, mis siis justkui detailselt midagi reguleeriks normidest. Tegelikult enamus inimesi enamike norme jälgida ei jõua, pigem on olulisem see selline seaduste ideoloogia ja mis on ühtlasi oluline, on tegelikult olemasolevate normide rakendamine ongi see, et ütleme, väga lihtne mõnes mõttes öelda põhiseadusesse sisse kirjutada näiteks et Eesti riigikeel on eesti keel tol ajal ikkagi aastal võib-olla 2007 on üksikuid riigi ülalpeetavate gümnaasiumide lõpetajaid, kes tegelikult seda riigikeelt ei oska. Normatiivselt on meil kõik hästi, aga küsimus on nüüd selles nii-öelda täissaamises, normide normide järgimiseks ja see on see tegelikult praktilise elu elu raskeim tasand, mis, mis nõuab, ma arvan, mitte nii palju juriidilist tarkust, kuivõrd sellist psühholoogilist tarkust ja ütleme, juristilt võib-olla sellist vastust nagu ei ootaks, aga, aga nüüd võib-olla viimasena ma ütleks seda, mis ma öelda veel tahaksin. Ma olen nagu selle üle mõelnud, et kuidas me siin Eestis seda keelepoliitikat kõige targemalt võiksime teha ja ma arvan, et see on nagu selles mõttes laiem probleem, et kuidas me, eestlased, kuidas öelda, venekeelsetes venelastesse suhtume, ma tahan seda öelda, et nagu päris vihaga ei saa see nagu inimpsühholoogia asi samuti eestlased on suhteliselt kinnised. Me kindlasti peaksime rohkem katsuma venelastega rääkida ja sõbralikult rääkida. Isegi kui vaja, siis mingisuguses situatsioonis jää murdmiseks vene keeles rääkima tundub, et psühholoogiliselt palliski, see asi on praegu selles kinni, et teatud mõttes ikkagi nagu tahame ennast peale suruda, ennast kehtestada ja siis samas oleme solvunud mornid, et meil see võib olla nii ei õnnestu, kui me tahaks ja küsimus on siis inimpsühholoogiliselt, aga kuidas see võiks kõige paremini õnnestuda või, või ka see, kes tegelikult tunneb, tähendab meiepoolset tõrksust kannatamatus ja mõnes mõttes üleoleku tunnet, et kui, kui suur on tema psühholoogiline huvi nii-öelda meie harjumusi ja meie viise ka keelelisi viise nii-öelda üle üle, et, et on võimalik selline strateegia nii üksikisikute tasandil kui riigi tasandil, kus ühtepidi nii-öelda kantakse enda norme üle, aga teistpidi tehakse seda inimliku hoolimise armastusega. Selle protsessi kestel see respekt teise suhtes peaks, peaks nagu pidevalt säilima ja näha olema. Ühesõnaga ei saa inimest niimoodi keelt armastama panna, kui sa ütled, et tegelikult sa oled probleem. Ja nüüd tee seda, see tundub mulle nagu olevat selle probleemi lahendus, A ja O. Ja see ei tähenda mingisuguseid kompromisse. Võib-olla põhilises küsimuses, ma arvan, et noh, põhiline vastus on see, et Eestis Eestis peaks noorem põlvkond rääkima eesti keelt ka, kui, kui sa isegi nende emakeelt ei ole, aga lihtsalt seda ei saa peale suruda mitte suheldes ei saa olla niimoodi, et ainult siis õpetaja, see, see, see vaene eesti keele õpetaja saadetakse sinna vene kooli siin eesliinile, et tema üksi ei suuda nende noorte suhtlemisvajadust ära katta. Ta kui muud kontaktid ma ei tea kuskil trollis või, või riigi tasandil või töökohal eestlastega on pigem sellised, et noh, üldse suhtlemist ei ole, on selline nagu tõrjuv olemine vastastikune, siis sellest ma tahan öelda, et ei piisa, et selles mõttes see ei ole ka ainult riigi asi, vaid see on tegelikult ühiskonna rahva asi, nii et ma kutsun teadmates üles kunagi välisminister Jüri Luigel oli Venemaa positiivse hõlvamise doktriin, et ma kutsun ma siis sõnastaksin siin keelelises mõttes positiivse hõlvamise doktriin. Ma olen selle pika tiraadiga täiesti nõus, et ei ole siin ei poliitilist haamrit ega juriidilist haamrit vaja lajatada, et võib-olla kõige suurem tegu on ikkagi selle empaatiatundega selle hõlvamine, kes ei räägi sinu keeles ja, ja võib-olla ei ole veel mõtlema nii nagu sina. Aga aitäh, Lauri Mälk, Soleia kuulas, küsis maris Johannes.