Viola Veevachi neljas põlinedge vara. Noored ju ei tööta eesti lugu. Tere. Elu Taani krooni all Eestis pärast Vene-Liivimaa sõda on järgmiste saadete see teema. Kui hea või halb oli elu Saaremaal, Taani ajal. Varasematest eesti lugudest teame, et pärast sõja lõppu oli Eesti jagatud kolme võimu vahel Rootsi, Poola ja Taani vahel emeriitprofessor Enn Tarvel, kes on kirjutanud taani ajast ja poole ajast ka äsja ilmunud koguteoses. Eesti ajalugu kolm räägib meile, missugune oli Taani riik ise 16. sajandi neljandaks veerandiks. Missugune oli Saaremaa ja mida tähendab Taani võim, mille poolest erines Rootsi või Poola võimust. Saatejuht on Piret Kriivan professor Tarvel, mida kujutas endast Taani riik 16. sajandi keskpaigas? Taani riik oli võimas riik siin Läänemere basseinis, kuigi Taani ajaloos oli mitmeid tagasilööke olnud, oli tema siiski niisugune riik, mida võib nimetada suurvõimuks, nagu saksakeelse termini brošmahte tõlkena kasutada katakse eesti keeles. Tema oli igapidi arvestab tugev riik. Tema oli niinimetatud konglomeraat riik nagu sel ajal. Milline tähendab, et riigiõiguslikult koosnes eri osadest. Aga need olid koondatud kuningavõimu alla ja siis kuningavõim kuninga institutsioon oli see koondav jõud. Kui võtame näiteks selle kuninga, kes Eestiga viimsenad isiklikku kokku puutus, oli Christian neljas 1645. aastal. Kui ta Saaremaast loobuma oli sunnitud, siis tema nimetas ennast Taani ja Norra kuningaks. Schleswig-Holsteini stuur, Marni titt, marsseni härtsakiks Oldenburgi ja Thelmen Holsti krahviks. Taani kõigepealt Taani riike hõlmas mandriosa jõll andi poolsaare, nii nagu tänapäevalgi natukene rohkem küll lõuna poole läks piir, siis kuulusid sinna juurde saaled, mis tänapäevalgi shell anud fänn Langlant, lolland, falster, möön, morn Holm. Aga mida tuleb eraldi võib-olla rõhutada, on see, et Skandinaavia poolsaare lõunaosa kuulus Taanile Skoone hallanud pleki hinge, mis on tänapäeva Lõuna-Rootsi, see on tegelikult päris põline genouin. Taani riigi osa. Taani riik koosnes põliselt sündimisest peale kolmest põhiosast, see oli jöötima poolsaar, siis nimetatud saared ja Lõuna-Skandinaavia. Tol ajal meri ühendasse mitte ei lahutanud ja Need Lõuna-Rootsi maakonnad. Need on nagu paljud on näinud silmaga näha, Öresunud Tani vaimselt kõige kitsamas kohas on neli kilomeetrit. Need, kes vähegi tublimann, ujub vabalt üle. Suur väin on meil üks, kuus, üheksa kilomeetrit mandri ja Muhumaa vahel, need arvestame üheksa rohkem, nii et kaks korda ligemal. Nii et seal mingisugust niisugust arvestatavat piiri ei olnud. Veetõke see, nagu öeldud ei ole ja see on niisugune liiklust ühendav ja võimendav jõud. Küll aga selle taani osa taga oli väga tõhus piir põhjapiir. See oli nimelt metsavöönd nende Hollandi plekinge taga 1000 658 lovskilde rahuga, Rootsi sai need alad alles endale ja siis nemad spekuniseeriti ehk Rootsist hoiti hästi kiiresti kahe inimpõlvega, seal ei ole ka midagi imestada, sellepärast et keel oli äärmiselt lähedane ja inimeste poliitiline hoiak kujunes ka hästi ruttu ümber, seal olid alguses nagu nurinat või vastuhakkamise rootsi võimule, aga siis Kaheksateistkümnenda sajandi algul juba olid nemad oma poliitilised meelsuselt rootslased kuigi tänapäevalgi. Need Skoonelased räägivad niisugust murrakut, et nendel mitte rootslast, kes riigirootsi keelt tunnevad, on omamoodi raskusi nendest arusaamisega. Norra sai Taani riigi osaks ametlikult 1000 536537. Siis Christian, kolmas Taani kuningas andis määruse välja. Nüüdsest peale ei ole ega nimetata Norra Toma ette kuningriigiks, vaid ta on Taani riigi osa. Tegelikult jäi ta hiljem ka ikka nagu omaette riigiks, tal olid oma seadused omaette ametiasutus, tused aga 1380.-st pääle juba oli olnud tühine valitseja, nii et personaaluniooni see oli oldud ja see kergendas muidugi seda üleminemist Schleswig ehk saksa häälduse järgi. Schleswig oli põline taani hertsogkond 13.-st sajandist peale juba 1368. See Schleswig Herz kond ühendati Holsteini Stormarni krahvkonnas. Need olid juba 12. sajandil olemas. Siin on niisugune riigiõiguslik nüanss, et Schleswig oli põline Taani valdusala, Taani hertsogkond. Aga Holstein kuulus Saksa-Rooma riiki. 1474. aastal Saksa-Rooma keiser Friedrich kolmas tõstis Holsteini Titmarsseni Stormarni hertsogkonna üks ja see ühendati siis Schleswig giga. Žessik Holsteini hertsogkond, see oli omakorda jagatud kuninga hertsogi vahel, nii nagu mõned vanemaegsed põllumaad väikesteks lappideks kui kaardi peal kusagil seda vaadata. Ta nii et nagu imesta, kohe 1490 toimus niisugune jagamine ja siis Taani kuningas Christian kolmas 1544 jagas oma kahe vennaga veel et seal oli niimoodi halduslikult väga kirju pilt. Mis puutub siis veel nimetatud Titmarsseni, see oli maakond, mis õieti kujutas endast talupoegade vabariik. Teda loeti Holsteini hertsogkonna sisse kuuluvaks 1474.-st aastast peale, aga tegelikult alles 1559. Need vabad talupojad alistati sõjariistajõul 1559. Samal ajal, kui meil siin Saaremaal hakkavad sündmused toimima siis oli Holdenburgi nimisin kõlamas. Holden pur, kui oli tol ajal krahvkond Viini Kongressil pärast Napoleoni 1815. aastal, tema tõsteti suur Heldsokonnaks, aga muidu ta oli üks Põhja-Saksa krahvkond ja selle krahv Christian valiti 1448 Taani kuninga. Sellest ajast peale on Holden purgi dünastia Taani troonil tänase päevani, kui jumala abiga loomulik sündmus on, siis püsib veel kaua-kaua seal. Selle valimisega tekkis seos Taaniga ja tekkis Oldenburgi krahvi tiitel del Taani kuningal. Muidu tema ühendati 1460 SVT Ertsukonnaga. Siis kõlastelmen, arsti nimi, see oli ka krahvkond Holden purgi sees ja õiguslikult. Ta oli ka selle osa, aga igal juhul muidugi on esinduslik detulatuuris võimalikult palju nimetusi lugeda. Sisuliselt kuulus küll Taani riiki sel ajal ojamaa, nii nagu haritud inimesed tänapäeval ütlevad, kortland peab tingimata ütlema, millegipärast kiputakse eelistama põlisel eestikeelsele nimetama. See oli aastatel 1408 kuni 1645 Taani alla sama kaua siis kui Saaremaad tema ei olnud, mitte Taani riigi osa, tema oli Taani võimu all küll. Islandiga oli niisugune lugu, et tema kuulus Norra riigile ja Norraga koos siis oli ka sama saatust jaganud 1380. aastal personaaluniooni ka koos nagu läinud. Taani ütleme võimu alla. Fääri saared, mis tänapäeval on niisugune autonoomne ala. Omariiklust ei ole vist eriti tõsiselt demustanudki, see oli samuti Norrale kuulunud, jagas sedasama saatust, mis isladki mis Saaremaasse puud tupsis, Saaremaa ei olnud iialgi inkorporeeritud taani riiki, tema ei olnud Taani riigi osa. Küll aga ta allus Taani kuningale, aga riigiõiguslikult ei olnud tema vahekord mitte täpsustatud, nii nagu nimetatud Essokondadelia krahv kondadel. Nagu juba ütlesin, kuningavõim oli see, mis ühendas ja koos hoidis. Kuninga institutsioon, ütelge. Sel ajal oli Taani valitava kuninga ka kuningriik pärilik monarhia kehtestati hiljem alles 1660. aastal. Sööt kuningapoeg võidi valitsejaks valida või noh, uuemal ajal lihtsalt veidi nõukogu kinnitust. Ma ei olnud niisugust suuremat valimist Tseremooniat, see ei tähenda, et oleks pärilik. Seni monarhia olnud 1660. aastal, siis Kopenhaageni lossi eesseisvuslased andsid kuningale vande ja kuningas vedelik kolmas, sel ajal lubas valitseda kui kristlik kuningas ja armuline isand neid järgmisel aastal 1661. aastal. Seisused olid nõus andma ka kuningale. Absoluutset võimu. Sellest ajast pääle algab apsalutistlik kuningavõim Taanis. Aga seni Ajal, millest hakkame Saaremaaga seoses rääkima oli Taanis aadlivõim. Taani ajaloolased räägivad aadres väldetist aadlivõim aastast 1536. See tähendab, et aadli mõju kasvas. Christian kolmas kuningas, Hertsog Magnuse isa sai siis võimu kätte, tegi lõpu kodusõjale rõhutustele ja seitsmeteistkümnenda sajandi algul hakkas siis riik tugevnema, aadlivõim tugevnema, aga ühtlasi ka kuningavõim. Ajalookirjanduses ütleme eriti Põhjamaade ajalookirjanduses. Tihti räägitakse rahvusriigist, Nossionaal staatist. See muidugi eriti tänapäeva keelepruuki arvestades on päris vale termin midagi rahvuslikku muidugi seal ei olnud, ei. Taanis ja Rootsis see Taani riik, mida ma praegu igavust tekitavalt nii pikalt analüüsisin, kõik need hertsogkonna krahvkonnas, mis neil oli rahvusega tegemist, seal olid taanlased ja sakslased ja norralased saarlased ja ojamaa, rootslased ja kõik kuus. Õigem oleks nimetada võib-olla monarhi riikideks. Paljudes keeltes nimetatakse neid vürstiliikides. Võrstan staater, aga eesti keeles see nagu ei sobi, see läheb segamini. Mõeldakse, et niisugune riik, kus vürsti tiitliga monarh on nagu hertsogiriik võib-olla võiks öelda, nimetada monarhi riik, peaasi et on õigeusuga ja õige korraliku valitsuse all inimesed. Siis on kõik rõhul, kui nad on selles veendunud, ei ole seal mingisugust nurinat. Siis ikka võib jääda sõna kuningriik juurde. Kas see on kõige täpsem? Noh, kuningriik on kuidagi spetsifitseerib sõda, valitsuse vorm ja ka selle vürstiriigiga või monarhi riidiga võib täpsustada seda, et need ei olnud mitte nii, nagu see termin võib eksiteele viia National staat rahvusriik, et ta oli siiski pigem niisugune valitseja monarhi riik, vürst kui valitseja kõige laiemas mõttes, tema oli see, kes riiki koos hoidis ja see on võib-olla see p, kui mingite otsime niisuguste sõnastuste taga mingit mõtet, et rahvaarvu hinnatakse 16. sajandi alul taanise ühe ja veerand miljonile siis kui umbes Taani hindamisraamat, mis meilgi niisugune keskne ajalooallikas on, koostati, siis hinnatakse, et oli nii 340 500000, asukat need, need olid, küllaltki oli rahvaarv kasvanud. Nii et küllaltki niisugune laialdane konglume, raat, riik siis kergesti küsida, et miks Taanimaal Saaremaad üldse vaja oli, miks ta hakkas sellega mängima niisuguste komplikatsioonidega? Majanduslikult nüüd vaevalt arvata, mida ta sealt võis saada, vilja maksu võis saada, see polnud võib-olla nii suur ja arvestada Taani saared, need olid isegi küllalt viljakat Taani viljaait ja nii edasi. Vaevalt see midagi eriti huvitas kaubanduslikku tähtsust ta ei saanud eriti olla, sellepärast Taani kaubandushuvid, need seisid ikka väinade valdamisest tollituludest, mis sealt tulid. Siis võis olla teatud strateegiline huvi. Kui kaarti vaadata, siis tekib niisugune teatud Kolmnurk saar, sest kui tekib võimuvõitlus Rootsiga esmavõimu pärast Läänemerel 1563 kuni 1570 oli juba Põhjamaade seitsmeaastane sõda, nagu nimetatakse siis saared, Bornholm, ojamaa ja Saaremaa, need moodustavad nagu mingisuguse kolmnurga taanil. Need on siiski nagu kuidagi kergelt ette nihu tatud. Võib-olla kujutavad siis tolle aja tingimustes ka mingisugust merebaasi võimalust. Üldiselt valitseb ajalookirjanduses niisugune arvamine. Taanil oli Saaremaad vaja peamiselt Vahmiili asjade pärast perekonnaasjade korraldamise pärast dünastia siseste pärimisasjade paikapanemiseks seal reguleerimiseks. Selleks Saaremaa sobis omamoodi. Siin oli Liivimaal olud kõigepealt küllaltki segased, selles mõttes oli küllaltki reaalne ja käepärane saal emad hankida, eriti kui Liivimaa võimud olite Taani toetusest ja Taani mängutulemisest ise huvitatud. Ja pealegi ajalooliselt oli see Taani riigile tuttav suund kaheksandast 11. sajandini, siis oli Taani välispoliitika suunatud läände, et siis nad Inglismaal nagu paljud mäletavad kooliajast, tegutsesid väga aktiivselt. Pärast seda tulid lääneslaavlased ehk vendid tänapäeva Põhja-Saksamaal, kes alistati. Pärast läksid need alad saksa riikide kätte, need saksa stati, aga tegelikult olid need taanlased, kes need Lääneslaavlastele seal alistasid ja kristlasteks tegid ja Euroopasse tõid. Ja siis 12. sajandi lõpust kerkivad Soome ja Eesti esile niisuguste välispoliitiliste agressiooni objektidena Soome ka Kaheteistkümnenda sajandi lõpust. Ja sellepärast siis on niisugune traditsiooniline huvi ka sellest midagi ootamatutega imelikku ei olnud, et hakati Saaremaaga mängima. Saaremaa oli lihtsalt kergelt võtta ka parajasti Jah, muidugi. Pilt Taani riigis sai nüüd ootamatult kirev, seda põnevam on näha, kuidas ja kuulda, kuidas Saaremaa sellesse taani riiki sobitub lõpuks aga, aga missugune oli Saaremaa 16. sajandi keskpaigas, sest kuigi alguses sai Taani enda kätte suurema tüki Liivimaad ka Läänemaa, aga lõpuks pidi ta leppima ainult Saaremaaga mis oli olemas Saaremaal. Kui Eesti olematu ajalookirjandust jälgida, siis ei ja mitte kuidagi mööda vaadata, et Saaremaa oli Eesti kõige võimsam ja kõige tublim maakond. Muistses vabadusvõitluses oli tema esmaaktiivne, tema õhutas teisi vastu hakkama, ise korraldas sõjakäiku sakslastele vastu. Need olid kuidagi niisugused üle-eestilise strateegiliselt planeeritud asjad. Ja nendel peab olema, paratamatult peab mingi kandebaas olema, ilmselt oli selleks tihedam asustus siis meresõiduvõimalused, mis kontakte lõid kultuurilisi, sõjalisi ja muid. Ja siis rahvastik, mis oli ilmselt keskmisest võimsam. Saaremaal hinnad takse Taani hindamisraamatu järgi. Ta oli umbes 3000 adramaade, Saaremaa on vist umbes 3000 ruutkilomeetrit. Ja Guine arvestatakse umbes Advama. Et ühe perekonna majapidamiseks, kus võis olla keskmiselt kuus inimest, siis kolmel 1000-l adramaal võis elada 18000 inimest. Hinnanguliselt muidugi, aga Eesti aja lõpul, kui niimoodi öelda tähendab. Teise maailmasõja eelõhtul elas Saaremaal 55000 inimest. See tähendab, et rahvaarv oleks nagu ainult kolm korda suurem kui muistse vabadusvõitluse ajal. See on palju, kui võrdleme kogu Eestiga. Eesti territoorium oli umbes 45000 ruutkilomeetrit Narva-tagust ja neid muidugi sel ajal ka ei saanud kaasa arvata. Ja hinnanguliselt arvestatakse, et 19000 adramaad oli sellel alal. Kui jälle arvestame kuus inimest adramaa kohta siis tuleks 114000 elanikku kogu Eestis. Ka Eesti aja lõpul, tähendab, teise maailmasõja eelõhtul oli rahvast 10 korda rohkem 1,1 miljonit, midagi üks miljon 126000, seal oli muidugi mitte-eestlasi ka, aga siiski noh, tugev, tugev miljon tuleb arvestada. Seal on suur vahe. Kui ühe maakonna rahvaarv kasvas ainult kolm korda, aga kõigi maakondade kokku kogu vala laval oletuslikult 10 korda. Niisuguseid arve muidugi ei maksa eriti tõsiselt võtta, aga mingisugused alused neil on ja niimoodi teatud orienteerideks saab neid siiski kasutada. 16. sajandil isane ma muidugi nõrgem, kuid see 13. sajandi esinduslik pilt väga palju oli tapetud alistamise ajal siis vastu hakkuda ajal kasvõi näiteks Jaagupi ülestõusu ajal 1343. Kogujad küüditati saarlasi mandril 13. sajandi lõpul näiteks ordu ja Saare-Lääne piiskopi tüli ajal. Nii et Taani ajal ennati rahvast nii kümne-viieteistkümne 1000 inimese pääle. 1592 on hinnatud 14000 500617 12000. Need on jälle niisugused hämarad, mitte eriti tõsiseltvõetavad arvudega, võiks umbes nii arvestada, et 16. sajandi keskel oli umbes 15000 elanikuga Saaremaal aga kogu Eestis takse sel ajal 250 300000. See tähendaks seda kogu Eesti lõikes oli rahvaarv kasvanud kaks korda, võrreldes 13. sajandi algusega Saaremaal hoopis langenud. Ja Taani aja lõpul hinnatakse, et Saaremaal oli 12000 inimest ja kogu Eesti alal hinnatakse ainult kuusk 50 70000. Mina ei ole neid arve mõelnud välja ja võib kergesti kahelda nendes, kui võtta, aga nagu öeldud, jälle mingit orientiiri on. See tähendaks siis seda Saaremaa osas ainult 20 protsenti rahvaarv langes aga kogu Eesti osas kolm-neli korda. Nii koledad olid need sõjad ja laastamised. Aga mida sellest uskuda, uskuda võiks seda, et Saaremaa rahvastik säilis paremini kui suurel maal. Ja sellepärast saarlasi jagus igale poole. Küüditati Aleks ise. 1611 kuni 1613 oli Rootsi Taani sõda niinimetatud Kalmari sõda. Siis rootslased laastasid, küüdi tõsid. Pärast sõda ei tahtnud talupoegi tagasi anda Kedali mandrile. Eriti Läänemaale küüditatud. Kaua aega käis selle ümber niisugune Kistlemine ja pahandus. Küüditati siis lihtsalt mandril elude kuhugi Siberisse, nagu 20. sajandil. Päris ei saanud, nagu eesti loost teame. Ivan neljas oleks muidugi hea meelega vastu võtnud, aga üleandmise. Aga kuhugi põhja küüditada sinna metsapiirile Taani teisele poole. Nojah, kui need oleksid niisugused Dracula moodi statistid olnud, need mõisnikud, aga nemad olid hoopis kõvad majandusmehed, nemad tahtsid tööjõudu saada. Panid põllule tööle, kõige parem. Aga pärast näite küüditamisi leid, dekad, paks rahvas. Vanemas eesti keeles tähendab see, et tiheasustus. Ja sellepärast siis Mandri-Eestit oli üldiselt enam laastatud kõigis nendes sõdades, mida Eesti lugu on nii pikalt käsitlenud ja siis Saaremaalt tulnud asukaid leidus igal pool kohe, et 1624. ja seitsmenda aasta revisjoni järgi, eriti 1638. aasta revisjoni järgi ja Rootsi ajal pagemine ka jätkus Saaremaalt suurele maale mindi kergesti. Kui asustusest rääkida, siis see tähendab, et oli paks rahvast tihe asutus, et asustus oli tänapäevane lähedane ei oska nisukesi tühje laike õieti välja tuua. Ja need, kes seal elasid, olid enamasti eesti talupojad. Rootslasi oli varasemal ajal ilmselt rohkem olnud, aga 16. sajandil oli neid vähe, tükati Ruhnus niikuinii, aga sellest polegi eriti mõtet Saaremaaga seoses rääkida. Ruhnu kuulus Kuramaa alla alles 1622. Rootslased tasid Kuramaa hertsogi käest ja siis 1645. aasta rahuga jäidama Rootsi kätte ja siiski ta ei allunud otseselt Saaremaale, vaid vahetult Rootsi keskkonnale. Admiraliteedi-le nimelt. Nimed on niisugune allikaliik, mis lubab rootsi asustust jälgida tihtipeale ju ainult külanimed säilivad Muhus näiteks rootsi vere tihelkonnal, rootsi küla Sõrves karjas, pühas siin-seal oli rootsi asustusta. Aga kogu ajanemat sulasid eestlastega kokku, nii et Tanja ajal oli vähe järgi jäänud. Maasilinna vakku raamatutes on palju tüüpilisi rootsi nimesid, penta proosius, klaas, koorius, Olle ja nii edasi ja nii edasi. Need on 1569. 71. aasta vakku raamat tuttes, aga nimed iseenesest ei tõesta eriti midagi, need võivad olla ju niisama kultuurikontaktidest ka pärit. Mitmel talupojal on Rootsi lisanimeks otse Rootsi aga selle kõrval tavaline eesnimi sedalaadi misse eestlaste hulgaski. Sagedane ja tüüpiline on. Tänapäevani on need külad oma nime säilitanud, mida nimetasin Muhus näiteks ja mätas see võtta poolsaarel Kuressaarest ütleme ida poole. Seal on tänapäevani suud lootsi ja Väike-Rootsi küla. Õieti peab olema pisku rootsi, aga keeleinimesed ja kohanimeuurijad, nemad väga vägivaldselt suhtuvad nime põrandis neid kuidagi õigekeeles tavad. Ma ei tea, kas peab ütlema näiteks wet all või tas Saaremaa kohanimedega on alati häda, kas on sisekoha kääne või väliskoha kääne, seda ma mäletan, ammuilma, etab pöidel ütlema seda hea kolleeg Ligi kunagi ammu juba õpetas, naise tuleks ju selle pääle ja kui Saaremaa tekste minulgi tuli kirjutada, siis alati püüdsin Saaremaa ajaloo. Eks siis alati püüdsin kohanimesid korrektselt anda ja mitte mingisuguseid käsiraamatuid vaadata, ikka elavate keele tundvate inimestega nõu pidada, eriti doktor Meelis Maripuuga, kes on sündinud muhulane ja kes võib-olla neid Läänemaa andeks Lääne-Saaremaa nimesid nii läbi ja lõhki ei tunne või tal on ikka oma aimus, mismoodi normaalne inimene rääkima peab. Ja kui nüüd veel Saaremaaga seoses peaks kindlasti mainima, et seal oli ju tegemist kahe riigiga, siis kui ta taania alla läks oli ordu valduste osa ja Saare-Lääne piiskopkonna osa. Tõsi, aga 1254 oli niisugune viimane suurem, siis ordu sai endale Muhu kihelkonna Pöide kihelkonna ja puul kihelkonnad. Need moodustasid Maasilinnafoogt, Kunda masi linn kui keskus ise on ju seal, Muhu vastas Saaremaa rannas aga see kihelkonna osa Paju mõisa ametkonda. See kuulus ka sinnasamasse Maasilinnafoogt konda vahepealne suurem osa, keskne osa see moodustas piiskopi kuuluva Saaremaa osa. Ka asustatud punktid olid olulisemad ikka need, mis tänapäeval Kuressaare oli kõige suurem asustatud punkt või. Saaremaal jah, ei olnud linnalisi keskusi, ainult kihelkonnakeskused kiriku ümber, seal võis olla natukene rohkem hoonestust kui mõnes tavalises külas ja, aga ainukene niisugune alevi moodi asi mingil ebamäärasel ajal kujunes Kuressaares kui loss ehitati. Tuuli ajaloolased on seda püüdnud dateerida, aga see on muidugi nende oma asi ja seda ei ole Tanjaga seoses vähimatki põhjus puudutada. Aga alev, kui niisugune see kujunes 14. sajandi lõpust alates, siis tuleb nimi esile. Aga niisuguseks suuremaks keskuseks sai ta alles täna käsitletava ajal siis Vene-Liivimaasõja ajal ilmselt Kuressaare alevi või aleviku rahvaarv kasvas, sinna tuli sõjapõgenik, ehkki mandrilt ja siis hakkasid elanikud taotlema endale linnaõiguse saamist. Ja saadi Piiskop Magnusel 1563. aastal, kaheksandal mail 1563. Ma ei tea. Huvitav, kas kuidas saab tänavu tähistas kaheksandal mail oma juubelit võib-olla ei märganudki? Keegi ei öelnud võib-olla, et oleks igatahes sobiv olnud, igati sobiv. Kui siis 1573. aastal algas taani aeg kes siis täpselt valitsema hakkas Saaremaad, kes kuningat esindas? Taani riik nagu öeldud, konglomeraat, riik ja sellepärast oli see õiguskorraldus ka niisugune õige mitmesugune. Ja Saaremaa oli ka riigiõiguslikult ikka kogu aja eriseisundis olen ma seisused. Need ei võtnud osa Taaniel riigipäevast ja Taani rüütelkonna lollid andeks, Saaremaa rüütelkonna lülid, oma privileegid. Hertsog Magnuse ajal siis oli mana piiskop. Kuna kord püsis, see on selge, aga 1573, siis kuningas viis Taani halduskorralduse sisse. Asehaldur seati selleks meheks, kes hakkas kuninga asemik, kuna igasugu võimu realiseerima, tema kandis haldusvõimu ja politseivõimu ja majandusliku võimu ja ja sõjaväelist võimu, nii nagu tänapäeval sõjakomissariaat kõrgemat kohta võimu. Ja võib-olla on veel mingisugust võimu, mis mulle pähe ei tule, vaimulik hõimsi, Allai nagu rääkisime, ei kuulunud. Asehaldurid olid tuntud institutsioon Taaniel riigis, Norras oli gaase haldur olemas. Schleswig-Holsteini-is oli. Tema oli õigupoolest kuninga läänimees, Lensment kuningas ise nimetas tema ametisse, aga nüüd sellest keskaegsest lääni suhtest ei olnud midagi alles jäänud pääle nimetuse. Lääne oli kolme liiki. Kose halduritel ühed olid teenistus, läänid, asehaldur sai palgaks kogu lääni tulu, teised olid aruande läänida. Kogu laini tulust tuli arvu anda vänta gammarile ja sellest tulust sai tema oma palga. Ja kolmandad olid maksulännida. Asehaldur sai tulu endale, aga siis pidi teatud kindlaksmääratud dub summa maksma kuninglikule kassale Dante gammadile. Saaremaa oli 1584.-st aastast alates Maksulään. Asehaldur sai oma palka suurelt osalt Loonuses vilja ja härgi ja lambaid ja raha palga kõrval temaga paratamatult pidi kaubitsema nagu mõisnikud, teised aadlimehed, mida ta oleks pidanud oma oma omamoonaga muidu ette võtma. Saaremaaaadel, tema võttis osa provintsi haldamises, tase halduri kõrval, maapäev oli olemas, võttis kogu aadel osa ja siis valiti maanõunikud. Neid oli neli kuni kaheksa, kes võtsid osa kohtusüsteemist ja halduskorraldusest. Saaremaal kehtis ainult taani kirikuseadus kirikukorraldus, aga Tanja õigusega taani kohtusüsteem ei kehtinud seal kunagi. Senised seadused ja kohtupraktika, need jäid alles. Oli olemas vasalli kohus, nii nagu vanastigi vasalli kohtunik ja kaks kaasistujat. Tihti nimetatakse seda mees kohtuks, aga mina olen ka alati aastakümneid kõige hingejõuga püüdnud selle vastu võidelda, sellepärast et see mees on vale. Tõlge. Saksakeelne sõnamann tähendab kahte asja man, mitmuses Menner on mehed nagu inglise Männaga mann Mannen on vasallid, need läänimehed. Nii et seda oleks vaja öelda vasalli kohus või läänemehe, läänimehe, kohus. Mõnedki hakkavad viimsel ajal nagu painduma. Tahad kava, salli kohus, mitte jonni pärast ei hoia mees kohtus tingimata kinni. Need vasalli kohtuda arutasid peamiselt omandiõiguse asju, eriti maaküsimust seal oli ju tihti ja peale oli igasugu vaidlusi, aga siis ka mitmesuguseid tsiviilasju, sealhulgas kas või notariaaltoiminguid. Kriminaalasjade jaoks oli olemas lossi kohus või linnuse kohus. Seda juhtis asehaldur. Või linnuse foogt jagaks bürgermeistrit. Kõige kõrgem kohus oli maakohus. See kujutas ennast õieti maanõukogu, oli juttu äsja maapäeval valiti maanõunikud ja siis neli kuni kuus maanõuniku moodustasid maakohtu asehalduri eesistumisel. Apellatsiooni. Instantsiks oli kuningas, tähendab kuninglik ülemkohus, aga tegelikult seda kohtupraktikas on väga vähe kasutatud. Aastatel 1613 kuni 1642 on materjalid säilinud 29 aasta jooksul 11 korda 11. kohtuasjas pöördutud kuningliku ülemkohtu poole. Enam kui aru vist vähem kui praegu brüsseli kohtusse kohtuda. Sel ajal olid seisuslikku ta nii nagu see kes kajas pääle loomulik, Kuressaares oli linnakohus. See koosnes Raest linna toast ehk magistraadi oli kohtu institutsioon olemine oli üks tema põhifunktsioone tsiviilasjades, aga kriminaalasjades oli seal lisaks. Riigivõimu esindaja tähendab lossifoogt. Linnuse foogt osales siis selle istungitel. Ja apellatsiooniinstantsi, kes oli maakohus jälle linnakohtu peale sai maakohtusse kaevata ja sealt siis nagu öeldud, teoreetiliselt kuningale kuningliku ülemkohtusse. Talupojad, Nemad allusid ainult vakku kohtule. Riigimõisate talupojad allusid vakku kohtule ja see käis väga lihtsalt. Wakustele. Asehaldur ja maakirjutaja mõistsid kohutavakustel oli vanast ajast juba niimoodi, et kohtu päev oli ka, hüüti, et kellel midagi kaevatakse, tulgu välja ja toogu kuuldavale, tõlgid olid selle jaoks olemas, telgid olid kroonametnikud, said riigi palku ka, nii et umbkeelselt see asi ei käinud. Peale selle oli Tanja ajal üks eriline institutsioon Taani riigis. Need olid erakorralised kuninglikud komisjonid, mida praktiseeriti küllalt laialdaselt. Kui oli mingi eriline erakorraline keeruline küsimus, siis mida kohapealsed instantsid ei suutnud lahendada, siis määrati spetsiaalsed komisjonid. Neil oli juurdlemise voli õigusemõistmise muli, aga neid tehti ka õige harva Saaremaa kohta. Kuus juust teada, kus kuninglik komisjon on käinud asju lahendamas. Kõik küsimused pole veel vastust saanud, nii et emeriitprofessor Enn Tarvel jätkab ikka Taani võimu teemal. Nädala pärast. Kuressaare linna 400 viiekümnendat juubelit tähistati ja tähistati väärikalt ja tähistajate hulgas oli ka Kuressaare muusikakooli vanamuusika ansambel rondo, kelle esituses nüüd kõlavad keskaegsed viisid.