Algab fotokol ja täna räägime ühest pildist, õigemini Kaupo Kikkas, palun sinul rääkida ühes tuntud fotost ja fotograafist ja selle pildi taga. Tänane peategelane on Winston Churchill ja mees, kes temast selle peategelase tegi, on juses Cash. Pilt ise on tõeliselt nii-öelda ikooniline portree Winston Churchill'ist ja ilmselt iga raadiokuulaja, kui ta üldse mõtleb Winston Churchilli peale, mõtle läbi selle pildi. Seal on pilt, kus Churchill seisab sõjakalt käsi aset, tooli leenile, teine käsi puusas vest, paks, uhke uurikett pintsakutaskupabereid täis tõmmatud nii kõrvale ja vaatab oma kõige ehtsamad buldoginäoga otse kaamerasse. See nägu on selgelt kergelt pahakspanev, aga samas ei puudu siit teatud selline iroonia ja huumorivarjund, mida tegelikult Churchilli näos väga tihti ikkagi võis kohata, et kuigi võib-olla ta alati soovinud seda üldse pildi peal näidata. Selle pildiga seotud lugu ja Yusuv kars ehk siis Türgis või õigemini Ottomani impeeriumis sündinud Armeenia päritolu fotograaf kelle isa nägi suurt vaeva, et ta saaks sellest lõputust armeenlaste tagakiusamisest ja genotsiidis põgeneda vabasse maailma. Noor jusseff juba pääses Kanadasse ja sai seal alustada normaalset elu oma onu juures, kes oli fotograaf ja nägi selle poisi talenti väga noorelt ja selles suhtes tõeline unistuste fotograafiks saamise lugu. Kus sa tegeled asjaga, mida sa kohe poisikesest peale armastama hakkad ja kõik su ümber näevad, et see tuleb seal tõeliselt hästi välja ja aitavad igakülgselt su nii-öelda arengule kaasa kuidas siis jättesed ja ühe pika paarikümneaastase perioodi vahele, kuidas siis juhtus niimoodi, et see just Suh sattus Winston Churchilli ka nägu näo vastu kuskil Churchelli kabinetis? Tegelikult oli olukord selline, et kars oli tegelikult saanud selle ülesande Kanada peaministrilt isiklikult, et portreteerida 41. aastal, ehk siis maailmasõja nii-öelda tormilistel hetkedel Churchill, kellest oli saanud juba tõeline nii öelda maailmasõjavaba maailma maskott buldogi nägu, kes oli äärmiselt enesekindel, oli valmis vastu võtma väga ebapopulaarseid otsuseid. Ja dast oli vaja teha üks nii-öelda tõsiseltvõetav portree. Alguses ilmselt Kanada valitsus ei teadnudki päris täpselt, kuhu või mille jaoks seda portreed kasutada, aga kindlasti kõik võimalik meediakajastus selleks, et õigustada seda sõda. Sest et lõppude lõpuks iga valitsus peab oma riigi ees andma aru nii-öelda miks ollakse sõjas ja juba läbi aegade pildid ja film on olnud alati selle aruandmise kõige tähtsamad komponendid. Ja nii valmis siis pilt portreepilt Winston Churchill'ist, mida vahepeal peeti ka üheks maailma kõige enam trükitud, kõige enam näidatud portree, eks. Ja sellega on tegelikult seotud üks väga põnev lugu umbkuna. Churchill ei teadnud täpselt ja tal ei olnud selgelt kommunikeeritud, et ta peab hakkama kellelegi poseerima. Ja nii talle tuli informatsioon tõelise üllatusena, et teda ootab toas Justubkaarš, kes oli sinna valmis pannud oma valgused ja oma kaheksa korda 10 tolli suure juraka puust kaamera. Churchill tuli, astus ruumi sisse, ta oli juba saanud selle info kätte, ta peab poseerima ja uratas tõelise buldogi kombel, et ma annan seda täpselt kaks minutit. Ja kaks minutit mitte rohkem, ehk siis rõhutades. No ütleme niimoodi, see on kõige ebameeldivam asi, mida eksmodell saab sulle öelda, nii et kõigepealt ta purustas kohe fotograafi ja siseja oma kahte minutit nii-öelda lugema. Ja pani endale koheselt ka sigari. Ta hakkas sigareid poksima. Justubkaars, kes ei olnud sugugi kogenematu mees ega papist poiss, tegi nii-öelda nägu, et ta läheb valgust sättima, läks Winston Churchilli juurde tõmbastelt sigari suust ära, astus koos sigari ka minema ja sel hetkel, kui ta jõudis kaamerani, vajutas ta kohe päästikule niimoodi, et oli ise seljaga Churchilli poole. Ja tulemuseks on see võtta üks klõps ja maailma üks tähtsamaid pilte. Ja kui vinge fotograaf tegelikult oli, Kaars näitab seesama lugu, kuidas ta ühel hetkel pani paika Winston Churchilli. Teisel hetkel sai aru pimesi, et see on hetk, kus tuleb päästikule vajutada. Ja tulemuseks oli see, et Churchill oli täiesti kohkunud, hakkas naerma ja ütles, et ma annan sulle veel mõned pildid. Ehk siis see oli absoluutselt geniaalne olukorra lahendamine fotograafi poolt. Ja sai järgmisena naerava Churchilli, mis ei ole sugugi nii kuulus pilt, aga kust tuleb välja see Churchilli täiesti inimlik, selline heatahtlik moment, aga loomulikult siis kuulsaks sai just nimelt see buldog, kellel oli tõmmatud just nimelt hetk tagasi hammaste vahelt sigar välja ja ta ei saanud absoluutselt aru, mis toimub, kuidas tuleb mingi minu jaoks täiesti tundmatu fotoga ja lihtsalt võtab mul suust hammaste vahelt sigari ära ja plaks käis sel hetkel ka kaader. Nii et, et selline on selle väga kuulsa pildi portreepildi lugu, millega ilmselt on väga-väga paljud inimesed ka mitte teadlikult tuttavad, sest et ikka me ju näeme filme ikka, me ju näeme raamatuid, lehti, mis iganes ja just nii kipub see olema, et ikka ja jälle ilmub see Churchilli pilt, mis on tõeline, tõeline ikoon, kaar, siseon, väga empaatiline, tark fotograaf, olnud kogu oma elu. Ta lahkus meie hulgast 2002, aastal, kui ma õigesti mäletan ja tegelikult elas jah, 1908 kuni 2002 elas tegelikult väga viljaka ilusa ja pika elu Karlsson läinud nii-öelda fotograafia mõttes ajalukku kahe huvitava faktiga, et esiteks ta portreteeris nii-öelda sajandi 100-st mõjukamast inimesest viitekümmend ühte ehk siis ta oli pildistanud ära üles üle poole maailma kõige mõjukamatest persoonidest. Olgu see siis Albert Einstein, olgu see inglise kuninganna Johannes Kennedy, Pablo Picasso, Winston Churchill. Seda nimekirja võib veel lugeda Ernest Hemingway võib-olla meile väga armas ja tähtis mees. Nelson Mandela ja nii edasi ja nii edasi, nii et see oli üks fakt, millega ta läks ajalukku nii-öelda puht siis kultuurilukku ja fotograafia lukku, aga tehniliselt on ta eriliselt armastatud fotograafide poolt seetõttu, et ta oli tehniline perfektsionist. Kui ma kunagi rääkisin oma lemmikfotograafist Arnold niumanist, siis täpselt samamoodi Cars suutis kasutada üliperfektset valgust oma väga kohmakad suurt plaatkaamerat ja sealjuures ta pildid kuidas suudab oma nii-öelda empaatiavõime ja suhtlemisoskusega selle inimese hetkeks mingil moel nii-öelda vabastada sellest poseerimis pingest. Ja ta pildid on tõesti äärmiselt veetlevad, on öeldud, et ta on nii-öelda selline heroiseeri fotograaf, tema piltidele inimesed näevad välja nagu kangelased, aga samas jällegi ma ütleks, et ma ei ole sellega päris nõus, kuivõrd nende piltide peal tõesti on alati selline poseerimise moment. Aga teisest küljest selline mingi üldinimlik noot, et ütleme, sellised kangelaslikkusega pigem käib kokku selline sümbolite keel. Selline jäikus, kõrgus augus siis, kui me näiteks vaatame tema Jean Sibeliuse portreed aastast 1949, kus Siberis on pigistanud silmad kinni, surunud huuled kergelt Kriipsuks. Aga samas me vaatame, loeme neid näojooni, neid kurdusid näost ja see on nii nii inimene ja see nii Sibeliuse kui me mõtleme ta muusika peale selle karge karged põhjamaise kaamusliku natuke ängistatud imeilusa muusika peale. Ja samas võtame Albert Einsteini, kelle uudishimulikud silmad on lausa nagu, nagu koerapoja silmad, kes sulle otsa vaatavad, kuigi me ju teame vaja eriti palju rääkida, kes on, kes on Albert Einstein. Tõestikaation on absoluutselt imeline fotograaf oma tehnilise perfektsuse kangelaslikkuse nii-öelda sellise heroilisuse väljatoomisega, sealjuures alati, jättes oma subjektid inimesteks. Ta oskas neid avada siis kuidagi. No võib ka nii öelda jah, ilmselt see, mida ta kõike teha oskas, on palju keerulisem, et et see on üks selline väga suur kvaliteeti komplekt, mida ta valdas, et neid imelisi fotosid teha, nii et kindlasti ta oskas avada, tal oli, temas oli empaatiavõimet, et ta oli võrdne partner alati oma modellidele, et nad tahtsid ennast temale avada ja, ja pildi peal ennast hästi tunda. Niivõrd-kuivõrd see võimalik, on Karlsson ka öelnud ühe huvitava tsitaadiga juhitava lauset igas mehes ja igas naises on peidus saladus ja minu ülesanne on saladus välja tuua või avada inglise keeles nii-öelda on hea sõna riviilid eesti keeles peaks olema selle tõlge nagu paljastama. Aga Cars kindlasti ei mõelnud seda sõna eestikeelses mõttes paljastama, paljastamine on justkui nagu alasti tõmbamine või või vastumeelselt millegi toimetamine võiks, võiks pigem arvata, et üks üks paparatso, eks õel pressifotograaf paljastab, eks ju. Aga tegelikult tema puhul just nimelt see hõiviilit ehk siis nii-öelda loori äravõtmine loorialt väljatoomine. Nii et tõepoolest see seesama põhimõte, mida ta iseenda kohta ka kasutas nii-öelda tsitaadina, on väga-väga hästi ta piltides näha. Aitäh sulle täna, Kaupo Kikkas.