Eelmine kord tegime Kaupo Kikkas sinuga algust maailma pressifotode tutvustamise, sa rääkisid nii sellest suurest konkursist kui ka esikoha saanud tööst, aga millised olid need teised pildid, mis samuti ära märgiti ja, ja mis sellist vastukaja leidsid, et kõik mõistsid asja kas siis ühtemoodi või vähemalt leidsid, et on auhinda väärt. Kui me juba eelmisel nädalal rääkisime päris pikalt nendest väikestest skandaalidest, mis seda võistlust sellel aastal saadab ja samuti rääkisime kui mainekas ja kui oluline on see võistlus, kuhu 5754 fotograafi on saatnud 100000 pilti siis on selgemast selgem, et seal võistlusel ei saa valida ühte head pilti ja 99999 mitte nii head pilt mis tähendab, et tegelikult on seal võistlusel taga väga mitmed erinevad kategooriad, on uudisfotod, on lood, on portreed, on lootused, keskkonnalood. Kuna võistluse tase on tõesti nii ääretult kõrge, siis iga kategooria võitja vaieldamatult on täpselt sama hea pilt kui ka see nii-öelda Grand Prix võitja, millest eelmises saates päris pikalt rääkisime. Ja seetõttu kindlasti väärib ka natukene nende pildilugude avamist või nii-öelda kaaspiltidele sissevaadet ka teiste kategooriate võidutööd. Ja praegusel hetkel on mul ees portreede ehk siis lavastatud port reed võidutöö, mille autor on Brents. Start Ta on ja ta on sellise naljaka nimega mees, on lõuna-aafriklane ja see pilt on tehtud Indias ja pildil on grupp hindu poiss, kes on pimedad ja albiinod. Tegu on tohutu mõjusa fotoga, kus lumivalged, piimvalged, noored, hindu poisid, kes on veel kõik pimedad, kannavad ühesuguseid roosasid särke, mis on siis nende koolivorm ja nad näevad tõepoolest välja nagu vahakujud, kes on baseerima pandud midagi ei ole salata, loomulikult see pilt on tohutut mõjuvõimas tänu sellele materjalile, ehk siis tänu nendele poistele, kes on väga-väga erilised, et absoluutselt, et me võime aimata siin osades nägudes hindu näojooni, aga samas on nad täiesti lumivalged nagu kõige piim valm valgema nahaga, Rootsi lapsed näiteks. Nii et siin on üks selline selline tohutub vastu elu selles visuaalses keeles sees. Ja mulle tegelikult selle pildi puhul hästi meeldib see, et kui nagu lihtsalt tegelikult seesama fotograaf on seda käsitlenud, ehk siis ta on pannud nad sellisesse natukene nagu, kuidas siis bändi või muusikakollektiivi poosi, kus keskel on üks poiss ja kuidas siis järjest, et järgmised poisid suuremad poisid lähevad tahapoole. Ja samas, kuidas nad proovivad oma nii-öelda käsi, paiguta teda ja kuidas see fotograaf ei ole väga palju rohkem kunud sellesse poseerimisse või nagu inglise keeles on väga huvitav sõna, mida kasutatakse portree jaoks on Sitsing ehk siis nagu istumine, et muidu pliis Citvormi, et kas sa palun istuksite mulle nii-öelda pildi peale ja, ja see samas Citing on väga tihti kasutada, et just nimelt see, kuidas fotograaf paigutab oma inimesi kui vabalt ja kuidas ta nad tundma paneb. Ja tõesti äärmiselt lihtne pilt ja tohutult tohutult mõjus, ma ütleks, et noh, vähemalt minu peas hakkasid küll tööle naguniivõrd palju lugusid ja niivõrd palju mõtteid, mida, mida mõelda ja kuidas ise võib-olla selles maailmas natukene parem inimene proovida olla. Kuigi see pilt absoluutselt ei haletse neid, mis on jällegi üks suur oskus tegelikult pilti tehes näidata, et sai võimendada seda ühte emotsiooni üle, sõjafotograafiast on see väga tavaline, eks ole, lein kohutaks. Ta on selline surma puudutuseks, võimendatakse kõik need asjad üle, keeratakse see gaas nii-öelda nii põhja kui võimalik just nimelt selle nimel, et sa, et sa tunneksid ennast seda pilti vaadates selliselt halvasti sellesama maailmakodanikuna, kes laseb seda enda ümber juhtuda ja selle nimel mitte midagi tegelikult ei tee. Aga see, ühesõnaga siis selline hindu poiste pilt, võrratu pilt, aga alati on ka natukene selliseid helgemaid noote sisse toonud sellised olemuslood ja looduslood. Ja kuigi tegelikult ka sellel aastal ka seal põhiline looduse lugu, mis küll sai kolmanda koha, aga ta on juba saanud väga palju kajastust on pildistanud Christian Ziegler. Kui ma nüüd ei eksi, siis ta National Geographicu fotograaf ja on ka juba saanud väga kõrgeid kohti BBC loodusfotol, mis on siis loodusfoto kõige tähtsam võistlus ja tema lugu kongos afidest jaoffide ahvide perekonnast. Nagu me teame, siis Kongo on selline riik kus väga palju ausalt öelda ei julge pildistada mitte keegi, kuivõrd selles, nagu riigi olukord on niivõrd ebastabiilne ja fotokaga seal ringi liikumine on väga-väga kaheldav, üldse sellega tuleb mul ka üks hea lugu meelde, kuidas kuulsin. Üks National Geographicu fotograaf rääkis, et tal on Twitteri konto ja ühel hetkel märkas seda, et tal on tulnud uus Twitteri jälgija ja see ei ole keegi muu kui Kongo suurim terrorirühmitus. Ehk siis fotograaf, kes toimetab kongos teda jälgib Twitteris nii-öelda Kongo suurim terroristlik grupeering. Sisuliselt see nagu kõik täiesti Orwelli juhtum, kuidas siis nii-öelda suur vend jälgib sind kõige klassikalisemal moel, et kui sa postitad Twitterisse midagi sellist, mis meile ei meeldi, siis küll me teame, kus sa oled ja küll me teame, kes sa oled, nii et maailm on selles suhtes ikka ikka tõeliselt hullumeelseks läinud. See sari tõesti ahvidest on, siis ma ausalt öelda nüüd jään täiesti eestikeelse liiginimetuse võlgu, aga Ponobos on inglisekeelne nimetus ja see on siis väga ohustatud tud liik inimahve, kes on tõesti võib-olla meie lõhed, lähimad sugulased üldse. Ja see seeria siis portreteerib nendesamade ahvidelt väga haruldaseks muutunud ahvide toimetamisi kongos. Ja veel sellisest nii-öelda pisut-pisut nagu humoorika varjundiga fotoseeria nimega Skype ehk inglise keelde võiks siis seda tõlkida. Põgenemine, aga, aga pigem sellises vormis, et nad on juba põgenenud, ehk siis mitte põgenemine leiab parasjagu aset ja tegu on Daniela Katšenko fotoseeriaga võik Touchenko fotoseeriaga eremiitidest, kes on siis täiesti metsikult kombel elav inimgrupp kuskil nii-öelda metsa sügavikus Venemaal ja Ukrainas ja nad elavad järgides siis nii-öelda tõesti sellist täielik kui loodusega kooskõlas olemise reegleid kasutades nii-öelda läänemaailmast pärit asju, nii vähe kui võimalik, et nad on kuskilt külast leidnud vana jalgratta, sellest teinud käru ja ja ise kuuse tüvest endale talveks suusad ja, ja mõne klaaspurgi on kuskilt toonud ja riided on neil ikkagi nagu ka kuskilt hangitud, aga, aga täielikult metsas, kellest osa elavad siis koobastes osa elavad sellistes metsatared arekestes, kus on kasetüvedest tehtud katus. Siin piltide peal on siis ka näha, selline nende karismaatiline liider näiteks üks mees elab lihtsalt hein heinakuhjas täiesti, millel on siis savist ahi sisse ehitatud. Tõeline leid selle fotograafi poolt ja tõeline oskus saada siis luba nende eremiitide grupeeringu juurde minna ja neid portreteerida. Et tihtipeale selliste seeriate puhul ongi see kõige tähtsam asi see teema leidmine. Noh, kui sa juba oled sellise teema leidnud ja sind on sinna lubatud ligidale, siis on fakt, et sealt valmib midagi väga, väga erilist. Ja ütlen siia vahele nii-öelda ära, et kes tahab pilt ise vaadata, siis World Press Photo punkt org ehk siis maailma pressifotoorganisatsioonil on väga, väga tore kodulehekülg, kus on kõik need pildid, need seeriad üleval, pildid isegi pisut piltide tagamaid. Et paneme sellega ka meie koduleheküljele üles, kindlasti soovitan vaadata ausalt öelda ise terve eilse päeva nokitsesin neid seeriaid läbi ja vaatasin ja mõtisklesin ja mulle tundub, et siia tuleb veel mitu korda tagasi tulla siia lehele, et neid asju veel kord läbi vaadata, sest et siin on need teemad, on nii palju, pakuvad ja omavad nii laia sellist tõlgenduste spektrit, et ühe korraga lihtsalt ei olegi võimalik kõike seda informatsiooni endast läbi lasta ja ise kaasa mõelda. Kaasa mõtlemine on kindlasti võtmesõna. Aga milline sulle endale kõige rohkem meeldis, langes sinu arvamus žürii ka kokku. Noh, ütleme sellise efektsuse mõttes kindlasti meeldis mulle seesama india albiino poiste pilt, kuivõrd ma olen ka ise portreefotograaf ja seesama võidupilt Johnston Meyeri nii-öelda nende Džibuti põgenikepilt mind kindlasti, et ei kõnetanud nii tugevalt kui kui mitmed teised pildid, aga samas jällegi ma pean ütlema, et selle pildil on, on on see huvitav ja oluline just nimelt komponent. Et ta ei ole sõjafoto, ta ei ole katastroofi fotod, ei ole skandaali foto, et kui me siit järgmisena vaatame massimõrv, bostoni, maratoni pommitamine, taifuuni, ellujääjad, põgenemas Süüria lahing, siis viimane kallistus, kuidas sa lihtsalt nii õudne, Photo jällegi Bangladeshi selles suures varingus surnud isa kallistab oma surnud last ühesõnaga, et see on lihtsalt, see on lihtsalt selline pilt, et ütleme nii, et sa pead olema ikkagi äärmiselt tugev, et sellist pilti isegi vaadata. Ja see on lihtsalt nii jube, silmast tulevad veel verepisarad sellel inimesel välja, kuidas ta on surnud oma embusesse embusesse siis kas kas oma lapse või oma naise embusesse. Võib-olla võiks öelda, et see on ilus surm, teisest küljest aga, aga aga seda pildi pealt vaadata on, on äärmiselt karm ja võigas. Ja miks mind sellised pillid kohutavalt üritavad, on see, et need pildid ei muuda maailma paremaks, me ei saa mitte midagi teistmoodi teha, et sellised olukorrad nii-öelda olemas. Ta jääksid. Et siin on niivõrd palju tahke ja ma kindlasti ei oskaks öelda, milline see üks minu lemmikpilt on või et milline kõige parem pilt on, nii et see, see on, see on tõeliselt võimas elamus, lihtsalt vaadates galeriisid ja neid oma endast läbi lastes. Aga vaadakem siis aitäh tänaseks, Kaupo Kikkas.