Tere, PayP kuulajad on meilgi viimane aeg, ehkki pika hilinemisega siin ei kellelegi, ma saate alguses öelda sõna sekka sellesse äsja kõlanud sünnipäeva melulisse vaidlusse. Mina, kes ma olen liit, kus nad siis võin ju seda mängu saate alguses mängida, et täna sai kellelgi naisäravalitud muusika sünnipäeva peotähistus küljeks vanema sünnipäeva peatähistus aastal 1975 aprillikuus. Et seen võiksime meile teadmata olla, võiks need mõistatama hakata, kelle sünnipäeva tähistati ja kui valaks keegi siis õieti sai, nagu tundus asjaosalistel endilgi mõnedele segaseks jäävad. Aga kuna tegemist on aprillikuuga 75. aastaga, siis ükski nendest esimesena mõnuga pähe tulevatest aprillikuistest üht või teist või kolmandat moodi tähelepanuväärsetest teisestest inimestest noh, nagu näiteks eesnimed Vladimir Mir või Tõnu ei saanud peo peasüüdlased olla. Niisiis hey Trubetsky ega Uljanova ei ole ilmselt tegemist. Ja tõepoolest kui esimene tollel ajal veel nõnda vana olla, siis teise muusikalised tegemised ilmselt olid tema eluajal olematud. 1965. aastal aprillis tähistas oma 50 kolmandat sünnipäeva, täna ei kellelegi muusik Charles muuhulgas suurepärane bassist, sessi ansamblite juht, suurematega koosseisude eestvedaja, kompasiiter, improvisaator, tema muusikast muusikast, mis kõneleb temast seisab koostajale eikellegimaa. See lahkesti linnule oluline lõbusasti puhkpillimine filmimuusika tükk kirjutatsiaal Smingluse salvestatav ansambli poolt 1900 seitsmeteistkümnenda aasta maikuus kõlas ehk väga lõbusalt ja natuke liigagi lõbusalt, kui arvestada, et need sina ütlesid heri, olid mõeldud meeleolus ta tollal itaalia filmi režissööri planeelasenatoore, kinolinatööd, mis pidi kõnelema eelkõige narkoärikast ja gängster-ist. Aga, aga sina, gängster õigupoolest džässi korrutša Smingusegi kohta tarvitanud kunagi mitte küll otsese hinnanguna ainuvõimaliku iseloomustus enam üks tema lähemaid kaasmängijaid, Chas mingise paljudega koosseisude pikaajaline trummar Danny Rütšmanud tsiteerita, kui siinkohal teda, see tasub aega vaevugi. Niisiis Charlie tahtis olla just nagu korraga, ütleb Tõnu Richmond Key karja kupeldaja gängsteri muusik. Kangesti kõva naistemees muidugi. Ja teate, mis enese arvata, see vähemalt kõike seda oligi. Tsitaadi lõpp. Dozmingus kasvas üles Los Angeleses klotsi linnajaos. Ehk ilmselt tema nooruspõlves, sünniaasta on 1922, nagu eelpool öeldud, jäänud ehk seal õhkkond nõnda masendavalt eranditult vägivaldne. Praegu tähendas seda, et Chaz Müngas, kelle omapoolse suguvõsa liini pidi oli temasse jõudnud nii hiinlase kui inglase verd ja väidetavalt oli tema sugupuus eelpool šotlasi afroameeriklasi siis Chasmingus, nagu ta ütles kunagi oma pisut fantast aasiahõngulised autobiograafilises teoses pini Ando keda pidasid võõraks nii valge kui mustanahalised heakaaslased ja nagu mängus ise ütled, pidasid teda kakaga lase nahavärviga pooled eraliseks jobuks. Sachs nõudes seda kahtlemata ei olnud tõesti edaspidigi muusika. Aga see, et taoline lapsepõlv mis hõlmas väga varast ilma jäämist, oma emast, üleskasvamist, võõrasema rangelt kellelegi Ossa ja lõbuvaese juhatuse all ning aeg-ajalt ohtralt peksu papa poolt oli ilusasti retsept, võib arvata suhteliselt raske loomuliseks mehe jaoks. Ja nõnda läks. Džäss bluusmuusikutee oli suhteliselt lõkslike hõpslik ja suhteliselt healoomulise vastuvõtule, mis osakest oma viiendate aastate lõpu 60.-te alguse salvestustel kontserditel ansamblitele järgnesid pikemad pausid muusikast eemal. Vähemalt kriitikute arvates järgnevad vajumised ning populaarsuse tõus taas siis 10.-te algupoole. Olgu see elu sai otsa 1979. aasta viiendal jaanuaril. Aga nii kõnekas või vähe kõnekas. Pooleldi tõsine või naljapoolne, nagu olid jälle Richmondi iseloomustas oma kusagil bossile ilmsesti mõnedki pillimängukõnelused, mida pillasid omavahel lavalaudadele, stuudiaid maha Tšašmingustele sama rihmanniga või näituseks oma kaaslaselt puhkpillimängija Erik dolfiga. Üks taoline äärmiselt ilmekas kahekõne ja arvatavasti. Kaunimat ja põnevamad kuulamiselamust pakkuv kahekõne ehk duett Erik Dolphin George mõjusamalt mängituna kõlab müüri kellelegi hoopis. Esmakordselt kõlas 1964. aastal George inglise grupi turneel Saksamaal vupertnalis pluusis Erik Dolphin Pasclale Charles mängus kontromas. Kange kontrabassist kampanist, džässi improvisaator Charles minnes oli eel kuuldud lõigus üksi ehk kahekesi klaveriga mängimas ühtlema praeguseks tuntumaks saanud teemat seesugust pala, mis kahtlemata Chessi igiroheliste standardite hulka kuulub. Lugu nimega areng, Kalav tross Wen nõu ehk siis kleit oli temale oranž siis sinine, essiiline. Seatud samasse ritta ohtrasti tihedasti Ekais näituseks Tiuki elutani vaest Davise sille, Evansi paljude seda toredate ja seda suurusjärku loba, isiksust, aga nii selle poolest, mida ta kujutas enesest komponistina kui ansambli juhina, sest Münglusegi gruppidest, olgu need siis viiekümnendates, eks tikid künteetile või helisevad ligemale bigbändile. Vot ühendused käis läbi mitu põlvkonda suurepäraseid instrumentalist. Aeg-ajalt tegi mingus küll koostööd üsna harva ka lauljatega, teinekord pidasite vajalikuks. Oma rahvaste, võib öelda nii tema päritolule mõeldes inimõiguste eest võitlejana vajalikuks lugeda ka teksti, mis oli väga võitleva loomuga ja tollal tundes mõelda, nägi, et väärt vanadussõna, revolutsiooniline aga sellegipoolest instrumentaalmuusika autor ja ansamblite juhtidena orkestrite juhtidena, allingust tuntuim samamoodi nagu ka eelpool öeldud, mõnelegi Chesside poolest, mis sinna igirohelisse Laasalve kuuluvad. Üks album üleni, mõnega black sõitjal, sina leili aastast 1963 mille meiekeelne pealkiri võiks siis olla must, prohveti patune laine. Loetud tervikuna oma 30 seitsmeminutilisest pikkuses afroameerika, muusika džässilähedasena muusika üheks suurepäraseks välja peetavaks tööks, mida orkestrile on kirjutatud ja mida improviseerida seal mängitada. Vägagi pikka lõiku, võtame sellelt laadilt teenitult ära kuulata tänaseni eikellegimaal. Piisab vast ehk öelda siia juurde niipalju, et kõigele muusikalistele väärtustele lisaks nõnda plaat, võimalik et tähelepanu väärne ka selle poolest, et tegemist oli väidetavasti ühe esimese džässialbumiga, kui mitte kõige esimesena, mille puhul kasutati korduvat ülesalvestust helistuudios ja ilmsesti võiks olla tänase päevani ainus helialbum džässmuusikas vähemasti kus peaartisti psühhiaater on plaadi katele kirjutanud. Poolsedki heakskiitvad saatesõnad. Niisiis must prohvet, portlane naine šašminguse ja tema orkestri esituses. Teisele poole kellahelinat sinna täna sai kellelegi ma teise kolmandiku jäi meist maha tubli Wool Charles nõngusama Essteetlikust peenisti ja tihedasti läbi komponeeritud orkestri tööst kust prohvet Japatule naine mu tolle teose puhul kui ka kordadel, mil Charles mängus on rakendanud rohkem ansamblist ning võtnud ette ambitsioonika vaid kompositsiooni. Oll kõrvalt kommenteerijad tihti pidanud vajalikuks märkida, et lõnguse muusikas justkui kõlavat väga sagedasti läbi selgesti diotellinguteni mõju. Loojangul viimastest intervjuudest andis, päriti talt otsesõnu kas mõtteta tõesti tihedasti teadlikult Ellingtoni Akistreerimis võtetele lüngas vastas arvatagi taolisele pärimisele võrdlemisi hõredalt ja arvatavasti ka mitte päris tõeselt, et tema Tšašmingus mõtlevate kellultonile põhiliselt siis, kui ta mõnes avalikus kohas möödub muusikaautomaadist ja märkab, et seal on mõni niuke Wellingtoni valamist tallegi väga meeldib. Arvatavasti oli tegemist natukene napi tõega ümberkäimisega mingisuguse poolt antud juhul. Aga arvatavasti on õigus ka neil kõrvalt kommenteerial jällegi Chessi kroonid, kui nagu näiteks britt. Noortel, kes minuga saab, läks seintel sinel leini nimelist albumit peab 20. sajandi üheks olulisemaks mitte ainult orkestritööks, vaid helisalvestis, eks, mis tahes muusikalis. Mõnguse too konkreetne töö on tõepoolest oma struktuurilt ja läbi komponeerituselt tihedam kui võib-olla nii mõnigi niuke Newton'i. Siit isenesest kujutab tihtipeale vaid kenasti kokku traageldatud laulu kogunilt. Tule võib-olla nagu alati on kusagil vahepeal. Ent Sminguse mõjud nagu Clintoni, tema eneseiidolid, jaamad ei ole piirdunud ainult džässi vallaga vaid ulatunud väga laialt üle selle piiride. Ning järgnevalt saab mõne hetke pärast mängitud ette kellelegi maal briti folkroki suurkuju, kitarristi, laulukirjutaja, Richard, Thomsoni lugu, minnes ajas, siis ühelt poolt on täitsa tosson nagu paljud Briti folgi parimad tegelased olnud tihedasti teadlik muusikast jazz mingi, sest sealhulgas minguste ilmsesti armastanud. Ent selles varsti kuuldavale tulevas laulus rakendab Richard Thompson küll julguse nimel oma vankrit ehk veduri taha. Nimelt on seal üsna napis laudekkis fraasid kellelegi temakese kohta, kes pomiseb nagu maardlat Lando, kelle silmavaade on nagu asburusel, kes küll aga ei vala usklikke pisaraid ega ei oska pilgutada silmi nagu see, mis teeb nii siis just nagu kõrvalepõige. Ent kujunduse juurde jääme selle Richard Dawsoni lauluga samuti. Kun PayPoopa hätt, Chas mingi see teema on üks tema tuntumaid pühendatud saksofonist Lester povile vabandust Lesteri yangile. Ja oma versiooni vägagi värvika on teinud saastast ost Porpa Lätist, nii teiste hulgast John McLaughlin või ka multipuhkpillimees Rashal Roland köök. Samast loost on võtnud teha lauluga loo Adele Ameerika maise ise kirjutamise ise esitamise laulu meisterdamiseks. Esimesi leidusid Joni Mitchell seitsmendate aastate lõpus. Seda heliplaadil andiski nime nõngus otseselt pühendatud Tšašmingusele. Tule heliplaadi kokkuseadmisel ja aastaid ennemgi oli Joni Mitchell olnud sügavasti võlutud sellest Natšašmingus üsnagi multistiilse pillimehena kompunistmine kordama Lätis ning ilmselt Joni Mitchelli sessi huvi džässivärvid tema lauludes mis on tuntavad kui mitte varem, siis seitsmendate, teisel oral seitsmendate keskpaigas. Kindlasti see kõik oli põhjuseks miks Joni Mitchell Tšašmindusega tema elu viimastel aastatel ka sagedasti läbi käis ning tegelikult mitmegi vala puhul, eriti nende osas, mille muusika oli algselt Tšašmingluse kirjutatud, millele temaga teksti lisas nende puhul panustada ja tihtipeale mingilt heakskiitu. Kas tollele inglise-nimelisele plaadile võiksid need lood ka tolle mehe arvates minna, kellele plaat pühendatud? Albumi ilmudes ja selle järel kajade tekkides onu Charles minust enam elavate hulgas. Küll aga leidis Ameerika džässipress, et tegemist on seesuguse nähtusega, mida õigusega võib nimetada crossover ehk siis mitmeid muusikavaldkondi hõlmava plaadiga edukalt erinevaid stiile sisaldavad albumiga. Ilm on küll leidunud eriti Briti saartel, samuti Chessi kriitikuid, kelle arvates minguse nimeline Joni Mitchelli album ei suutnud erilist midagi lisada sellele, mida seal mingisugune muusika siis ennem oli teinud samade teemadega. Ega olevat see olnud Anthony Mitchelli plaat. Kahtlemata Joni Mitchelli diskograafiast tegemist Ühe ehk avangard maja eksperimentaalse albumiga. Ja tal on omad võlud, nii nagu ka kahtlemata selles Joni Mitchelli versioonis seasminguse laost poolt painet. Jõnus. George mingise teema algselt saksofonist Lesteri yangile pühendatud Bay hätt, milles Joni Mitchelli äsja esituses sai 1979. aastal tahtmatult järele hiirega Chas müüridele endale jääb viimaseks palaks, mis seekordsel ei kellelegi maale tervenisti ära mahtus. Lõpetab selle meister yhe oma hingestatuma järele. Tõlkme loaga aastast 1959. Kepthnjassover Ma olin, liikus mets, tänane saade Richašmingluse muusikast, sellest vängelt värvikast džässi suurusest. Järgmine eikellegimaal tuleb nädala pärast, samal ajal mitte enam seesuguse muusikaga. Jälle kohtumiseni.