Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Tänase saate keskmes on helikunst kui kunstiteaduse objekt ja mõttearendus selles küsimuses ei sumbuks monoloogi. Palusin helikunstikeskseid vastuolusid, moodustavaid küsimusi kommenteerida. Ameerika päritolu juba üle 10 aasta Lõuna-Eestis elava ja tegutseva helikunstniku John küsinitsi. Helikunsti kui termini esmakasvatus langeb 1980.-te algusse kuid selle ajalugu viiakse tagasi 1960.-te äpost, minimalismi ning varaseima teadlikult helile pühendatud teosena mainitakse tavaliselt 1913. aastal. Esimese maailmasõja ajal Itaalia turistide sõjakaose eufoorias Luitsi Rus soolopoolt loodud müramasinaid, millega esitati müra kontserte fo turistide sisse juhatatud tee jätkub, võib näha dada sürrealistide situatsioonist, ide luksusetegevuses, aga ka näiteks geneetilises kunstis, minimalismist, maastikukunstis ja mujal. Eriti keeruliseks muudab olukorra asjaolu, et nagu enamus katseid kunstipraktikapõhiselt iseloomustada tüpologiseerida nii tekitab ka helikunsti kirjeldamine iseseisva praktikana paratamatult terve hulga hübriidvorme. Nii ei ole sugugi selge, millisest hetkest saab helikunstist eksperimentaalne muusika või vastupidi. Samuti on ebaselge, kas näiteks Shandan klii või meie oma Kaarel Kurismaa geneetiliste objektidena kunstiajalukku kirjutatud teosed ei ole mitte hoopis helikunst. Ent täpse piiriküsimus ei ole õnneks oluline, sest nagu semiootika teoorias teada, on seminar vääri kõige aktiivsem osa. Just piir, ettekujutus suletud piirist eksisteerib heal juhul vaid tsentrumis ning sealgi ennekõike strukt uralistliku funktsioonina. Vanasõna ütleb, et erand kinnitab reeglit ent selleks, et erand saaks reegleid kinnitada, peab olema kõigepealt reegel võimuühiku, olgu selleks siis riik või kunstidistsipliin tsentrumis. Üheks olulisemaks ülesandeks ongi alal hoida kujutlust ühtsest territooriumist ja seda just seetõttu, et piir ise ei ole püsiv. Igaks juhuks rõhutan, et viimane väide ei ole halvustavalt hinnanguline tsentrumis suhtes, sest ka käesoleva saate üks funktsioone on kaudselt piiride fikseerimine. Aga miks ikkagi on vaja veel üht uut nimetust, mille piirid on sama hägused kui kõigi teiste kunstidega praktikate definitsioonidel ning mille ainsaks eesmärgiks näib olevat pilti veelgi segasemaks teha? Vastus on paratamatult paradoksaalne. Tuleb lihtsalt tunnistada, et segadus tähendab ka mitmekülgsust, mis omakorda tähendab täielikumalt pilti tegelikkusest ehk kokkuvõttes suuremat korrastust. Äsjaöeldu kõlas dialektika ja seda kooli siinkõneleja isiklik teoreetilisi mütoloogiline lähtepositsioon on sellega paika pandud ning võib asuda helikunsti lahkamise juurde. Tänane saatekülaline John on helikunstnik helikunstnike seas populaarse residentuuripaiga Moks juhatuse liige. Ta on olnud seotud mitmete helikunstisündmuste korraldamisega. Toimetas 2006. aastal ajakirjakunsti erinumbri helikunstist, mida võib pidada esimeseks tõsisemaks helikunstikäsitluseks Eesti meedias ning osaleb võrdlemisi aktiivselt ka helikunstialastes diskussioonides, mis toimub internetis helikunstnike eneste vahel. Esitasin Jon kresiinitsi, läheb kolm vastuolu, mis helikunsti retseptsiooni vaadeldes silma torkasid ning palusin tal neid kommenteerida. Esimene Johnile esitatud probleemipüstitus puudutas helikunsti kui teoreetilist uurimisobjekti. Osa helikunsti käsitlusi näevad helikunstikeskse probleemina asjaolu, et heli on in, materiaalne tal ei ole fikseeritud vormi ja seetõttu ei suuda tänapäevase kunstiteaduse keelekeskset teooriat helikunsti adekvaatselt kirjeldada. Teine äärmus on helikunsti algusena käsitleda fonograafi leiutamist, mis võimaldas heli fikseerida. Heli ei olnud enam ajapõhine, ta ei olnud enam seotud heliloomise hetkega, vaid teda võis nüüd laborisse tuua. Palusin Johnil seda vastuolu kommenteerida. Dissonants on alati hea, sest loob hõõrdumist, mis on aluseks dialoogile. Ma arvan, et mis hetkel helikunstis juhtub, on, et helikunstiga seotud praktikad on saanud küpsemaks. Kui sa varem võisid eksisteerida äärealadel, olgu siis avangard, helilooja või skulptorina ning sa tegid oma tööd enam-vähem kvaliteetselt, võitis üldiselt omaks ja tunnustati. Lahkhelid on seotud ennekõike sellega, et loodavate teoste hulk on kasvanud, näitusi on rohkem, publikatsioone on rohkem. Internetikogukond on aktiivsem. Kuid seoses küsimuse rohkem teadusliku aspektiga. Ma olen end alati rohkem seostanud heli sotsiaalsete aspektidega. Kuidas me heli tajume ja kuidas skulptuur heli tõlgendab? Need on keerulised küsimused, kuid hoiavad mind käimas. Helikunstitehnoloogiline külg on üsna etableerunud, kuigi seal toimub ja saab alati toimuma väga palju eksperimenteerimist. Väga paljude, eriti just noorte jaoks toimub helikunstimaailma sisenemine just tehnoloogia kaudu. Esimene salvesti, vanade plaatide ja raadio kuulamine, see nagu sissejuhatus ning seal ka lõks, sest võib juhtuda, et heli hakataksegi käsitlema tehnoloogilise fenomeni. Kuid ma olen seisukohal, et seni, kuni meil ei ole juhtmeid aju külge ühendatud, jääb heliakustiliseks fenomeniks taju aktiks. Ma nõustun Johniga helikunsti kui sotsiaalse fenomeni olulisuse osas, sest ka minu jaoks on helikunsti ennekõike oluline kui uus kirjelduskeel, mis võimaldab mitmekülgsemalt pilku meid ümbritsevale tegelikkusele. Kummalisel kombel on aga heli kui kultuuriloolist küsimust võrdlemisi vähe käsitletud kuid tehnikaga seotud küsimuses võrdleksime helikunsti fotokunstiga, mis on samuti suuresti tehnikal põhinev kunstivorm. Ning kui professor Peeter linnata sõnastas oma monumentaaltaotlusega raamatus fotoloogia fotograafiakeskse teoreetilise uurimisobjektina kaamera, siis teeksin sedasama ka helikäsitledes. Sest nii nagu kaamera on tehniline vahend, mis jäädvustab kõike, mis objektiiv ees, nii salvestab ka mikrofon kõike, mis teeb heli. Siinkohal ei ole aega ja võimalust seda küsimust edasi arendada, aga ma usun, et nii nagu väga killustunud fotograafia distsipliinid saab koondada kaamera ümber. Nii saab ka helisalvestamise kui kultuuriloolise nähtuse koondada mikrofoni ümber, luues sellega teadliku lõhe fonograafieelse ja järgse helimaailma vahel. Äsja toodud paralleelfotograafiaga on esitatud ennekõike selleks, et kaitsta väidet, et helikunst ei ole midagi erilist kuid et heli on samas piisavalt unikaalne fenomen, et väärida märksa laiapõhjalisem ja laiemalt teadvustatud käsitlust. Teine keskne küsimus, mis helikunsti kohta kirjutatut lugedes esile kerkib ning mis juba märksa otsesemalt helikunsti ennast puudutab, on helikunsti eksponeerimine. Heli kui ruumis suhteliselt vabalt leviv fenomen seab galeriile, kus teost eksponeerida tahetakse, väga keerulise probleemi ette, nagu heliisolatsioon Kaja ja nii edasi. Nii räägitakse seoses heliga vajadusest töötada konkreetsesse ruumi luua ennekõike kohaspetsiifilisi teoseid. Kuid teisalt heidavad helikunstnikud teineteisele ette töötamist kõrvaklappidega ja reaalse keskkonna ignoreerimist, mis tõstatab kiusliku küsimuse. Miks ei võiks helikunsti üldse kõrvaklappides eksponeerida? Kõrvaklapid on tõepoolest parim lahendus, kuid kõrvaklapid on ka visuaalne objekt. Ma olen nõus, et heli on keskkonnaspetsiifiline keskkond ei ole helist lahutatav. Ja kui sa üritad heliteose tuua galeriisse, mis visuaalse kunsti poolt institutsionaliseerinud, siis see ei tööta. Lisaks sellele veel terve rida probleeme, nagu kasvõi saali valvur, kes peab kuu aega galeriis istuma ja sama asja kordumas kuulma. Nende ja mitmete teiste probleemide tõttu ei käsitlegi paljud helikunstnikud galeriid peamise esituspaigana vaid otsivad alternatiivseid ruume, nagu näiteks City festival Tallinnas, mille eesmärgiks oli spektri avamine. Selle asemel, et kuupi taanduda, otsiti kontakti näiteks arhitektuuri ja otseselt sotsiaalse keskkonnaga ning taas kõrvaklapid on hea praktiline lahend. Kuid arvestades heli sotsiaalset iseloomu, pakuvad kõrvaklapid pigem isoleeritud isiklikku kogemust, mis mõnes kontekstis on kahtlemata suurepärane. Kuid mind isiklikult on heli sotsiaalse fenomeni vaimustanud. Minu küsimus kõrvaklappide järele oli teadlikult provokatiivne. Galerii ei ole probleemiks mitte ainult helikunstile, vaid ka videokunstile ja paljudele Skulpturaalse setele institutsioonidele ning helikunsti kirjeldamine. Selles valguses, kui midagi iseärast tundub mulle kentsakas, mis toob meid kolmanda helikunstikeskse probleemi retseptsiooni juurde. Helikunsti retseptsioonist leiab sageli kurtmist selle üle, et helikunstist ei kirjutata põhjusel, et sellest väidetakse end mitte midagi teadvat, mis jällegi asetab heli eripositsioonile. Nagu üleval viidatud, põhjendavad mõned helikunstiteoreetilised käsitlused helikunsti teoreetilist ala retseptsiooni sellega, et heli allu tänapäevase kunstiteaduse kirjeldus keeltele. Kuid Peeter linnakese nomioloogilise fotograafia käsitluse kontekstis, milles siinkõneleja hinnangul tasuks ka helivaadelda, on foto sama materiaalne kui helisalvestus. Hiinavaid võiks saue Aude Ma puutusin selle küsimusega kokku, toimetades kunsti helikunsti erinumbrit. Ma arvan, et selle asemel, et rääkida puhtast helist, tuleks rääkida helist seoses millegiga seoses skulptuuriga seoses visuaaliga. Võib üritada teha kõlaripõhise installatsiooni kuid sisse vajada eraldi ruumi eraldi tehnikat ja saad tulemuseks ilma ekraanide kino. Kusjuures kino näide mulle enesele väga meeldib, sest kinos on heli eksisteerinud hilistest 1920.-test ja need kaks justkui vastandlikku asja heli ja pilt töötavad seal nii hästi koos, et keegi ei pane tähelegi, olenemata sellest, et filmiheli on suuresti konstrueeritud. Kino on suutnud kehtestada oma formaadi ja standardi ning see töötab. Vaidlused helikunstis näivad olevat seotud sellega, et inimesed arvavad, et see on midagi uut ja üritavad seda standardiseerida mis võib hakata omakorda hoopis piirama seda, mis heli olla võib. Tahaksin tulla veel ühe helikunsti retseptsiooni-ga seotud iseärasusi juurde. Kriitikud on uue distsipliini suhtes äraootaval seisukohal. Nagu John viitas, on teoste näituste ja publikatsioonide arv pidevalt kasvamas. Ent praeguse seisuga domineerib helikunsti retseptsiooni endiselt kunstnike eneste seisukohavõtud, mis muudab vaidlused kohati väga tehniliseks, teisalt väga poeetiliseks isiklikuks. Positiivne on, et helikunst on leidnud tee laiema avalikkuse ette kuid ma näen ohtu, tingliku originaal ja esiletoomine võib viia helikunstivägivaldse eraldumiseni kultuuri, tervikust. Helikunst on adekvaatselt rakendatav pea iga kontseptsiooni juures. Võtame näiteks postkommunistlikud raskused Kesk-Euroopas. Helikunsti ei tohiks käsitleda mingi kurioosumina. Iga kunstnik teab, et kui teda piisavalt kaua kuidagi sildistatakse näiteks Ida-Euroopa kunstnik siis kuskilt maalt muutub see tüütuks ja hakkab retseptsiooni vaesustama. Chrysiinitsi selle vastuse kontekstis peame möönma, et käesolev kunstiministeerium sai kehvasti lahendatud. Neljandaks saatest välja jäänud probleemiks, mida seoses helikunsti retseptsiooniga kohtasin oli vaikuse ja müra vastandus. See näib toimivat helikunsti poeetilise baas probleemina, kuid kuivõrd see küsimus oli liiga otseselt või spetsiifiliselt seotud helikunsti enesega, jätsin selle saatest välja. Nagu selgus, oli see tegelikult viga püüdes parandada helikunsti retseptsiooni, mis oli käesoleva saate siiraks. Eesmärgiks oleks tulnud võtta vaatluse alla hoopis mõni selle keskne sisuline probleem mitte mõtiskleda üldteoreetiliste küsimuste üle. Kunstiministeeriumi näituse soovituseks on loomulikult kumu viiendal korrusel veel kuni 12. jaanuarini avatud tänase saate teemavaliku ajendanud helikunsti näitus sünkroonist väljas. Kuraatorid Kati Ilves ja Rebeka Põldsam esitavad seal koondläbilõike eesti helikunstis tehtust ja tehtavast. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium. Tänane saatekülaline oli helikunstnik John küsinits. Mina olin saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Kunstiministeerium. Kuule kordusena laupäeval kell 14. Null viis.