Püha Miikaeli poistekoor saab käesoleval hooajal 25 aastaseks ja sestap on täna ka juubelikontsert kell 17 ja nüüd on klassikaraadio stuudios Püha Miikaeli poistekoorijuht Kadri Hunt tervist. 25 aastat ühele poistekoorile on aeg, mille jooksul vähemalt nooremad seal laulnud on juba täismehed ja ammugi teevad juba mehetegusid, et millistes situatsioonides Püha Miikaeli poistekoor sünnib. Kui me räägime nüüd nagu päris sellisest 25 aastat tagasi sündimise loost, siis oli see situatsioon üsnagi põnev, sellepärast et oli avatud esimene klass sellest institutsioonist, mis nüüd on saanud vanalinna hariduskolleegium, miks ja see täpselt ekskoor ellu kutsuti, seda peaks küsima tolleaegsetelt juhtidelt Kersti Nigesen, Taivo Niitvägi, Lembit Peterson, kes selle asja sündimise juures olid, et see oli nende idee hakata tegema sellist poistekoori, mis tegeleks vanamuusikaga gregooriuse lauluga liturgilise muusikaga ja noh, loomulikult ka kõige muuga sealjuures aga et just see teravik oleks sellisel ajaloolisel kultuuril nagu ka kogu sellel loodavale koolile omal ajal oli. Et kindlasti on väga palju väga erinevaid pendliasendeid sealt läbi käinud, kuidas seda muusikat õpetama hakati, milliseid meetodeid kasutad ja ka nii, et see on olnud üks põnev teekond. Kui kaua sina oled Püha Miikaeli poistekoori juures olnud? Päris nii, üks-üheselt on seda raske öelda, sellepärast et siis, kui see koor asutati, kutsuti mind sinna nii-öelda nagu vanamuusika või kirikumuusikaga tegeleks abidirigendiks juurde. Sest mina olin konsi ajal huvi üles näidanud vana muusika vastu tollel ajal 25 aastat tagasi ikkagi seda veel väga sellest midagi eriti ei teatud, et Hortus musicus oli ainuke, kelle juurde siis sai minna, küsima nõu. Ja siis vahepeal läks mu enda kontserttegevus nii tihedaks, et ei saanud poistekooriga tegeleda, aga siis ühel hetkel seadis Taivo Niitvägi tolleaegne linnamuusikute ansambli juht, kus mina siis laulsin minu ja veel ühe laulja, et ollakse, siis oli ta nimi Karin Kurm, fakti, et nüüd on vaja hakata poistekoori tegema ja siis me kahekesi nagu võtsime selle voori siis enda peale, aga sellest on külvast peaaegu 20 aastat möödas. Kui palju need endised poisid sinu juurde tulevad, ütlevad, et tead tore oli laulda ja kas nad sellel juubelikontserdil ka üles astuvad? Ma olen nüüd viimastel nädalatel seoses selle kontserdi ettevalmistamisega selle asja peale nagu palju mõelnud. Ja üks asi, mida ma märkasin, oli see, et vahel ma teen nalja, näiteks siin praegu Vox Clamantis proovist, kus ma laulan poistekooriproovi Minnesite nägemist, et ma lähen nüüd oma sõpradega kohtuma, kõik naeravad, et kes need sõbrad Annahhaabile 60 poissi. Aga ma olen hakanud mõtlema, et tegelikult see ei olegi nii väga nali, et seal ikka natuke teistmoodi kui akadeemiline koolitund, ehkki meil nõudlikkus on päris suur ja ega me noh, poisid saavad ikka parasjagu riielda ka ja eks meil ole toredaid aegu ja kehvemaid aegu. Aga nüüd, kui praegu just tulin vilistlaste ansambliproovist ja me kohtusime tõesti nagu vanad sõbrad või kui ma satun ka koolis mingisugusel muul hetkel oma kooripoisse nägema, siis, siis nad tulevad ikkagi rõõmsa näoga. No ma loodan, et see pole lihtsalt nagu hea nägu, et aga tõesti selline selline sõbralik tunne ja meelsus on alles. Ja nüüd ka, kui tõesti veel varasemate poistekoorilauljatega on olnud sidemed ja küll me oleme siin otsinud kokku vanu reisikirju ja fotosid ja mida siin kasutada pärast tordisöömise ajal, et siis ikkagi meil on, ma arvan, vastastikune rõõm 11 kohata ja eriti vahva on see, et meil on juba esimese nii-öelda lennuga ring täis saamas, sellepärast Varro vooglaid, kes on meie päris esimesest, 25 aastat tagasi, kes selle kooriga alustas tema poiss on need siis esimeses klassis ja laulab kah esimese klassikooris. Me peame ikka, oli, poistega on ka ju reisinud ringi mööda maailma ja andnud mitmeid kontserte, kus on olnud kõige jäädavamad mälestused. Ma tean, et poisid käisid Solemmis sellel ajal ei olnud mina poistekooriga tegev ja, ja koori dirigent oli reetnikel. Et need olla olnud väga meeldejäävad mälestused, see oli tõesti üle 20 aasta tagasi. Aga noh, kindlasti väga meeldejääv oli meie käik Rooma, kus me saime paavsti uus aasta missal osaleda. Noh, niisugusi seiklusi, aga ausalt öeldes, kui hakata meenutama ka muid reisi, siis midagi drastilist juhtub alati ja ega siis poisid on ju poisid, ükskõik kas nad on kodus või välismaal midagi, sellist ekstravagantset suudavad nad alati välja mõelda ja alati on mingisuguseid selliseid üle noatera, kuskile jõudmisi ja, ja midagi seikluslik on ikka. Aga samas mul on hea meel, et me, me saame meenutada ka mingeid väga tõsiseid muusikalisi elamusi, et kus on olnud tõesti sees ja muusika on kõnetanud või puudutanud, et kus me oleme sattunud, kas laulma mõnele jumalateenistusele, kus on näha või tunda, et meie osalemine seal on oluline või näiteks viimati möödunud aasta juunis oli meil Helsingis kontsert, kus järsku kuidagi see muusika hakkas niimoodi elama, et kõik poisid tõesti täiesti noh, nagu jäägitult laulsid, et ka need, kes vahel on niisugused, keda peab kaasa tirima ja noh, alati on selliseid, kes nagu viitsivad rohkem pingutada ja kes viitsivad vähem. Ja järsku ma vaatasin, et kõigile silmad särasid ja suud käisid lahti ja ma isegi panin tähele, et kaasas olevad lapsevanemad poetasin pisaraid, nad, see oli nagu midagi sellist eriskummalist ja pärast kuulsin tagasisidena, et poiste vanemad ütlesid, et postid olid rääkinud, et vat kus selles kontsert, et noh, tegelikult ka selline vanamuusika, gregooriuse laul, mis pealtnäha võib tunduda mingi veider asi, see kõnetab inimest nii reaalselt, vahel on see vähem näha, vahel rohkem. Aga et selliseid imelisi muusika puudutuse hetki on ikka olnud päris palju. Nendest puudutuse hetkedest rääkides, kui koor käib välismaal, siis mitmel pool on ka endal väga kõrge nii-öelda koorimuusikatraditsioon varust võtta meenutame siin kas või Inglismaa poistekoore näiteks. Ja kui nüüd Püha Miikaeli poistekoor on seal esinenud, siis kuidas publik tavaliselt koori vastu võtab või mida, ütleme niimoodi, Püha Miikaeli poistekooril on pakkuda sellist omapärast või, või ainulaadset? No ma arvan, et meie puhul ainulaadne, omapärane on meie enda vaimulikud rahvalaulud või siis ütleme, rahvapärased koraaliviisid. Me oleme isegi teinud ühe plaadi ainult nendest rahva koraalidest ja ma olen teinud kõik seaded vastavalt sellele, millised poisid meil parajasti laulavad. Kui palju on kuskil häältes poiss, aga ka samamoodi pillid, mida me oleme kasutanud, et meil vanalinna hariduskolleegiumis saab õppida kannelt, saab õppida mitmesuguseid ajaloolisi pille. Ja niimoodi ma olen alati saanud kokku kombineerida mingi pilli ansambli, kus on siis nii ajaloolisi pille kui rahvapille ja nendele vastavalt siis teinud seaded. Nii et see on midagi sellist, mida teistel maadel nagu ei ole. Me oleme pidanud esinema väga väärikate kooridega koos küll Saksamaa poistekooridega, tõesti, ka Inglismaa poistekooridega, kes laulavad ikka tuntud headuses klassikalist koorimuusikat. Ja, ja siis kui me oleme laulnud siis oma vaimulikke rahvalaule ütles oma selliseid natuke ugrimugri pille, siis, siis nad tulevad ütlema, et oi kui huvitav, et me pole selle peale tulnudki kuidagi midagi ka oma maale ainuomast otsida. Aga eks muidugi see inglise ja saksa kooride kõrval ülesastumine on raske ja alati ma tunnen ennast peaaegu sellise jalgpallimeeskonna treenerina, kui ma räägin kuidagi, püüan neid sütitada. Võtame ennast kokku. Ma arvan, et see poistekoor on paljudele poistele noh, mõned ei käi sõjaväes ka selline väike sõjaväeaseaine, et kus sa pead pima nagu mehe eest väljas olema ja maksimaalselt pingutama, et ma lihtsalt mäletan ühte seika, kui me käisime Inglismaal kontsertreisil ja tõepoolest kõikidest toredatest ajaloolistes kirikutes, kus me laulsime. Ja ma rääkisin neile ka, kui tähtis on ikka väga hästi esineda, ennast kokku võtta ja reis oli väsitav, väga palav oli, pärast kontserti istus üks väga tore rõõmsameelne poiss, kes tavaliselt kellel mingeid selliseid reisi kurbuse probleeme ei ole, istus tooli peal ja pisarad jooksid ja ma mõtlesin, et noh, mis nüüd on, et kas laps on haigeks jäänud või mis juhtus vitajaks kontsert halvasti? Küsisin, mis viga ja ta ütles, et ei, et kõik on hästi, aga ma lihtsalt nii väga pingutasin või püüdsin või võtsin ennast kokku, et noh, see on see asi, et sellist olukorda nagu naljalt ei pruugi üldse tulla, kus sa tõesti annad endast, annad endast kõik, et eks muidugi meie peame ikka kõvasti pingutama, et, et Inglismaal teha kontserti, mis inimestele ka midagi ütleb, midagi pakub. Kes üldse Püha Miikaeli poistekoori kuuluvad ja kuuluda saavad, sinna kuuluvad vanalinna hariduskolleegiumi õpilased, aga kindlasti mitte kõik poisid. Meil on muusikakool võtnud vastu sellise otsuse, et kõik need, kes õpivad, mingit pillimuusikakoolis, käivad ka kooritunnised, koor on muusikakooliprogrammi osa. Ja eks muidugi see põhjustab lastele suurt koormust, aga aga ma olen vaadanud, et need, kes on, ütleme, pilliõppes head, et muidugi need on ka ka koorisead ja ma arvan, et mingisugune selline vokaalne või meloodiline mõtlemine, mis pillimängus on väga oluline, et midagi sellist kindlasti see koor õpetab peale sellise koosmusitseerimine ja peale selle ajaloolise repertuaari tundmise. Et ma arvan, et see on täitsa huvitav ja kasulik otsus, ainuke küsimus on see lasteaeg, et vaid 24 tundi ja teinekord väheks. Et see on jah, meil nagu kõik muusikakooli õpilased peavad käima ja peale selle muidugi on lubatud tulla ka nendel, kes muusikakoolis ei käi. Et teinekord on niimoodi, et poisid kutsuvad oma klassist sõpru, kes noh, enam-vähem saavad ka laulmisega hakkama, aga Pille ei õpi, et kui tekib selline hea sõpruskond mingil trassil, et siis on täitsa vahva saadaga juurde vahel selliseid, mitte muusikakoolipoisse. Peame ikka oli, poistekoor on välja andnud ka plaate ja just tänavu on ilmunud viimane plaat. Kolm plaati. Jah, esimese plaadi me tegime koostöös linnamuusikute ansambliga, kelle kõrval see poistekooris natuke nagu tekkis ja, ja tollel ajal veel meeshääli veel ei olnud poiste hulgas need, siis laulsime nendega koos. Jah, teise plaadi tegime vaimulikest rahvalauludest ehk siis mulle väga meeldib see Veljo Tormise pakutud rahva koraalse on otsene võõrkeelsest terminoloogiast tõlge ja tõesti see siis meie mõistes rahvapärased koraalivariandid. Ja nüüd see plaat, Ta tuli veel välja poistekoori 25. sünnipäeva puhul, et tegelikult alustasime selle salvestusega kaks kolm aastat tagasi, kui me käisime Ungaris mingil konkursil ja saime seal veel esimese koha ja poisid olid nagunii-öelda, vormi aetud. Ja tolleaegne muusikakooli direktor teete Sarapuu ütles, et, et võiks ju tasapisi hakata seda salvestama, siis veel plaadi mõtet ei olnudki. Ja hakkasime siis tasapisi neid, seda programmi, mis meil jälle sai valmistatud üles võtma. Ja nüüd siis, kui tekkis juba reaalselt see pilt, et 25.-ks sünnipäevaks võid ehk plaadi valmis saada, siis möödunud aastal tõesti tihendasine seda tööd ja, ja ekstra spetsiaalselt kohe kavandasime kogu selle plaadi kui terviku. Ja mul on eriti hea meel, et, et meil on plaadi peal ka üks selline lugu, mis on nii-öelda meie koori tellimusel tehtud ehk siis eestikeelne Manificat'd Maarja kiituslaul tegelikult magniidikaadi eesti keele tõlge oli siis isa Vello oli juba ennem ja Pirita kloostrist laulmiseks kohandas selle eestikeelse teksti, Margo Kõlar sellesama Gregoriooni meloodia alla. Aga siis oli puuduandi foon, mis nagu ees ja järellause, mis oleks kuidagi universaalne. Ja ma palusin isa Vello salatit, ta teeks sellise teksti, mis kuidagi puudutaks tervet Eestit kui maarjamaad ja oleks siis ühtlasi ka siis selle Maarja kiituslauluga seotud. Et sealt taadi pealt võib siis seda seda laulu kuulda ja selle teksti järgi Saiga plaat nimeks maarjamaa kiituslaul. Kui arvestada, et kaheksandat aastat aastal 2015 täitub sellest ajast, mil siis maarjamaa on eksisteerinud ehke paast Innotsentsus neljaskis, maarjamaaks Liivimaa nimetas, siis see on igati kohane plaat, ilmselt. Jah, mulle tundub ka, et kuidagi see temaatika on üles läinud, et just tänagi oli poistega sellest juttu, et lätlased-liivlased, eestlased võivad ennast maarjamaaks lugeda, aga soomlased olid ka tahtnud, aga öeldi, et ei, ürikut, selle kohta puuduvad kahjuks Soomele siiski maarjamaa tiitlit ei anta. Nii et balti ühisrinne toimib ka siin, aga kui rääkida natukene sellest kooritöö köögipoolest, siis tundub, et noored tänapäeval kipuvad olema suhteliselt tõsiste keskendumisraskustega. Gregooriuse laul ja varane polüfoonia ju, mis Püha Miikaeli poistekooril on väga paljugi repertuaaris nõuab väga suurt keskendumist, nõuab väga suurt sellist tõsist andumist, et kuidas sa need poisid keskenduma paned. Kui me 25 aastat tagasi hakkasime seda koori tegema, siis tõepoolest ma ei tea, taevas oli sinisem ja, ja lapsed olid rahulikumad ja tõepoolest ma ei mäleta, et see oleks olnud selline. Noh, et võitlus on vale sõna, aga selline see energiakulu oli oluliselt väiksem kuskil umbes viis aastat tagasi või tiba rohkem tunduma, et oleks vaja mingisugust psühholoogiaalast eriharidust. Koor on muidugi ka suuremaks läinud ja vanuseid on tõesti väga erinevad, sest et meie põhikooli tulevad kümneaastased poisid ja gümnasistid on seal 18 ja mõni vilistlane, kes veel laulab, on veel vanem, et noh, kuidas seda seltskonda korraga hallata. Kui tõepoolest on selliseid lapsi, kelle jaoks üle poole tunni keskendumine on juba seotud tohutute vaevustega ja küsimus pole isegi selles, et nad kuidagi pahatahtlikud oleksid, vaid lihtsalt on näha, et see laps ei suuda et ega siin on individuaalne lähenemine igale ühele, mõni käib aeg-ajalt ukse taga puhkamas, pidevad sellised vestlused selle kohta, et kuidas me saame paremini ja aga ma ütleksin, et ma hakkan üha rohkem mõistma seda lauset, mida Taivo Niitvägi tavatses meile öelda. 25 aastat tagasi linnamuusikute proovisid, gregooriuse laul on iseenesest hea, et kui me küsima, mida see kõik tähendab, ju vahel tal ei olnud nagu ka täpseid tõlkeid ja kõik ei teadnud. Ja see tõesti kuidagi nii on, et see, et see gregooriuse laul on tõesti iseenesest hea, loomulikult me tõlgime teda ja seal kõik seal ladina keel ja püüame aru saada ja kõik aga midagi seal natuke samamoodi nagu Bachi muusika, mis mõjub teraapiliselt. Et väga raske tõesti on, on läbi murda sellest rabelemisest, aga kui siis juba tekib see keskendumise. Ja siis järsku minu arust saavad poisid ise aru, et kui see muusika tõesti niimoodi lendama hakkab, et kui me kõik koos seda koos teeme ja, ja noh, nagu ühesuguse tunnetusega, et siis neil järsku nagu endale hakkab ka kergem hingata. Et ja kui need hetked tekivad, et siis mulle tundub, et ka lastel endal tekib selline kergendus või nomis lastel mõned on ju puha noorukid. Ja, ja see on, võib olla üks põhjus, mis need poisid, kellel pärast seitsmendat klassi enam koorikohustust ei ole. Et nad, miks nad seal kooris edasi käivad, et joo, see muusika, siis on kuidagi neid just nimelt kas kõnetanud või see seisund neile sobib. Et mina olen imestanud ka seda, et miks need vanemad poisid seal kaheksas üheksas klass, gümnaasium, et nad tulevad poistekoori, kus tõesti tohutu energia läheb selle pideva keelamise peale, need väiksed samal ajal keelama ja nad peavad ju kogu aeg nagu ootama, et nemad suudaksid hoopis teisiti töötada. Kui juba see, see sagimise vastupanu murtud, vot siis need hetked on nagu, nagu need, mis väärtustavad kogu seda tegevust, aga sinu küsimus on väga õigustatud, see, see rabelemine on meel kasvanud. Me katsetasime viimastel reisidel niimoodi, et poisid ei võinud osta neid suhkrustatud jooke coca-colat ja Fantat ja mis seal veel oli, et oli jäätee ja mahl olid lubatud ja vesi. Ja ma ütleksin, et tõepoolest natukene muutis olukorra rahulikumaks. Et kogu see meie toit ja see meeletu interneti vilkumine, et ilmselt ikkagi see tõepoolest on muutnud terve põlvkonna kuidagi rõhutamaks. Püha Miikaeli poistekoorile on kirjutanud muusikat ka heliloojad, martsiimer tuleb siin kõige esimesena meelde. Mikkali mõõk on oratoorium või selline suurteos, mille siis Mart simmer on kirjutanud ja Püha Miikaeli poistekooril on seal suur osa kanda. See teos oli tegelikult mitte ainult poistekoorile või kuna Püha Miikael on vanalinna hariduskolleegiumi kaitsepühak siis mihklipäeval noh, on juba ammust ajast selline traditsioon teha üks kontsert. Ja jällegi Peeter särab omal ajal oli kuidagi väga varmas tellima teoseid ja, ja Mart Siimann saigi siis tellitud teos, just nimelt arvestades kogu hariduskolleegiumi ja, ja seost sisulist selliste ühenduste pühamiikkaliga. Ja alguses oli nii, et me palusime temalt sellist koorilaulu, et mida siis koorid võiks laulda, vaata pärast ütlesite, inspiratsioon tuli nii peale, see oli 20 minutiline lugu ja pealegi veel suurem osa sellest toast tuli siis tuuris. Ja seda siis ei viitsi teha ka koorid ja õpilaste orkester, nii et terve minu arust kolm kuud käis võitlus nagu see, et kõik jõudio teenitsi vastu, kõik lapsed õppisid ka eriala tundides, pillilapsed õppisid kõik ainult seda distuurset Miikaeli mõõka, et ja Mart ütles, et see helistik peab just tingimata see olemata, kuuleb vaimusilmas värv, et see on just selline, mida on vaja. Ja ka edaspidi sai tellitud, et nagu kooli poolt selleks mihklipäevaks lugusid. Küll, aga Miikaeli poistekoor tellis Urmas Sisaski käest. Ühe missa, see vist kas number viis ja me laulsime seda koos tartu poistega, sest lihtsalt tundus, et kui orkester ka, et siis oleks natukene suuremat koorivõimsust vaja. Ja möödunud aastal laulsime me üks selline huvitav kontserdi maarjalaulude Ave, Maria läbi aegade Eesti Kontsert korraldas ja me laulsime koos raadiolastekooriga Ühte Margo Kõlar ja Ave Mariat, mis oli spetsiaalselt tellitud selleks kontserdiks ja, ja Margo Kõlar siis kirjutas, arvestades on neljahäälne poiste korea kolmehäälne lastekoor, et see oli ka täiesti nii-öelda uudisteos, mis oli meid silmas peetud, kirjutatud. Täna kell 17 on kontsert Mustpeade majas ja mis siis seal ettekandele tulevad? Igihaljad. Noh, me oleme mõelnud nii ja naa, minu jaoks on hästi oluline, et see kontsert kuidagi sümboliseerib seda, seda aega, seda ühist minekut. Seetõttu me oleme palunud ka esinema ettevalmistuskoori, ma olen palunud esinema vilistlasi muidugi, koor ka, eks me laulame mõnda sellist laulu, mis on olnud nagu meie visiitkaardiks ja lausa kavalehele oleme trükkinud paari laulusõnad, et kõik, kes on vilistlased, saavad kaasa laulda nii leini, Kriaatorid kui, kui mihklisantide laulu. Üks väga tähtis lugu tuleb ühiselt ettekandele nimelt sellel viimasel plaadil. Kuna ma juba siis mõtlesin, et, et mis võiks olla selline meid kõiki ühendav laul ja leidsin sellise toreda Teekonna laulu palverändurite laulust Ellazclendents, mis on vanamuusika inimestele hästi tuntud ja seal ka juba refrääni laulsid kaasa ettevalmistuskooripoisid Pille tulid mängima nii meie vilistlased kui ka endised õpetajad. Nii et see oli selline suur ühislauluprojekte, sellena siis taastame nüüd ka sellel kontserdil, kus me esitleme ühtlasi ka seda oma plaati. Nii et see on noh, selles mõttes üks vahva laul, mida me ainult oma kooriga tegelikult esitada ei saagi, sest et seal on instrumentaariumi osa kõik nii suur. Ja siis on seal ka üks noh, lisaks veel siis tõesti sellistele meie tavarepertuaarile on üks võib öelda, et peaaegu esiettekanne nimelt Mikk Üleoja, kes on nüüd 2014. aasta laulupeol meeskooride liigijuht tellis minu käest teose, mis võiks olla siis meeskooridele ja poistekooridele selline neid ühendab laul ja kaua aega nägin vaeva leida selline hea tekst ja komistasin siis Juhan Liivi kuningale lauliku otsa. Tegin sellest laulumeeskoorile ja poistekoorile, mis siis on arvestatud korralike meeskooride ja, ja terve pundi poistekooride jaoks laulupeol. Aga kuna meie poistele see lugu tundus meeldivat jaajaa dirigendid ütlesid ka, et ikkagi katsume selle selgeks saada. Aga nõudlikus oli natuke noh, ütleme meil ei ole siiski meeskoori tenoreid, siis ma võtsin selle helistiku natuke madalamaks ja tegin partiisid natuke ümber. Nii et ta on küll meie koori jaoks üsna selline, kuidas öelda, suur lugu. Aga samas on ta siis natuke väiksemaks tehtud kui päris laulupeo koosseis, et see on nüüd siis selline koori poolt, eks raskemaid numbreid, et vaatame siis, kuidas õnnestub. Kadri Hunt, suur tänu, et said tulla aega siia klassikaraadio stuudiosse, palju õnne sinule ja palju õnne kõikidele endistele ja praegustele Püha Miikaeli poistekoori liikmetele. Edu ja jõudu. Aitäh.