Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud kuulajad, aeg on kokku võtta kunsti aasta 2013 ja selleks oleme Indrekuga palunud kunstiministeeriumis, Maria-Kristiina Soomre, Kultuuriministeeriumi kunstinõuniku. Siis Marika, kuhu, kes on Tartu kunstimuuseumi kaasaegse kunstikuraator teleMarika? Tere ja Andreas trossaki kunsti e peatoimetaja ja võib-olla alustame seda kunstiaasta kokkuvõtet näitustest olen palunud ettevalmistavalt püüda meelde tuletada, mis kõik toimus ja millised olid teie meelest siis mõjuvamat näitused viimasest aastast. Kas me võiksime äkki alustada näiteks mardikad? Aga mulle jäi tugevalt meelde Flo Kasearu avatud majamuuseum mis oli siis võrdlemisi totaalne ja Edit Karlsson ka, et tema kaks näitust draama esin Johed kaks ja kolm, et seeriana nad ka kuidagi jäid silma või noh, mõjusid veenvana. Ma arvan, et selle loo majamuuseumi projekt kindlasti on üks möödunud aastaseid huvitavamaid kunstisündmuseid ja kindlasti see Flo nendega kunstnikupositsioon väärib väljatõstmis tekkima, sellest joomisega hiljem rohkem rääkida. Ja Maria Ma arvan, et me kõik oleme nõus, vähemalt kõik, kes jõudsid Veneetsiasse või kes on jõudmas siis 16.-st jaanuarist alates kumusse ET teenesswarkassi evidentinedwaans, mis esindas Eestit Veneetsia kunstibiennaalil sel aastal on mitte ainult selle aasta lõikes, vaid väga oluline kunstisündmus ka laiemalt. Ja ma võib-olla tooks juurde kates just kinni läinud näituse helikunstist, mis mõnes mõttes minu hinnangul vähemalt lõi või alustas väga olulise diskursuse loomist sellisel üldistaval ja ütleme siis museaal sel tasemel, et see oli väga hea, näitas Andreas. Ma leidsin jah, nagu enne siia tulekut nii-öelda nagu spiikrina need viimase aastanumbrit läbi ja, ja märkasin sedasi, et nagu väga paljud protsessid ja väga paljud huvitavad kunstniku positsioonid on tegelikult nagu käivitunud juba varasema aastanumbri sees näiteks Maria-Kristiina nimetas teine Sharkast, et noh, see lugu ka tegelikult ju jätkub meil 2014 Kunus. Et, et selles mõttes noh, kõik need asjad on ju nagu venivamad ja teine asi on võib-olla see, et kui teha üldse kokkuvõtteid, siis on jälle puht akadeemiline küsimus, et mida siis nagu võrrelda, et kas, kas nagu isiknäitus on, kas seda saab võtta sama pulga peal kui rühmanäitust? Kui võtta nagu asja institutsionaalselt, siis on loomulikult selge, 2013 oli jälle see iga paari aasta järel on see niinimetatud biennaali aasta, mis on eesti kunstis alati automaatselt äärmiselt oluline. Tähendab, Eesti kunsti väga suuresti ringleb ümber selle küsimuse, et kes saadetakse siis Veneetsiasse justkui nagu kes on see astronaut, kes kuu peale saadetakse. Miks on nii oluline, see on loomulikult see, et see on lihtsalt pilet nii-öelda selle reaalse, eksisteeriva kunstituru juurde, reaalselt oluliste näitusemajade juurde ja see on nagu nii-öelda pileti Eestist välja, et kahtlemata see aasta on, on selles mõttes tagasivaates teener Farkasi aasta samuti on siin ütlema ja ma lihtsalt kiirkorras nagu maininud, et, et mul on alati jäänud mulje, et Eestis on tegelikult need publikusegmendid on ka nagu küllaltki erinevad ja nad on selles mõttes nagu isoleeritud, et kui mina näiteks käin väga hea meelega EKKM-is, siis ma tunnen ka inimest, kes ei tea, kus EKKM asub, aga kes käib väga hea meelega Tallinna kunstihoones ja nende mõlema jaoks on see tegelikult kunst, mida nad tarbivad. Ja nüüd Indrek, kui sa oled aru saanud, kui võimatu missiooni ma teele koduse ülesandena ette saatsin, siis kas julgetel midagi üldse nimetada? Malaiendan volikut pelga näituse jagu, milleks oleks Taavi Talve, on ta taitel näiteks koosnes siis isenesest nagu jutumärkidest minu jaoks oli see selline mõnus, laiendas, et vaat kui Tartu kunstiväljast räägitakse väga palju sellest, nii-öelda praktikast, mida mina tartus rakendatakse, räägitakse väga palju just sellisest tekstikesksest. Jaga heidetakse aeg-ajalt nagu ette, et noh, et see on nagu meil siin noorimisin, oma nabasid, mulle väga meeldib see Taavi siis ka Therese markas ja sealjuures ka oma Veneetsia biennaali projektiga oluliselt nagu laiendavad või rikastavad, jätkavad põhimõtteliselt sedasama praktikat töötavad selle pealt, et ütleme, selle üle hea meel. Kui tohib, siis ma tooksin siia vahele või kõrvale veel ühe, võib-olla sarnast praktikat vähe teises suunas arendanud projekti just nii imetatud EKKM-is, ehk siis Eesti kaasaegse kunstimuuseumis sel suvel margitseteleni kureeritud sõuanne sümfooniast, mis tegelikult oli ka päris päris huvitav katse, nagu sai Indrek ütlesid ümber oma naba keerlema kunsti sügavate ja põnevate seikluste otsinguil ja Eestist välja pileti sai sel aastal gammargemunco, kelle isiknäitus on veel üleval miinimum, seda kunstimuuseumi siis ma arvan, et, et sellised asjad meie väikese ja perifeerse riigi jaoks on tõsi, jätkuvalt olulised, Eestisse tagasi piletid. Sai nii-öelda selle rahvusvahelise karjääri ja tegi siis üle pika aja tänavu ja Eestis selle, selle nii-öelda ülevaatenäituse, mis ma, ma arvan, et meil kõigil vist on juba see konsensus tekkinud, et on üks, üks tugevamaid tegijaid selle aasta lõikes. Aga samamoodi näiteks noh, hea näide on see Margit Säde kuraatoriprojekt, mis oli kahtlemata väga huvitav, aga ta tegelikult ju juurdes, eks ole, varasematesse projektidesse. Et paljud asjad, mis, mis ühel aastal toimuvad, on tegelikult ühel või teisel kujul olnud juba nähtaval varem ja endiselt siin noh, me räägimegi nagu kunstist, aga me räägime tegelikult ka sellest, et kontekstist, et ütleme, uuenduslik näitus kumu kunstimuuseumi viiendal korrusel on, on kahtlemata selline asi, mis jõuab rohkemate rahvahulkade nii kui ütleme isetegevusliku projekti pinna peal praktiliselt nulleelarvega toimuv asi, mis võib olla samamoodi nagu nagu teedrajav ja hästi huvitav asi, aga lihtsalt noh, me kõik ei tea sellest midagi, et aga ma arvan, et huvitav on selles mõttes, et noh, et eesti kunstis ikkagi toimub nagu palju asju, et tore on see, et said nüüd nimesid valida, et ei ole ainult et Veneetsia kes veel meelde jääb Näeksin siia nimede juurde lisada ka minu projekti Tallinna kunstihoones, mis oli väga huvitav ja ootamatu sissemarss kunstihoone näituseplaani ja lisaks siin juba mainitud talle ma tooksin välja ka veel paar noorema põlvkonna kunstniku Jass, Kaselaane heliruumiinstallatsioonid jumala ajal objektid väljal. Ja mis mulle väga meeldis, oli ka Kirke Kangro näit. Ja näitused ja tegelikult ka Kirke Kangro tegevus laiemalt Eesti kunstiakadeemia skulptuuri ja installatsiooniosakonna eesotsas eestvedajana tema tegevusraja tänaval, kus siis skulptuuri osakond asub aga et selle raja tänavagalerii, mis ei olnud selline Mustamäe mändide all omaette olev asi, on ta ikkagi suutnud käima tõmmata ja sinna väga huvitavaid tegijaid kutsuda just seda osakonda ja kogu selle osakonna tegevust siduda ka teiste valdkondadega. Ja mis mulle veel väga meeldis, oli Tõnu tunneli näitus helemust süsi valge Tallinna linnagaleriis, mis oli minu jaoks ootamatu ja väga hea vastus. Aga üks küsimus veel, siin need positsioonid juba tulid sisse ja, ja loomulikult midagi ei sündinud ja ei kukkunud taevast alla aastal 2013 vaid kõik heal juhul noppima mingeid vilju. Aga paar inimest, keda ma tahaksin ära nimetada, siin on üks, on Kärt Ojavee, kes kevadel kaitses oma doktoritöö interaktiivset tekstiilide teemal Eesti kunstiakadeemias ja on sellest ajast peale edasi seotud väga mitmete põnevate projektidega ja osales ka bioeesti festivalil New Yorgis, millest ma arvan, et me räägime ehk selle liikluse piletid Eestisse ja Eestist ära all edaspidigi, natuke laiemalt ja teine minu meelest väga uskumatult laia profiiliga tegelane Mariti Ilisson, kellel uusi ideid tundub tõesti, muudkui tekivad, nii et see positsioon võtab järjest ulatuslikumalt laiemaid mõõtmeid. Jällegi ma leian kinnitust, nagu ikka, inimene leiab oma varasemalt välja öelda teisele, et need kõik asjad on jätku. Mainid Jass, Kaselaan ja Kärt Ojavee, siis minu meelest on ju välja hüütud ka tuleva aasta Köler Prize'i nominentide näituse osalejad, kes seal on, et need mõlemad nimed on ka seal, et selles mõttes loomulikult need ei ole nagu sellised isoleeritud kriitiku hüüatused, et kui nimesid mainime samamoodi jällegi, kui need võtta aasta kokkuvõttes siis marja sa mainisid ju varem. Flo, Kasearusaiu eelmisel eks ole, 2012 oli nii. Sai köe poisi peapreemiat, aga samas noh, kui mõelda, et seal köe Brazi näitusel ta tegelikult osales ju ka ühe vana tööga, mis on tegelikult päris juba aastaid läheb tagasi ja üle uhe tööga ja siia lisame juurde siis selle tänavuse majamuuseumi avamise siis tegelikult nagu kokkuvõttes tundub, et see Preemia maastik ja siis nagu see nagu päris elu on jälle kuidagi nagu nihkes omavahel, et minu meelest just see aastal nagu see Flo Kasearu aastaga kõige silmapaistvamad, et kes on seal tema majamuuseumis käinud, et see on nagu üks selline efekt elamus, mida on väga raske järgi teha, et mida te vist ei ole Eestis varem näinud. Sama selles mõttes Margem Monko puhul, et preemia hankel Ardu voodi pälvis ta juba 2012. aastal, aga sellesama preemia tulemus või vili üks osa sellest preemiast oligi näitus Viinis, nii et mõnes mõttes. Ma arvan, et esimene muuseumi näitus oli ikkagi Rael Arturi Tartu kunstimuuseumis, selles mõttes nagu Tiina erakonnast ei tohi rahvast Aga aga põhimõtteliselt ma arvan, et, et ongi väga hea, et need preemiad ei ole mitte asjad iseenesest kuskil nii-öelda ülemisel riiulil, vaid et nad tegelikult ongi osa sellest kunstielust ja võimaldavad asjadel juhtuda. Silma paistnud kuraatorid, nimetanud siin helikunstinäitust mainiks ära, siis ka kuraatorid Kati Ilves, Ragne nukati, ilvesel ka suur Raul kurvitsa Kokkuvõttev näitus kumus ja mainiti ära ka margitsada Lenin minu meelest tema kuraatoripositsioon ja see suund üldse läheb aga kokkuLaura, Kuuse ja Laura Tootsi tehtavate näitustega, mis ka mõlemad sellel aastal kõik nad kureerisid ja kõik kuidagi moodustavad väga sellise ühesuuna või ühe jälgitava kuidagi valdkonna, mis keerleb oma naba ümber ja muudkui leiab sealt tehtivuse seiklusele. Nende näitustega haakub ka minu meelest see hobusepeas näitus mida kureeris Mattiies keesti. Kas teil on veel kuraatoreid lisada? Kodutööks antud küsimuse peale leida kolm kuraatorid, siis ma teen nagu kuidagi tunnistama, et kaugemale ei pea minema. No vot nii ja naa, selles mõttes, et ma kirjutasin ka siia Laura kuusk, Laura Tootsi margitsejad. Et noh, tõepoolest nagu särasid see aasta igas mõttes ja suhteliselt väga nagu konkreetselt nagu töötavad võrdlemisi sarnase suunas suhteliselt see aasta üles astuda kõik väga tugevate näitustega, et selles mõttes nagu üks selline lähenemisnurk sai, sai see aasta minu jaoks nagu väga tugeva kajastusena tänu neile Mina lisaks siia Tartust kukununnud, kellest üks on meil stuudios, Tartus, aga sellegipoolest kiidan esiteks Rael Artel ja kaisa yhe initsiatiivi tuua nii-öelda uuemad näod asjadega tegemise juurde ja artist kuku nuudi festival koos siis nooremate kolleegide ka ära teha. Pluss et need näitajad olid tõesti väga toredad. Ja see kukununnu kuraatorikool oli ka minul sündmusena, ma ei osanud seda kuhugi panna, ma kirjutasin lehe kõrvale, aga oli ka täiesti kirjas, et algatusena just väga hea, et tekitada endale teadlikult seda järelkasvu, mis on alati kõigi ürituste probleeme, toimuvad niikaua, kui esimesed ära väsivad. Mulle meeldib ka selline Tartu roll Eesti kunstimaastikul tervikuna sel ajal kui Tallinnas on pigem sellised kokkutõmbumise arengud olnud viimastel aastatel, et kui mäletame siin mõni aeg tagasi Tallinna kunstihoones üsna poliitiliselt öeldi, et kuraatori ametinimetus on see, mis seal Tallinna kunstihoone seinte vahel eriti nagu näha ei taha, siis, siis sellest võib ju teha nagu sellise järelduse, et järelikult pole ka nagu mingit tööturgu nendele inimestele, et miks sa näiteks noore inimesena hakkad kuraatoriks, aga Tartu on jah, selline nagu julgustav näide terve riigi kontekstis, et kui sa tegeled sellega, mis sind huvitab, tegeleda, hästi organiseerida ja näituse, siis tegelikult ju saab sellest ka midagi. See on nagu Tartu pluss, antud juhul. Aga liigume tekstide juurde, kas teil on välja tuua mingeid artikleid, mis olite eile lõppenud aastast olulised niisiis kunstikirjutisega või võib-olla ka laiemalt kultuurikriitika koha pealt? Ennast kiitmast ma ei väsi minu jaoks marini kolumni müürilehes on olnud see aasta läbiv rõõm. Mina kirjutan sellele ka alla, kes. Võib-olla üks väljaanne, mida mina läbi küll ei ole jõudnud, veel lugeda, aga mõnigi kolleeg kindlasti juba on. Suvel ilmus uus köide kunstiajaloos mis on tekstina kindlasti oluline sinna aastanumbrisse kirja panna ka sellepärast et tegemist on kümnendi või ajastuga, mida see kunstiala köide käsitleb mille ümber on kunstiteaduses ja tegelikult ka näitusele elus just viimasel ajal väga palju hakanud sellist uut mõtteviisi ja uut lähenemist teke on, et ma usun, et mõnes mõttes köide saab olema selliseks üheks ukseks mingisse uude olulisse dialooge. Ja just nimelt Eestis on alati puudus nagu sellistest baastekstidest, mida võiks alati inimesele soovitada, et nüüd selle kunstiaja köite ilmumine. On küll, ma arvan, selline sündmus, et noh, ma arvan, et tulevikus saab nagu mõõta inimese kunsti kui sellega, et kui ta on, ütleme, kasvõi see see 20 sajandi esimese poole köide ainetesse, järgmine köide, mis meil ikka loodetavasti varsti tuleb, et kui need on tal riiulis ja siis ta käib näitustel ja hangib kas või näit katalooge, mida lugemiku väike kirjastus hästi aktiivselt on viimastel aastatel välja andnud ja, ja kui tal on nagu sellised asjad raamaturiiulis, siis ma arvan, et võib nagu rääkida sellisest aktiivsest kunsti tarbija, siis on veel lootust, siis on veel lootust, et kui sellised tekstid nagu laiemalt, siis nagu ringlusse lähevad, siis ma arvan, et mis on kunsti puhul alati need need probleemid, kuuled, taanduvad seemned, et ühiskonnas vaadatakse ikkagi alati, et seal on mingisugune nishi nähtus ja et see mõte nagu, et ma lähen kunstinäitusele, et see on nagu normaalne kultuuri tarbimise osa, et see alati tundub, et sa pead olema mingi nagu kunsti friik, kui sa lähed kunstinäitusele, et sa ei lähe lihtsalt niisama KUMUs aega veetma, mis tegelikult ju oleks nii-öelda normaalne, eks ole. Eluviis, et selles mõttes kahtlemata on 2013 see aasta, kui, kui me astusime sammu lähemale sellele armaalsus oleviku tuleviku Eestile, sellele uuele normaalsusele Mina tahtsin välja tuua veel Hasso Krulli artikli aasta viimasest vikerkaarest, mis on kirjutatud Valdur Mikita Ta lingvistilise metsa arvustuseks, aga mis algab väga jõulise üldise manifesti ka ja see tekst oli minu meelest väga võimas ja kuidas hiljem jõuab ka Mikita analüüsi juurde, on väga hästi lisanud sellele raamatule endale uusi tahke. Ja tekst, mis mulle veel väga meeldis, oli Eik Hermanni tekst ajakirjast vihik, mis ilmub küll väga harva. Aga kui ta ilmub, siis seal on ka lugemistükiks ajaks ja just see teema nostalgia asjade vastu, mis seisavad alles ees ja Eigi ajapuuduse ja korduste tagasitulekute rähklemiste käsitlus oli minu meelest väga selline ajastu vaimule pihta saab. Tekst mina olin isiklikult veel väga tänulik Eero Epnerile ja no-teatrile esimese lugemise eest, mis sirbi skandaali tipphetkel meid maha rahustas. Kui sinna tekstinäited on need nii mitmetest valdkondadest, mina jään mõtlema selle peale, et 2013 oli vist see aasta ka kui želvalveki prantsuse kirjaniku ning viimasest romaanist ilmus eestindus, mis on selles mõttes huvitav romaan, et tegemist on ikkagi üle Euroopa sellise tuntud ja populaarse kirjanikuga, kellel on nagu alati midagi öelda niimoodi, et see läheb ka väga laiadesse massidesse ja viimane romaan, kaart ja territoorium, kes on lugenud päris vaimukalt, ta kirjeldab sellist nüüdisaegse kunstnikku tema ees valitsevaid dilemmasid kogu seda võnkumist turu ja avangardi ideaalide vahepeal, et et ma arvan, et kui Eestis hästi palju inimesi seda eestindust loeb, siis ma arvan, et, et see on ka jälle nagu üks see koht, kus nagu on jälle lootust kunstiinimestel natuke rohkem saada mõistetud, siis ütleme, laiemate rahvamass. Üks asi, mis kindlasti lisab lootust, alati on ka need juba eelpool nimetatud auhinnad ja tunnustused sime kunstielus ja vaataks siis selle rea ka korra üle. Veebruaris, mis on kahtlemata ilmselt kõige olulisem või koos pulgaga üks olulisemaid kaasaegse kunstiauhindu, siis sellele kandideerisid sel aastal koos oma isiknäitustega Karel, ütleme et Paul Kuimet, Kristina Norman, Jaanus Samma, Triin Tamm ja võitis siis selle. Jaanus Samma jälle noppis ära topeltvõidu, et mis toimub nagu ka Flo Kasearu, ent publiku maitse ja žürii rahvusvahelise žürii maitse langeb teist aastat järjest juba väga meeldivalt kokku, nii et ma arvan, et see on kunstnikule ka väga oluline. Topelt. Minu meelest on see hästi tore, et alati ju nii-öelda see standard süüdistus on see, et, et kriitikud alati lähtuvad sealt mingisugustest oma tagatoa kokkulepetest, et ega rahvas sellest aru ei saa, et nagu kaks aastat järjest on Köler Prize'i nominentide näitusel selgunud, et rahvahääletus ja žürii tulemus langeb ühte See on tegelikult väga huvitav väga tugevate nominentide vahel, kus võib-olla noh, sellist väga ilmselgelt üleolekut ei ootakski. Ja et alati on see kuidagi nagu üllatus olnud, aga kui jälle, kui mõtled tagasi, siis tundub, et loomulikult, et kuidas siis ka see aasta siis, et et Jaanus Samma kindlasti tema, see ooper esimees on üks asju, mis jääb meelde pikemaks ajaks, kas Vii tänu sellele, et minu meelest järgmine aasta on ta Tallinna kunstihoone ühes nendes galeriides aga tähendab noh, see on jälle see näide, et tegelikult kunstielu ei ole niimoodi sellised ühekordsed Pulpsatused, et tal on tegelikult nagu voolab ikkagi ja kõik need asjad on seotud. Ja tegelikult Jaanuse puhul on oluline ka, ma arvan, ikkagi see doktorantuuriõpingud ekas annab mingi uurimusliku raamistuse tegelikult tema nendele teemadele ja samas on see, kuidas ta oskab valida jällegi selle meediumisele totaalse ruumiinstallatsiooni ja samal ajal teatava uurimusliku töö, mis oli tema, see teine töö, mis oli keelel Playsil väljasse nii-öelda vanade et selle vahel neid vahetada nii-öelda. Et see on ka minu meelest väga oluline. Ja nüüd Köler Prize'ile nomineeritud on siis aastaks 2014, Jass Kaselaan, Kärt Ojavee, KiVa Visible Solutions OÜ, Johannes Säre. Aga vaadates veel seda preemiate rida, siis üks oluline kunstipreemia on ka Sadolini kunstipreemia, millel on päris pikk ajalugu praeguseks hetkeks ja mis tundus, et vahepeal kuidagi saab ennast otsima, et mitte olla niivõrd seotud maaliga ja värviga ja väljendusega ja nii edasi, aga et rohkem muutuda ka lihtsalt nii-öelda normaalseks kaasaegse kunsti preemiaks. See aasta pälvis selle siis Kristi kongi ja teised nominendid olid Neeme külm ja Juss ja Jass, Kaselaan aga pälvis siis Kristi kongi ja siis on tulnud juurtega Artprindi stipendium, mille eelmine aasta sai Tõnu tunnel ja see aasta siis pälvis selle Maksim jõudu. Ja veel on Konrad Mägi preemia, mille pälvis Põldroos ja siis Kristjan raud, mille pälvisid Juta Kivimäe Rait Prätz, Evi tihemetsa, Tõnis Saadoja. Ma tahtsin ette lugeda selle Tõnis Saadoja preemia kirjelduses fantastiline lause. Tõnis saadajale võõrandatud realismi kaanonist maalitud monumentaalmaali eest, no 99 teatrisse, kus klassitsistlik detailidega aktsentueeritud jalutusruumi ja maalitud kujutise Ta keele vahel tekib hõrk kvaasinihe kui me rääkisime tekstidest ja sõnalist väljendust. Ma olen lause kindlasti väga peen. Selle lause ma võin üsna kindlalt välja öelda ei, minu tekst ole liiga lihtne, ühemõtteline lugupeetud žürii jaoks, et seal oli asi nagu lihtsalt välja öeldud nii-öelda inimesele aru arusaadavas keeles, aga kunstnike liidu eelmine president Jaan Elken on selles mõttes hästi huvitav tüüpbaas minu jaoks, et enamasti ma olen temaga kuidagi kunstipoliitilises mõttes opositsioonis, aga ma olen tema peale mõeldes alati mõelnud, et küll on kahju, et nii vähe inimesi on Eestis nagu nagu Jaan Elken seda on, et on ju tegelikult ikkagi maalikunstnik, aga samas ta on ka väga hea kirjutaja, kui ta võtab selle asja ette. Kuidas nüüd öelda, et sa mainisid Jaanus sammata, et tema õping doktorantuuris on kahtlemata sele oper esimehe projekti nagu üks selliseid telgitaguseid detaile, mis on äärmiselt oluline ja ma olen sellega täiesti nõus, sellepärast et mida ma olen alati mõelda, millest ma olen aasta-aastalt nagu puudust tundnud on see, et Eestis on tegelikult hästi ka sellist nagu uurimuslikku, teadlase tüüpi kunstnikku. Et kes nagu noh, jälle mujal nii-öelda normaalses maailmas, et, et see on täiesti levinud selline kunstnikutüüp, kes, kes tegeleb süvitsi mingi probleemiga ja siis oskab seda ka sõnastada, kes on selline nagu avalik intellektuaal ja sageli võitlev intellektuaal. Et Eestis millegagi pärast on alati see trend on see, et kunstis kirjutavad ütleme siis kuraatorid, kes juhatavad sisse näituseid, ÕISis kirjutavad kriitikud, kes enamasti on kas siis kunstiajaloolased või kunstiteadlased või või semiootikud või nad on nagu mingisuguselt kirjutavalt distsipliinid tulnud, aga, aga tegelikult ei ole Eestis kunagi nagu olnud nii palju neid näiteid sellisest kunstnikust, kes olekski nagu hea kirjutaja. Et selles mõttes jah, ma arvan, et see preemia põhjendus Tõnis saad üle, on nagu hea näide, et kui tahta teha hästi mahlakat ja sellist kõrge pilotaažilist kunstiteadusliku kantselei tiga silmapaistvat lauset, siis, siis võib teha küll, et noh, loomulikult saab seda öelda ka lihtsamalt, aga miks öelda lihtsalt öelda keeruliselt ja pidulikult, et võib-olla preemiaid on üks nii oluline Jah ma lisaks siia ka veel Tartu poolt Ado Vabbe preemia, mine see aastase Laura põld ja tegelikult nagunii-öelda Tartu linna poolt välja antavate preemiate, kui ma ei eksi, mida te ei ole otsustatud veel Anton Starkopf preemiat, mis on siis selline Eesti ainus otseselt nagu skulptorite suunatud preemia ja Tartu linna poolt on lahti ka veel Tartu linna nii-öelda kultuuri kandjad kus ma tean, et nominentide seas on päris mitu kunstnikku. Preemiaid on meil päris palju silma. Ma lisaks veel, et noore kunstniku preemia oli ka, mis anti Kristina allakile. Kui siin enne oli juttu kunsti preemiatest ja nendest lugemiselamustest, siis üks minu lugemiselamus või õigemini kuulamiselamus oli Vene kuraatori diktramiciano ettekanne Riias mis oli selline küllaltki brutaalne ja, ja ma ütleks otse välja nagu mõnitav Ida-Euroopa olukorra suhteliselt tali Riiga kutsutud ühe sealse kunstipreemia žüriisse ja seal ta tegelikult joonistas välja selle imeliku skeemi, et see tendents, mis on, et kuidas on alati niimoodi, et sellises postsovjetlikus riigis nagu Eesti, Läti, Leedu või mistahes riik, Poola me alati nagu räägime kunsti preemiatest ja see on nagu äärmiselt oluline indikaator, mis Yana ütles põhimõtteliselt seda, et see lihtsalt näitab seda, et neil muud süsteemid toimivad nii nagu nad toimivad. Et on arenguruumi, et ma arvan, et selles mõttes, et kui me räägime preemiatest, siis äärmiselt olulised on ka Eesti Kultuurkapitali preemiad, sest paraku asjalugu on niimoodi, et suuremat osa seda, mis Eesti kunstiväljal toimub, seda rahastab Kulka. Ja seetõttu ma arvan, et noh, siin on õigustatud nagu selline paralleel nagu nende Hollywoodi Oscaritega, et põhimõtteliselt nagu tööstus hindab iseendale rahastamise tulemusi. Ehk siis Kulka tänavused aastapreemiad oli peapreemia antiimimile siis mimm projekt ja siis oli seal ridamisi neid väiksemaid preemiaid, lugemik, mida me mainisime, väike kirjastus ja siis selle teine Sharkas, kellega ma tegelikult saadet alustasime, et noh, nagu me ütlesime, et teeneffharcase aastal, et see on selles mõttes huvitav näide, et, et see kõik, millest me räägime, saab ka lõpuks mingisuguse preemia. Ja kahtlemata on see äärmiselt oluline kunstnikele, keda me kõike siseringis teame. Ja kõik need preemiad on selles mõttes ka äärmiselt olulised, et lisaks nii-öelda sellele raharinglusele, mida kunsti suru vähese välja arendatud, seetõttu nagu Eestis ja Ida-Euroopas üldisemalt veel väga palju ei ole. Et lisaks sellele raharinglusele on siinjuures ka see avalikkuse huvi ja avalikkuse ja meediakajastuse vaatepunkt. Midagi ei ole teha, ma alati peame nagu aasta kokkuvõtteid tehes tegelikult ikkagi preemiatest rääkima sest nad on sellised küllaltki objektiivset indikaatorit, kes seal parasjagu tegija ja kes on oma parasjagu oma oma loomingulises kõrgvormis ja nii edasi ja nii edasi. Aga kui me liigume siit preemiate juurest nüüd sündmuste juurde, siis see küsimus, mis ma teile oli, oli see, kas teil on tunne toimub liiga palju. Mul on see, et kui palju te jõuate käia just sellistel ühekordsetel väikestel asjadel, mis formaadid on ära kadunud või millest te puudust tunnete, näiteks, sest üks asi, mis mul on tunne on viimastel aastatel sujuvalt ära kadunud, on need suvised nii-öelda festivali, meil olid kananahk, seanahk kõik need naha üle kõrvade tõmmatud ja läinud sündmused aastal 2013 lohuga ordist kukkunud peaaegu nagu suvefestival, kuigi ta parasjagu Sinna varassegis kuudesse, et kahtlemata üks sellised aasta olulisi asju, mida mida külastada ja ka mitte nagu selline lihtne üritused, lähed lihtsalt kohale tordist, kukkunati saab haarata täitsa edukalt, kaks päeva olen oma kogemusega ära proovinud. Siis sündmuseid veel, mis need suured olid? Fotokuu, et iga kord ta kasvab ja iga kord on huvitav ja ja väga tore. Aga tõesti jah, see suveürituste nissan kuidagi täitmata viimasel ajal, et. No kas välja see Tallinna arhitektuuribiennaali sama moodi, et tegelikult see artist kukkunud foto kui, kui tahab, täidavad ära kusagil septembri oktoobri, nii et kui vaadata ülejäänud kunstiaastat, siis kõik need suured asjad on ühekorraga ühel ajaperioodil kokku lükatud, et keegi äkki liigutaks Need ja natuke lahti. 2014 tabab meid jälle Tallinna graafikatriennaali, mis on ka selline, ütleme festivali mõõtu üritus. Ma siit pooltele hoiataksin Tartu kogemuse, sealjuures ka ka festivali artist, kukkunatiivseline ajalugu ja eelajalugu, noh ühesõnaga on põhjus, miks ta on septembris, sellepärast et Tartu kunstikuu, mille mantlipärijaks artist, kukkunud seal toimus veebruaris ja noh, nagu halvemat aega ei saanud olla. Aga see aeg oli, oli sellel festivalil lihtsalt nagu eraldatud, sest linna nii-öelda festivali kalendris oli seal parasjagu tühi koht. Noh, ühelt poolt ma saan aru, et on halb, et sündmused nagu kogunevad ühte kuhja, teiselt poolt on nagu mingit noh, kohati ka ikkagi sisulised ja ratsionaalsed ja, ja nii edasi. Põhjused, miks mingil ajal midagi toimub Aga kokkuvõttes ma ikkagi tahaksin öelda, et ma olen küll alati tundunud, et Eesti on ikkagi nagu nii väike koht, et tegelikult olulisi asju jõuad alati minna vaatama, et ma arvan, et see ei tulene sellest, et ma olen tubli ahhaa, vaid see tuleneb sellest, et lihtsalt noh, meil ei ole siin Londoni või New York, et hoida ennast kursis sellega, mis toimub, see on tegelikult täitsa võimalik. Arvasin, et sellele küsimusele äkki võiks Tartust siiski vastata. Paljudel Tallinnasse jõudsite. Mul on siiski nagu ma saan aru, et kaks nagu aasta kõige olulisemad sündmused jäid nägemata niimoodi jõudnud enne seda, kui muuseum läks puhkusele, Flo Kasearu majamuuseumisse ja projekt jäi mul nägemata, aga ma ikka üritasin, kui käia ja ei kurda, et jõudsin küll. Tuba. Mis mujal peale Tallinnat ja Tartut teile veel silma torkas? Teistesse Eesti linnadesse jõudnud. Ma jõudsin hiljuti Võru linnamuuseum. See oli päris põnev kogemus. Fuajees oli aeg mõnes mõttes justkui seisma jäänud töid Laheda tüpograafiaga nõukaaegsed, stendid veel, aga kõik oli väga hästi hoitud. Seal avati graffitinäitus. Ja ka Võru linna galeriile on minu meelest väga aktiivne galeriist. Ma ei ole siin aga tükk aega jõudnud, aga vähemalt tundub, et seal on väga hea kaasaegne kunstieluveed, näitused jõuavad sinna päris hästi, samamoodi ka näiteks Haapsalus. Linnagaleriis toimuvad palju näitused, mis on siin on kas Tallinnas või Tartus, et nad saavad uue versiooni või uue arenduse ja mina ise tahtsin esile tõsta Viljandit. Üks minu huvitav elamus oli ka nüüd talvel. Viljandi linnagaleriis toimus sealsete õpilaste kureeritud kaasaegse kunstinäitus, mis oli, ma arvan ka hariduslikus aspektist väga oluline, kui alati räägitakse, tuleb kõigepealt noortele õpetada, mis see kaasaegne kunst on ja et see on nii kohutavalt keeruline, siis meil on veel kuraatorid ja kriitikud ja kõik asjapulgad ja siis näitas ära, et tegelikult see on küll projekt, millel oli pikaajalisem ettevalmistus, aga mis tagaski selle, et need noored tegid ise kaasaegse kunstinäituse, see oli väga terviklik, ilusti valitud teema, tööd olid väga mitme põlvkonna eesti kunstnike loomingust, nii et väga hästi torkas kokku ja selle viljandi koht ta selles mõttes on huvitav, et Gregor Taul, kes oli ju Eesti kunstiakadeemia galeriist suundus nüüd uuest aastast sinna Kondase keskuse juhatajaks. Nii et ma ootan koos Kristjan Mänd, kes juhatab seal lastekunstikooli ja näiteks Gregor Viljandis ja veel mitmeid inimesi seal, et mina ootan küll huviga, mis Viljandist tuleb. Mida mina tahaks siia vahele öelda ka nende väikeste kunstigaleriid, rahastusprogrammi administreerimine Kultuuriministeeriumi poolt, et ühelt poolt me ei peaks kõike mõõtma järgi, kuhu meie siit Tallinnast oma päris kiire elu kõrvalt või samamoodi Tartust jõuame nendes väiksemates kohtades, kohalik kunstiajal on oluline just selles mõttes, et see kunst sinna jõuaks ka seda siis tehakse ise kohapeal või, või Nad näitasid Tallinnast või Tartust üle vahetatakse neid omavahel. Et üks positiivne algatus meil kevadel korraldas Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskus oli just selline koostööseminar erinevatele väike galerii talle, kus pakuti siis just suhtlus ja koostöö võimalust ühelt poolt aga siis, kui räägiti natuke nendest uuemat, üsna arengutest, puhttehnilise näituse installeerimise ja nende praktikate poole pealt ja siis ka kaasaegse kunsti huvitavamatest algatustest. Mina siiralt loodan, et mida aeg edasi, seda selliseks sidusama, kas muutub see meie kunstielu, kus ei peagi sõitma Tallinnasse selleks, et näha näiteks hobusepea galeriis mõnda näitust, sest et on suhteliselt tõenäoline, et see jõuab ka näiteks Kuressaarde, Narva haapsalusse, Võrru, Viljandisse. Üks variant, kuidas see info jõuab erineva enamate inimesteni, on näiteks ka sinna algatus nagu kunstnikud, kooli, mis hõlmab Võrumaakoole, mille raames on käinud juba päris palju kunstnikke rääkimas oma loomingust ja oma tegemistest ja anti Võrumaal ja Kagu-Eestis üldse ikkagi mainiks ära ka Mooste kunsti ja sotsiaalpraktikakeskuse jätkuva tegevuse residentuuri otiga Sänna kultuurimõisa, et kui maks liigub rohkem sellise rahvusvahelise kunstielu ja kunstnikele töövõimaluste loomise juures, siis mul on tunne, et Sanna liigub just rohkem sellise kogukonna poole. Et kuidas teha neid asju seal kultuurimõisas, mis on just kohalikule inimesele huvitavad ja kuidas neli näiteks mõned väga toredad töötoad ja neil on isegi plaanist tegeleda sellise eksperimentaalse koolihariduse arendamisega. Aga seal ma ei tea, kuidas sinna saatejuhi plaan on, aga siit mina läheks sujuvalt edasi televisiooni, mis sel aastal vägi täiesti muljetavaldava hüppekunsti kajastamisel, et kooli teema juures tuleks kindlasti ära märkida NO99 Kunstikool, mis ETV eetris pühapäeva õhtuid sisustas, aga samuti ETV2, meie ja kunstisaate projekt, mis veel kestab. Ning siis just hiljuti avalikustatud hopi reform, mis toob meile siis kord kuus edaspidi ühe täisväärtusliku kunsti saate juurde. Aga meediakajastus kunsti peale kindlasti kasvas ja lisaks siis nendele mitmetele kunstisaadetele, mida sa marja välja tõid, siis mina tooksin välja ka portaali kultuur. Herr tekkimise. Mis te arvate sellest, kuidas on tööle hakanud? Parajad ma kasutaksin seda väga hea meelega, kui ma näiteks töötaksin mingis muus valdkonnas ja siis ma ei jõuaks nii palju käia näitustel ja siis vaataks, et mis toimub ja mis toimuma hakkab, et siis ma arvan, et ma kasutaks seda nagu sellise kalendriga. Mina teen seda iga päev lootusrikkalt lahti, sest et eriti algusaegadel seal oli paar väga operatiivselt väga mõnusat sellist kriitilise suhestumisele sähvatust ja ma ootan neid nagu rohkem, et noh, professionaalide virin, võib-olla ka need pressiteated jõuavad minuni liiga paljudest kanalitest nagunii, et võib-olla sellist rohkem originaalsisu oleks selle portaali nagu kõige suurem muutus. Aga ma arvan, et siin on jah, nagu taustal pigem see, et tellija peab, ehk siis rahvusringhäälingu peab nagu mõtlema selgeks natuke täpsemalt, mida ta sellest portaalist tahab, et et kui tahetakse rohkem sinna sellist oma produktsiooni, siis ma arvan, et tuleb lihtsalt nagu neid rahasid juurde kallata, et see on nagu väga lihtne loogika kapitalistlikus ühiskonnas. Mul oli Erryga seoses ennekõike hea meel nagu uue kanali üle selles suhtes, et tekib välja peale mingi uus nišš või tähendab, nad peavad otsima ja töötama ja see aitab minu arvates oluliselt nagu välja joonistada teiste kanalite sellist nagu olemast või aitab ka teistel kanalitel ise end nagu identifitseerida. Ja mida rohkem neid on, seda rohkem on nägusi, seda mitmekülgsem on see info, mida me sealt saame. Teema, kuhu siit edasi minna, enne kui tulevad veel uus aasta ennustused, lubadused ja lootused siis Eesti ja rahvusvaheline kunstielu, need piletid Eestist välja, mida sa juba mainitud, aga toimus siis Veneetsia biennaal, Istanbuli biennaal, mitmed messid, et tahtsingi, kus te käisite? Milliseid asju te nägite muljet? Kes on peaaegu seesama Tallinna, Tartu ja Pärnu küsimus, aga lihtsalt nagu kraad kõrgemal skaalale, siis ma arvan, et meil ringi võiksin süüdistada kitsa rinnalises provintsiaalsuses. Aga noh, tegelikult Ta on asi muidugi niimoodi, et ma arvan, et jah, et me tegelikult kõik reisima hästi vähe, lihtsalt siin on mitu-mitu asja taustal. Minul selles mõttes oli hea aastat, ma käisin Veneetsia biennaalile lisaks ka Istanbuli biennaalil ja ühtegi messi ei jäänudki tee peale ette, aga vist jälle sealsamas Istanbulis tuli kohe eks eksmess, kus oli ka eesti kunstnike osalus juures, et selles mõttes peab nagu aru saama jah, et see karussell on hästi intensiivne, see rahvusvahelise kunstielu karussell ja kogu aeg toimub mingisugune suur üritus, kus on nagu mast kohal olla, kui sa lähed nagu teatud kategooria mängija. Et eks igaüks vaatab seda selles mõttes seda kunsti nagu oma pilguga ja me oleme siin nagu kokku leppinud, teeme kokkuvõtteid nii-öelda Eesti kunstiaasta, mis iganes see tähendas, selle lõikesed selles mõttes oli hea aasta, loomulikult oleks käinud 10 korda rohkem. Mina vastaks sellele selles mõttes mitte isikliku lähetuse aruande vormis, et käisin, sõin ja jõin seal minagi. Aga ma arvan, et mida välja tuua just nagu Andreas Kaju ütles siis? Esiteks, Veneetsia biennaali puhul ma tahaks rõhutada mitte ainult meie väga tõesti hästi välja kukkunud edukat paviljoni vaid ka seda, et esimest korda siis initseeris Eesti sinna juurde haridusprogrammi. Kuna võrgustiku raames, kus siis oli kohal paarkümmend Põhja- ja Baltimaade kunstitudengid biennaali avanädalal ja eesti tudengid jäid edasi, siis seda meie oma näit just valvama ja sellega suhestuma siis juba sellises süvitsi minevas ja publikuga otsekontaktis olemas praktikas on, ma arvan, et seal tuleviku mõttes väga oluline. Ma loodan, et sa kindlasti jätkub. Veneetsia kontekstis on see, et sa oled sisuliselt seal selline diplomaatiline töötajat, et see inimene, kes tuleb seda näitust vaatama võib-olla ju mis tahes maailma riigist ja ta võib tunda huvi konkreetselt mingi nüansi vastu, näiteks kunstiprojektis või kunstnikupositsiooni vastu üldisemalt tagada, võib ka küsida täiesti lambist küsimusi nagu selle regiooni kohta, et seal pahatihti peab tegema ka sellist selgitustööd, et see on kindlasti väga-väga mõistlik, et tudengeid nagu kaasatakse sellisesse mängu laiemalt Ja noh, mõnes mõttes samas võtmes jätkata Messidest rääkides baaseli kunstimassiga seotud liste messil olid, et seekord siis Eesti tulevikutähtedest anna Laarits, kes lõpetas amsterdami galeristide kursuse oma väljapanekuga ja siis Mihkel Ilus praktigandina, et et see on nüüd kaasaegse kunsti arenduskeskus, on, ma arvan, üks suur töövõit kasvatatud võetakse ja see on kindlasti pikk protsess, pakutakse arenguvõimalusi uutele noortele kunstimänedžeri tale ja galerii. Siiralt loodan, et see algatus nagu hakkab lähiaastatel nii-öelda vilja kandma, et need noored toredad inimesed lõpuks teevad ka selle ebapragmaatilise otsuse sealt tulevad Eestisse hakkavad siin seda, seda välja küll ma sellepärast, et jumala nagu ringiga tagasi selle selle Victormisano minu poolt refereeritud provokatiivse ettekandele ja mis selle sõnum oli, et tegelikult nagu selles valdkonnas on ikkagi nii palju tööd teha. See ei ole ainult Eesti probleem, et see on nagu terve selle endise Ida-Euroopa regiooni probleem, et siin nagu sellist igavust, ma arvan, et ei pea kunstiväljal kurtma küll lähima 10 15 aasta jooksul. Ja siis üks oluline välissuund veel eriti järgmist aastat silmas pidades, kus lisaks Narvale, mida ma tahtsin mainida, kus ma käisin ja see on eesti linn, mida ma ainsana eelmisel aastal külastasin kolm korda ja ma loodan, et see jätkub kasvavas tendentsis. Narva on nii piirilinnana kui selle situatsiooniga, mis peaaegu on selline kultuurilises mõttes piirsituatsioon. Ma arvan, meile väga oluline meie identiteedile ja kultuuripoliitikale tagasi võita. Aga Narvast edasi liikusime me toreda väikese kunstibussiga detsembris Peterburgi, kes toimus manifesti kohvi breigi nimeline üritus Soome ja Vene ning Eesti siis kuraatorid pele, kunstitegelastele ja manifest ta kunsti bänna alla jääb järgmisel aastal alates juunist Pustased Peterburi linnas, nii et ma usun, et üks oluline reisi siht järgmiseks aastaks on siis hoopis ida poole vahelduseks. Indrek Marika, teie lähetusaruanded. Käisin ka siis nendel nimetatud suurematel mõnedel, aga kõige muuseas sattusin ka nädalaks Prahasse hobi kaskaloogina oli mul kohustus selline reis lõpuks enesele ette võtta. Ja nägi, see situatsioon oli umbes niimoodi, et tulin ka vahetult enne reisi Tallinnas EKKM-is näitusel kõrvalnähud. Ja siis läksin, läksin Prahasse, nägin seal kõrvalnähud vol2 ja kõrvalnähud vol kolm. Just vast see, et neil on seal pinnad väga paremad, et rahvas on väga head kaasaegse kunsti eksponeerimise pinnad. Aga meie siis ma ei tea nüüd kuraatorite tunnustuseks ilmselt kogu selle ülejäänud jutu foonil peab ütlema, et me siin suudame täpselt samasuguseid näitlejaid teha nagu mujal. Nagu Prahas. Ja mul õnnestus ka Veneetsia biennaalil käia ja jaanuarikuus sattusin ka India esimesele biennaalile sellisesse Kotsi, Moseeris Tennal. See oli võrdlemisi jabur biennaal selles suhtes, et ma pole olnud nii vabas nagu tee õhkkonnas mõnes mõttes, et kui võib-olla mõnda kammitsevad mingisugused käitumisnormid või kuidas olla, kuidas käituda, kuidas vaadata siis seal nagu selliseid probleeme kindlasti olnud, et kitsed jalutasid rahulikult installatsioonide vahel ringi ja hoovis plärises üks kohutavalt suur generaator. Mis siis vahepeal ta ütles, vahepeal ei töötanud. Ja noh, need kõik need Juhtmehunnikud veebikaamerat kuskilt koridorides ja siis kuskil koridori lõpus istub üks india noormees ja siis läpakas süles rätsepistes ja siis vaatab, jälgib, nagu neid veebikaameras toimub. See oli nagu lihtsalt väga lõbus, tore. Tööd ise olid ka tegelikult üldsegi mitte mingisugust hinnaalandust ei oldud. Santiago sierra oli näiteks esindajad, et või siis igal juhul täiesti prominentseid kunstnikud Indias, et see oli väga meeldiv kogemus. Mulle meenub lihtsalt siin lähetusaruandeid lapates, et Margem onko avamisega liinis kaasnes võimalus külastada ka kraatsi, kus oli veel väljas sellise kohaliku kunstifestivalil, kus Tairissöör Herbst kuraatori näitus meil, et tegelikult üheks kõige mõjuvõimsamaks teoseks oli meie oma, viisime soluus seanssi. Ütleme siis nii, et oli väljas teos, mida me näeme kõiki ilmselt tõenäosusteooria järgi järgmise aasta Köler Prize'i nominentide näitusel, kus Visible Solutions on nomineeritud ja arvestades, et see näitus on selline, kus nomineeritakse kunstnikke ja eelkõige nende viimase aja tegevuse baasil, et siis võib arvata Mina hoian küll pöialt, et ma seda teost ka Eestis näeme. Sest vastasel korral on Eesti kunsti tulevik see, et see toimub kusagil välismaal ja ma üldse ei soovi. Mina kardan juba ammu, et see oht on päris reaalne. Kuigi meil on veel päris vähe kunstnikke, kellel on võimalik pikalt resideerunud või elada kusagil mujal, siis vähemalt tuleb nagu teadvustada seda ohtu, et meil Eestis mitte ainult rahastajatena, mille raames tuleb kõige teravamalt teadvustada. Aga Kressikiga inimeste kolleegidena, et meil tuleb meeles pidada seda, et see keskkonda ja see kunstiajaloolise kunstimaailm, mida me kõik loome, on kas põhjust siia jäämiseks võtsid ära minemiseks, et kuni inimesed saavad, et ennast realiseerida, kunsti luua ja ennast täiendada mujal selleks, et tulla siia tagasi elada seda Eesti kunstielu, siis seda tuleb ainult toetada, aga, aga ma oleks väga kurb, kui meie kolleegid hakkaksid päriselt emigreerunud ja ma loodan, et seda juhtub. Probleem ongi, et ega ju sa tegelikult ei saa kätt ette panna. Tegelikult on sõnu, ma arvan, see, et inimesed võiksid teada eesti kunstnike võiksid, et selgeks õppida nende kunstnike nimed, kes meile tulevad võib-olla uudisena seid raadioeetrist vastu ja nad võiksid käia näitustel vaatamas neid asjadest. Kui mujal maailmas inimestele meeldivad, siis peaksin sellisest irooniliselt väljenduses, boksilikust, eestlaslikus, talupoja loogikast lähtudes olema selge, et me peaks ka nagu ennast kurssi viima. See on nüüd ilus lõpulausega. Ma ei lase veel sellega seda saadet ära lõppeda, vaid üks teema, mida ma tahtsin veel võtta vähemalt ajaloo tarbeks üles tähendada, on muutused meie institutsionaalses plaanis, mis on tegelikult väga suur asi, mis eelmisel aastal juhtus. Nimelt siis kevadel Eesti Kunstnike Liidu valimised sai Kunstnike liit, mis on siis suurim erialaorganisatsiooni, ühendab mitmeid allid, aitäh. Sai siis uue presidendi Jaan Elkeni järel siis seda juhtima Vano Allsalu ja asepresidendiks saanu kalmu järel Elin Kard. Nii et see on väga oluline muutus, mis ma loodan, et hakkab tegelikult oma reaalset mõju avaldama veel, mida aeg edasi, sest et kahtlemata nõuab sisseelamine ja ja ülevõtmine aega. Üks oluline muutus on kindlasti Rael Artel saamine Tartu kunstimuuseumi direktoriks. Alates aprillist ju tegelikult muremat valimised küll toimuvad 2000 karga aprillist asus tööle ja samuti Maria arusoo sai siis kaasaegse kunsti Eesti keskuse juhatus. Tahaks kunagi tulevikus hakatakse kindlasti Eesti kunsti ajalugu kirjutama selles võtmes, et 2013 oli üks oluline institutsionaalse välja murrangute või võidetud siis põlvkondlikuga nihke toimumise aasta sest et need nimetatud on kindlasti kõige olulisemad nii-öelda võtmepositsioonid. Väga palju liikumisi toimus ka nii-öelda alumistes kihtides või sellel põllul igapäevatöö tegijate väljal, keda me siin kõiki ei jõua nagunii ära nimetada ja mõnes mõttes see on sümptomaatiline. Vähemalt mulle jäi selline mulje, et ühel põlvkonnal lihtsalt jõudis ette see selline võib-olla paratamatu nagu väsimuse hetk. Jah, sest Jaan Elken oli kunstnike liidu president, ma võin eksida vist mingi ja suurusjärgus 415 aastat, et see on ikka päris karm maja järk. Johannes Saar oli kaasaegse kunsti keskuse direktor seitse või kaheksa aastat. Et need on nagu üpris pikad perioodid. Teistpidi on jah, huvitav see mõtlejad nagu põlvkondlik nihe, et kui nüüd mõelda, et mis suuremad institutsioonid jäid nii-öelda puutumata, kui teha nagu selline skeem, siis mitte midagi ei ole nagu toimunut, et Eesti kunstiakadeemia juhtkonnas, mis nagu järjest enam niimoodi saavad sellised nagu segased signaal avalikkusele, et et mis on kahtlemata hästi valuline teema ja sellest nagu väga ei tahakski rääkida, sest tegelikult ei olegi päris head, selgus samuti kuu on nagu selline suur emalaev, kus midagi väga ei muutu, ei ole vist põhjust ka. Noh, ma arvan, et kumu on, eks neid meile muutusi võib olla, kaugele ei paista, sest et vaatame Ta on lihtsalt niivõrd suurmasinat. Ma arvan, et see ei olegi lõppkokkuvõttes niivõrd oluline, et sellel nagu kätt pulsil hoida või mingisugust märgilist nihet seal välja lugeda, et kui keegi läheb kuhugi tööle sinna, et aga mis on huvitav, et võib-olla see, see põlvkonnavahetus siis sel juhul seda probleemi sõnastada, siis niimoodi vaadeldes, et ilusat seal alanud Tallinna kunstihoone konkursiga, kus tegelikult siis omavahel olid lõpuks laual noh, sellist kaks platvorm, et üks novaatori, teine oli tegelikult selline uus konservatiivne platvorm ja selle võitluse võitis siis see uus konservatiivne rool, siis mis tegelikult peab oluliseks just sellist rahvalähedust ja publikunumbreid ja külastaja armastust, sellist kustumatut, armastust, et seal nagu kunstipoliitika ei ole eriti oluline või seal ei ole see küsimus eriti oluline, et kuhu see tulevik meid viib. Et võib-olla seetõttu on selline pall läinud veerema ka teistes institutsioonides, et antakse neid ohja natukene nagu noorematele Arksamatele inimestele, et vaadake siis, mis saab. Jah, ma arvan, et selles mõttes oleks vale väita, et see ei ole kunstipoliitika, kui meie pilk on pööratud minevikku, et need on hetkel kahjuks väga oponeerivad valikuid, mõnes mõttes mulle meeldiks ja võib-olla kumu on selles osas pigem hea näide, kus on suudetud seda ikkagi neid mõlemaid. Kas hoiakuid nüüd vale öelda, aga ütleme võib-olla muuseuminanduslikute, aga lihtsam teha minevikuga olla kriitilises, aga viljakast dialoogist, samas mitte nagu tuleviku arvelt. Aga teie ootused, lootused, lubadused, soovid ja unistused järgmiseks aastaks? Indrek emarikkam. Ma jagaks selle vastuse kolmepunkti, et esimene oleksid väga lühidalt lootused sellist natuke humoorikat ja enesekesksed, et ma tahaks nagu loota, et mu nelja erineva toimetuse laudadel seisvat kuus artiklit, nagu lähiajal ilmuvad siis natuke pikem asi on, mis ka jälle omal õlul lasub hackathon artišoki biennaali aasta, millega ma olen see aasta nagu kuraatorina seotud, et see on nagu selline suur töö, mis tuleb ette võtta. Ja niisugune koguhasta lootuseks või visiireks sooviks on mul see, mul õnnestuks rohkem teha väga otsest koostööd teiste kunstikriitikutega, sealjuures nii nii kirjutamise kui ka vastastikuse kritiseerimise suhtes või nagu sellise vastastikuse kommunikatsiooni suhtes, et et see on väga vajalik ja, ja see on osutunud väga viisakaks. Mul õnnestub seda see aasta kuidagi eriti forsseerida. Minu soovid uueks aastaks on et kunstnikel oleks huvi või ambitsiooni või motivatsiooni teha, näitasid rohkem mingitel eksperimentaalpindadel ripuks mingisuguse valge kuubiihaluse küljes. Minu meelest võiks teha kohaspetsiifilisi näitusi. Et inimene läheb nii näitust kui ka seda kohta vaatama, et mõlemad on paeluvad. Ühtlasi olen ootusärevil manifeste suhtes ja, ja see on minu poolt kõik. Maria ma olen iseendale andnud, jah, ühe uusaastalubadus on seal natuke tööalane, aga ka erialane nüüd paratamatult käivad koos ja kella ei küsi, et aru saanud, et inimestega peab rohkem rääkima. Aga sellest rääkimisest peab midagi ka edasi arenema, et ma kuulun. Ma ütleksin selle salaja selliseks koostöö aastaks, mida ma ka eelpool nagu millele lootust avaldasin, et et see koostöö oleks nii seltskondade ja põlvkondade sees kui nende üleselt ja, ja võib-olla ka piirkondade üleselt, et kui mina saan midagi selleks teha, et seda natuke rohkem ja mu enda elus ka, et siis ma loeks aasta pärast jälle 2014 päris kordaläinuks. Jah, ega nii ilusale jutule ei olegi midagi lisada, et et ma arvan, et tore on see, et kui me teeme neid uusaastalubadusi ja unistama uuest aastast, siis need unistused on ju paratamatult tõesti isiksusekeskselt, et tõepoolest ka mina ootan huviga näiteks artišoki biennaali muude sündmuste kõrval, mis ma tean, et mis 2014 aset leiavad, et ja nii edasi ja nii edasi. Ma arvan, et mida loota 2014 on see, et ma arvan, et iga kunstnik või iga kuraator ja iga kriitik ja iga kirjutaja teeks kõige paremini seda tööd, mida ta teeb, et ta tegelikult pingutaks, nagu selles omas vääris või noh, mingis mõttes jääbki nagu seda oma naba vahtima, sest ma arvan, et kui nagu kokkuvõttesse see pingutuste hulk ületab mingi kriitilise piiri, siis me liigume elus edasi. Mul on üks hästi kiire, lubatakse veel, luban lugemiku raamatupoele, mastange edaspidiselt raamatuid, aga ma loen neid ka nüüd rohkem, sest et neil on kogunenud lauanurgale nii palju, et tegelikult ma ei tohiks ühtegi uut raamatut osta. Vähem lähetusi, rohkem lugemisruumi 2014 on kuulutatud liikumisaastaks, nii et loodetavasti pakkumine siis haarab meid kaasa. Tahtsin siia lõppu teha ja näitusesoovituse nimelt seesama teene Sparkase evidendinandwans, mis siis oli Veneetsia biennaalile, mis käisin kordumatult meie kunstiaastast 2013, läbi avaneb siis 16. Jaanuar. KUMUs jääb avatuks 11. maini ja näitusega kaasneb ka publikuprogramm ja see on äärmiselt mitmekihiline näitused, tasub võtta aega süvenemiseks põhjani minemiseks ja samal ajal on see oluline ka pretsedent, sellepärast et Veneetsiat ei ole kunagi sellisel kujul nii-öelda taasloodud Eesti tingimustesse, nii et võimalus on seda ise näha. Millest me siin rääkisime. Aga aitäh teile kunstiministeeriumisse tulemast ja head siis kunstiaastat 2014. Kohtumiseni. Kuule kordusena laupäeval kell 14. Null viis.