Tere, head klassikaraadio kuulajad. Alanud on selle nädala helikajasaade, mina olen Johanna Mängel. Tänases saates vaatame tagasi kolmele möödunud nädala muusikasündmusele. Õige pea kuuleme pianist Rasmus Andreas Raider mõtteid teisipäeval Estonia kontserdisaalis toimunud Toomas vana kontserdist vahetuid muljeid kolmapäeval rahvusooperis Estonia esietendunud operetist Savoy ball jagab teatri ja kultuurikriitik Alvar Loog ning neljapäevaõhtusest Dmitri Forozdovski kontserdist sopran Heli Veskus. Muusikauudiseid mujalt maailmast vahendab meile täna toimetaja nelevast Reinthal ning saate lõpus arutleme teemal muusika müük internetis. Siin stuudios on külalisteks muusikamänedžer Toomas hollim ja praadi leibeli leian genes eestride Remy Bru all ning teemat kommenteerivad džässmuusik Peedu kass ja plaadipoe biit omanik Madis Nestor. Kaja. Nüüd aga suundume Teisipäev õhtusse, mil Estonia kontserdisaalis leidis aset kontsert. Sarjas pianisti portree esines pianist Toomas vana ning sellel kontserdil käis Tallinna muusikakeskkooli klaveriõpilane Rasmus Andreas Raide. Kontserdil kõlasid kõigepealt Johannes Brahmsi kaheksa klaveripala oopus 76 seejärel martsineri uudisteos, päike, loojang ning peale vaheaega Johannes Brahmsi klaverisonaat number kolm. Kontserdi alguses tuli kohe välja Toomas, vana selline mõtlik loomused. See kahetse klaveripala on sellise mõtliku valgusega ja see algas niimoodi sellisest väga müstilisest Dianastesse kohe köitis kuidagi kui, nagu mitte kusagilt see algas ja see pealkiri kaheksa klaveripala muidugi väga tagasihoidlikud pandud, et need on tegelikult väga-väga suure sisuga teosed. Ja võib-olla ka niimoodi saab võib-olla isegi ka natuke toomas ana iseloomustada, ta tundus kuidagi selline väga loomulik ja mitte nii selliste üleliigsete žestidega, et ei olnud midagi üleliigset üldse tema mängus märgata, et kõik oli väga loomulik ja selline hästi aus ja siiras. Väga huvitavana mõjus Marci meri uudistamas päike, loojang, see oli tõesti, ma arvan, üks huvitavamaid uudisteoseid, mis ma olen kuulnud üldse. Ma ei osanud kuidagi oodata seda, et saaks niimoodi elektroonikat ja sellist live lindistamist kasutada, aga helilooja istus saalis seal ja siis kohendas kuidagi need klaverist, tulevad helid, läksid mikrofoni ja tulid seejärel ka kõlarist. Kohati tulid natuke ajaliselt hiljem ja siis oli ka nagu teistsuguse tämbriga ja see mõjus väga efektselt. Seda on muidugi väga keeruline on võib-olla uuesti esitada seda, et see nõuab kohalolekut, aga ma võiks vabalt seda veel kuulata, et see oli, see oli väga mõjuv. Ja teises pooles oli siis Brahmsi klaverisonaat number kolm. See on muidugi väga-väga mastaapne teos, et ma olen seda juba varem ka kord kuulnud viimasel klaverifestivalil Nelson treile ja Sten Lassmann mängisid seda ja ka seekord see oli väga-väga veenev. Et mulle tundub, et see Pramsi muusika väga sobib Toomas alale, et see kuidagi oli erakordselt loomulik ja mitte sellise üleliigse Virtoositsemisega, et seal oli kõik väga-väga hästi paigas ja väga sisukalt ka kõik need rasked kaased. Väga tugevalt oli tunda sellist muusikalist läbimõtlemist. Mida sina ise pianistina ühe teise pianisti kontserdil käia, siis nagu kõige rohkem tähele paned, kas sa otsid spetsiaalselt näiteks sellise istekoha, kus sa näed tema käsi või mis on need tähelepanekud, mida sa kõige rohkem ootad? Eks ma ikka üritan käsi vaadata väga palju ja tegelikult üldiselt igal kontserdil, kus ma käin, on minu jaoks kõige tähtsam see, et kas ma lahkun sealt pärast, nii et ma ja niimoodi positiivselt mõtlema sellest kontserdist. Vahel tekib siuke inspiratsioonitulv kohe, et tahaks ka ise klaveri taha istuda. Et see on kõige olulisem, ma leian, et kui selline ekstaasi seisund nagu jääb peale kontserdiga veel pikaks ajaks, et see on märk sellest, et oli ikka väga hea kontsert. Kuidas pärast teisipäevast kontsert oli, kas sa läksid klaveri taha kohe koju? Ei saanud paraku koju minna. Aga ma mõtlesin väga palju terve õhtu, ma mõtlesin selle kontserdi peale tegelikult selline mõtlik muusika, mulle tundub, et ma seal sellist tühipaljast nagu kuidagi tehnika näitamist ei olnud, et muidugi tehnika oli väga kõrgele tasemele, et see on nii erakordselt nõudlik teos ja kõik õnnestus väga hästi. Brahmsi muusika, mulle tundub, palju, on selline kuidagi endasse vaatav ja ja see on huvitav, see kaheksa klaveripala siin ruumis, teine on öelnud, et neid peaks kuulama vaikselt, ühes väikeses ruumis, et need on tõelised kammermuusikateosed, aga need olid ikka väga mõjuvad ka suure kontserdisaali laval, et ei tekkinud mingit sellist tunnet, et tahaks kusagil väiksemas ruumis neid kuulata. Ja kõike pianissimad, mis oli nii just perfektselt vaevukuuldavad, et need olid väga suurepäraselt ära tajutud. Muidugi Brahmsi klaverisonaat on korkestraalsem teosed, see ongi mõeldud suurele lavale mõõdundada. Väga huvitav oli lisapala valik, milleks oli Pärdi sanatiini teine osakuisele. Kontserdisarja mõte on pianisti niimoodi iseloomustada, siit tuleb välja see, millised muusikalised eelistused siis näiteks Toomas analannet, see teine osa kestis võib-olla nii minut aega ka oli selline väga mõtlik taas kord ja millest natuke kahju on see, et saalis oli vähe rahvast. Et oli näha neid, kes on käinud kõikidel nendel pianistide portree, kontsertidele ja hõre ikka muidugi need, kes seal siis olid, need olid ikkagi väga entusiastlikud, et aplaus kestis ja tuli ka prao ja aga oleks oodanud rohkem tegelikult, et see kontsert oleks väärinud kindlasti rohkem publikut. Aga see on muidugi võib olla tingitud sellest, et Toomas vana ei ole kõige sagedasem nimi, kes siin Eestis kontserdi annab, et mina olin esimest korda tema kontserdil näiteks ja et sellest ühest kontserdist juba piisas, et ma kindlasti tahaksin veel, kui ta kunagi esineb minna tema kontserdile. Rahvusooperis Estonia esietendus 15. jaanuaril Paal Abrahami operett Savoy ball. Vahetuid muljeid kolmapäevaselt esietenduselt jagab teatrikultuurikriitik Alvar Loog. Kui lähtuda žanri spetsiifikast, siis sai tuldud vaatama klassikalist operetti ja minu seisukohast lavastaja ja ka uus dramaturgia, kunstnik Mart Sander seda päris ei pakkunud seekord. Aga kui võtta natukene laiemalt teatrielamusena kui sellisena, siis võib öelda, et tegu oli ikkagi Meeleoluka õhtuga. Mis võib olla natukene selle žanri kohta, mida pakuti, läks pisut pikaks. Aga jutu algusesse tulles Mart Sander, kellele selline teine lavastasin Estonia teatris ja teine järjest, et vahepeal see kolme poole aasta jooksul, mis silma väljatulekust peale on mööda läinud, pale Estonias operetti üldse lavastatud, nii et Sander on selle asja nagu endale pihkus, andjad on pealt, ma ei oska õige inimene sellega tegelema. Ta on ise sihuke operetlik tüüp, armastab selle ajastu muusikat ja kunsti ja ja vist ka elustiili. Aga huvitaval kombel nüüdse Savoy balli esietendus justkui ei kasuta Sandri enda hobisid ja huvisid ja ka võib-olla rahvusooperivõimalusi päris sihtotstarbeliselt. Et Sander on selle operetirõhud väga jõuliselt minu meelest ringi mänginud, et muusika, mis peaks selle muusika draamarütmi nii hoidma ja, ja võib-olla mingisuguse stiilitunnetuse publikule andma ja ka mis peaks võimaldama korreograafilise seadeid ja võib-olla sellist glamuuri ja sädelust, et seal natukene nagu nurka mängitud, et sander on teinud küll uusi seadeid siia, sest svingiorkester kõlab tegelikult väga hästi. Aga, aga mulle tundub, et numbreid on lühendatud vist küll mitte nende arvu vähendatud, aga neid on, neid on kohe kindlasti lühendatud ja siis pöördvõrdeliselt nende numbrite vahel olevat nii-öelda draama osa on siis nagu pikendatud, ma ei tea, kas tahtlikult, aga igatahes seal niimoodi välja kukkunud ja tulemuseks sellest seisukohast ei ole nagu üldse klassikaline operett, vaid pigem võib-olla selline žanr, mida nõukogude ajal vähemalt Eestis nimetati muusikaliseks komöödiaks. Et seega võib olla klassikalise operetina, ma ei tea, kas sander tahtis lavastada klassikalist operetti või mitte, aga ma loeksin seda klassikalise opereti seisukohast nagu mõnevõrra nagu läbikukkumiseks. Ja samas kui nüüd minna selle sisu osa pealt edasi siis mul jäi kuskilt kõrva Sanderi suhteliselt selline pretensioonikas väljaütlemine, et tema sooviks on teha tõsiseltvõetavat komöödiat ja siis ühtlasi midagi, mis siis oma kvaliteedis võiks konkureerida heade sõnateatriga tehtud komöödiat, aga see soov on iseenesest üllas, ehkki on selgelt algusest peale, räägib operetižanri võimalustele pisut vastu subjektiivne arvamus, aga ma julgeks öelda, et selles seisukohast sander nagu väga hästi ikkagi vist õnnestunud ei ole. Et stseenid on pikad, nad on jälgitavad, nad on huvitavad ja sõltumata sellest, see süžee on ääretult lihtsakene, nagu ta operettides ikka midagi siin justkui kogu aeg toimub ja, ja ehkki see tempo on madal, suudetakse seda nagu hoida ja, ja lavastus selles mõttes püsib nagu hästi ühes stiilis. Aga sellist saali raputavad naeru ikkagi pea, kui kogu selle kolme pikavaatuse jooksul vähemalt esietendusel ei olnud ja kogu selle komöödiategemise on siis sander jätnud nelja karakteri peale, minu lugedes, kes siis olid nagu, nagu selgelt koomilises võtmes lavastatud kellest neljast kaks omakorda olid episoodilised rollid. Ja siis need kaks, kes esietendusel seda rolli kandma pidid, olid Märt Avandi musta Fabei rollis ja Jaak Jõekallas seiklusi otsiva noore advokaadina ja, ja minu meelest vähemalt niuke tõeliselt naljakas oligi siis ainult seekord, kui needsamad kaks karakterit ühes stseenis kokku said, kui nad kahekesi, kui sa oled hiljem, kolmandas vaatuses on, on neil veel kohtumisi, aga siis nagu midagi ei toimu enam. Et siin nagu mõtlemisainet on. Aga mis puudutab nüüd esietenduse järgseid muljeid laval olijate koha pealt, siis vähemalt esietenduseks oli Estonial minu seisukohast välja panna väga hästi toimiv solistide ansambel sümpaatset võimekat, kõik suudeti laulda, suudeti tekstisaali anda, suudeti partneriga arvestada. Orkester oli hea, nii et sellest seisukohast ikkagi korralik stabiilne tase, mida me meie rahvusooperis ootame. Aga kui palju sellest 30.-te hõngulised lavastuses glamuuri n? Kui inimene tuleb teadlikult klassikalist operetti vaatama, siis ta ilmselt seda ootab. Ja kas seda pakuti, see sõltub nüüd juba iga vaataja ilmselt subjektiivsetest maitse-eelistust, sest minu seisukohast pakuti pigem vähe, võib-olla kui eeldada. Ja ka üks põhjus selleks, miks see nii oli, on see, et kui selle Savoy balli opereti tegevus algselt toimub 1000-ks 30 teises aastas või 33 ei mäleta peast see aasta, kui ooperit ka esietendus siis sander on tegevuse toonud mõne aasta võrra edasi 39.-sse aastasse, üritanud siis nii kostüümikunstniku kui kui lavakunstnikuna nii-öelda selle ajastu võtmes seda lahendada. Ja vähemalt tänase niisugune 21. sajandi poolt vaadates see 39. aasta on kõigi oma soengute ja tualettide ja ka ruumide siseinterjööri mõttes selgelt vähem glamuurne, vähemalt minu jaoks kui näiteks 31. 32. aasta, kui seda glamuuri taga otsida, siis oleks pidanud mitte seda aega laval edasi viima, originaal kuulge, aga võrreldes pigem tagasi viima ja mis glamuuri puutub, siis ka teist vaatust, mis siis on pallid, seen on ju lõpmatult glamuursemalt alati võimalik lahendada nii-öelda tantsunumbrite lisamisega ja, ja kostüümide ja kõige, millega. Muljeid opereti Savoy ball esietenduselt jagas Alvar Loog. Möödunud neljapäeval, 16. jaanuaril esines Saku Suurhallis maailmakuulus Vene pärit Ta on twitteri Varstovski ooperilaulja astus lavale koos Kaunase sümfooniaorkestriga, dirigent Konstantin Orbeljand katusel. Sellel kontserdil käis Rahvusooper Estonia solist sopran Heli Veskus, kes on täna siin stuudios oma muljeid jagamas. Kuidas siis kontsert meeldis? Kontsert oli tore, kui ma liigitaksin seal kontserti, siis, siis selle kontserdi pealkiri oleks nostalgia neljatav. Et kontsert oli siis kahes pooles esimeses pooles esitas Frostovski valdavalt siis vene ooperimuusikat ja teine pool oli puhtalt, et nii-öelda minu lapsepõlve meenutav siukene nõukogude aja romantilised romansid Dunaevski pahmutava Hatšhaturjan oli seal, nii et selline väga omapärane. Lihtsalt tema tulekust siia tekkiski palju melu ja ma kuulsin ka mõnede teiste lauljate käest, et horostovski on see, kelle kontserdile iga laulja kunagi elus võiks nagu minna. Ma kõigepealt tahaksin öelda seda, et minu arust kõigepealt see kohavalik nagu Saku Suurhall sellise kaliibri staarile ma teeksin väga suurt kriitikat praegu, et see ei ole see koht, kus peaks laulma Dmitri Forozdovskiwi, Renee Fleming või või ükskõik kes ooperis staarides, kindlasti see oli rohkem selline nii-öelda mõelge, et hea suur saal tuleb täis, aga paraku see saali tulnud täis. Ja seal tõesti oli võib-olla niisugune Nokia saali rahvast, et see kontsert oleks võinud vabalt olla Nokia saalis organisatoorse poole, ma teen meeletult kriitikat. Andke mulle andeks, aga et see võimendus ja kõik oli nagunii paigast ära, see oli nii üle võimendatud, eriti see esimene ooperipool, et teine pool ja see oli täitsa okei. Et jah, kohavalik oli, oli küll väga suur möödalaskmine ja ei olnud ei kavasidekas Tõnn nii-öelda nõukogude stiilis kontsert, kus tuleb. Ja ta, aga noh, niimoodi Venemaal tehakse siiamaani ja ma olen isegi aasta tagasi esinenud Valgevenes kus tegelikult meie kontserti täpselt samamoodi konfereeriti, et võib ju ka nii, eks ole, enamjaolt loomulikult, see kontsert oli ju ikkagi suunatud, ma ütleksin meie kultuuriruumis elavale vene publik kuule ja kes tegelikult võtsid ikkagi Frozovski väga hästi vastu ja ma ise ikkagi täpselt samamoodi, sest laulja on väga heas vormis vaatamata sellele kavale, kus ta tõesti ei esitanud ühtegi Lääne autori poolt kirjutatud ooperiaariat mida ma tõesti oleksin tahtnud ka kuulda, et nii-öelda saadav maik suhu just nimelt tema repertuaari kuuluvast paremikust. See karismaatilisus, mis temast laval kiirgab et seda võiks tõesti iga laulja ühe korra nagu oma silmaga ära näha, seda õhku sisse hingata, mida, millest selles ruumist, kus ta viibib, et tal on kõrgvormis meeletu kantileen, mida ta valdab ja Ma ei taha öelda üldse, et meeletult musikaalne, vaid lihtsalt ütleksin, et tema hing laulab. Ja see, mis tänapäeval kipub nagu ooperilavadelt ära kaduma, et kõik on mingi väline sihukene. Et hea on kuulda, kui muusika tuleb inimeseni. Kuigi ta seekord tõepoolest ei esinenud ooperilaval, siis kas te panite ise tähele, et kuidas ta seal laval ennast tundis kuidas see olukord laval on sellisel puhul, kui sinu häält võimendab mikrofone? Ei no selles mõttes, et ma arvan, et tema jaoks ei olnud see ju vahet, et tema andis ikkagi oma seda maxi või mul ei ole selles mõttes väga hea koht ja ma mõtlesin, et ma vahetan seal kohta küll, et lähen vahepeal, et sinna alla keskele istuma. Aga ma istusin just nimelt seal külje peal, kus ma nägin, kus ta läks peale, kus ta tuli maha. Kuidas ta nii-öelda ennast ettevalmistus enne, kui ta läks üldse lavale. Et seda oli nagu põnev jälgida sealt külje pealt, et tema jaoks mulle tundus, ei olnud vahet, on seal võimendus või ei ole võimendus. Heli vestlus teie tituleeris selle kontserdi enda jaoks nostalgiliseks neljapäevaks. Mis sellest siis eelkõige nostalgiat tekitas? Ma mõtlesin, sa just nimelt meenutades oma nii-öelda seda lapsepõlveorkester mängis eile ju Hatšhaturjan nii filmi muusikat, kapten, granti, lapsed, kõik oleme siin omalajal televiisorist vaadanud, et ja need vene laulud, mida me oleme tegelikult kuulnud ka Georg Otsa esituses. Selles mõttes oli see niisugune nostalgia, neljapäev, et ahaa, see on tuttav meloodia, ma olen seda kuulnud omal ajal kunagi. Et oli niisugune südantsoojendav. Mulle tundub, et tahan repertuaari suhtes see, mis puudutas just nimelt seda esimest poolt. Oleksin õudselt tahtnud kuulata Jeletsis kit või Oneginit. Neid muidugi kumbagi ei kuulnud, sellest kuulsin, oli egot mis oli tõesti vapustav. Tal on väga Tugev võime seda sõnumit edasi anda, mis parasjagu sel aarias on. Ja pada emadest laulis ta seekord siis Tombskit, mitte lekskit, mitte ei avasta, nii toredaks sealt kuulda ja mõelda, kuidas näiteks mina, kes ma kaliisateks laulan, et kuidas just nimelt varastovski seda laulab Liisale, et et selles mõttes jah, repertuaar oli teine, kui me oleme harjunud nagu kuulma tema esituses. Dmitri Frazdovski kontserdist geneskilineskis. Muusikauudised maailmast. Muusika, uudised. Alustuseks Rõõmustav eesti muusikat puudutav uudis. 11. jaanuaril anti Mihhail Kertsile laiksegi sülesaksa noore dirigendi operett Tibreemia. Nädalasest operetitöötoast võtsid osa viis dirigenti, keda juhendasid muusikalise komöödiateatri dirigendid. Võistlusprogramm sisaldas Straussi, Lehari ja Kalmani operetiloomingut. Laval toetasid dirigent teatri orkester ja solistid ja kontserdist tehti otseülekanne raadios. Mihhail Kerts veenis väärikad žüriid enim nahkhiireavamängu esitusega. Preemiaga kaasneb opereti lõbus lesk ettevalmistus töö assistendina ja ühe etenduse dirigeerimine. Operett, lõbus lesk esietendub Leipzigis tänavu 22. märtsil. Edasi aga uudiseid Ameerikast. Minnesota orkestris jätkub võitlus orkestrantide ja juhtkonna vahel. 2013. aastal esinenud Minnesota orkester kordagi oma kodusaali laval. Minnesota orkester on oma probleemide tõttu muutunud klassikalise muusikamaailma töövaidluse omamoodi piloomaks, tuues välja orkestrit Nendest tekkida võivaid probleeme, mil maailmas on valitsemas majanduslik ebakindlus. Orkestri endine peadirigent kosmovenska püüdis teha kõik, et leida vaidlevate poolte vahel lepitust, aga pingutused ei kandnud vilja ja Osmo vänske loobus peadirigendi ametis. Oktoobris. Vahetult pärast dist tagasiastumist andis Minnesota orkester Minnesota Ülikooli saalis oma viimase kontserdi endise peadirigendi juhatusel. Minnesota orkestri olukorda on väga hästi kirjeldanud Clevelandi orkestri tegevdirektor käri Hanson. Tema sõnul on probleemid selles, et ilma kõrge kunstilise tasemega Ta ei toimi ühegi orkestri juures midagi. Selleks, et taset hoida, peab kõik muu hästi toimima ja korras peab olema finantseerimine ja orkestrantide palgad käri. Hansoni arvates võib Minnesotas toimuv tabada mis tahes orkestrit. Piisab vaid mõne ebasobiva asjaolu kokkulangemisest. Samas kostab USAst ka optimistlikumaid noote. Detroiti sümfooniaorkestri president Änbaassons tunnistab, et kuigi nende orkester oli mõni aasta tagasi Minnesota orkestriga sarnases olukorras ja muusikud streikisid kuus kuud on detroidi orkestri olukord tänaseks paranenud ja orkestrikulud ja tulud jõudsid 2013. aastal tasakaalu. Parsson siis sõnul on oluline, et publikul oleks orkestrile hea ligipääs, et oleks rohkem kontserte väljaspool kodusaali ja võimalus kontserte Interneti vahendusel jälgida. Minnesotas vastasseis aga jätkub. Orkestri liikmed on asutanud mittetulundusühingu ja kavas on 10-st kontserdist koosnev kevadhooaeg, kus mitut kontserti juhatab endine peadirigent Osmo. Vänska ja kontserditel soleerib viiuldaja Joshua Bell. Ja nüüd lühiuudiseid. Londonis Oxford Streetil suleti maailma üks suurimaid plaadipoode HRV ehk siis maastan poiss Segauplus omaskinessi rekordite raamatus suurima plaadipoest staatust terves maailmas. Londoni Oxfordi tänavale jäi alles pisut väiksem samanimeline plaadikauplus. Iirimaal tegutseva Ulsteri sümfooniaorkestri peadirigendiks saab järgmise hooaja algusest Venezuela dirigent Rafael Bayaare Bay aren tegutsenud varasemalt Simon poliivari orkestris. Metsasarvemängijana dirigendina võitis ta 2012. aastal kuulsa Malcoon nimelise dirigentide konkursi Taanis, kus samal aastal pälvis kolmanda preemia eestlannast dirigent Kristiina Poska. Londoni filharmooniaorkester määras aastast 2015 ametisse uue peakülalisdirigendi, kelleks saab olema 36 aastane Kolumbia dirigent Andres korrasco. Estrada. Hetkel Londoni filharmoonias kestri peakülalist dirigendiamet. Kaheksandal jaanuaril kuulutas Gilmore sihtasutus välja preemia nimega kylma aadist vood ja selle preemia pälvis Poola pianist Rafael plehhatš. Auhinna suurus on 300000 dollarit, millest 50000 antakse võitjale sularahas ja ülejäänud 250000 dollarit on võimalik kasutada Ta ta muusikul oma edasise karjääri edendamiseks. Gilmore auhind asutati 1989. aastal Gilmore sihtasutuse poolt ja sellele preemiale ei ole võimalik ise kandideerida. Valitud komisjon jälgib pianistide tegevust iga nelja aasta tagant ja iga nelja aasta tagant valitakse välja väärikas kandidaat. Seda auhinda võib võrrelda muusikamaailma välise Mcarsturi sihtasutuse poolt määratava niinimetatud geeniusest pendiumiga. Rahvalb lehatš valiti välja enam kui 100 kandidaadi hulgast. Varasemalt Don Gilmore preemia pälvinud näiteks sellised pianistid nagu Raskotooni Leif Ove Ansnes ja Bioter Androševski rahval. Plehhatš tõusis huviorbiiti 2005. aastal, kui temast sai 20 aastasena esimene Poola pianist üle kolme aasta kes võitis Varssavis rahvusvahelise Frederic Chopini-nimelise konkursi. Praeguseks on ta plaadistanud Deutsche grammofoniplaadifirmale niishopääni TPS-i kui ka Shimonovski looming. Viimastel aastatel üha digitaalsemaks muutuvas ajajärgus on juttu tehtud ka sellest, et CD-plaadid on suremas ja muusikaäri tulevik kuulub tõenäoliselt veebiteenustele. Kuidas täpselt käib ja mismoodi üldse muusika jõuab internetti, sellest loodame täna pisut rääkida. Siin klassikaraadio stuudios on külas muusikamänedžer Toomas Hollium ja plaadi leibeli leialgenes eestvedaja Remy pral. Tere tulemast teile mõlemale tervist. Hiljem annavad oma kommentaarid ka džässmuusik, Peedu kass ja plaadifirma biit omanik Madis Nestor. Aga meie siin stuudios, alustame sellest, kuidas muusika üldse jõuab internetti. Ei, ma arvan, et muusika jõuab internetti tavaliselt noh, et kas artistil on plaadileping mõne plaadifirmaga, kes selle eest hoolitseb ja, ja laeb need läbi mingi teenusepakkuja üles või siis artist, kasuta otseseid teenusepakkujaid ja neid teenuse pakkujaid on täna nagu aina aina rohkem. Et meil isegi Eestis on neid tekkinud ja liiv, Digital on Euroopas suur tegija. Norras on selline firma nagu fonofail on olemas selline teenusepakkuja nagu siin Palam mis on vist ka üks osa nagu sellest tissitalist, et neid erinevaid platvorme on. Maid, milline ühe muusiku jaoks protsess on, et oma muusika internetimüügile paisata? No eks see algab ikkagi eeskätt muusikast endast, et eks ta on suhteliselt sarnane sellele, kuidas näeb välja nagu tavalise plaadi või välja anda väljaandmine, et esmalt tuleb ikkagi luua sisu ja siis sisu viia sellisele turustatavale kujule ja sealt edasi plaadimärgini, kes siis vahendab seda siis nii nagu Toomusest enne rääkis, et mingite keskkondade kaudu siis tarbijateni muusikute jaoks nagu siin nagu suurt erinevust põhimõtteliselt protsessis ei ole. Et muutunud on võib-olla siis vorm, et ta on nagu selline õhus pilves nagu tänapäeval öeldakse. Et ei ole enam füüsiliselt nii-öelda katsutav, see keskkond. Et ka need levitus, platvormid või need kanalid, kes siis nagu vahendavad muusikat erinevatesse keskkondadesse, olgu nendeks siis wifi-Aid, stiiser, biitport ja nii edasi ja nii edasi. Et nii-öelda need platvormid on tänaseks väga erinevad, loomulikult artisti jaoks on oluline see, et päeva lõpuks, mida enam rahad alla jääb, selle muusik ka kasutamisest nagu lõpptarbija poolt kätte, seda parem ja teenusepakkujaid saab juba nagu esmalt kasvõi eristada selle puhul, et noh, et kes, kui suurt mingit, et vahendusprotsenti võtab, kes millistesse kanalitesse muusikat levib tahab ja näiteks minu teada soomlaste osavõtul just tänavu veebruari alguses vist Lõuna-Prantsusmaal toimuval konverentsil, mida esitletakse üht uut platvormi, mis üleüldse nii-öelda artistidelt, et mingit vahendustasu ei võta, vaid nad toimivad hoopis mingitel muudel põhimõtetel, et kus on oluline tihti nii-öelda see esindatus sotsiaalmeedias, et kui paljudel on sotsiaalmeedias fänne neid kanaleid tekib aina juurde neid platvorme läbi, mille siis muusikat levitada ja noh, mida aeg edasi seda arenenum, maksnud muutuvad, küsimus ei ole seal ainult selles, et mina võtan 15 protsenti vahendustasu ja tema võtab 20 tule mulle, vaid ka need nagu lisateenused või lisavõimalused, mis sinna nagu tekivad. See vorm enam ei olegi, isegi mitte nagu sellest füüsilisest digitaalsele selline ümber üle liikumine, vaid, vaid ka digitaalne omakorda juba areneb aina uuteks võimalusteks, et just seesama näide, mis sa tõid, et sinna klikipõhine nii-öelda müümine Digitaalne keskkond veebikeskkond on niivõrd suur ja üle maailma, et millised Eesti artistide muusikute võimalused ennast internetis tutvustada on, et selleks peab kindlasti tegema ka palju promotööd, et ennast nähtavaks teha. Et seda kindlasti jah, et need tarbijad peavad ennast suutma ikkagi jätkuvalt selle artistiga nagu ennast seostada ja külge haakida, et selline tutvustus töö peab kindlasti käima, aga noh, mis puutub nagu sellesse digitaalsesse levitamisse, siis tegelikult selles mõttes on ju Eesti artistidel täpselt samasugused võimalused nagu ükskõik millisel artistil maailmas. Me kõik saame kuskile, keskkond, nende lood üles nagu laadideks. Aga ühest küljest jah, et meil on see turg ikkagi jätkuvalt piiratud, et isegi kui on saanud nagu koostad tehase mingite välisartistidega, siis ilmselgelt on näha, kuidas tehes koostööd näiteks Suurbritannia artistiga, siis Suurbritannia turg, eks haagib ennast nagu selle materjali külge ka digitaalses mõttes nagu hoopis paremini ja eestikeelset lugu müües okei, mingisuguse folkmuusikast või rahvamuusikast huvitatud võib-olla mujalt maailmast ka satuvad, eksin eestikeelse muusika juurde, aga ta on ikkagi nagu piiratum, kui need rahvusvahelised võimalused siin teistel turgudel vä. Ma arvan, et siin tulebki nagu vahet teha selles, et, et põhimõtteliselt nagu klassikalises plaadipoes on suur hulk plaat ja seal on mingid plaadid, on leti peal mingeid plaate, nagu tutvustavad suured plakatid ja siis sul on nagu mingi tootejuht või kes iganes, kes teeb nagu valiku, et milliseid plaate ta üldse sinna riiulites nagu valib, et digitaalses maailmas on see, et kõik, kes soovivad, pääsevad nii-öelda nagu riiulile. Aga noh, seda tööd tuleb ikka teha, et sa ei müü enne, kui sul on plakatid väljas või su see muusika on nii-öelda seal nagu leti peal, et tuleb nagu eristada seda digitaalne levitamine või see, et su muusika, su looming on üleüldse nendes kanalites olemas, ei tähenda nagu automaatselt seda, et keegi nüüd äkitselt avastab siin sealtkaudu, et noh, loomulikult nendel reaalsetel digitaalset telekanalitel on sellised hästi keerulised, mingid algoritmid välja mõeldud, et ütleme, kui sa lähed klassikalisse plaadipoodi, eks ju, ja toome näiteks, et sa kuulad A-Rühmaplaate, eks ju, siis võib-olla plaadipoe müüja ütleb, et kuule, et kui sa kuuled A-rühma, siis äkki sa kuulad ka nagu kuuldi plaat, et las ma nagu lähen ja otsin selle sulle ülesse. Digitaalses maailmas on nagu selles mõttes sellised eelised, et kui sa ütleme, Spotify's kuuled A-rühma, siis väga suure tõenäosusega ta nagu soovitab sulle, et umbes, et noh, et kuule siis kuul teed, eks ju. Aga aga üldjoontes tuleb nagu hoida nagu lahus see, et on digitaalne levitada, peamine, et su muusika nendesse keskkondadesse jõuab. Ja siis veel eraldi nagu nii-öelda see turunduslik pool, et reaalselt see infoga inimesteni viia, et, et ma olen seal olemas, tulge ja kuulake, ostke. Need internetikeskkonnad on väga artisti kesksed, et kui tuua mängu klassikalise muusikaellu, et, et see ei käi otseselt artisti all enam. Et kes saab nii-öelda, et ühel muusikastiilil läheb paremini kui teised Ma arvan, et tänapäeval enam sellist nagu vahet teha ei anna, ma usun, et see on suhteliselt sama jaotus nagu, nagu inimesed üldse muusikat kuulavad või laguneb, plaat on ostnud, eks, et ajalooliselt. Jah, inimeste muusikatarbimine on kindlasti muutunud mitmekesisemaks ka, ma arvan, et ei ole vaja nagu rääkida sellest, et kellel nagu kõige-kõige paremini läheb, et siin viimastel aastatel on elektrooniline tantsumuusika ka populaarne olnud, aina enam on nagu märgata, et jällegi selline pungilikum, Rockiliku asi tõusetub esile, et head võimalused on kõigel. Jah, et mul tekkis nagu see mõte, et mis nagu sellest mitmekesisusest võib-olla on kaotanud, no mul ei ole ühtegi mingit statistikat, riskid hetkel nagu teada või nii, aga ma arvan, et võib-olla kaotanud on see kõige tavalisem popmuusika. Kuigi oleme ausad, eks üldiselt muusikamaastikul on see tavaline pop niikuinii kaotanud, et aina enam siukseid alamnišše tekkinud ja inimesed on aina rohkem hakanud erinevatest sihukest alamnišidest huvituma, et täpselt sama on ka digitaalses maailmas, et et suure tõenäosusega see popp nii-öelda tööstus, mis kunagi massiga nii-öelda lõi, eks on ju neil nagu enam seda massiga löömise nagu efekti ei ole, kuna, kuna valikuvõimalusi on nii palju. Minu arvates muusikamaailmal pole veel läinud nii tervislikum, et kui praegu ja noh, me oleme nagu analoogmaailmast astunud digitaalajastusse ja me, me peame nagu lihtsalt aru saama sellest, et peab nagu kiiremalt ennast ümber lülitama nendele uutele reeglitele. Et ükstaskõik, mis žanrit nagu ei vaata siis tegelikult muusika on minu arvates nagu võitnud see, kui üheksakümnendatel muusikatööstus Nad olid muutunud juba loiuks või ei olnud palju loomingulist ja nagu käitute mingite noh, nagu Stampide järge, eks ju, siis nüüd mida näha on see, et et kui me vaatame näiteks eelmist aastat, kui David Bowie IRL-is oma uue albumi või, või kui Justin Timberlake andis aasta jooksul kas helbed välja või et kui on see üleöö tuli oma uue albumiga ja ja seda saigi osta ühes kanalisi ainult albumit, mitte nagu üksikuid lugusid ja nii edasi ja nii edasi, et kogu see valdkond on leidnud minu arvad taaskord üles sellise loomingulisuse ja nad tõesti mõtlevad välja nagu põnevaid viise, kuidas loomingut levitada teda, kuidas seda inimestele tutvustada. Et lihtsalt huvitav selline statistika, millele ma lihtsalt nagu peale sattusin, vaatasin, et Norra kohta, et kui aastal 2008 oli nii-öelda nagu digitaalse muusika tarbimise osa Norras see oli vist mingi üheksa protsenti, siis eelmisel aastal oli see juba mingi 78 protsenti ja me räägime 2008 kuni 2013 ja noh, seesama kehtib üldiselt kõikide Skandinaavia riikide koht kogu maailmas tegelikult. Ja nüüd, kui me mõtleme Eesti peale, siis tegelikult Meile eelmise aasta kevadel tuli alles Spotify Aitsioon ei ole meil ka nagu tegelikult, et väga kaua olnud mingi kaks, kolm aastat minu teada. Ma arvan, et Eestis selline digitaalne revolutsioon alles nagu tuleb, et et ma ei kujuta ette, kui suur osakaal võiks sellel digitaalsetel kanalitel Eestis olla võib-olla mingi üks protsent või midagi sellist. Aga selge on see, et järgmise viie aasta jooksul ta kasvab ikka meeletult meele. Noh, siin maailma võrdluses muidugi, mis ma olen tähele pannud, aga siis digitaalses müügis või levikus on eesrindlikud maad ja on arengumaad. Ma ütleks praegu Eesti kohta, et pigem me oleme nagu arengumaa ja et seal eesrindlikud maad on need, mis on ka tehnoloogiliselt ja majanduslikult eesliinil, et seal Ameerika, Kanada, Norra, Skandinaavia üldse Euroopa, arenevad riigid, Jaapan ja nii edasi, et siis on noh, need arengumaad. Mis tänasel päeval on hästi oluline, et millest võiks rääkida, on just nii-öelda see statistiline või see data või andmete pool, et mis digitaalse maailmaga nagu kaasa tulnud, on see võimalus, et kui mingil põhjusel mõni eesti tihtilugu hakkab tuntust koguma kuskil Aasias, ma ei tea, Tokyos äkitselt, et mingid inimesed hakkavad seda levitama ja siis seda nagu võimalik tänasel päeval jälgida kas Youtube'i statistika kaudu või, või lihtsalt, et sellised kanalid nagu näiteks Music Matrix või next big sound või et kus sa nagu näed, et kus kohas sinu muusikat kuulatakse või isegi, et kui palju kuskil torantites seda nagu jagatakse, alla antakse. Aga siis sa saad põhimõtteliselt võib-olla kohapeal palgata mingisuguse PRi inimese, kes viib selle nagu järgmisele levelile ja sealt järgmisel leveli pinnalt võib juba tekkida sulle mingeid ärilised eesmärgid, väärilised võimalused, et kuidas oma muusikaga siis nagu veelgi laiema publikuni jõuda. Et digitaalne maailm igast digitaalset kanalit loovad väga palju erinevaid võimalusi ja siin ongi, et iga artist iga plaadifirma, iga mänedžer peab nagu nägema neid võimalusi, siis hindama ka seda, et milline on minu artisti jaoks, eks selles ajahetkes nagu kõige efektiivsem, eks ju, et noh, loomulikult, et sa, sa pead panema muusika igale poole nagu klassikalistesse kanalitesse nagu Spotify aidsus ja läbi nende nii-öelda nagu levitus platvormid, onju, aga, aga samas tuleb samaaegselt ka jälgida kõiki neid andmeid, mis, mis sul on tegelikult tänasel päeval väga lihtsasti kättesaadavad, mis võivad sulle anda nagu hästi üllatavat tagasisidet. Tihtipeale. Jah ja võimalusi otsustamiseks juhtimisinfona. Kas sa neid andmeid vaadates oskad praegu kokkuvõtteid teha, kuidas eesti artistidel läheb ja kus paremini, kui seal on? Mida me oleme, nagu meeldib öelda, on see teiste artistidel, läheb väga hästi, eks ju, kui me räägime sellest, et Kelly poolt kirjutatud lugu jõudis eelmisel aastal kõige magusamal ajal briti singlimüügi edetabeli tippu puu täna alustas minu teada Universal USAs Avitši leibeli Allazainitud sünchauli uue singli promot USA-s. Et nad kindlasti süngaun, see artist, keda nagu jälgida aastal 2014, Metsatöll tuuritab ja nii edasi. Rääkimata draakonitesteerisest, aga selles mõttes eesti muusika läheb hästi. Ja samas ma arvan, et tuleb anda nagu aega. Meil on võib-olla nagu süsteemsemalt Nendele asjadele mõeldud, alles viis, kuus aastat pluss enne seda teatud pioneerid on ja et kui me üleüldiselt räägime, siis ma arvan, et need teemad on alles jõudmas meie muusikute või muusikaprofessionaalide nii-öelda lauale. Eelkõige muidugi oluline see muusikud peavad nagu tegema head muusikat, eks ju. Et, et see on ikkagi A ja O, et kui see sisu ei tekita inimestes emotsioone, siis ei juhtu nagu mitte midagi, et ja muusikatööstuses tavaliselt ollakse nagu väga kalkuleerivad, et liigutakse nagu samm-sammult edasi, kui nähakse, et need investeeringud suurenevad, jälgides neid andmeid, kõik, mis on tänapäeval saadaval, et, et kuidas siis inimesteni jõuab, et vastavalt sellele investeeringud ka nagu suurenevad, et, et ma arvan, et meie artistidel aina enam selline info jõuab Nende teadvusesse ja aina enam seda kasutatakse ka ära. Ma arvan, et noh, mingisuguse tagasiside põhjal kindlasti on mingeid otsuseid vastu võetud, et kas nüüd just sellise nii-öelda müügiinfo põhjal või digitaalse külastatavuse põhjal, aga ka näiteks saadud E-kirjadele mingi muu tagasiside põhjal mängitud raadiotes või teavad, et on mingisugune rühmitus, grupeering, kes toetaks neid kindlasti näiteks noh, Berliini sai siin näiteks, eks, mingi mingil kujul on neid otseselt kindlasti vastu võetud, aga jah, selles suhtes ma olen nõus, et seal on nagu väga palju arenguruumi eesti artistidele, et et pigem võime tõesti rääkida seni ainult pioneeridest ruumi arenguks on. Me anname nüüd aga sõna ühele Eesti artistile. Džässmuusik, bassimängija Peedu kass räägib oma kogemustest seoses muusikamüügiga internetis. Mina hakkasin. Huvi tundma selle vastu, siis umbes selle aja paiku, kui ma avaldasin oma esimese plaadi, see oli aastal 2008, siis oli ka juba selline aeg, kus oli näha, et see tavaline plaadimüük ilmselt ei toimi nii nagu ta vanasti toimib ja tuleb leida kõiksuguvahendeid selle muusika siis paiskamiseks laiemasse maailma. Ja üks nendest asjadest, mis oli siis kiiresti populaarsust kogumas noh, väljaspool maailmale juba juba selleks ajaks väga suur. Eestis polnud siis Aithnsi kauplus veel avatud eestlastele. Aga ikkagi paljud välismaa muusikud küsisid mu käest, kus ma saaksin plaati. Siis natuke kuulasin maad ja sain aru, et kõige lihtsam viis on tegelikult kasutada mingisuguseid firmasid või ütleme, selliseid organisatsioone, kes sellega tegelevad ja Nende nagu tegelemise pea teemaks ongi tütardes plussideks, siis digitaalne levitamine miks seda on võib-olla keerulisem teha üksikindiviidina nagu otse on see, et suuremad kauplused või ketid siis tahavad selleks, et sa nendega üldse tahaksid selle alguses lepingu sõlmida. Sul peab olema, tähendaks mingi plaadi leibel ja plaadi leibleb oma vähemalt. AIDS-i puhul on see minu meelest 20 30 ühikut plaati, mis on välja pandud avalikult. Kui sa vaatad Eesti paljusid selliseid alternatiivmuusika leiba leid, siis mõni on neist välja andnud viis asja, kaheksa asja, mis on niigi meie maa kohta nagu suur number plaate. Ehk siis nii-öelda otse pöörduda Apple'i poole, öelda, et tere, palun pange minu muusikamüüki ei ole lihtne. Ja tegelikult noh, neid vahendajaid siis nagu ikka elus kõiksuguste, vahendamisteenuste pakkumisega, need on nagu sadu, et mille poolest pole erinevalt peamine põhjus on, kui seda nagu rahas mõõta, siis mõned küsivad neist ühekordset tasu. Mõned küsivad aastapäevatasu ehk siis ajaliselt, kui kaua sa tahad, sa oleks nagu saadaval. Mina olen kasutanud alati sealt ühekordset makset plaadi kohta. Kas ma võin küsida, kuidas sinul oma muusikamüük on läinud? Kas sa omad ka mingit ülevaadet, et kes ja kus, kui palju on seda? Ma omandada ülevaadet küll päris hästi, et kas nüüd raadio on see koht, kus nüüd numbreid hakata välja ütlema, kui hästi või halvasti on mõni asi müüdud või mitte. Aga tal on nagu väärt seda, et see alginvesteering teha ta sinna nagu saadavale saaks kindlasti ta kindlasti kedagi rikkaks muidugi muusikastiilist ilmselt hästi palju või siis tegelikult kui heas muusika on ja kui kättesaadavaks ja selle teed aga nagu tagasi tulnud nagu vastu käe, pigem see, et väga oluline on see, et see muusika ongi nagu seal saadaval. Et ta on lihtsalt nagu nähtav. Ja noh, ma näen, kas või nagu, et Spotify on ülipopulaarne praegu maailmas, mis ühtepidi muusikutele karu teenestada praktiliselt ei maksa mitte midagi selle kuulamise eest, et need summad on tõesti ma näen, seal tulebki kogu aeg siukseid ühe eurosendiseid, nii-öelda laekumisi, mida sa tegelikult ei suuda hoomata ja isegi väga suure kuulamisarvu pealt. Need summad on väga tühised, mis sa sellest saad. Teisalt, sa võid seda mõõta, et väga paljud inimesed võib-olla saavad teadlikuks sinu muusikast ja läbi selle sa, eks ole, võidad midagi teistmoodi jällegi et võib-olla kutsutakse kusagil esinema kusagil riigis, kus arvestati sinust, mitte midagi ei teata, vastupidi teatakse. Kui ma mingi aeg õppisin vahepeal Taanist, siis ma kuulsin pärast paljude kohta kes olid kusagil minuga mänginud või minust kuulnud, kedagi polnud Isabel kohanud, kedagi tutvustati mulle peretuttavaks, siin on, näed, Lars Mul on väga hea meel juba tegelikult sind juba Spotify'st kuulanud. Mulle öeldi, et siinkohal selline bassi mängima, kahe kirjutades nime sisse vaatasin mis seal on ja teadis väga hästi, mis muusikat ma teen, et see oli tegelikult väga üllatav. Ja teisalt, et sellisel puhul see, nagu ta ütles mulle kasuks ma seal olemas. Ega ta Spotify aega ka hea siuke tähelepanek. Praegu vaatad paljud näiteks Issemi artiste näiteks sinna ei panda ülesse Nad hoiavadki seda eraldi, sellist võib-olla joont, et et sa pole kõikidele saadav ja et muusika ei peagi nagu kõlama. Tasuta põhimõtteliselt Spotify isegi peaaegu on kuigi noh, väga väikesed summad seal liiguvad, aga põhimõtteliselt see on plastist nagu tasuta artisti seisukohast. Kas sinu kui artisti jaoks on see internetimüük kuidagi lihtsam näiteks albumi jaoks tekivad kulutused sellena, et sa pead tegema albumi kaver ja triki ma seda kõike niimoodi. Noh, kindlasti see on lihtsam, kuigi nende asjade puhul, mis ma olen sinna üles pannud aidanud oma sõpradele sinna panna või asjadel, mis on ilmunud sihukese lei pealt nagu Poom oleks Music näiteks Joel Remmel Trio ja meeli sündi wind power. Järgmine Meelis Vindi plaat on ilmumas sealt alt siis on need plaanid on niikuinii füüsilisel kujul juba ilmunud sellisel puhul see on äärmiselt lihtne. Pigem ma näen seda, et ühel hetkel see füüsiline plaadi väljaandmine muutubki. Noh, ma ei tea, kas ma kardan seda või ei karda, et ühtepidi seal selline võllauuendus, millega tuleb nagu leppida, et see ongi see, kuhu see tulevik nagu liigub, et, et inimesed nii palju ei hooli sellest füüsilise plaadi käes hoidmisest või selle autos mängima panemisest Nad hoolivadki, et seal kusagil laip voodis või telefonis nagu siin ütleme, spekuleeritakse, et tulevik kuulub sellele, et uutel autodel on igas autos peal modemit, mis seal internetiga ühenduses. Ja kui sa ostad selle auto, siis seal auto hinnas on juba see, et näiteks ütleme seal Toyota korporatsioon on sõlminud suur lepingu Spotify-laadse firmaga. Ehk siis meil on eluaegne, ütleme see Saps küpsn sinna liitumine sellega saatke oma autost tegelikult lihtsalt tasuta striimida kogu maailmamuusikat ja seal seal seal autoostuhinna sees. Et võib-olla ongi see tulevik, et ma ei tea, kas seda karta või, või mitte või kuidas sellele vastu minna. Igatahes on põnev teema ja seda tuleb ühtepidi aktsepteerida, et see on see suund, kuhu mingit pidi see plaadi business. Praegu liigub. Sellised mõtted olid džässmuusik, Peedu kassil end milline digitaalse muusika keskkonna kõrval praegune roll plaadipoodidel. Teemat kommenteerib plaadipoe biit omanik Madis Nestor. Internetimüük, tegelikult ei ole üldse tõusuteel, et viimane uudis oli see, kus pigem aiti on, siin on näiteks digitaalne müük oluliselt vähenenud, kui varem oli ja samas nüüd viimasel ajal ja loomulikult seal räägitakse üha rohkem sellest, kuidas vinüülimüük on tõusnud. Üks asi muidugi, mis selle digitaalse puhul on see, et see annab nagu võimaluse, nii palju rohkematele inimestele oma muusikat üldse kuskile müüki panna. Ja kümnend nii-öelda välja kujunenud ansamblid ja suuremad plaadifirmad mõtlevad pigem selle peale, kuidas ennast panna nii-öelda füüsilisse formaat, ehk siis vinüülplaati või CD-plaate siis need, kes nii-öelda noored ja algajad, et need, ma arvan, et pigem vist eelistavad seda, et nad oleks kasvõi digitaalselt kättesaadavad Streavimise pool, noh, paljud kindlasti ütlevad, et see stream'i, mine on artistile pigem kahjulik, kuna see protsent, mis nii-öelda see striimimise eest neile makstakse, on väga väike. Aga ma kahjuks ei ole ka sellega nõus, sellepärast et lihtsalt puhtalt enda ja nii-öelda harjumusest ja ennast kõrvalt vaadates olen aru saanud, et pigem ostan tänu sellele rohkem muusikat. Sest võimalus, mingi plaat varem nagu niimoodi otsast lõpuni läbi kuulata ja siis alles oma nii-öelda otsus teha on ikkagi oluliselt mugavam, kui sa lähed poodi kuulama seda nii-öelda, kuulad neid mingisugused üksikud väiksed klipid ära või siis täpselt samamoodi ka Internetipoodides, kus sa saad kuulata mingisugune minut, 30 võib-olla seda lugu, et Streamimine on ikkagi pigem kasulik. Aga millised need populaarsemad reisis? Esinduslikuma, usaldusväärsemad, internetikeskkonnad. Üks asi, mis on loomulikult kogu aeg kõige läbivamalt Aitions, kuna tema nii-öelda maht ja kasutamismugavus on väga hästi arendatud ja äärmiselt lihtne aga teine, mis on nüüd üks viis-kuus aastat olnud üsna selline aktiivne, on bänd, kämp mis siis annab inimesele või siis artistile võimaluse panna sinna oma muusika üles müüa, seda seal ka tegelikult füüsilisel kujul, kuna seal on ka see võimalus olemas, et sa nii-öelda teed oma väikse minipoe sinna, võid müüa oma Tseedeesi, aga samas on võimalus müüa ka digitaalselt. Aga mida rohkem aeg edasi on tegelikult seda näha, et paljud just nimelt vähem arenenud ja noored artistid tegelikult tänavad oma muusika just läbi bändkembi tasuta ära. Ma olen alati soovitanud nendele eestlastele, kes seda teevad, siis ainuke asi, mida teha, on see, et vähemalt küsi endale vastutasuks näiteks emaili aadress, et järgmine kord, kui sul mingi selline nii-öelda asi välja tuleb, siis sa saad selle inimesega juba kontakti. Et sa saadad talle otsesele info, et mitte, et sa ei pea jälle uuesti kogu seda nii-öelda reklaami, mis te kõike läbi tegema, aga väga paljud teevad ka seda, et annavad lihtsalt ilma mingi nii-öelda probleemita selle ära. Kui nüüd seedepoole pealt, siis on ka selliseid nii öelda ja asjaarmastajate kohtises, mis müüvad nii CVs või digitaalselt varianti, on üks väga levinud on seedebeibi, seal näiteks ajab oma muusikat, et meie paljuarmastatud upugud Eesti artistid loomulikult teevad nagu noh kui on nii-öelda välja kujunenud artistist, ta teeb ühe suure lepingu ühe levitajaga, kes siis seal produkti saadab igale poole mujale ka, et see on Aition, Spotify Juna, Digital ja paljud teised kohad. Aga palju saatnud 100 artist lõppkokkuvõttes raha teeninud, seda saad küsida plaadifirmade omanikke, kes mina seda ei tee. Kas internetist muusikat osta on soodsam kui füüsiliselt? On soodsam osta, aga selle nii-öelda väärtus ja iga on tegelikult selles mõttes lühem, et kui sa nüüd tüdinenud sellest muusika stiilist ära, siis vabandage väga, neid faile sa kellelegi edasi müüma ei hakka. Et sa võtad selle diviit nuppu või arhiveerida selle kuskile, aga rohkem sul sellega nagu mingit seost ei ole. Et odavama, aga see suuremas plaanis ei oma nagu mitte mingit tähtsust, et kui palju sul neid faile seal arvutis on, et ma kunagi, kui see nii-öelda digitaalne maailmaks peale rohkem tulema, siis mõtlesin, et noh, et kas siis nüüd 10 aasta pärast tulevad nii-öelda muusikafanaatikud kokku ja siis küsitakse nende käest, et näitama kogu ja siis kõik võtavad oma laptopid välja, ees näitavad, et oh, mul on siin 60000 lugu. Et sellel ei ole nagu mitte mingit väärtust. Pigem sinu meelest on see väärtus ikka nendes samades platses, kasvõi see, mis sul käes praegu. Jah, ütleme nii, et neid inimesi, kes nagu hindavad muusikat selle formaadi järgi, on ikkagi endiselt palju. Ja samas ma arvan, et iga generatsiooniga tuleb neid järjest juurde, täpselt seda ma näen ka tänasel päeval oma plaadipoes, kuidas liigub, see nii-öelda tuleb uus generatsioon ja siis selle hakkavad vinüülplaat ostma ühel hetkel ka, et, et see ei ole ainult tõmbavad. Nõnda kõneles plaadipoe biit eestvedaja Madis Nestor. Igal juhul jääme ootama, kuhu me selle kiigega välja jõuame. Suur aitäh, Toomas hollim ja Remy proual tänast stuudiosse tulemast ning samuti ja aitäh ka Peedu kassile ja Madis Nestorile seda teemat kommenteerimast. Ja selline oligi tänane heligaja saade. Saate tegid helioperaator Katrin mõõdik ja toimetaja Johanna Mängel aitäh kuulamast.