Tere kõigile, kui me rääkisime aasta loomast viiger hülgest ja teistestki Eestimaal elutsevatest hüljestest, siis lisaks imetajatele on ju meil ometigi olemas aasta lind. Ja tänavu jäälind imeilusale väikesele tegelasele pühendatud saates kuuleme, mida vanarahvas temast arvas. Millised uskumused ja kombed siin kõne alla tulid. Ühtlasi meenutame mõningaid varasemaid aasta linde ja loomulikult arvestame seejuures asjaoluga, et linnud kuuluvad samuti loomariiki stuudios Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Marjuna oled sa oma ihusilmaga jäälindu näinud? Olen küll isegi mitu korda võib-olla kõige ilusam kohtune jäälinnuga oli mul mõni aasta tagasi millalgi maikuu alguses ja mitte kaugel Tallinnast niux selline tore koht, mida tuntakse kui viikingite küla ja last pri kutsutud sõbra sünnipäev lavale ja ma läksin kaasa ja kuna seal ei olnud nagu endale mul niuke mõnusat tegevust sellel hetkel, siis ma jalutasin ringi ja vaatasin, mis koht see on, ja siis ma jälgisin, kuidas jäälinnud mulle tundus, et neid oli kaks tükki, niimoodi sellises varakevadises roheluses ja õhtuhämaruses lendasid ja midagi nimetasid. Ma ei ole ornitoloog, ma ei ole linnuteadlane, aga mulle tundus, et see ei olnud kurameerimise tüüpi lendlemine, pigem tundus, et kas tarvis poegi toita või midagi sähendust. Et kuigi jah, nimetus jäälind ütleb seda, et me peaksime pigem nagu nägema talvel ja külmal ajal. Aga see kevadine kohtumine on mul siiamaani meeles ja see oli, see oli tõepoolest kena. Nimetused on tõepoolest saanud sellepärast et, et see nimetus on siis tundub, et tõlgitud, et saksa keeles sageli siis, kui me tõlgime ära, siis me saame samuti linnukese nimeks jäälind, et ta on selline kirgas ja masin, hiljuti vaatasin ajalehtedest, loodusfotograafil on nimetanud teda ka meie sellises põhjamaises suhteliselt võib-olla teinekord värvivaesem perioodil selliseks värvipommiks etaan kirgas ja ta on tõesti nagu selline sinakasroheline kalliskivi kihutab taeva all ja toimetab oma oma asju. Ja nimetatud on ka põhjamaiseks kalliskiviks ja ta on fotograafide lemmik olnud ajast aega. No miks siis jäälinnust saiast? Tallinn võib-olla sellepärast, et me tunneme teda ka natukene vähe, sest kui me vaatame, mis põhjustel aasta lindu valitakse, et noh, Eestis tehakse seda teadupoolest 1995.-st aastast et siis ongi eesmärgiks seda konkreetset liiki tutvustada, pisut põhjalikumalt tema elu uurida aga samuti ka pöörata tähelepanu siis aasta linnu elukeskkonnale. Et kui siin vaadata erinevaid linde, mida on valitud, et siis on seotud näiteks metsakaitse- ja pesitsemisküsimustega. Aga kui rukkirääk kiivitaja olid aasta linnud, et siis pöörati tähelepanu nende kaudu ka keskkonnasõbralikule, põllumajandusele ja neid tegureid on mitu, nii et ma võin öelda, et me oleme jäälindu näinud, piltidel? Me vaatame, aga ega me temast just väga palju ei tea. Jah, nad suvel ja kevadel ja hiliskevadel näeb teda tõepoolest märksa rohkem kui talvel, aga seevastu, kellel on õnn olnud teda talvel märgata ja kui on olnud veel omakorda õnn, et on tegemist olnud lumise talvega, et siis see vaatepilt on ilmselt olnud tõepoolest Võrratu on küll ja rahvas on kutsunud teda ka jää rähniks, et on arvatud, et mille pärast selline nimetused on siis püütud seletada, et tal on silmapaistvalt tugev nokk, noka on tal tarvis sellepärast et ta kõigepealt kasutab seda siis ka väikeste galakeste püüdmiseks ja noh, näiteks kui on teada, et kui teised linnud teevad oma pesa, siis näiteks oksale, pragudest või sulgedest, Sis jäälinnupojakesed kasvavad üles kalaluudest madratsi peal ja teda võib-olla kõige parem taimi, võib näha just nimelt seal Kagu-Eestis, kus liivakivi paljandub. Et noh, arvatakse, et ornitoloogid kindlasti teevad kindlaks, kui palju neid praegu on, aga noh, keskeltläbi on arvatud, et umbes sadakond lindu siis Eestisse ka talveks jääb ja ta on ka üks nendest, kes on siis üks kaitstavaid kaitstavaid linde või kui soovite, siis kaitstavaid loomaliike. Tuleme siis nende vanarahva uskumuste juurde nüüd ka ja jää linnukesega seoses on neid samamoodi olemas ja võib-olla isegi kombeid ja mingeid riideid. Tõsi, kuidas sellega on suhteliselt tagasihoidlikku Molgad ausalt, sellepärast et ka mina asusin kohe innukalt vaatama, et mida siis ka jäälinnust nagu teada on ja võib-olla kõige põnevam seos, mis mul õnnestus välja tuhnida ja millest kirjutab ka Mart Mäger oma raamatus linnud rahva keeles ja meeles on see, et Lõuna-Eesti rahvalauludes, aga ka mujal räägitakse ühest sellisest linnukesest, kes siis tuleb vaeslas lohutama, et laulu süžee on umbes niisugune vaene laps istub ja nutab ja teda tuleb siis lohutama, selline siniste tiibadega sirgub ja kellel on vahakarva kollased jalad ja hakkaks siis vaeslast küsitlema, et miks sa nutad, et kas sa nutad sellepärast, et sul ei ole uusi rõivaid. Kas sa nutad sellepärast, et sul ei ole ehteid, kassa nutta? Vaat sellepärast, et sa võib-olla ei näe ilus välja. Ja siis see vaeslaps hakkabki selle linnuga kõnelema, räägib talle oma mured südamelt ära, et tegelikult ta ei, üldse ei nuta sellepärast et tal ei ole uhkeid rõivaid, ilusaid ehteid. Aga ta nutab taga oma endist elu ja oma armsaid vanemaid ja Meie keelemees Wiedemanni on vist esimest korda kirja pandud 19. sajandil siis need read müütilisest, siniste tiibadega linnust, kes on siis toonela saadik ja sõnumitooja ja seesama, kes siis hakkab ka vaeslast lohutama, et kui ta on toonela saadiks, ta saab kindlasti tuua teateid teispoolsusest ja Tuua sõnumeid nendelt inimestelt, kes on meie hulgas lahkunud, et võimalik, et sellele kujuta ilmale on andnud põhjust linnukese ebatavaline välimus aga ka, kui ta pesitseb sellistes kohtades, mida me tunneme, kui taevaskodasid, kus vanarahva uskumuste kohaselt lähevad salakäigud väga kaugele, võimalik, et isegi teise ilma, siis saab need kujutelmad ka kenasti ära põhjendada, sest meil niisuguseid väga erksa välimusega linde ju väga ei ole. Jäälind on just oma välimuse poolest tähelepanuväärne. Võib-olla on kuulajatel huvitav teada, et jäälindu on valitud ka teiste rahvaste juures, et ta oli näiteks aastal 2009 Saksamaal aasta lind ja samuti 2007 valiti jäälind Venemaal aasta linnuks, et aasta linnu valimine ei ole siis üldsegi mitte midagi niisugust, mis on kombeks ainult Eestimaal, vaid aasta lindu valitakse ka teistes riikides, kindlasti meie naabrid teevad seda, Venemaal tehakse Lätis, valitakse aga näiteks Tšehhis, Portugalis või sootuks kaugel Lõuna-Aafrikas. Ja kui sinistest lindudest rääkida, siis naabrid lätlased on valinud ka siniraag, keda samuti Lõuna-Eestis harva kohtab. Vahel on nähtud teda ka Läänemaal. Ja tema on ka selline erilise välimusega lind, et tahetakse teada, kus selline tulnud on ja Eesti kontekstis vanemas kultuuripärimuses on ikka sedasi, et et kõik, mis on võõras, et see on seotud Saksamaaga ja nii on teda siis kutsutud ka Saksamaa vaeseks või Saksamaa haarakaks, aga samuti Austria Anyway Samaaria vareseks või ka merevareseks. Et nimetused omakorda näitavad, et, et meie maarahvas on geograafias olnud päris kodus ja tundnud ka kaugeid maid kui jäälindu sinilindu unistada, sinilindu, millest ju väga palju kauneid laule on kirjutatud, et teda nüüd röövinuks peetud ei ole, aga teist siniste tiibadega lindu siniraagu on peetud küll kahjuks ka rööv linnukese kahjulikuks linnuks, mis päris paika ei pea ja et ei ole mitte mitte paha lind ja ei tee kurja röövlinnuks ei, ei saa teda mitte arvata. Siniraag, ma mõtlen nii, et, et see on hästi tore, et me saame jäälinnus teada seal aasta linnuaastal taga ilus lause tuli aasta linnust aasta linnuaastal. Ja tema on meil siis järjekorras 20. aasta lind. No jää linnuke lisaks oma kaunile välimusele jääb veidike salapäraseks ja meil ei ole mitte liiga palju teadmisi tema kohta, nii et seetõttu meil jääb üle loota, et ta ei pane pahaks. Kui me meenutame ka teisi aasta linde näiteks miks mitte alustada rukki, kust, kes on ju väga tähenduslik lind Eestimaal ja temal oli aasta linnu tiitel, siis 1995. Jah, tema valitigi üldse esimesena nii-öelda aasta linnuks, et temast sai see aasta linnu valimise traditsioon alguse ja tema on omal kombel samamoodi väga salapärane lind, kellest on arvatud kogunisti, et tal on kaheksa paari jalgu all sest inimesed olid teda vähe näinud lendamas, teda on üldse väga vähe nähtud. Samas ja Marie Underi on ju väga ilusad värsid sellest, et kas ta üldse on olemas või on ta tegelikult niisugune mütoloogiline olevus, kes elab viljapõldudel ja heinamaal muuseas rahvaga sarnaselt on arvatud, et rääkusid on kaks, et üks on see, kes elab vilja sees on vilja rääki on siis see, kes elab nurmeniidule, et tema on siis nii-öelda heina. Ja kuna teda lendamas õieti nähtud ei olnud ja päris täpselt ei teata, kuidas ta välja näinud, siis usuti. Ta sibab ka lõunamaale jala, et ta ei tõuse, ta marsib, kõnnib, et ta ei tõuse üldsegi mitte lendu selleks ja miks, nagu võib-olla ka rukki räegule tähelepanu pöörati, oligi see, et näiteks kui vilja hakati koristama masinatega, kui heina hakati niitma masinatega, siis ta tõuse väga viimasel minutil nende terade ees lendu ja ta võib jääda ka nende ette, et pöörata sellele innukesele rohkem tähelepanu ja ta tuleb ka suhteliselt hilja meie Eestisse kevadel, rahvas on arvanud, et ta jõuab Eestisse tagasi alles siis, kui rukis on mehele põlvini ja ka rukkiräägu koht. Ta käivad niisugused uskumused, mis on seotud ka mitmete teiste laululindude kaanega. Eks Käoga. Et kui teda enam ei ole nii-öelda kuulda tema kraaksuvad või sellist kummalist heli, et siis usuti, et ta muutub kulliks ja kullid on teadupoolest röövlinnud. Et temast saab ka kana, kui, siis ta hakkab tibupoegadele ja kodulindudele ka natuke kahju tegema. Arvati ka seda, nagu ka väga paljude teiste rändlindudega Tegada tegelikult talveks ära ei lendagi, need nii nagu suitsupääsukeste kohta on usutud, et nad talvituvad järvemudas. Nii usud p-rukkiräägu kohta, et ta läheb kuskile metsa ja poeb mätta alla peitu, et siis pikk talv seal tal välja magada. Et ta elab seal või kõnnib jala lõunamaale või kõnnib jala ja sootuks lõunamaale. Samuti on öeldud, et meie esivanemad on rukkirääk väga kõrgelt hinnanud rukkijuurde või rukkipõllu juurde kuulunud kaks komponenti, et üks on rukkilill, mis teadupoolest on umbrohi ja mida põldude niisugune umbrohutõrje, keemiline umbrohi, tõrje teda ju välja söönud, et kui palju me näeme seda rukkilille tänapäeval vilja sees. Aga samuti on öeldud, et rukkipõld on vilets, kui seal sees ei ela rääku, et kui on ikka korralikult rukkiräägu kuulda, et siis arvatakse, et tuleb ka hea rukkiaasta ja samamoodi on usutud, et kui teda on, siis ka niitudel Nurmadel kuulda, et siis tuleb väga hea nii-öelda heina aasta ja siis on ka tuntud elupaiga järgi ka nii-öelda luha rääku. Tänavusest aasta linnust, jäälinnust ja tema eelkäijatest räägib folklorist Marju Kõivu. Üks teema veel seoses rukkiräägu ka, et minule üllatuslikult kui ma hakkasin rukkiräägu kohta natukene rohkem lugema Lähme, siis ma jõudsin selle teadmiseni, et meie keelemees Aavik tegelikult sõna rääkima väga ei armastanud, et rääkima tähendab eesti keeles kõnelema ja kirjakeelt rääkima ja mina mäletan küll täiesti tõsimeeli, et minu vanaema võrukeelne tavatses öelda, et inemine kõnelas väheke rääk, et viitaks nagu sellele, et see on selline, kas siis snoobide tegevus või siis linnu häälitsuse järele aimamine ja nagu öeldud, kui ma siis jõudsin sellisele filoloogilisele vaatekohale, siis selgus, et mu kadunud vanaema väga mööda ei pannudki. Et see sõna rääkima kõnelema arvatakse tõepoolest, et ongi tulnud sellest rukkiräägu rääkimisest või siis ühesõnaga millestki muust, mis teeb sellist natukene Peravad või kriiskavat hääl, et näiteks mõnes meie lähemas keeles on see sõna tähendanud ka karjumist, nisust piiksumist. Et see sõna rääkima nagu meenutab niisugust natukene sellist naks läbi lõikavad või pisut sellist vastikut häälitsust ja Aavik on siis öelnud, et see sõna talle ei sobi, et see ei ole esteetiliselt kaunis ja siis ma olen alati selle peale mõelnud, et ilmselt siis võib-olla see rääkimine on olnud ka Lõuna-Eesti keelelises kontekstis natukene selline tegevus võib olla, mida võib võrrelda nii-öelda see barbaritele antud nimetuse nad räägivad ka sellist imelikku võõrast ja võib-olla inetu kõlaga keelt, aga tänapäeval on sõna rääkima eesti keeles saanud hästi omaseks ja tõenäoliselt enamik meist ei mõtle kaugeltki selliste tähenduste selliste seoste üle. Jah, tal on täielik eluõigus ja meid ei häiri selle sõna kõla mitte üks põrm, absoluutselt. Läheme siis edasi ja meenutame ka aasta lindu 2011 suitsupääsu. Jah, suitsupääsuke on meie rahvuslind ja tekib küsimus, et milleks talle siis veel eraldi peaks nagu tähelepanu pöörama, aga paraku on vist edasi meie moodne elulaad, mis ei ole enam nii-öelda talulautade keskne ja, ja maal on toimunud mitmed muud ümberkorraldused argielus, et pääsukesed seal ei ole enam sellist pesitsemisvõimalust tema pesitsusvõimalusega kipuvad kahanema ja ja sellepärast oli mõistlik tema nii-öelda ka levikut ja seisundit Eestis toona uurida, et aasta oli 63963 taevas küll, sellest saab varsti juba väga palju aega mööda, kui siis linnukaitsele nõukogu kinnitas, see oli rahvusvaheline linnukaitsenõukogu, kes siis kinnitas suitsupääsukese Eesti rahvuslikuks linnuks ja sellest saadik on ta siis olnud meie nii-öelda väga armastatud kaaslane, aga samuti ka linnukaitset propageeritud siis läbi suitsu, pääsukese ja pääsukene on igas mõttes äraütlemata positiivne tegelane lindudega seotud pärimuses. Tema on see, kelle järgi innustatakse ilma, eks ole, kui pääsukesed lendavad madalalt, siis tõenäoliselt tuleb vihma, kui pääsukesed lendavad kõrgelt tuleb ilus päikseline ilm, teda on peetud kindlasti talu pereõnnelinnuks ja ka mina mäletan neid uskumusi, et kui keegi rajas endale kodu ja kui pääsukesed tegid tare räästa alla või kuskile pesa, kus pääsukestele meeldis, siis usuti, et kindlasti selles majas läheb nagu elu edasi ja pääsuke toob õnne, pääsukese sünnilugu, nagu rahvajuttudes ikka, on natukene selline kurvavõitu või, või traagiline rahvajutud räägivad sellest, et pääsuke on siis tekkinud sellest, et orjad, tüdrukud või vaeslast on perest halvasti koheldud, talle on antud väga vähe süüa, teile on antud pidanud tegema palju tööd, teda on pekstud, tema olen halvasti öeldud ja mõnikord on siis sedasi olnud, et lapsuke on ise muutunud, linnuks on kaasa kahmanud selle musta suurrätiku, mis tal on ümber olnud, pääsuke oma tiivad laiali sirutab, see natuke meenutab, nagu tal oleks rätik õlgadel. Sinus kujund, jah, ja teine on siis see, miks pääsukesel on, on nii-öelda siis lõhkise hännaga pintsak või miks tal on siis nii-öelda harkis saba? Võõrasema ansis püüdnud veel seda tüdrukut nagu tagasi hoida, et ta on haaranud tal nii-öelda seelikusabast rebenenud või ka mõnedes juttudes on siis koguni perenaine või siis see kuri võõrasema visanud talle midagi järgi ja see on siis selle seeliku puruks tõmmanud. Aga kuidas pääsukesele kurgu alla see punane laik tekkis, selle kohta on samuti rahvajuttudes oma seletused ja üks seletus räägib siis seda, et varasema või perenaine vihastas nii, et viskas talle veel vere käkiga ka järele ja see tabas teda siis sinna kurgu alla. Et kõik pääsukese välimus on rahvajuttudes ära seletatud ja, ja sellepärast, et tal on punane kurgualune, siis on öeldud ka, et ta on punase kaelarätikuga tüdruk. Noh, nõukogude teadupoolest põhjendati, miks suitsupääsuke väga lihtsalt või, või, või eriliste probleemideta rahvuslinnuks kinnitati, oligi see, et ta nägi välja nagu noor pioneer, eks ole. Raadik oli kenasti, mõned muistendid jälle räägivad sellest, et pääsuke on siis tekkinud pulmarahvast ka niisuguseid muistendeid meie rahvapärimuses palju, kus siis külanõid või kurja silmaga inimene vaatab, et mingil põhjusel pruut talle või peigmees või pruut, see on talle paha, midagi teinud või solvanud või käitunud üleolevalt või halvasti ja ta on siis nõidunud selle pruutpaari ja pulmarahvaga siis lindudeks või mõneks omaks. Ja muidugi käib pääsukese kohta ju väga palju mõistatusi, ma usun, et vist kõik koolilapsed, vähemalt vanema põlve koolilapsed oskavad vastata niisugusele küsimusele, et ora ees käärid taga kera keskel, et kõik teavad kindlasti pääsuke ja miks ta siis suitsupääsuke on, noh, sellega on ka seotud palju selliseid lustakaid lugusid. Ma mäletan, kui ma siin Eesti kultuurilugu õpetasin Tallinna Ülikoolis mitte-eestlastele, siis suitsupääsuke tegi eriti nalja meie venekeelsetele inimestele, et kuidas siis niimoodi, eks ole, et meil on letis suitsujuust ja suitsuvorst ja nüüd on siis äkki suitsupääsuke ka. Et siis tuli selle abil natukene seletada grammatikat ja sellega võta siis jõuda selleni, et pääsukese elupaik on olnud just nimelt suitsutada korstnate hoones, kuhu ta on siis sinna talade alla palkide alla teinud, oma pesa on püüdnud seal putukaid ja kui tal autodes elanud, siis on usutud, et ta on toonud lambaõnne, aga ka teiste loomade õnne, et see on kindlasti väga hea märk ja nuusutud noh, pääsukese pihta ei ole võimalik tulistada, et kui keegi väga niisugune erakordselt julma südamega inimene või mõtlematu inimene püüab seda teha, et siis piss pääsukese suunas lahtile ja kui ta proovib seda teha, siis juhtub temaga midagi niisugust ka väga halba, et mingisugune traagiline õnnetus, et kas ta saab surma või jääb pimedaks või veel midagi niisugust koledat ja noh, ta on ka kristlikud pärimusse ennast kinnitanud, et teda on nimetatud ka Jeesuse linnukese jumala kanakeseks. Ja noh, kui me räägime Pääsukesest, siis jälle neid Eestis elab tõepoolest ka mitu liiki, aga siis pääsukene tähendab ikkagi eelkõige suitsupääsukest ja nad on kuidagi väga kollektiivsed, noh, ma ise olen ka suitsupääsukeste ka koos elanud ja ja sügise poole augustis, kui neil on juba pojad suhteliselt suured, pidevalt küsivad süüa ja siis need armsad vanemad niimoodi hoolikalt tassivad toituda, on ju ka hoolsuse ja, ja poegade armastuse võrdkuju, siis ma olen jälginud, kuidas nad kogunevad parve ja kui kusagil talu õuel nähakse kassi hiilimas, siis vaene kassiley läheb, saab ebakasti, et nad kogunevad parve hakkavad teda ikka kassi väga tõsiselt ründama, et mõnedki korrad olen jälginud, kuidas kass nagu vaene partisan püüab kusagilt niimoodi hoonete ääri-veeri pidi autode alla varjudes ühest kohast teise minna, sest noh, pääsukeste kogukond on veendunud, et selle kiskjakoht ei ole mitte õues, et see selline kollektiivsus ja kokkuhoidmine on ka kuidagi nagu hästi armas pääsukeste puhul ja eks nad meenutavad ka meile natukene sellist sügismuusikat, et kui pääsukesed hakkavad kogunema rottidele, siis me tunneme, et, et sügis on kätte jõudnud ja kindlasti me ootame. Pääsuke toob ju päeva soojad, kui ta kevadel tagasi tuleb, et me usume, et suvesoe on saabunud ja ilus aeg on käes. Nii et kõik need omadused tähendavad seda, et igati väärikas mitte ainult aasta lind olnud, vaid tervenisti meie oma rahvuslind. Aga kui meenutame, siis tänavune aasta lind on jäälind, imeilus oranžikaspunane, Sinise seljasulestikuga linnuke ja vastavalt valgusele võib see senine seljasulestik muutuda ka roheliseks ja teab, milleks veel see põhjamaine kalliskivi. Mismoodi see meid kõiki siis puudutab, et tänavune aasta lind on seesama jäälind. Ma olen ka selle peale mõelnud, et nii nagu me kalendri tähtpäevad keskenduvad ühele või teisele tegevusele või ühele või teisele omadusele või millelegi, mis meid puudutab, siis ma arvan, et nende haruldaste või vähem haruldaste lindude toel saavad inimesed ka keskkonnasõbralikku ja säästlikku eluviisi rohkem süvitsi sisse minna just nimelt ühe või teise linnukese või loomakese näite varal. Et vaadata, mida tegelikult või kuidas me peaksime loodust hoidma, mida me peaksime tegema. Et need väikesed sulelised ja karvased, kes meie ümber on ja keda me võib-olla päris hästi ei pea ega tunnegi, et kuidas neid paremini tundma õppida ja kuidas teha omalt poolt kõik selleks, et ka nendel oleks meie kõrvalruumi ja võib-olla minu jaoks on just väga tähenduslik see usundiline motiiv linnu juures, et on need väikesed sulelised ja väikesed karvased, kes võib-olla meid meie rasketel hetkedel, teinekord ilma meie endi teadmata tulevad lohutama, kes on meile toeks ja kes toovad meie päevadesse sära. Selline oli tänane saade jäälinnust ja teistest aasta lindudest. Stuudios olid Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni.