Sarjas Estonia teatri noori soliste kohtume täna, Rauno Elbiga. Olümpiamängud hakkavad lõppema ja mulle tundub, et teatritöö on just selline, mis ei lase eriti sporti vaadata. Olümpiamänge, sest hommikul kella 11-st hakkavad proovid siis, kui võistlused käivad õhtul tihti etendused, need olete olümpiamängudest kaugelt mööda te olete saanud vaadata, kes teil kaasa elada? Ei, ma ei ole olümpiamängudest üldse kaugelt mööda käinud. Ja ma olen saanud neid piisavalt vaadata, sellepärast et minul ei ole teatris nii palju tööd, et ma ei saaks neid vaadata. Olümpiamängude ajal, mul on ainult mõned meistrikursused teatris ja see on kõike. Aga kuidas ja milline on suhe spordiga ja sporti? Sporti on mul suhe Positiivne? Koolipõlves ma ise tegin ka niimoodi harrastuslikus korrast mängisin korvpalli ja suusatasin ja tegelesin seal jäähokiga natukene kooli juures ja aga, aga praegu praegu ei tegele praegu ma olen tugitoolisportlane, vaatan televiisorist, aga ometi noh, jää kõigepealt annab sellist reaalsust ja läbilöögivõimet ja sport üldse peab inimeses välja kujundama selle võistlusvaimu ja võitlusvaimu, eks ole, seda küll. Mulle tundub, et loodus on andnud teile ka korraliku füüsise head häälepaelad, kui me siin salvestasime, saate jaoks tulite ja ja sellest planeeritud ajast kasutasite veerand ära ja kõik olid lindis. Nii et on tunda, et hääleaparaat on korras või? No ma eriti kurta muidugi ei saa, ta on päris korras, aga eks vaiksed haigused käivad ikka kaasas, sest eriala juba on selline, et see aparaat on lihtsalt nii nõrk. Et iga külmetus ja kõik mõjub sellele. Ja kui me veel sporditeema juurde jääme, siis sport kasvatab ka sellist. Konkurentsis osalemist ja ka muusikas on sageli ju konkursid, kus siis noored interpreedid võistlevad ja see kasvatab, pead närvi. Teie oletegi oma noorusele vaatamata juba saanud mitmed esikohad küll koolide muusikakoolide võistlusel, aga ikkagi need on esikohad? Jah, on küll niimoodi. Ma olen nendel kolme kooli vahelisel konkursile saanud kaks esikohta. Ja kui nüüd aus olla, siis mulle. Mulle meeldib kõike teha, maksimaalse pingega, hästi esineda, ma ei taha nagu alla anda. Eks pärast on näha, mis sellest välja tuleb, aga siiamaani on õnneks hästi kõik välja tulnud. Nii et erilist närvi ole, kui lähete või sul on alati ära väga suur. Aga ma saan sellest kuidagi üle. Mida me kuulaksi valguseks, te laulsite sisse siin mõned ooperi asjad ja siis olid enamikus romansilooming. Ma arvan, et alguseks võiks kuulata Arnold Schönbergi oopus üks number üksa esimest laulu tank. Selle ta on kirjutanud 1800 89. aastal ja noh, see on vist mul on selline tunne, tema esimene esimene kokkupuude üldse soololauluga. Mis puutub konkreetselt seda Schönbergi siis noodid tõi, selle sopa sees on veel teine laul, see on natukene raskem kui isegi see laul, mida ma siin laulsin. Aga need noodid toimule, minu praegune kontsertmeister, repetiitor, kellega ma töötan, tema tõi need Hamburgist ja andis mulle proovida Elin Abdellingateni. Ja kuidas see oli esimene tunne, esimene tunne ei olnudki kõige hullem, sellepärast et veel Schönbergi tonaalne muusika, noole põle noorepõlve muusika esimesed ponnistused aga kavatseb jätkata seda joont, et natukene oleks ka midagi täiesti uut ja põnevamat kindlasti. Mis puutub veel sellisesse natukene moodsasse muusikasse, siis kui meil oli see Tiit Kuusiku lauluvõistlus siis seal ma laulsin ühte Eduard Tubina romansid rängi laul jääliustikul. Vaat see oli igavene raske lugu. See võiks umbes minna sinnasamasse kanti, kus Schönbergi tank ja ka Tiit Kuusiku nimelisel lauluvõistlusel saite preemia. Jah, ma sain seal preemia. Nii et kõik need konkursid ja sellised pingelist võistlus on teil siiani hästi läinud. Seda küll, jah, võib-olla oleks võinud isegi paremini minna, mis puutub sellesse kuusiku konkursil. Mul siin nüüd hinge halvasti, midagi suurt ei kripelda, aga kripeldab see, et mul oli just vahetult enne sõda õpetaja muutus. Peale selle, noh, see käib ikka nagu meie sportlaste, jälgige kaasas, ma olin vahetult enne seda haige jupp aega. Ja siis, kui oli näiteks selle konkursi teine voor. See nüüd läheb juba korraldajate kapsaaeda, ma isegi julgen selle välja ütelda. Kui oli selle konkursi teine pool, siis oli see jah, see kontsert oleks pikaleveninud, aga esinejatele seda ei teatatud. Ja kui mina olin valmis sisse minema panin juba endale soojaks teinud, üles kütma, ta öeldakse, et vaheaeg. Siis mul oleks selline tunne, nagu keegi oleks labidaga pähe pannud, kõik on siis samamoodi enne starti, kui täitis ojaks, jaga start, lükatakse edasi, teist korda häälestada, teist korda oli väga raske häälestada ja mul oli seal väga raske kava ka. Meil on õnneks sellest konkursist üks saade tehtud, nii et me saame arhiivilindilt kuulatud. Preemiafondi ümber jagades jõudis žürii sellisele otsusele, et 500 kroonise preemia saab Rauno elt. Rauno Elfon sündinud 1971 õpib Tallinna konservatooriumi teisel kursusel dotsent Perling järveti lauluklassis kontsertmeister Natalja truskina. Eduard Tubin dringi laul jääliustikul. Millal teil oli esimene kokkupuude muusika, minul esimene kokkupuude muusikaga? Ma arvan, et see oli lasteaias aga muusika juurde toiminud ema. See oli nimelt Tartus, ma olen Tartu poiss ja noh, lasteaed hakkas läbi saama ja poeg oli vaja kuskile kooli panna. Ja Tartus on selline keskkool seitsmes keskkool, mis on kergelt muusikakallakuga. Ja ema võttis mu käekõrvale ja viis sinna seitsmendasse keskkooli. Mind kui oli koolini jäänud veel õige vähe aega, sest seal olid sellised nagu noh järel järel, järel kursused, muusikaklassi taastumiseks ja seal oli hulk poisse, tüdrukuid ukse taga võib olla nii umbes kolm, neli 10.. Ja lõppkokkuvõtteks tuli välja, et võeti kaks tükki nendest välja, üks oli mina. Ja noh, võiks ütelda isegi, kes see teine oli, sest teine poiss oli ka kunagi Eestimaal väga kuulus. See oli Toomas Uibo. Ja meie saime kahekesi tookord selle järelkonkursiga sinna muusikaklassi. Ja sealt, ma arvan, sai kõik alguse. Ja see oli esimene konkurss, mis hästi läks. Keskkoolis olite tõesti, aga muusikaga tegelema juba ja keskkoolis ma tegelesin õige agaralt muusikaga, sellepärast et ma laulsin Tartu poistekooris siis meil oli selle poistekoori juures väikemeesansambel. Siis ma laulsin oma kooli, kuidas seda võib nimetada kergemuusikakooris. Siis ma mängisin kooli puhkpilliorkestris, mis pilli trompetit orkestris olin esimene Kornetta, aga need oskused on jäänud sinna, kus nad kunagi kunagi ammu olid ja nooruspõlves olev veel tegelenud ka natukene võistlustantsuga umbes aastat kaheksa. Tähendab, need alad annavad kõik, noh, võistlustantsuna pead rütmi, tunnete head kehahoidu, mis on hiljem laval ka väga vajalik, eks ole, ja samal ajal pillimäng see annab oskuse kuulata. Pille seda ansamblitunnetust ja seda küll, jah, muidugi ma ütlen kohe, et see minu pillimäng, see oli selline täpselt nagu ta oli, seal midagi hiilgavat ei olnud, kui ma tulin siia konservatooriumisse, siis ma võtsingi oma pasunaga, kaasaja ma mõtlesin, et ma hakkan natukene ka pasunamänguga tegelema, puhun oma lõbuks, aga kui ma kuulsin, et kuidas siin tegelikult seda pilli mängitakse siis ma panin selle nurka, sealse pill seisab mul kahjuks siiamaani. No tore on see, et ei pannud oma häält nurka, sest kui te konservatooriumi eksamitele tulite ehmatasite kalgule, kui teised, hakkasid aariad esitama ka teil oli lihtsalt ma ei tea, valgete mida te laulsite ahhaa see konservatooriumisse tulek oli minu jaoks üldse natukene naljakas on. Kui kool oli läbi saanud, siis keskkool oli läbi saanud, siis mul oli üks klassivend, kes väga suure häälega hõiskas Tallinnasse konservatooriumisse laulu ettevalmistusosakonda, minul ei olnud sellest absoluutselt mingit aimu ka, mis on. Minul oli ainuke asi, et ma peaksin minema sinna kurikuulsasse Nõukogude armeesse, sest noh, aastakäik oleks veel läinud sinna ja siis ma oleks seal, aga võib-olla ma ei tea, kes kui palju oleks sellega kaotanud midagi kindlasti. Ja aga, ja nii ma otsustasin ja ma tõin oma paberit siia sisse, teadmata üldse, kuhu ma tõin, mis asi see on ja kui need eksamid kätte jõudsid, siis mul need dokumendid olid sellises korras. Et ma võisin siia tulla, aga mul ei olnud mingisuguseid laule niimoodi ette valmistatud. Ma tean, kuidas siia tullakse, et siin valmistatakse, juba tehakse eelnevad tööd, käiakse õpetajate juures ja ma nüüd olen tagantjärgi näinud seda. Minul oli üks Raimond Valgre väikelaulik ja sealt võtsin kaks laulu. Üks Saaremaa valss ja teine oli hall sõdurisinel, aga vähemalt nii palju teadsin, et neid laule oli kunagi Georg Ots, laulad. Ja arvasin, et need kas meeldivad ka sellele žüriile, kes seal koolis istuvad ja tuleb välja, et need meeldisid neile. Nii palju. Ma tahan veel ütelda, et mul ei olnud absoluutselt mingisugust aimu sellest, millist häält mina teen, sest ma olin kooris, laulad kogu aeg seal, seal ei saa ju ennast niimoodi täispingega kunagi rakendada, et ma hakkan kõvasti kõvasti laulma. Ja siis ma ehmatasin esimest korda ära, kui me tegime kontsertmeistriga väikest, proovisin konservatooriumis, et oi oi, oi vaat seal kõva hääl oli küll kõva. Aga jah, see oli ka kõika ju see meeldis nendele õppejõududele ja nad mind võtsid ka siia kooli sisse, vähemalt Nõukogude armeele tegite seda küll üks null. Teele mitmed õppejõud olnud? Jah, mul on olnud konservatooriumis kaks õppejõudu. Esimene oli Toomas Mürk. Temaga oli üldse see lugu niimoodi, et tema sattus ka siia konservatooriumisse puhtjuhuslikult algul määratud Teo Maiste lauluklassi. Aga kuna maistel oli olnud mingisugused töökohustused, oli see vist Soomes? Jah. Siis ta oli otsinud üles oma õpilase Toomas mürgi ja nyyd tuli Toomas tuli tegelema Teo Maiste õpilastega. Meid oli tookord neli tükki, mina olin siis kõige noorem. Seal oli kolm poissi veel. Ta tegeles meiega kõva kuu aega ja siis tuli Teo Maiste tagasi. Siis ma ei teadnud, mis minust saab, kes minust saab ja tuli, kateedri juhataja Ivo Kuusk ütles, et ahaa, Rauno, sinu õpetajaks ja Toomas Mürk niimoodi katseliselt, et vaatame, mis mees ta on. Ja me tegime temaga väga tõsist tööd ja. Ma arvan, et jah, väga hästi läks temaga ja ta oli mul kaks aastat ja natukene peale siis ta läks ära välismaale. Ja siis ta pani mind. Võiks ütelda, et tema pani mind, sest see oli ta moodustada, panin termin kärveti juurde. Kui ma hakkasin Ervin kärbetega tööd tegema, siis ma olin juba ka otsapidi sattunud siia Estonia teatris, see on, mul oli väga-väga tihe programm Estonia teatri poolt ette antud, nii et mul selle kooli jaoks ei jäänud kahjuks suurt aega, nii et ma järgin kärvetiga, ma ei olegi veel lõplikult aru saanud kuidas tema töötamine, käive Toomas mürgist, ma sain aru ja mul on kahju sellest, et meile toomas mürgiga töö pooleli. Aga järven, kärvetan ikka praegu te õpetajaks edasi? Jah, ta on edasi praegu küll. Ja kui aus olla, siis ma olen praegu üldse akadeemilisel puhkusel koolist. Ja ma praegu sealt ei ole tunde võtada. Teatris ikka näete? Kahjuks ei ole kohanud. Aga et õppimine pole mööda külgi maha läinud ja et te olete paga nüüd ooperimuusikat nuusutanud, noh, rääkimata sellest, et olete Estonia laval juba esinenud, aga kuuleksime järgnevalt nüüd ehatähelaulu vaagnale ooperis, tantsu. Saatesarja Estonia teatri noored solistid, sponsor on heliplaadikauplus, heli. Teil oli Estonia teatris debüütrolliks maksumaksja Verdi ooperist kuningas üheks ööks päevaks. Komin ooperi võib eksida. Kas sellega on neid, võib öelda, et lapsepõlv on möödas käes tõsine aeg? Jah, võib küll öelda see roll ise, et oli minu esimene roll ja ma ütlen selle rolli peale niimoodi. Et kui ma praegu vaatan, siis ma endale seda rolli laulda ei võtaks. See oli ikka väga raske. Tõesti raske roll oli just vokaalses mõttes võib-olla nii mängulises mõttes ja seal noh see ooperis ei ole vast kõige hullem, aga rahalises mõttes ja ma pidin selle suhteliselt kiiresti omandama ka sellepärast, et. Need solistid, kes selles ooperis laulsid, nemad hakkasid vist seda kevadel õppima. Ja mina tulin teatrisse, see oli siis 92. aasta sügisel, kui Aarne Mikk kutsus mind teatrisse. Siis oli no oktoobrikuus, nii et isegi seda tööaastat oli vist juba umbes poolteist kuud kaks kuud käinud ja siis ma õppisin seal ooperi kiiresti-kiiresti ära ja lasti mind isegi lavale. Ma olen selle üle õnnelik, et mõni sain. Tegemist on koomilise ooperiga, kuidas teie vahekorrad on nalja ja huumoriga küll mulle meeldib nalja teha. Ma suhtun sellesse hästi, nii et vaevalt, et siis oskate sulada kiiresti uude seltskonda ja kollektiiv või läheb aega, enne kui? Oi, ma kartsin kõvasti seda Estonia, Estonia kõlareid, mul ei olnud absoluutselt sellest aimage, sest eks selle üldse tead teatrite kohta ja mis seal kulisside taga toimub, selle kohta räägitakse õudusjutte. Aga noh, siiamaani midagi katastroofilist kuskil juhtunud salaja. Ma loodan, et mu sulasin sellesse kollektiivi äsja teisaldamist. Tore, et tänapäeva noortel ei ole selliste iidoli kummardamist võib-olla kui omal ajal olid praegune noor on nagu rohkem iseseisev tänu sellele, et elu on kuidagi avaramaks ja, ja mitmekesisemaks läinud, et peab olema enese, seda läbilöögivõimet. Jah, seda peab kindlasti olema. Ja ma loodan, et et mul vast õnnestub ka ennast kunagi kuskilt läbi lüüa. Ma vaatan, et te olete juba abielus, kuidas noor inimene suudab praegu hakkama saada, kuidas üldse noor pere Eesti vabariigi tingimustes praegu hakkama saab? Jah, ma olen abielus, ma olen juba varsti aasta aega abielus. Aga ma arvan, et minul see asi ei ole kõige hullem. Sellepärast et meil veel peenikest peret ei ole tulemas, kui nii öelda võib. Tuleme kuidagi ots otsaga kokku. Elame ühiselamus, seal ei ole kõrgeid üüra, seal on väike oma toakene, sellest natukene peab maksma, soe vesi on olemas, süüa saab teha nii, et ma olen rahul sellega. Aga kui nüüd oleks vaja osta kas toidulaud või diivan või samas on müügil mingi head CD või, või uus ütleme grammofoniaparaat, kumba teostaks? Mis siin salata, ma ei ostaks neist mitte midagi, sellepärast et ma ei suuda seda osta. Aga ometi on teil heliplaati või kassetti, kodus on olemas, jah, mul on selline väike kassetimängija aparaat olemas küll. Sellepärast ma kuulan, mul ei ole isegi grammofoni. Sest et see oleks pidanud võib-olla esimene asi olema, mis peaks olema. Midagi pole teha, meie elu on selline. Raha läheb põhiliselt ikka söögipäraks ja suurem osa välja ka, millega abikaasa tegeleb, olnud ka laulja. Abikaasa ei ole laulja, abikaasa, hakkab sellel aastal Eesti muusikaakadeemiat lõpetama. Kooli muusikakateedris. Noh, siis on tal ikkagi, ma usun, klaverimäng ka niimoodi klaverit asendada, näputase on tasemel, nii et saad kodus ka harjutada ja ma olen isegi pidanud temale laulma. Ja ma olen laulnud ka ja kunagi noorest põlvest me tegime, see oli Tartu poistekoori vist 30. aasta juubelikontsert, siis ma tegin Tartu Ülikooli aulas ja ajaloo muuseumis väikse kontserdi, kus tema mind saatis. Ja sealt jalga, see. See vist algas natuke varem, seda ma ei tea isegi, kuidas seal. Teel ausalt, siis ega Suumanit meeli veel? Jah, ma laulsin. Seitse laulu Schumanni disteraliibest, poeedi armastusest selles tsüklis on kokku 16 laulu Ma laulsin esimesed seitse. Ain. Allen. On eesli hääl, tariinelik laegi neli. Aine A. Meie saatesarja esimene külaline oli Meeli Kallastu ja teie olete kosmeediga saanud meie kultuurifondi stipendium, mida sa ei kujuta ette, kui suur see raha on, millal see kulutatud on või millele peab kuluma. Jah, ma olen meeliga saanud kaks aastat seda stipendiumit. Kui suur see on? Rahast ei räägita, ütleme, aasta ei räägita ja ma ütlen, et see väga suur ei ole. Ta ei peagi suur olema. Ega siis, kes me oleme, et meile tuleb anda kõik rahad mitte keegi. Me oleme õnnelikud, et me oleme sellel rahal, see on saanud niimoodi. See on uute rollide õppimiseks omandamiseks Estonia teatris, nii et selle töö jaoks läheb see raha. See ei ole niisama. No praegu on tore, et maailm on noorte ees lahti ja paljud meiegi muusikat on seotud ju tööga või õppimistega mujal on teil ka mõttes kunagi Minnataks tudeerima kaugemale? Ja kindlasti ma hea meelega juba oleks, võib-olla praegu kuskil õpiks, aga see jääb jälle teatud vahendite taha. See selleks. Meil on siin ka oma teatris ja üldse natukene vabariigis olla häid võimalusi. On käinud lauluõpetajaid näiteks nüüdsama, praegu. On teatris üks Itaalia proua proua kosti. Tema käest saab no nii väga vajaliku. Vajalik emotsioon hoone saab tema käest. Ta ei hakka jah, puht vokaalselt niimoodi midagi seal õpetama, et võtame selle, Sid nii ja see käib asja juurde, aga ta just süstib emotsionaalselt üles, temaga on väga põnev töötada. Ma olen väga rahul sellega, olen tema käest nüüd viis tundi juba saanud ja ma loodan, et ma saan vast veel ühe nädala. Ja see mööda külge kindlasti maha ei jookse ja see on väga vajalik. Seda oleks meile kõigile siin vaja. Sest mis siin salata, meie lauluõpetaja seal natukene jäänud aegade hämarusse maailmas tehakse natukene teisi asju. Saan ma õigesti aru? Teie jutust tuleb välja, see põhimõtete ei laula mitte häälega, vaid ka peaga. Kindlasti seal ei peagi nii suur olema, minul ei ole ka suure all, mõtlen seda ausalt, mul on selline pisikene pisikene hääl tegelikult. Aga ma püüan nendes lugudes õigeid värve õigeid nüansse otsida. Ma loodan, et varsti hakkab see tööga kunagi vilja kandma. Ma ei Allmaailma. No siis Ilme ainesi. OR liider. Ei see. On? Kui teeneid lõpetajate konservatooriumi ja on, siis ütleme alguseks valida, kas tartu teie sünnilinn ja lapsepõlvelinn või Estonia teater kummade valiti. Ma valin kindlasti Estonia teatri. Ma tahan niipalju ütelda, et need ei ole küll minu sõnad. Nathan, ühe minu kolleegid Taimo Toomast, Isalad. Tema ütles ühes intervjuus niimoodi, et iga õige eestlase kohta on Estonia teatris. Ja ka mina arvan seda. Aga selleks, et siin Estonia teatris väga ilusti laulda, oleks vaja viibida natukene eemal ütleme, aastat viis omandada nii palju, kui sealt sellest sealt läänest saab omandada ja siis tulla tagasi siia professionaalse laule puht professionaalse lauljana. Mis on järgmine aasta 900 milline on üldse tee salaunistus, mida tahaksite laulda minu salaunistus, kui ma ütlesin ühes intervjuus oli üldse kõige esimene intervjuu, mis minult võeti Rahva Häälele. Et minu unistuseks on kunagi Figaro intervjueerija võttis, pani pealkirjaks unistus ainult uljas Figaro vist väga vale häälega, on teil seda head meeleolu? Jah, ma loodan. Ja mis siin salata ei läinudki palju aega mööda, kui tuldi pakkuma ka mulle jah, just sedasama küljest vigarat. Ma natukene tunnen, et ma veel olen natukene liiga noor Maida kompromisside peale minna ja ma tahan kunagisele Figaro kindlasti ära laulda ja hästi laulda ära ilma mingisuguse hinnaalanduse ette, sellepärast Figaro kavatiin näiteks seal on partiis on mitu varianti võimalik, kuidas laulda, ma tahaks võtta ikka seda raskemat varianti, nii kuidas ta on kunagi maailmas kuulsaks laudad, nii, tahan seda kamina laulda. No ma usun, et see jääb kunagi ka meie raadioarhiivi ja fonoteeki. Aga me oleme kuulanud teie häält ja teie laulmist, keda teie kuuldanud kuulati meelsasti, kes on teie lemmikud, ma mõtlen nii kergeks kui ka tõsisemas muusikas. Tõsisemas muusikas, mis neid lauljatest ma kõigepealt muidugi ma kuulan ja seda on, ma arvan, piisavalt palju mängitud ja mängitakse edasi. On kolm suurt tenorit, José Carreras, Placido Domingo, Luciano Pavarotti. Neid ma olen kuulanud ja nende erinevaid lindistusi mul on, mul on seal isegi noh, niimoodi iga mehe, iga mäe saab ühte lugu ja seal on kõik erinevad variandid. Muidugi meeldib mulle väga selline variant Sevilla habemeajast, kus Luitši halva laulab, alma viivad. Minu meelest on, see on midagi sellist, mida enam ületada ei saa. Meeldib väga, kuidas Twitter sisser, disko laulab saksa kammermuusikat, kuidas Olav beer laulab saksa kammermuusikat? Aga kergemast muusikast, kuna te nooruses alati selle-ga tegelenud kehanustanud muusika kergemast muusikast noh. Ma ei ütle ära muusikali muusikat, seda võib kuulata ja tänapäeva moodsamaid oopereid. Näiteks kas Andrew Lloyd Weberi moodne looming. Ja ka pärast seda inimest sai stoori sellest. Väga kena. Aitäh, et saite aega meie saatesse tulla ja mis soovida, head vastupidamist ja edu, aitäh teile. Kuldaustri. Sest nii on tõve Rool. Saatesarja Estonia teatri noored solistid, sponsor on heliplaadikauplus, heli.