Saatesarja Estonia teatri noored solistid, sponsor on heliplaadikauplus, heli. Kuuldu oli Mimiaaria putšini ooperist poeem laulis Pille Lill tänases saates me kuulame veelgi katkendeid sellest ooperist, samuti noppeid Pille Lille kontserdilt möödunud aasta lõpus Estonia teatri talveaias. Lauljatar täiendab end praegu Londonis. Georg Otsa nimelise muusikapäevade ajal oli aga Pille Lill taas kodus Tallinnas ning järgnev põgus jutuajamine toimuski Estonia teatri kohvikus. On tore taas kodus olla. Aga esimene äraminek Londonisse oli see väga võõrastav ja, ja selline hirmutekitav ühele eesti neiule. Jah, ma ei, ma ei oska öelda, ma olin ju kaks aastat Helsingis elanud, Helsingis on ka siiski küllalt suur linn, nii et. Nii et ma ei tundnud seda. Et ma oleksin kartnud sinna minna, seda ei olnud. Aga linn iseenesest muidugi, tal on väga raske elada. See ülerahvastatus on niivõrd suur sellega ilmselt nüüd tõesti üks eesti tüdruk või üldse Eesti inimene nagu ei suuda harjuda. Sest meil on ikka need mastaabid nii väikesed ja sõidan kooliiga, hommiku saab peaaegu poolteist tundi tagasi sama maa ja see kõik väsitab ja see on seal niisugune harjumatu, millega sa sõitunant, metroo, vaibusid, rongid bussiga saaksin natukene kiiremini, aga see buss loksub kohutavalt kava ja selle tõttu ma lähen ja jalgsi 20 minutit siis rongiga metrooga. Ameerikas öeldakse ja ei soovitata öist metrood kasutada, kuidas londonlased? Mina Niina üldse väljas ei käi, sellepärast? Teater lõppeb, teine kellele? Ja aga ei, siis on uus, mina üldiselt ei usu niisugust seal, ma arvan, et kui see asi tuleb, siis ta tuleb niikuinii, et ega ma ei karda, et usud, et jumal hoiatuid, võtle. Õppimine seal nüüd enesest kujutab, rääkinud lähemalt, on see nüüd erinev võrreldes selle tööga, mis siin Eestis teha või Helsingis. Mida te nüüd eneses saatega vähemalt Ta jahmatas. Seal on, mida ma kõige rohkem tähendab, hind on selles koolis ja mina ilmselt üldse hinnatakse kills kooli juures. On Meie õppejõudude tase. Sest Gils kuulub kuulub maailma 10 muusikakõrgkooli hulka, mida nagu hinnatakse ja loetakse väga tugevateks. Tõesti pean ütlema, et see nii on, sellest õppejõudude tase on maailmatase. Meid õpetavad Kõutsid siis, kes on töötanud Metropolitan ooplasgound Kaarneslas skaalas see kõik muidugi naerab selle taseme ja, ja, ja see on nüüd see, mida seal siis ahmid. Kui teie päevane programm. Hommikul ma lähen õhtul, jah, kell üheksa tulen, tähendab, see on, see sõltub tegelikult sinust endast, mina leian, et ma olen sinna õppima läinud ja ja selle tõttu ma muidugi üritan võtta nii palju kui võimalik. Ega see taevane töö ei tähenda seda, et kogu aeg on õppejõud kõrvale, seal saab palju ka iseseisvalt teha ja kuulata, või on ikka nii noh, klaverikvartaliga ja õppejõuga ei ole, ei õppejõud üks kord nädalas ja ja noh, pianist on pianistid on seal nagu meil kasutame neid, kes on koolis ka õppijad aspirantuuris, nii et me nagu töötame nendega kooskõlas ja ja noh, see on siis nii palju, me saame koos töötada, kui palju lihtsalt aega on kummalgi aga loengud on ja kuskil kuskil viis-kuus tundi päevas on loenguid ja loengud on kõik praktilised, tähendab, kõik on itaalia, saksa, prantsuse muusika väga põnev koole. Pluss veel kindlasti tohutul hulgal seda arhiivi ja fono ja materjali, nii et videot, teek ja plaadid ja kassetid, need on igal pool saada. Muidugi Inglismaal näiteks vaesem Sibeliuse Akadeemia võimalused on palju-palju suuremad. Aga jah, vot seal on jälle see, et see kultuur on sul sealsamas kõrval kõik, mida Helsingis ootasite aasta jooksul tuli sinna võib-olla paar-kolm niisugust maailma nime, aga seal on pidevalt maailmanimed ja. Aga teine probleem on, sest selleks on vaja raha. Aga jah, üliõpilastena siiski on võimalus, üliõpilasena on mul võimalus saada ka mõnedele kohtadele natuke odavamalt. Ja neid ma muidugi juba kasutanud. Cowen kaadeni viimasel rõdul olete käinud? Ei, allapoole muidugi ei saa kunagi, aga üldiselt tabamuseni selge küll, kuidas sinna allapoole, kas ta mitte küll kvartali vitsaga esimesele rõdule tuleb lihtsalt esimene vaatus vaadata sealt tuled redeli peal ja siis pärast vaheaega vaadata ära, tähendab kus on vabad kohad? Kes on praegu Londonis kõige populaarsemad ooperi nimodi lauljat. Praegu just jookseb seal. Domingo laulab seal praegu Othellot ja ja kes seal on pidevalt keegi, seal on peaaegu võimatu selle kultuuripildiga tegelikult kaasas käia, sest nii palju toimub kõike ümberringi ja etenduse publik, milline see välja näeb võrreldes ütleme, Tseesti Helsingiga. Oi, publik on väga tundlik, tähendab, see on nüüd küll, mis seal on, et kui ta midagi meeldib, siis seda public näitab ja ja see mulle tegelikult meeldib, see on mis tiivustab kindlasti lauljat. Aga publik on väga kirju seal all, partaris? Jah, kuna seal kohad maksavad 230 280 naela, see tuleb siis korrutada 20-ga, siis me saame kroonid. Aga no mina istun seal tuletõrjeredeli peal kahe ja poole naela eest, nii et me seal üleval koos minuga on muidugi kõik, eks vastus ja. Aga Allan jälle suurtes uhketes riietes, nii et selles mõttes on väga erinev. Oma suunatest ja mõjutajatest lauljadel on Pille Lill ühes ajaleheintervjuus rääkinud nii. Need on olnud üsna palju. Alates Pärnule laulmisõpetajast Liina Freibergist, konservatooriumi muusikapedagoogikakateedri hääleseadja õppejõust, ainukülvandist Artur Vahterist ning koorijuhtidest Ene Üleojast ja Ants söödist, kes andsid mulle esimesi tõukeid lauljana jõhutist lauljaks õppima. Kõige suuremat survet on mulle avaldanud oma õde praegu elatuda Londonis ja õpib dokumentaalfilmi operaatoriks režissööriks. Tema ja mu vanemate järjekindlal pealekäimisel ei visanud ma omal ajal kõrvale õpinguid laste muusikakoolis ega hiljem konservatooriumis. Kui ma vahepeal peale esmakordset konservatooriumi lõpetamist tütre haiguse tõttu loobusin muusikaõpetajaametist ja läksin lasteaeda majandusjuhatajaks, siis tuli Londonist kiri kirja järel ja see mõjus. Seadsin sammud laulukateedri poole. Pille lillel on nimelt kaks konservatooriumi lõpudiplomit üks muusikapedagoogika alal ja teine laulu erialal. Laumistan Pille Lill õppinud Rostislav Gurjevi klassis tund ja sai võetud ka Linda Saulilt. Sibeliuse akadeemias oli õpetajaks Miria klemi. Väga-väga tänada tänu kellele ma olen ka selle aasta. Nendeks on olnud siis Rahvuskultuuri fond, Viros ajad ja ja avatud Eesti. Ainult tänu neile sai teoks õppimine pluss. Krahvinna aaria siga kuulmast. Väga ammu alustasin ma veel. Üritan saada. See raha tuleb, ega te ometi laisa tuulittle model kombel ei käi lilli? Ei, noh, see peaaegu nii tegelikult on jah, seal tal on koristaja neljas kohas ja see annab muidugi ainult kahjuks nii palju raha, et ma saan osta ise oma raha eest kuukaardil. Aga jah, ma ei räägiks, ei ole midagi loomulikult, jah, ma olengi sellest aru saanud ja tegelikult see tähendab, selles ei olegi mitte midagi häbeneda. Ma olen väga õnnelik, et ma sinna sattusin ja et ma saan, nüüd olen üliõpilased, kõik töötavad kõrvalt, see, et meil siin üliõpilased käivad lihtsalt koolis ja kõrvalt ei tööta, see on tegelikult päris kummaline, kuidas niimoodi saadakse. Aga seal on ja tegelikult kõik, kes õpivad, nad teavad, et soni, investeeri string oma tulevikku ja seda ei võeta üldse. Kõik need laenud ja asjad ja need on normaalsed. See on loomulik elukäik, täpselt. Pluss veel need soodustada. Üliõpilastel on, me teame, et suvel on see nõndanimetatud euro kaardmiseni väga populaarne inimene saab ringi ja noorel inimesel on majas ja, ja loomulikult ja ei ole ka seda. Aga mina ei ole, sest see võtab ikkagi raha. Et suvi tooteid Eestisse tagasi ja ma tulen tagasi. Nüüd me tahame ikka natuke räägin ka sellest, miks ja tänu kellele teist lauljat sai üldse meenutame lapsepõlve. Ma ei tea miks minust sai laulja. Ta mul siin kuskil sees oli, aga aga jah, laulja Teele, ma sattusin ikka tegelikult juhuslikult muusikaga muidugi hakkasin tegelema, kui ma olin kaheksaaastane, siis ma läksin laste muusikakooli ja ja sealt siis edasi konsi ja ja niimoodi ma olin muidugi muusika sees pidevalt ja. Aga laulmine tuli ja kogemata. Ja ma olen väga õnnelik, ta tuli, ma arvan, et seal see pidi tulema. Lihtsalt, kui ma esimest korda läksin kontsi, oleksin läinud laulmist, ma ilmselt ei oleks olnud üldse küps veel, et sellega tegeleda. Aga õnneks sattus ja minu oma alustasime 26 aastane. Ja siis ma sain üldse esimese hääleseade tunni. Aga ma arvan, et see oli päris paras aeg. Ma. Mõtlemine oli siiski natukene teisem kui 18 aastat, sest ütleme, et ei tallitanudega talitamist ka nüüd väga uisapäisa. Lihtsalt jah, mõtlen, eks üritan vähemalt Londonis õppinud ju tegelikult kammerlaulu. Kaks aastat olen õppinud ooperiga, tegelen hoopis vähem, aga aga ma leian, et ooper on siiski üks niisugune saal, mis on võib-olla siukesest muusika tegemisest laule jaoks kõige täiuslikum. Ja ma olen alati tahtnud saada, aga ütleme näitlejana rohkem õppimisvõimalusi, sest praegu siin, kui ma õppisin, siis ma olin täiesti veendunud, et ma lähen ka lavakunstikateedrisse. Vähemalt vabakuulajana, kui lubatakse ja aga seal seda võimalust ei ole. Samas muidugi ma olen töötanud seal nüüd kahe väga tugeva lavastajaga, üks nendest kahjuks suri. Libi oli tema nimi, kes tõesti oli vapustav minu jaoks, kes aitas mul avada end. Praegu töötan Karol Ainkooniga, kes on samuti väga huvitava mõttemaailmaga ja niisugune põnev lavastaja. Ega ma seda lavakunstikateedri võtet ei ole maha jätnud, ma arvan, et kui ma tagasi tulen, siis ma tahaksin kindlasti seda tööd hakata kõrvalt jälgima. See poolus on ikkagi avastamata oopertuma prohk, ooper, nemad rohkem ja. Meil ei ole väga palju salvestusi, kus te olete kaasa teinud, ei ole ka jõudnud, olete puhul on see kõige suurem töö, aga millist heliloojatel kõige enam meeldivad, mida te tahaks laulda tulevikuplaanis. No mõnele kogu aeg algusest peale, tegelikult nagu ma hakkasin ooperilaulmisega tegelema. Mulle siiski hinge lähedal olnud Putšiini ja Verdi, need on ooperis, mida ma aeg-ajalt pidevalt kuulan. Ja ei ole ma kahjuks enda jaoks Velleeriv Mozartit, kuid ma usun Kuid ma tunnen nagu, et niisugused dramaatilisemalt lähenemised muusikale ja karakterile on mulle rohkem lähedasemad seetõttu ja ikka Mikuma õpin oopereid või aken niimoodi millegile mõtlema, siis ma ikkagi lähtun putšeeniste Verdist. Ja praegu ma õpin siin ka iseseisvalt, ma nagu pidevalt tegelen ja õpin mingit mingit ooperit kõrvalt ja praegusel momendil ma töötanud Ravjaataja ja pater flaiga. Aga vot just nüüd alustasin man, olles hooga Putšiini jaama, mis läks, Atlanev ooper, laulja areneb terve elu, aga ma, ma tean, mida ma teen. Ja mul ei ole nagu vaja enam seda oma pilli otsida. Aga ma vaatasin siin, ma tegin seda konkursi just praegu kus ma pääsesin veel teise vooru, kuid sealt edasi ei pääsenud. Ja läksime alt siis ühesõnaga just nimelt valikuga, sest kuna mu õpetaja arvas, et ma võiksin laulda ikkagi Mozart, kuna ma tehniliselt valdan seda. Aga maailmas valdab iga laulja tehnikat, see on meil siin praegu on lihtsalt probleemid sellega. Aga kes ikka juba tulevad konkursitele, nendel on olemas tehnika ja, ja pärast konkursi ma sain aru, et valik oli vale selle tõttu, et millega mina hakkaksin näiteks võitma, on just nimelt oma emotsiooni ja sellega, mida ma Mozarti puhul kahjuks ei saa kasutada. Tunded eelkõige. Vist küll. Olete te öine või päevane inimene? Kas käivitute kiiresti? Teavitan jah, aga tegelikult tahan hommikuti magada ja õhtul rohkem kauem üleval mõelda ja lugeda. Õhtul panete mõne plaadi CD või kasseti peale, kes on teie lemmikud, keda te kuulaksite pidevalt Ma kuulan kallast, marja kallas on mu lemmik ja pole veel siiani ja tema kõrvale nagu kedagi enda muusikalise maitse järgi suutnud panna ega asendada ta nüüd niivõrd täiuslik köitama muusikaline mõtlemine ja fraseerimine, see. On lihtsalt eriliselt professionaalne. Mul on õnneks ka tema videokassetid temast mõlemad ja selle tõttu on päris põnev jälgida tema arengut. Aga hea meelega ma kuulan Mirella freenit. Mustad lauljad nendega on väga raske, sest nad on nii head, on ikka teistest ülejäänud, sest sinu oma nüüd ma mõtlen. Ja keda ma veel mainiksin? Lendil Price, mulle meeldib teateid rollides. Partiid meelde jäävad pead, palju tuupima ei pea. Mul lihtsalt päris hea kuulmismälu, ma arvan, ma ei ole kunagi mõelnud. Aga ma usun, et mul see on. Nägemismälu mul erilist ei ole. Kui paljus. Teis on perenaist, kellele meeldib ta peale laulmise köögis toimetada, kui palju sa olete inglise köögisaladustega tuttavaks saanud? Suur õnn on see, et Inglismaal tõesti, mis on odavam kõik juurvili puuvili? Selle peal ma põhiliselt elan. Ja üritan ma pidevalt mineeristile taimetoitlusele tunnetan, et, et ega see liha midagi head ei tee. Taime täitlusega on tegelikult ju realt lihtne. Mina teen mulle lemmiksupp on, on lihtsalt puhtalt paned sinna ükstaskõik, mida paned vee keema ja sibulad no alguses sisse keema ja siis ma panen selle kapsaste-kartulite porgandite peeti ja kaalikat ja kõik, mis mu käes on väga asub. Nii et hommikuti seda kuulsat inglise peekonit munaga? Ei, seda ma ei ole üldse ja teepaatides neist olete saanud võtta või kella viie teed, nõndanimetatud. Seal on Inglismaal teatavasti klassides, seal on kastisüsteem ja selles kastis, kuhu mina kuulun, selle tradid toonidele, noh, mina muidugi meie kuulub kuhugi, aga aga selles traditsioonis, nagu seda kellaviieteed ei ole. Aga me ikka vahest oleme sattunud ka sinna, nii et niisugune rohkem keep smiling pideval. Kui palju sul Londonis eestlase on, kas te omavahel kokku saate kunagi? Oh, see on omaette jutt, jah, sellepärast et sellel aastal on mind valitud nüüd Eesti Londoni Eesti Seltsi juhatusse ja aplaus. Loosid aga aga seal Neteistes ikka on kuskil, nii et nüüd ma organiseerisin emadepäeva peo, mis oli puhtalt minu peal aktus ja pärast seda siis niisugune meie pallilaadis pidu, seal ei ole üldse kunagi olnud seal ainult aktus ja pärast seda siis minnakse põhimõtteliselt laiali. Aga selle peoga jäädi väga rahule ja, ja ma tegin, tegime seal väikse üllatuse, seal on kaks eesti muusikat veel praegu õppimas ühes kolledžis. Saksofonimängija Lauri Sepp, jaa, jaa. Klarnetimängija Madis Kari ja nendega siis madis mängis küll seekord klaverit, siis me valmistasime etenduseks Valgre programmi neile üllatusena ja, ja ma arvan, et sellega jäädi väga rahule ja sellel peol oli kuskil 120 inimest. Need olid ikka kõik jah, kes sõjaväes sinna sattus, aga on ka väga palju noori. Sest ma saatsin eraldi nagu kutsed laiali nendele, keda ma teadsin, kes seal õpivad Oxfordis ja Cambridge'is. See on ikka läinud omal ajal läks ka iseseisvuse ajal eestlane Inglismaale, sest noh, need ülikoolid ilmselt tõmbad ja seal on praegu jah, kuskil paarkümmend üliõpilast. Jah, ma olen küll ja ta on väga-väga tore mees. Väga palju teeb seal ära praegu tööd, mida on muidugi Eestile väga vaja. Aspirantuuri mul lõpeb nüüd nii, et see kaks aastat Asprantuur on. Muidugi, ma tahan tagasi tulla, aga ma olen Londonis ju perega ja mees läks samamoodi seal õppima. Tema tahab muidugi oma diplomisel saada kiropraktikat ja kahtlemata väga huvitav eriala. Ja tema õpingud võtavad veel kolm aastat. Nii et see on teatud aeg, mis tuleb kuidagi vastu pidada. Kui Inglismaal on muidugi meie jaoks väga suur probleem, sest me ei saa seal tööluba. Seal on väga raske saada, ma ei uskunud, et see nii raske on, aga seal on raske saada töökoha. Ja keegi ei protesteeri, inimõigusi rikutakse ei kuulu Euroopa ühendusse. Euroopa ühendusele on kõik teed lahti. Aga Eesti ilmselt ei saa veel sinna niipea. Ja selle tõttu peab olema lihtsalt õnne. Aga mina usun, et õnn heal erialal üks määrav määrav tegur. Nii et meie mõistes seda nõndanimetatud haltuurat seal raske peaks. See on küll jah, aga muidugi seal tehakse, ta on ju nii meeletult suur, seal anud on ja, ja seal neid teid ikka leitakse, niiet. Ja ma ei ole lootust kaotanud, ma, ma ikkagi usun, aga samas ma planeerin ja järgmist aastat eelse järgnevaid aastaid rohkem ikkagi käia Eestis. Aga rahade taganud. Üks on kindel, et inglise keel on suus. On vist küll, jah, ma pean ütlema ühe toreda komplimendi, tähendab, et d kasutad absoluutselt mingiga meiki, kõik, mis teis on loomulik aga samal ajal inglise leedi erineb tunduvalt sellest. Välja kujunenud tavast Väimid. Ma olen seal kaks aastat nüüd olnud ja palju siis ma nüüd tean inglise traditsioone või tavasid, niipalju kui seal Loe. Ega sa seda täna veel ei näe, minu elu põhineb selles, et sa lähed tööle ja kojukoodid sõidavad Cadillaci. Metroosse. Eks siin ja nad ei, nad ei tule ligigi sinna, nii et ega ma nendega kokku suurt ei puutu, niipalju kui täiesti jää ooperipubliku hulgas, siis näed loomulikult televisioon, seal on väga põnev televisioon tõesti ikka täiesti väga kõrgel tasemel. Üldiseid saateid vaatajatele, ussid. Seal on niisugused põnevad puud, millede eesotsas on siis Eriti väljapaistvad kujud ja nad kutsuvad sinna sulgudesse siis igasuguseid kuulsuseid ja huvitavaid inimesi ja kusjuures alates saatejuht on ise ka küll siis tantsija, laulja, ta teeb igasuguseid põnevaid asju kaasa, kõigi nende kuulsuste ja, ja inimesed, keera, lähed sinna, kutsuvad need, need on need põnevad ja saated ja sealt on niisuguseid mõtteid tulnud, mida saaks siin teha, kui tagasi tulla, mis oleks? Ma arvan, väga-väga. Mõttekas, kas siis inglased seebioopereid ei vaatagi, need roosad, ilusad jõulud praegu ei ole need ei, aga nendel on kohalikud akaroneishanstrueetja ja meie Õnne 13 sõja ja, ja eestwen töös siis muuseas neil jooksebki Neibers, mis meil siin kaalidel naabreid ja inglise huumor on tõesti huvitav, kui sa saad, kui sa hakkad sellest nagu aru saama, Need on nii peenikene asi, et et jälgitakse huviga, milline on siis kõige toredam nali, mida toodeti Inglismaal kuulnud või ise läbi elanud. Peske nalja ma ei räägiks, aga iseendale oli külmulik suur nali, mis seal seotud lihtsalt ühe väikse tööotsaga, mida seal muidugi väga harva ette tuleb. Aga vajate siis nagu ühte eesti keelt rääkivat inimest. Tegin siis selle konkurssi ja tuli välja, et nad tahavad reklaami ja ma pidin siis reklaamima ühte inglise toodet, mille nimi oli ju Vello, jätkasin, tuleb televiisorist. Ja siis kus ma loen, et ostke Bellat, see on? Oh, ma enam ei mäleta seda, aga ma pidin oma häält muutma ja tegema seal 100 imet, et seal oleks ikka seksikam ja huvitavam ja aga lõpuks nad jäid minuga rahule ja ilmselt ma lähen Velnud reklaamima ühtle Bellat. Ja meil on aga mida. Vello Vello juuksevärv igal juhul, aga seda ma ei tea. Bella, aga võib-olla leiab, Ella on jõudnud juba Londonisse, miks ka mitte? Teid ootabki ees just juuksuritega tee värvima juuksed? Me just ennem rääkisime, mis ma nüüd teen, kas ma värvin. Aga käima ei värvi ja ei hakka nii vara ära rikkuma? Ikka loomulikult selle kõige. Võib-olla küll. Dramaatilise lüüriline sopran peavad olema puhtad. Ja see oleks siis niisugune väiksem toru oli muidugi väga meeldiv endale. See on siis ma alles ka. Te olete nüüd seotud selle meie uue projektiga Pärnu ooperiga? Sellesse ma usun, et Pärnus oleks võimalik teha ooperite, et seal see asi saaks kindlasti käima, ainult muidugi praegu on aeg on lihtsalt väga raske materjaalselt. Ja ma usun sellesse üritus mis nüüd ees on, seal tuule, nüüd tuleb, augustikuus on siis tuleb seesama Figaro pulm, mida me eelmine suvi esitasime, aga nüüd ta tuleb siis lavastusena Endla teatrilaval. Mina ise ei ole seal seda akustikat proovinud, aga ma tean, et seal on orkestriauk, mida saab lasta neljal tasandil, mida meil siin Estonias ei ole. Et selles mõttes ma usun, et see on päris päris tore ruum, kus kus teha ja Endla teater on niivõrd lahkelt andnud selle loa, et me saame seal seda teha. Ja lavastajaks on meil siis Elmo Nüganen mis kahtlemata on omaette sündmus ja mina ise isiklikult ootan väga temaga kohtumist. Ma. Ma ei ole draama lavastajaga tegelenud, töötanud jah, natukene küll, nõuandeid olen ma omal ajal saanud, Jüri Järvet teilt ja, ja olen väga-väga tänulik talle selle eest. Aga nüüd ma lihtsalt ära ja enam ei jõua, olen aru saanud, nende neli aastat olen nüüd väljas, et minu juured on muidugi seen ja nüüd ma tahan tulla siia aitäh ja head eestlasliku jonni inglise oludes. Teele käede. Saatesarja Estonia teatri noored solistid, sponsor on heliplaadikauplus, heli.