Meie sarisaate seekordne külaline on Mart Laur. Vaadates teefiguuri, mina pakuksin Teid hoopis sportlaseks, korvpallimängijaks boksiakse. Jah, ega sport on niisugune asi, et seda võib vaadata kõrvalt, aga, aga selleks peab olema kutsumust või endal südamest. Et seda teha ei ole üldse spordiga tegelevad, noh nii palju, kui sai omal ajal tehtud kah näiteks kuulitõukamist ja niisugust Kettaheitmist aga vaid see vist oli niimoodi, et hakkas kattuma ikka nende muusikakooliaegadega tola siis muusikakool oli ka laste muusikakool. Ja siis tuli teha ikkagi valik, et kas muusikakool või siis sporditreeningud. Mina kui korvpallitreener oleks teid oma gruppi võtnud, teil on ikka korralik pikkus. Olete kahe meetri meespeaaegu alati ja neli sentimeetrit puudu 200 meetrist. Ja nüüd kasvanud enam ka. Jah, tundub küll, et, et vist ei taha ta enam kasvada, alati on olnud probleem riietega. Ma pidin küsima, et kas te olete selle kauplus, mis ta nüüd on. Suur Tõll sugustel. Selle alaline klient. Või seda kauplust ma olen korra vist ainult külastanud, aga mäletan, et ostsin ka midagi. Nüüd praegusel ajal enam ei ole probleemi selle asjaga. Pikkuses siis lepime kokku, et enam ei kasva, aga teil on kasvuruumi muusikalises mõttes ja te olete külaline, sellepärast et tänavusest hooajast olete Estonia solistide nimekirjas. Tööraamat on juba teatris mul ammu selles mõttes, et on kooris on juba oma vist 12 aastat töötatud. Siis pisikesi soolojuppe on tehtud juba üksjagu juba, aga noh, kõik on niisugused nõnda öelda suitsud. Et niuksed korralikumaid asjunuga hakkasid korralikuma selles mõttes, et nagu pikemaid ja niuksed. Mahult suuremaid osi hakkas nagu hiljuti tulema alles Figaro pulm vist oli esimene jah, niuke suurem, kus oli partalo. See oli siis konservatooriumis meil. Diplomietendus. Kui me Kavokalisti juures räägime sellist meloodilisusest ja meloodia kujundamisest siis teil on võib-olla selles mõttes juba eelnev praktika olemas. Te olete õppinud klaverit, eks ole. Ja hiljem trombooni klaverit ka mitu aastat. Klaver oli, oli viis aastat, see oli laste muusikakool. No nagu ikka, vanemad olid musikaalsed ja siis sai ka mind pandud, tegelikult siis tol ajal ma ise hirmsasti tahtsin nagu klaverit mine õppida, aga miskipärast ei oskagi tagantjärgi öelda, et mis, mis siis tõmbasin taga seal klaverimängu juures. Aga võib-olla ta lihtsalt oli niukene algpilliga teiste juurde minnes kõikide muude muusikasuundade juurde. Ja ja sai seda jah, õpitud viis aastat. Ei lõpetanud küll ma ei oskagi öelda, kas kahjuks või õnneks. Sest vaevalt et mul oleks püsivust jätkunud ka nüüd seitse aastat, noh, tol ajal oli seitse aastat vist praegu on ka video. Et õppida nüüd lõpuni ja modi lõpetada filigraanse pianistina, aga siis nagu jäigi see pooleli selle tõttu, et et tekkisid ikka niuksed, poisi huvid olid ka rohkem, et kas mängida seal teistega väljas jalgpalli taguda või midagi muud. Lihtsalt tennisist taga ajada. Ja jäigi segune muusika jäi nagu jah, tahaplaanile teised huvid nagu hakkasid välja suruma, suruma seda. Siis ei, see asi nagu natuke pooleli. Aga kui nüüd mõtlete tagasi selle klaveri õpingune nagu te ise rääkisite, tahtsite mängida netis, teid ei olnud vaja sundida harjutama, ikka ema pidi natuke tagant torkima. No ikka tugev pool ikka, ma arvan, ma ikka tahtsin alguses jah, ikka ise, et eksamitel vahepeal või eksamid sisseastumisel minek oli siis noh, ema nagu vist ütles ka korra, et ei tea, kas nüüd viitsimegi minna täna või ei lähe või kuidas sa ise tunned ja malevat siis öelnud, et tingimata läheme, et ikka peab. Ei noh, ikka soov oli endale väga suur minna. No aga ega klaverimängijale ununenud Joo ise kulub ikka kindlasti ära ja ikka noh, niipalju, et endal oma partii soolopartii saadet moodi tonksid endale alla või isegi akorde seal mängida järjest reas noh, niipalju ikka tuleb, tuleb lihtsalt osata. Saab ikka osatud kah natukene. No ja teine pill, mis tuli trombooni Jah peale kaheksandat klassi tekkis mõte minna muusikakooli või muusikat õppima. Tähendab tekkiski sellepärast, et et kuna muusikat oli varem õpitud, tuli nagu see asi kõik meelde tekkis nagu mõte, et võiks ju minna siis muusikakooli. Ja sai nagu valitud trombooni eriala, kuna seal klaverit ma ei olnud tükk aega mänginud klaveriga vaevalt oleks nüüd midagi suutnud öelda. Ja saigi tehtud siis niimoodi, et jah, trombooni erialale mindud õppima. Kuna parasjagu juhtunud seal vist ühtegi kandidaati oleme ka siis oli nagu võeti mind nagu kah niimoodi, ma olin üsna roheline, ma tegelikult ei olnud ühtegi puhkpillivarem õppinud. Õpetajaks sai tunud Tõnu Soosarv kes mängib ERSO-s, mängib kolmandat trombooni. Mitu aastat trombooni. Tromboon oli neli aastat ikka ja ja hakkasin ikka päris aast käis peale, see oli ikka üsna nii vaevaline alguses. Ja kuskil alles päris lõpus, neljandal kursuse lõpus ma tundsin, et midagi nagu hakkab, hakkab nagu, ja ja isegi vist oli niimoodi olnud, et tagantjärele kuulsin, et kui oli lõpu ütleme lõppkontsert erialaline, siis vist isegi olevat mind. Tahetud ma tea, kas Erich Kõlar vist oli meil esimees ja eksamikomisjoni olevat vist isegi tahtnud, et ma oleksin tulnud Vanemuise orkestrisse mängima. Aga kuna mul olin juba seotut olin Estonia teatriga juba muusikakooliajast alates, siis ma oligi niisugune huvitav asi, et suunati mind, lõpetasin küll trombooniga, suunati mind tegelikult hoopis Estoniasse tulema, laulsin kooris. Ja samal ajal laulmist ei olnud veel nuustunudki selles mõttes õppimisena. Laulmine tuli minu ellu kah niimoodi üsna tegelikult puht materiaalsetelt kaalutlustel, sellepärast et otsa kooli ajal sai stipendiumi küll, aga ikkagi raha oli tarvis ja tahtsin Kamofoni osta niisugused asjad. Ja siis vaatasin, see tuli täitsa juhuslikult ajalehekuulutuse peale, vaatasin Estonia koori juurde, just hakkas tulema Boriss Kodonov välja. Moodustati abikoori. Ja siis mõtlesin, et kuna musikaalne nagu natukene olen ja häält kah nagu passis olema, et olen nagu varem kah natuke koorilaulu proovinud. Et lähen siis abi, kooriat lubatakse mingit raha ka maksta, et noh, vähemalt siis õhtuti saab natukene seal koorilaulu harrastada, et mis seal siis ikka. Ja sealt nagu sa vist hakkaski siis peale sõnniku tundamise koorilaul üldse on ja missugune see teatri kollektiiv üldse on ja ja hakkas see asi tasapisi meeldima, kõik, üha rohkem ja rohkem. No tundub, et te olete kogu aeg kaldunud tõsisema muusika poole peale, kuigi ta klaverit võib ka mängida kergemas paneelis jaga trombooni võib džässis kasutada, kuidas suhteliselt kergema muusikaga. Kerget muusikat, kuul on, aga jah, ise nagu ei ole eriti. Ei ole eriti seda viljelenud. Kui nüüd noh, võib olla öelda, et et kui sa sõjaväes käidud peale konservatooriumi esimest kursust kohustuslikus korras, siis sattusin õnneks niimoodi, et sattusin Vilniusse päris kohe südalinna. Sisevägede tolleaegsete sisevägede. Kuidas öelda bisniblaski ansamblisse? See niisugune? Tagantjärgi mõelda, täitsa tore koht oli, kus sai niimoodi, et kaks aastat veedetud. Ja siis seal sai esimest korda nagu mikrofoniga lauldud. Ja päris tore kogemus oli, seal oli niisugune pisikene improviseeritud ansambel, basskitarrisoolokitarr ja orel ja siis väike niisugune kaheteistliikmeline taustakoor ja siis solist laulis mikrofoniga, sai lauldud nii kooris kui, kui solistina, kuidas siis vahepeal vaja oli, isegi trombooni mängitada, vaatasin, et elu saab veel huvitavamaks teha ja siis oli kõrval ka puhkpilliorkester ja siis pakkusin ennast sinna ka, et kas on vaja mõnikord ja tuligi välja, et et mõnikord oleks isegi abijõudu vaja. Et sai orkestriga ka veel mõnes kohas niimoodi, kas siis telliti kuskile Maida Tolole kolhoosidesse või niuksed lõikuspeod ja siis käisime orkestriga seal mängimas ansambliga ka samamoodi. Nii et sai päris palju lennatud seal üks, kaks korda aastas niimoodi sügiseti ja kevadeti, kui sai üks kava jälle valmimiseks tunniajane kava oli kohustuslik niisugune. Siis sellega käisime ikka pikad maad maha, polegi nii palju reisinud kui tol ajal sõjaväeansambliga alates siis see leedu seal niuksed linnad, mis siis meie selle sõjaväeringkonna alla käisid ja Lätis samamoodi ja Eesti ja siis Kaliningradis ka veel sai käidud, et niisugune. Aga ütleme, et kui nüüd mõni tuntud džäss trombunnist mängib või, või meie Ants Nuut või German pikalevskiga ära ei pööra, kas tuleb vahel niisugune kurb igatsus ka hinged oleks ise mänginud? Kuidas nüüd öelda, kuulan päris huviga, kui, kui mängitavad Jahneks kemataka Revskiga, ma olen ise ka, on õnn olnud koos musitseerida muusikakoolis. Oli vahepeal niisugune asi meil nagu Aleksandr Rjabovi niisugune kerge muusika svingorkester, pisike või bänd moodustatud siis sinnamaani ka kutsutud mängima ja seal oli trombooni esimene tromboon oli kemata Karevskigis juhendasime trombooni. Noh, kuidas öelda kvarteti või, või, ja siis oli nagu, sain koos musitseerida. Teil tundub olevat selline flegmaatiline iseloom, et noh, need on raske üles ärritada, aga vist kui jälle üle säilitatakse, siis välja ta küll enesest ei lähe, aga siis tekib trots ja tahtmine teha midagi hästi. Jah ma olen mõelnud psühholoogiliselt, et peab inimene ennast ise kasvatama ja ja tööd tehes, et kui tekivad ikka mingid raskused või midagi, siis tuleb selle psühholoogilised lihtsalt üle olla ja kui on eriti raske, siis just püüda sellel samal momendil veel edasi teha. Selles samas näiteks omandad seal mingit laulu või mingit tunned, et raske, raske on. Aga just et psühholoogilised üle olla sellest, et mingisugune barjäär on ees, siis tundub, et isegi võib paremini minna. Nii et ikka üheksa korda mõtet ja 10. korral lõikate tuleb, tuleb seda teha, ei saa kohe hakata lõikama. Samas te olete teinud ja nagu öeldakse, topelteksamid konservatooriumi nii Tallinna kui ka Moskvas, mis Moskvasse tahtis. Moskvasse minek. Sai teoks ja selle tõttu, et, Et tol ajal tekkis kõigepealt see muret, tuli minna Vene kroonusse. No see oli üks suur põhjus, et ehk Moskva konservatooriumi tõttu oleks võimalik sellest vabastust saada või midagi selles mõttes, et esimene aasta, kui nüüd hakati võtma see oli 83, läksin mina, 82, vist hakati võtma poiss aga ülikoolidest ja kõrgkoolidest sõjaväkke. Ja siis tekkis ka minul see mineku oht. Muidugi ei olnud mingit tahtmist sinna minna, ikkagi tegeleta selle muusikaga ja ja räägiti igasugu hirmu õudusjutte nendest sõjavägede kohtadest. Ja siis mõtlesin, et kui oleks äkki niisugune mõte või lüke, et kui läheks äkki Moskva konservatooriumisse, see oli, ma ütlen, üks üks põhjus et äkki Moskva konservatoorium vabastab sõjaväest, et noh, ikkagi tolleaegse liidu pealinn, et äkki saab sellest, kui ikka seal juba sees oled, äkki siis saab vabaks sealt. Aga pärast tuli välja, et võib-olla isegi oleks pidanud isegi sealt minema, nii et kas oleks vabastanud, ei tea. Aga teine põhjus oli see, et tol ajal, kui siis Boriss kodunoffin oli, siis käis laulmas siin väga tugev ja ilusa häälega laulja Jevgeni Nester, enko. Kes avaldas mulle väga suurt muljet just oma vokaali vokaaliga ja oma käitumisega seguse Tagasihoidlikkus aga. Jaa, ja kui ma kuulsin ka, et on seal õpetaja õppejõud ja siis mul tekkis väga suur tahtmine, et kas äkki saaks isegi tema juurde minna õppima. Ja siin koduteatris sai räägitud mati Palmiga, kes mind aitas selles suhtes? Et noh, kuna nemad olid nähtavasti tuttavad ennem juba siis ta soovitas ja, ja tutvustas nagu meid omavahel Jevgeni investeeringuga, siis ma käisin tema juures ette laulmas. Et mis tema üldse sellest asjast arvab, et kas on ka mõtet üldse. Jaa. Jaa, antika niisugusi lootusi, et kahtlemata võiks tulla ikkagi proovima, kuna seal on ikkagi olemas ja niisugune suur hääl ja teine asi muidugi, mis kvaliteediga see on, aga, aga noh õppima tasub igal juhul tulla. Ja sai siis mindud, aga aga ma kuulsin ka niisugust asja, et Jevgeni, Eesti ränk on väga hõivatud, ma sõitudega välismaal ja, ja ta väga vähe viibib üldse, kodud kodulinnas ja kodumaa selles teatris, konservatooriumis Moskvas. Et võib-olla isegi ei ole väga hea, et õppida tema juures, kuna ta ise on väga palju ära. Ja siis Mati Palm nagu soovitas oma kunagist õpetajat Hugo Tiitsi Kes oli vist tol ajal kateedri juhataja? Aga jah, et mul, aga Mati Palm on suureks eeskujuks mulle. Siis siis mõtlesin ka, et muidugi, et ükskõik siis et kui oleks, siis tulemus, peaasi, et tulemus hea oleks. Ja siis saigi need eksamid ära tehtud, sai esimest korda lauldud ka seal Moskva konservatooriumi suures saalis, mis oli täielik elamus minu jaoks. Ma polnud nii suures saalis vist kunagi elus laulnud. See oli, konkurss oli üsna suur ikka ja seal oli vist kolm, kolm vooru. Ja huvitaval kombel jah, sain isegi kolmandasse vooru. Vist oligi niimoodi, et kaks esimest vooru kuskil väiksemates saalides ja siis kolmas oli selles suures saalis siis kuskil seal taga hämaruses istus siis üks, ma ei tea, kas viieliikmeline komisjon, mis taga niukses sambla sees hämaruses kuskil kaugemates ridades, siis oli ikka üsna kõhe tunne üksinda klaveriga keset seda suurt saali olla. Aga jah, sai ikka ära lauldud ja, ja pärast isegi kõik eksamid ära tehtud, solfedžo ja ja ma ei mäletagi, mis seal oli. Välismaalastele nagu mina olin ka välismaalane, siis nendele vist oli vene keeles etteütlus, midagi muud vist ei olnud. Me saime kõik ära tehtud ja tulemused olid niimoodi, et seina peal. Et olen ka sisse arvatud sinna sisse esimesele kursusele ja suve jooksul siis tagasi tulles suve jooksul ma otsisin isegi korteri endale Moskvas, et noh, et valmistusin ikka põhjalikult, ostsin seal vene-eesti sõnaraamatuid ja et ma hakkan ikka need tugevalt siis tegelema selle asjaga. Aga Moskvasse minnes sügisel kohvritega selgus, et, et on niisugune asi toimunud, et mind miskipärast ikkagi ei ole veel päris arvatud sinna musta nimekirja. Ja öeldakse, et, Tähendab öeldi, et tuleb teha nagu uus eksam, aga kuna ma teadsin suve otsa, et ma olen juba sees ja ma mõtlesin, et nüüd siis puhkanile seda suurt ja rasket tööperioodi ja ei olnud mitte midagi teinud sulle otsa. Ja siis tuli äkki nüüd uuesti laulda, muidugi mul kontsertmeistrit ei olnud mitte midagi, kontsertmeister oleks saanud kindlasti, aga aga häälega ei ole midagi tehtud ja siis muidugi jätsin üsna kesise mulje endast siis. Kohta teha ja siis nähtavasti ma ei olnud ka võib-olla kõige tugevam. Linaga ometi, teil oli eksam tehtud juba? Imestasin kohati. Kuidas jah, aga õnneks oli niimoodi, et et sain ikkagi jätkata siis Tallinna konservatooriumis, igalt poolt on midagi võtta ja igalt inimeselt õppida. Ja mul ongi just õnn olnud, et ma olen saanud nii Tiit Kuusiku kui Teo Maiste juures õppida. Ja ja konservatoorium sai lõpetatud. Alates kolmandast kursusest sai Ljudmilla Isakova juures kes andis mulle ka väga palju, kellel on väga tänulik, et ma üldse ei ole nii kaugele jõudnud, kui ma nüüd praegu olen. Aga päris esimene õpetaja tegelikult oli mul, kui ma tulin sinna Estonia teatri abikoori, siis vist määrati igale noorele inimesele ka niisugune hääleseadja. Mina sain endale Henno seina, kes pärast osutus ka garderoobikaaslaseks. Hiljem kui Narva teatri koori astusin. Ja noh, tol ajal siis tema andis nagu esimest korda nuusutada, mis asi see laulmine üldse on. Ja nagu tutvustas selle asjaga mind temalt ma sain väga palju julgustust ja kinnitust üldse, et ma suudan selle asjaga tegeleda. Et temal olema ka väga tänulik tagantjärele. Nupp. On? Nute. Ärgem. Keelepaelad valla. Autorenti räägib. 83, läksin sõjaväkke hoopis Tallinnast. Tagasitulek oli ka niimoodi, et saime detsembri lõpuks tagasi, et jaanuarist, nagu alustasin, siis konservatooriumis edasi 86, jaanuarist. Aga siis tekkisid niuksed. Pendorigmaatilise psühholoogilised probleemid ja, ja jäi nagu konservatoorium, nagu natuke trotsiga pooleks jäi nagu pooleli jäetud, aga aga tolleaegne prorektor Endel Lippus oli niisugune tore inimene, kes tuli ja võttis mul pintsaku hõlmast kinni ja küsis, et vaata sügavalt silma, küsis, et milles küsimus on nii, et et äkki ikkagi ei lähe ära tekki, jätkate kuidagi, et kui ma tunnen, et noh, et kui teil on mingeid probleeme või midagi, et puhake, siis üks pool aastat ja siis tulge kolmandale kursusele uuesti tagasi. Et ärme siis päris niimoodi suhted katkestama vahel. Ja saigi pool aastat niimoodi oldud eemaliselt noh, kuidas öelda peale sõjavägi seda stressi ja kõike puhatud ja alustatud kolmandat kursust nagu uuesti järgmisel sügisel otsast peale. Ja siis läks kuni võiduka lõpuni. No meil ei ole nii palju seda muusikast materjali teiega ja kahjuks seoses sellega Terlentad käel jupsib selle, et me ei saanud salvestada seda saame tulevikus teha, aga räägime siis, kes teie lemmikud, kes eeskujuks on olnud, Nestreenkust oli juttu Mati Palm ja Teo Maiste ka mujalt maailmast. Meelsasti kuulan üldse meeldivaid hääli, operiali ei oskagi praegu niimoodi konkreetselt öelda. Noh on ju kohe tunda, kas keegi laulab, laula või laulavad, kindlasti kõik, aga, aga, aga kuidas see laulmine on ja lihtsalt niimoodi nagu juba professionaalina pool professionaalina, kuidas nüüd võtta seda asja? Siiski noh, ma olen noor inimene ja, ja kogemusi vähe. Aga seda oskad juba kuulata küll, et kuidas inimesel see hääl on ja kuidas ta seda valitseb. Ja, ja ega see ei olegi oluline, kas inimene on nüüd väga kuulus või, või, või on ta lihtsalt oma väikses külas kuulus, aga kui inimene ütleme solistri või, või ükskõik mis pillimängija teeb oma asja niimoodi mõnuga ja, ja üle olles sellest raskustest, mis võivad esialgu hajutades tunduda, või niimoodi siis on seda meeldiv kuulata ja siis võid kuulata ükskõik keda. Vaata. Aga vaata, jaa. Jaa. Aga kuidas selle muusika mälun jäävatel rollid kiiresti meelde ja see muusikamaterjal meloodia? Nutika tuupima ei, kui noh, oleneb muidugi osas ka, kas on väga niisugune kaasaegne asi või kui meloodilisem või tegelikult ei ole, meloodia jääb väga kiiresti meelde, aga sõnadega muidugi on teine asi. See oleneb ka, kuidas parasjagu need sõnad omavahel haakuvad ja ka seal on väga niisugune keeruline tekst või. Põhimõtteliselt ei ole muret selle asjaga. Aga muidugi see ei või kunagi endas väga kindel olla, sest on esinenud juhtumeid küll, kus mõtled, et on kõik korras ja äkki tunned lava taga, et esimene sõna ei tule meelde, siis on ikka jama küll. Siis ja sellepärast ta igaks juhuks ikka kui kahtlus väikene on, siis ma võtan ikka klaverilava taha kaasa ja vaatame, kas või kui püüa mitte vaadata, aga kui vaja on ikka, siis tuleb vaadata. Lauljal on see võimalustavaid teksti peopessa kirjutataksele käettidest vaadata. Jah, ja omal ajal kuulsin hetkest isegi Georg Ots oli kirjutanud, noh tol ajal, kui olid olevat olnud teatris ütleme, üks ooper või lavateos läks kahes keeles eesti ja vene keeles, siis vist Georg Otsal olevat olnud venekeelne tekst kirjutatud lava peale suured kriidiga, et ta lihtsalt ei suutnud nii kiiresti vist õppida seda ära, kui vaja oli. Aga milline muusika teile meeldib, kas Itaalia või prantsuse või vene ooperi või saksa? Noh, ma ütlen nii nagu lauljate-pillimängijatega võib kõike kuulata, mis on hea ja huvitav muusika suhtes ka samamoodi. Igal igal maal on oma oma huvitav muusika. Ei oskagi midagi teisele eelistada, kõik on, mis on tore, see on ka ilus. Üsna tihti panen mingisuguse hea muusika tõesti, kas ooperi või või midagi peale? Noh, ütleme seal väga meelsasti, kuulan näiteks Luisa Millerit Verdi ooperis Luisa Miller. Noh, niimoodi näited ei oskagi konkreetselt, oleneb, kuidas tuju on, kas klaverimuusikat ja abi kaasama klaverimängija plaat on ta kodus igasuguseid, nii et võid kuulata ükskõik mida käsn, CD-mängija, neid vot sinnamaani pole jõudnud, sellepärast et, et ma ei teagi, kas ma jõuangi sellepärast, et mul on igavene suurkogu, on tavalisi, neid vinüülplaate et ei olegi nagu vist põhjustanud. Ta vahetab oma plaate välja sellepärast et noh, et seal on niisugust huvitavat muusikat nii palju, et noh, ei ole nagu vajadust ja noh, mis seal salata ka materiaalselt on see väga kallis siidiplaadikogu omamine ja, ja mul hiljuti just oli ka Kaheaastane poiss, mul on kokku kolmest kajastane, tema on, keskmine võttis ja just grammofon tuli parandusest. Jaa, jaa, oli, panin just uue nõela ka sinna ja ta oli kuidagi sinna juurde. Ma pean veel ligi pääsenud, oli selle nõela ära murdnud. Nii et ma just läksin, panen ühe huvitava ja plaadi peale, teadsid. Mul on hea uus nõel, kõike hakkan kuulama ja siis vaatan, sahiseb hirmsasti ja hakkasin uurima, nõela täitsa ära murtud. Siis muidugi oli väike pahandus ka kodusega. Saime sellest üle pool aastat olime ilma grammofonid ta siis oli küll kurb elu. Nii et tuleb välja lastel sama palju jõudu nagu isagi. Tahaks loota, et neil tuleb jah, nii palju jõudu, aga noh, millised oleksid need salasoovid lähemate aastate plaanid, mis seal ees on ja mida te ise tahaksite teha, vastavad need teatri võimalustele. Kõige suurem soov on, et saaks ennast kuidagi vokaalis ühtlustada oma vokaalset külge. Sest see on ikkagi, ma ütlen, ma olen ikka, mis siis, et esimest aastat ja kuigi ma olen teatris laulnud varemgi kooris, aga aga lokaalne külg tahab ikkagi ühtlustamist saada, see on selge. Ja tegelikult ei oskagi öelda, aga tundub, et karakter osad nagu sobivad mulle rohkem kui niisugused ütleme, lüürilisemad või, või dramaatilist asja nagu ei olegi väga proovinud. Aga just karakter, osad, ütleme seal Mozarti, Rossini ja niisugused noh, mitte kergemeelsemad, aga, aga ütleme karakteerisemad osad rohkem nagu sobivad natuuriga vist ja, ja rohkem praegu. Aga eks see ole ka niimoodi, et oma vokaali täiustamine ehk siis edaspidi vanemana juba siis tundub, et vaadates vanemaid lauljaid ja kolleeg, et siis peaks ka niisugune dramaatilisem ja, ja ütleme Belkantolikum, laulmine paremini istuma kui Kavokaal ühtlustunud ja täiustunud niimoodi aastatega. Ma loodan, et ikka, see saab teoks tulevikus. Nüüd on teatris esmaspäeviti vaba päev. Mida te vabal päeval teeteks laulatega ikka teete hääleharjutusi või? Buketti nauditi olen mõelnud, et vabal päeval peaks vist puhkama, et mis seal ikka, et peaks ühe päeva endale lubama ka, mis on täiesti vokaali vaba päev. Aga teisest küljest, kui on vaja, siis tuleb puhkepäeval tööd teha, nii et ei oskagi konkreetselt öelda. Muidugi suure laulmise kõrval tuleb ka oma kodutöid teha, nii et tavalise argipäevaseid töid pere juures. Ja mis siis, kuidas tead, täitsa hea meelega ma kas või oma autoautot, autosid, kuidas parasjagu juhtub kodus olema. Parandan ja, ja tehnika vastu tunnen huvi. See on niisugune lõõgastumine minu jaoks kohe. Pusida näiteks automootoris või midagi niisugust, millest ikkagi veel mõistes ülekäigu ikka väga keeruline asi on või ütleme, väga niukene oskusi nõudev asi, siis tuleb lasta teha, aga muidu hea meelega pusin näiteks auto kallal. No see on suur kokkuhoid praegu? Jah, siis oli jah. Aga teisest küljest, ega te ei karda, et tekib oht, et kui nii palju autosid, et tuleb kaalu juurde, mitte pikkust? Poisid seda on olnud küll, et, et on kaalu juurde tulnud, aga, aga nüüd praegu niimoodi, et ega bensiin on kallis ja nüüd tänu sellele vist ka inimeste tervis on parem, et nad rohkem jala käivad. Ja ei praegu, nüüd ei saa enam nii palju sõita autoga. Praegu on ju tohutult seeni, olete metsas käinud? Ja siin abikaasaga üks kuu aega tagasi meil on talumaja lutikul õigemise lutike koht Otepää ja Tartu vahel ja seal on väga ilusad suured paksud metsad. Ja seal on igasuguseid seeni nagu kindlasti siin igal poolgi, aga aga seal on noh, niisugune südamelähedane koht meil. Ja kui ikka metsa läheme, Me teame seal kohti, ilusaid ja niuksed. Siis on noh, võib ikka täitsa kohe vikatiga, ütleme niukseid suures lastes vikatiga seeni lõigata. Noh, ütlemisel näiteks kilodega ei oskagi tuua, ütleme, suured silmapesukausitäied, ütleme tunniga niimoodi isegi rohkem. Et ikka noh, aga ma ütlengi, et abikaasaga mina võistelda ei jõua, kuna mina rohkem naudin seda seenekorjamist, võtan ühe seene, vaatan teda ja abikaasa rohkem võtad nagu kiiremini neid asju. Siis sama ajaga ma vaatan, tuleme siis kokku, et temal on kolm korda rohkem seeni kui minul. Aga tuleb maatööd ka teha, põllutööd künda, külvata, lõigata. Põhimõtteliselt ei ole, meil on niisugune suvitustalu rohkem, ongi niiet naabritega seal alati vaidleme, et nemad, nendel on just kibe Gireina, kui meie sinna suved suvitama läheme ja siis saab ikka neil abiks olla. Aga just ongi nii, et meie nagu teeme talvel siin linnas tööd ja läheme nüüd suvel maale puhkama. Ja siis nemad vaatavad seal, et näed, et tuled linnanit, saksad puhkavad siin, aga niitmine on selge, noh, saab niita küll seal ja muru ja ütleme seal, mitte muru, aga noh, nii siukest suuremat heina. Kevadel Lähme siis on tavaliselt käin juba meetrib meetri pikkune, nii et tuleb seal ikka lasta ikka mitu tundi järjest vikatiga. Jahimees ei ole jah, kalamees küll natukene noh, niipalju kui pühapäeva kalamees. Isa on küll kirglik kala, mis aga, aga ise noh, niimoodi õngega väikest viisi ainult niimoodi. Kas selline tegevus rahustab kõik see on väga vajalik loodusega kontaktis olema? Ja tunnengi just, et seal lutika kandis Lõuna-Eestis mägede vahel, olles nagu maandud oma pingeid kõige paremini ja, ja väga hea meelega lähen sinna, ükskõik mis aastaajal. Just need väiksed mäed. Et nad on ka pisikesed, et ei ole mingisugune suuri mägesid nagu ütleme seal kaugemal lõunamaadel. Aga just need väiksed kuplidki, need on kah omaette ilusad ja kõik rahustakse ümbrust, seal räägitakse mingist energiasambast seal aga, aga vist on jah, võib-olla isegi mingisugune tõmme sellel kohal seal on. Mis, nagu laeb pingeid maha. Olete tunnetanud enese peale seda? On küll teatud kohtades looduses on selline hea olla ja. Jah, ütleme nagu lähed seal bussi pealt maha või, või autost tuled välja või ütleme sealt peale Tartut juba hakkavad need väiksed mäed peale orud, siis on kohe hoopis teine tunne, kohe. Ma ei oskagi kirjeldada, aga niisugune tekib niisugune rahu südames. Teisest küljest, ka teatrilava on seen püha vist, kuigi seal seda rahu ei teki, aga tekib selline rahustav ärevus vist, mis stimuleerib ka. Seda küll jah, no nüüd sellest aastast lava lavale mõeldes tekib alati niisugune ärevus, et kas ma suudan ikka ja kas ma saan ja väike närv on ikka sees, et need tuleb nagu nagu täis verelisena hakata seda lavaelu elama. Varem sai ikka niimoodi, et, et tegid oma väikse sutsu ära ja ikkagi olid aga kui see võimalus kooria alati. Et noh, ikkagi ma olen koorilauljat, et ei ole solist, et mis te minust tahate, aga noh, nüüd tuleb selles mõttes, selles mõttes tuleb ikka nüüd oma kohta õigustada. Et natukene raskem see asi. Aitäh head jaksu ja head seda koorma kandmist laulja koorna. Suur tänu, aitäh. Saatesarja Estonia teatri noored solistid, sponsor on heliplaadikauplus, heli.