Tere, head, ei kellelegi, maalased. Võidukad fanfaari tervitavad teid. Täna sai kellelegi ma avanedes selle eikellelegi vaja, esimesel serval olen mina koos teiega taas. Tiit, kus need need võidukat fanfaari tervitavad, lasi teid ja tänase eikellegimaa esidaami suurepärast jazzi viivat andekat ja kaunist Cassandra Wilsonit. Tema laulab tänasel eikellegimaal. Suurepäraseks ja ime labaseks džässi diivaks on tänasele kellelegi Cassandra Wilsonit afroameerika lauljanna juba peaaegu et tituleeritud. Ja tõsi, ta on džässidiiva olla ehk eelkõige ometi Cassandra Wilsoni muusikaliselt vallatused ja vägivallatud vallutused on alates 80.-te keskpaigast küündinud tublisti ka väljapoole džässivaldusi. Cassandra Wilsoni ston mõtet meelde tuletavad selleski valguses et viimasel aastakümnel viimase tosina aasta jooksul on esile kerkinud tegelikult terve plejaad värskemaidki Afro-Ameerika lauljanna siin nagu eerika padumeistri krai, Filskot, võib-olla mõnigi veel, kelle Pääle sarmi stiilise haarde juures on tihtipeale kuuldavale toodud paljusõnalisi ja vahel lausa pidurdamatult kiidukõnesid. Ometigi kuigi need on suuresti õigustatud. Enamasti tasub ehk tunnistada, et nende paremate lauljannade muusikalised üritused kipuvad pisut-pisut-pisut-pisut kahtlema kattuma nende erikunstilise eelkäija või muusikalise Monaderi Cassandra Wilsoni. Palju pikemat perioodi kestnud stiililiste suurepäraste saavutuste kõrval. Ei ole küll kaunis ja iseäranis naismuusikutest rääkides võrrelda üht muusikut teise-kolmanda-neljandaga ja teist või kolmandat esile kerkida otseselt võrreldes esimese või teisega. Ometigi see olen mina, kes ma olen, eikeegi, liit, kus need väita, et täna sai kellelegi ma ära valitud esileedi Cassandra Wilsoni kuulamishaare tema kõrvaring, ilmselt talentide avaldumistase kõigi erinevate annete välja kostmine olek, värvik ja veenvam praeguseks mitmetest neist, kes tunduvad talle laulukunsti poolest klaarses muusikas just nagu saba peale astuvat. Cassandra Wilsoni esimeste ürituste hooaeg sai ennist viidatud, see on 1980.-te aastate keskpaik. Ent olla kuigi ka esimesed Cassandra avalikud muusikalised katsetused olid üsna kenasti palju stiilsed püsisid need siiski üsna hästi džässivokaalkooli kommete piires. Mittegi kramplikult, ent džässi diivaks oleks ehk Cassandra Wilson nõnda esimeste katsetuste suunda järgides jäänud tänase päevani. Ja huvi temakese vastu võinuks piirduda vaid džässiringkondadega. 90.-te keskpaigast ole Cassandra Wilsoni salvestused, tema kontsertide publik arvuliselt kippunud juba sinna kohalolu ja müügiostetavuse piiridesse kus ei ole veel rääkida padu popule, saarlasest ja megamelust. Ent väga suurest huvist temakese tegemisse vastu küll. Ei, kellega ma järgmine laulu näide on Cassandra Wilsoni soolostuudio number Stankova aastast 1993, kus temake võtab seada kogu muusika ja laulda sisse kõik hääled. No see on ka Saares taala rääki õigesti. Mendumi. Põrgukoer mu kannul hel Haund homontroy Cassandra Wilsoni häälega lauldud kitarristi Brandon Rossi poolt seatud Ameerikamaal pluusi koidiku ühe müstilisema legendi Robert Johnsoni, vala Robert Johnsoni säilinud laul loomingut, mida on ehk ainult paarkümmend 30 salvestist mida ei kellelegi valikuliselt kunagi aastatest kuulatud on võetud küll läbi aastakümnete usinasti ümber mängida, laulda, taasesitada, ent enamasti olnud üritused jäänud kuhugi mitte lihtsalt poolele teele, vaid kuhugi kaugemalegi kunstiliselt pidama. Cassandra Wilsoni esitused ja kasuka rõhutavad just nimelt kitarrist Brandon Rossi. Seaded nende juures kipuvad ehk saama oma kõige lähemale tollele ihaldatud kunstilisele tulemusele, kus originaali töödeldes lisatakse juba olnud väärtustele ka midagi oma kõrvapaistvat, sädelevat ja olulist. Kitarrist pidanud Rossile võis viimati kellelegi madalale olles samas põrgukoeraloos kuulda koornetit mängima ka mängimas olu taarat. Sihukest huvitavast jazzi tegelast, keda tihti suurtel areenidel ei näe, kes ent aga on üheks oluliseks liikmeks Cassandra Wilsoni stuudio võttegruppide juures ja olnud seda mitmel puhul. Järgmine Palace liigutab meiki lähemale Cassandra Wilsoni enese esimestele olulistele soolosalvestistele ja ühtlasi viitab ka tema veelgi varasemale muusikalisele ajaloole. Mississippi kallastel syndinud Wilson jõudis läbi uus Aarloni Ameerika suurlinna New Yorki. Riitus seal Brooklynis pesitsevate muusikute rühmitusega, mida tunti ja tuntakse emme-issi nime all 90.-te aastate keskpaiku. Tolles ühenduses olid tooni andvaid saksofonist Steve Golman. Ometi vennad muudelgi pillidel ning Cassandra Wilson sai tublisti julgustust Steve kõõlmani sõnadest, et võtku ta rohkem oma muusikat kirjutada. Cassandra Wilson ongi teinud küll nende omapaladega kõrvu esitades alati ohtrasti ka väga erinevatest ajajärkudes pärit nii popule, baarseid, kuid džässiteemasid ning järgmine on tema, Steve kõõlmani kahasse kirjutatud lugu autlaud pärit 90.-te algusest. Aafrikaliku rõõmsameelse või vähemalt helge meelse loitsuga lõppenud vahepeal aga nii kantri like viiuli järve sisaldanud, kui latiino rütmisid pakkunud ja neid omavahel armsasti ühendanud bana. Muide, kas on Roylzin enese sulest pärinevat, võtke see 90.-te aastate albumilt New Moon toote, mis oli järjekorras juba teine taoline üritus, mille puhul võisid nii publikum kui Cassandra Wilson lauljat õnnitleda selle puhul, et toon toime tulla millegagi, mida ilmselt iga artist südamest tegelikult ihaldab nimelt pakkudes publikule seda, millesse ta ise enim usub. Mida enim teha soovib mitte aga katsudes ära aimata laiade masside teadmis ootasin saavutasid ometi laialdase kuulajaskonna heakskiidu tänu ja tähelepanu. Tõsi, kas Roylani puhul, nagu ta isegi on tunnistanud, võib tegelikult pisipisikese liialdusega rääkida mustvalgest muusikalisest lapsepõlvest? Must ja valge on värvid, mille vahele jääb hulk hullutav hulk teisi ja kõigist või vähemalt väga paljudest neist on katsunud kas Androvilsangi ammutada inspiratsiooni ja lasta sellest neist tulemustest osa saada, kuulata. Ent ühtpidi on ta hiljem tunnistanud, et teata muusikaline skisofreenia on teda saatnud küll plikaajast peale. Kasvukeskkond oli taoline, kus afroameeriklased niivõrd omaette hoidsid, et valget inimest, ütleb Sandra Mägi tema oma lapsepõlves ainult televiisorist. Isegi politseinikud olid mustanahalised või kui valge inimene nende lävele sattus, siis pidi see olema vähemasti kindlustuskompanii esindaja kusagilt kaugelt, kes tuli nende pere rahakotist mingit loomust noolima muidu ka valge inimene ainult televiisoris. Ometigi kuulis ta teismeeast peale üsna hulganisti nii nagu Ameerikamaal otse vältimatu populaarset muusikat ka nii-öelda valgest allikast. Ning ehkki bluus Fauck Chess erinevaid vorme on teda innustunud. On ta kusagil olnud lapse east peale harjutanud oma kõrvu ka muusikaga või mistahes valgete popvormidega ja sealt allikast tollelt pooluselt on pärit mitmedki mõneti üllatavad lood, mida Cassandra Wilson on nii-öelda kaverdada võtnud. Üks sellistest näidetest. Kellelegi valan kitarristi, laulja, nii Leongi pala, paavst muun Cassandra Wilsoni ehituses, seda. See salalikult algav ja tasakesi pöördeid võtta palav. Viimati kuuldud eikellegimaal oli üks näide ilmselt kõige elektro elektriseeritumast ja efektsemast Tšassist, mida 60.-te 70.-te aastate vahetusel oli pakkuda eelmisel sajandil. Mängijaks olid trompetis Davis ja üsna arvukas saate koosseis. Tegemistel üdini instrumentaalse kroonilise Chessi näitega ja peaaegu ettekujuteldamatu. Tundub, et seesugusele instrumentaalne reaalsele aluspinnale võiks püstitada kasvatada vokaalse tšehhi näite. Omati trale ei kellelegi, mu esimene leedi Cassandra Wilson on sedagi proovinud üsna suurepäraselt suutnud. Tema õpetajanna teks ja eeskujudeks vokaalsest džässis olid küll noorest east peale eelkõige petikaarter tolle daami muusikaline iseseisvus. Tema esimeseks õpetaja laks Räbilinkal ning ometi instrumentaalse džässi poole. Kõige erandlikumad ja väljapaistvad näited pole Cassandra Wilsoni teravast kõrvadest mitte mööda hõljunud. Järgnevalt tutata koos afropopi ühe 20. sajandi lõpu Sullima esindaja alla on süliik idioga laulda ja töödelda. Vabandust Davise teemat mailis rand, luu do taol. Veel üks isaralikult isikupärale tõlgendus tänas eikellegimaa sulgumise eel ikka tõlgendus, kasson Rovilsonilt ühtaegu avastuslik arhailine tõlgendus allikaks taas bluusilegendi Robert Johnsoni piseldame repertuaar, sedakorda palav, tõendit hunti. Kas rull saatis kitarril ja loo seadnudki oli taas plan Ross. Küll aga mängisid kaasa üsnagi ebaäralikul instrument Saariumin Dougi, Paul, tema riigi kunsttükke pesu, Polija tuhadoosiga ning praepanni mängis Saara Batista. Ajakirjade biit. Valides Cassandra Wilsoni aasta parimaks sess vokalistiks 1999. aasta augustis küsis siis sajandivahetuse lävel seistes mida kavatseb Cassandra Wilson edasi ette võtta, iseäranis pärast samal aastal ilmunud ime Hääd albumit nimega traaling mainis. Mis nüüd Cassandra küsiti ja temake vastas, et ta tahaks kirjutada järgnevalt kõige enam muusikat, kus tema hääl polekski tingimata kuuldav või siis vähemalt mitte esiplaanil komponeerida. Niisiis võib-olla selle oletuse ja lauljanna enese lubadusega keegi kellelegi mao kasson Roviljoni suhtes edaspidiseks avatuks. Küll aga sulgeme, me ei kalleima tänaseks tema palaga õieti teema tõlgendusega pilist Väinhorni teemast, seal siin Reich kellelegi muusikat valistid, kus need Teile laulis ja laulab veel, Cassandra Wilson, jälle kohtumiseni.