Seda ma ise väga hästi ei mäleta, see on rohkem ema mälestus sellest, kuidas ma olin kolmeaastane ja vanaemaga olime läinud jõululaupäeval kirikusse Tartus. Tartu Pauluse kirik on selline hästi lihtne ja lakooniline. Ja Ma olin siis olnud selline valges jänesekasukas ja punaste käpitutega lapsukene, nagu ikka sellistes kohtades, laps tüdineb ära. Ja siis ma olin läinud kirikut mööda natukene ringi tammuma. Vanaema lubas Kauma Lukene ja siis ma olin seal kõndinud, jõudnud altari äärde välja ja siis panin vaikselt Istandunud sinna altarivõre ääre peale ja ma mäletan niipalju, et kuidas olid suured rohelised kuused ja vahaküünlad seal nagu natukene teistmoodi kui kodune kuusk, mis olid elektriküünlad ja siukest kirjut ninnu-nännu küljes. Kas ma vaatasin neid mutikesi seal kirikus ja kuidas rahvas ilusasti vaikselt kuulas ja muusika mängis ja need suured vahaküünlad põlesid ja, ja siis eks mutikene olevat minu vanaemale öelnud niimoodi hardalt. Näed, see on nüüd meie jõululapsuke. Praegu sinu jaoks kuulub jõulude juurde lahutamatult, mida sa igatsed, mida sa ootad, sellelt ajad vanematega koosolemine kõige rohkem, tegelikult viimased seitse, kaheksa aastat on jõuluaeg olnud reaalne tööaeg, et siis jõululaupäev, kui see ükskord kätte jõuab, siis, siis on selline aeg, et ikka pere on nagu kõige olulisem.