Alati põhjaranniku kõrgest paekalda kogu ennemuiste randusid suursaare kalurid vahetama soolasilk viru kartulite vastu levib lõunasse kilomeetrite laiune vilja, kehv paine pinnas. Ometi on see maa väga rikas. Surutuna vägevate paekihtide vahele lebavad siin paarikümne meetri sügavuses maapõues tohutud varud, prooniat orgaanilist ainet sisaldavat kivi. Põlevkivi. Suur võis olla selle karjapoisi hämmastus, kes, nagu jutustab rahvasuu paljude aastakümneid tagasi, leidis hulga mullapinna alt väljaulatuvaid kergeid kyll neli neist endale väikese ahju küpsema kartuleid ning märkas tuld, süüdates esimesena selle kivimi tähtsaimat omaks. Koos puudega süttis poisi ehmatusega. Viru jääkeldrimäerahad ja palju legende põlevkivi avastamisest. Kindel on aga see, et esmakordselt kavatses Eesti põlevkivi tööstusliku otstarbel tootma hakata Vene tsaarivalitsus. Esimese imperialistliku sõja ajal. Kavatsus jäi siiski ainult kavatsuseks, sest tõusnud revolutsiooni torm pühkis minema sarismi kõigi tema vanade ja uute ekspluateerimist plaanidega. Põlevkivi tootmist asuda organiseerima tsaarivalitsuse jõuetu lapselaps, rahvusvahelise imperialismi verine sulane, Eesti kodanlik valitsus. Olid endised ajad ja endine kord kuju Sonya naljas oli ristinud üks inglise rahalord Virumaa kullaväljaks Kiviõlisse Saksa kapital ja Sillamäele, Rootsi. Aga iseseisvuse iki all meie kaevurid neile tootsid. Nii jutustavad tollest ajast vihatud kodanluse korrast noore Nõukogude luuletaja Debora Vaarandi värsid. Kuni viimase võimuga laevani hoidusid Tallinna, Londoni, Berliini ja Stockholmi rahatuusad Targo kõlenemas sellest missugune oli tee, mida mööda voolasid dollarite naelsterlingit nende pungil taskusse. Laskem seda nüüd meenutada põlistel kaevuritel. Üks Kukruse kaevanduse armukatesti Strekidest vahetus on lõppenud ja kaevur Ahanovlane Georg odar. Paned tänaseks elektripuuri kõrvale. Võtame istet Pruulile niiskena nõivale põlevkivipangale ja siin keset igapäevast miljööd asub kahekümneaastase staažiga kaevur meenutama asju, mida tavaliselt palju ei taha meelde tuletada. Elu kodanluse aegses kaevanduses. Üsna pikk jutt ja mõtlesin praegu punasena kõnelda, et aga raadiokuulajale, kes kaevanud, pole käinud netti mõõdetav oleks. Võib-olla tuletaksid meelde üht tavalist tööpäeva kaevanduses rohkem kui 10 aastat tagasi kõigi tolleaegsete tegevuste järjekorras. Näete, siin ongi moone elektripuur, hapnikutoode, pane ots vastu seinapära lahto rindu ja hoiaga kinni, paar minutit, jaog valmis. Tol ajal käid asi teistmoodi, eks need kellad käsipuuri ringi. Kui aga auku põrandas, õieti siis. Õnnekombel katki läinud tuli temaga ühte auku oma ja veerand tundi viilida. Millal tagasi veel teise tööd tegid, teenimates käikudes. Mõnigi mees lõi käega ja Jeteist puurimise, võttis kirka varre pihku ja ja tarvita nii-ütelda kir käiti. Dünamiit tuli välja maksta ja ta oli kallis. Kirge. Meie tööjõud aga ei maksnud õieti midagi, hilisemal ajal tulid kompressor puurid, aga need olid mõnelgi mehel õnnetuseks. Pidev puurimine surupuuriga põrutas nii tugevasti käsi. Käed läksid paiste ja kui puuri nägid, siis lihtsalt hirm tuli peale. Aga nüüd puuraugud valmis nii palju kui neid Kassai, kuidas läks töö edasi? Ega muudkui tuli panna laenud lõhkema, tänapäeval tuleb selleks laava Deminüür. Siis oli aga ka operaatori mõõtmineer, kes tuli trikki, pani kasti maha, istus ise peale ja kirjutas üles palju lõhkeainet kulu, et oleks peale palju paljudel palgast maha arvata. Siis tuli kohe Trectoestada ja juba oli kaevur ees uus mudel kuukivi panna. Lagunet oli vähe, nende jala tulite sabas. Praegu näete, kihutavad 30 kilomeetrise tunnikiirusega elektrirongid läikivad vedurivees, siis olid ka omamoodi vedurid, ainult ei läikinud ja olid karvased rida. Vedurijuhil oli elektrikontakti asemel piik tõus. Ega nendelgi ground kehtel siin all kerge polnud, surid või jäid enneaegu salliks kõik ikkagi üpris nad eksima ja kaduma Pinerat käikudes jäätis hobuseni, EFTA streikijate seisma, aga kui taga tulid vana valged polnudki enam hobusel tulp polnud ees ja taga nagu rongil on raskuli teda jälle üles leida ja pallikujuline koordi, millal murtud jalgadega hobuseid? Välja tuua kuidas oli üldse lugu õnnetusjuhtumitega kaevanduses. Nüüd? Palju ja igasuguseid küll varisemise gaasi, mürgi tühjenevad praegu meloobus, tehnikaviilud suure täiudeni. Enne mitte kedagi ma alla ei lasta, kui ta ei tea, kuidas siin astuda, kuhu istuda, selle jaoks on olemas kaevanduskoolid, õppekombinaadid, Kiisaga näidati uuele mehele esimesel päevaldama kood kätte jagada, sealt pärast välja tulla polnud kellegi asi. Ja niisuguste vilumatute töölistega läkski asjad tihtilugu paadi jättis laed Kivirkama kalla löömata, tegi alltööd, kuni see tuli kaela. Praegu on meil ammu kaevunud jahutanud paljudeks erialadeks ja on olemas kaevu reklawa tööline, mineer, puurija, toetaja, läbistaja, vee, kõrvaldaja, Leeravikud, yhtegi, kaevur, kõikide ja töö olid ida erinema. Pole siis ime, kui mees tuvastas käigu nõrgalt käsitöö kokku langeda. Toetamine on võrdlemisi aeganõudev töö. Teine asi oli surfilison, fännilatsioonide väheses käsipuuriga surfida oli viimane viletsus, paekihid, maakamara allun. Paksud. Puuraga oligi mehaaniline ventilatsioon puudus täieti. Hiljem tehti surfitornidele peale, Vedki tiivale taunisid tiival aga väga paljud seegi aitas. Kindel on aga see, et surfist kaugemates soppides ei lasknud mürgi lõkkene suitsu vahel viis kuus tundi kedagi last treki. Ja lõpuks kõneleksime mõne sõna enda praegusest tööst. Huvitav on see kahtlemata, sest tavaliselt puuritakse laevas puurauk seina sisse. Teie teete seda põrandasse. Lähen ülevaade niisugust ametit jällegi polnud, aga mis siis oli, vesi oli vahel pooled ääreni, eriti kevadel ja sügisel maa peal lähtesuure vihma käest räästa alla, aga siin pole aga kuhugi minna. Praegu on kaevanud. Kui teie näiteks olete praegu siin all suvekingades suitsuvideot, ei tohi teadil mikroskoopiline tolm õhus plahvatada. Mina ka, nagu ma praegu nii-ütelda täies mundris siin olen, kannan kummisaapaid. Need on kaevanduse poolt vanati, niisugust mõnu ei olnud, Teinaadiku ise muretsesid ja nii see kullaväljade kuline nagu meeldid, siis nimetasime tööta poolelt ääreni külmas vees. Kui aga talvel maa peal oli 20 kuni 25 kraadi külma kuduliaga seitse, kaheksa kilomeetrit kaugel, ütleme näiteks jõhvis, kes siis niimoodi terveks jäi või kaua-kaua tööd riiulis. Nene omadele ja võõrastele orjapreemiatele ei läinud sõjaga kurda. Oli elavaid haudu täis Virumaapind et nendele tuluvaid tooks ta aga kaevuri palk, oli kähisev, rind tühi tasku ja liigese jooksval. Kui inglane jahiga sõitma viis oma kõrgestisündinud leedi siin kuskil Virumaal, Taevur siis oma sündimispäeva niigis. Kuid Tallinnas kerekas pangamees dividendasid taskusse, pistis siis kaevur pimedas porises vees, surus vihaga hambad risti. Polnud parata, sest esimesel detsembril jäi võit neile neil kõigil olid perekonnad, keda ei saanud täitmata jätta tüli, kannatada tulid hambad ristis, jõudu oli siis ülikülluses Ida-Aasias rohkem. Nii jätkub meie jutuajamine kodanluseaegse kaevanduselu teemal Kohtlakombinaadis, kus meistrina töötab teine kaevandusveteran, seltsimees Simpson. Kõige selle juures pigem õnnelik, kui sa said kaevandusse tööle. Ei näe kaugele, vaata siin Kohtla kaevanduse suure raudtee ääres eesiks platvorm, kus iga hommikuni nägime, müüsin mehi ja naisi, kes pakkus head oma jõudu näljakopikate eest. Siis ilmusin kõigilt hunta teada tund, ainult härra vedelin, kes tuli ja valisime sealt välja parimaid jõulisemaid töölisi, seal näed näpuga ühe peale, no kõik olid tee peal väljas joosta, teie võite härra valitsusest välja sealt priske maja tugevama. See oli see õnnelik, kes keel ei julgenud ta küsida hajugema ja kui, missugune tema töö on, vaid pidi olema õnnelik, et ta sai tööle. Sama raske kui oli kaevandusse tööle saada, sama kerge ikka on siis välja lennata. Mõni sõna, mis mittehärradele tülli julges, kosta oma eest sõna või vähemalt midagi nõuda siis hõiga, hundipass, kui on olemas ja see hundipass jõudis juba teisiti ka ennem kui siidi üldise sinna jõudis. Neid paist sai antud sugugi vähe välja. Meie teame, kaevanduses töötas, kohtlasin kuus 70 töölist, kuid läbi keegid aasta jooksul seitse-kaheksasada muud teised lõnga, sealt kõik värava, ta. Järeljäänutel ei olnud muud valida kui pildist hambad risti. Ja oota, surus hambad risti, jalid tumm, kui palka kärbiti maha. Käed pigistas rusikameestesumm, keda visati värava taha. Ootas ja kannatas. Parlament aga kulutas Toompea toole. Oli härraste parlament, kaevurid, ent lootes vaatasid piiri pool. Seal oli ju töörahvaõiguse maa suur, vabade rahvaste pere. Ühtekuuluvust nendega murda ei saa. See töölisel on juba veres. Ja kaevurid võitlesid, nurinat sai streik ja mõnigi neist näiteks 1936. aastal Kiviõlis näitas juba selgesti, et kaevur on lakanud olemast isandale sõnakuulelik tööloom. Et temagi, vaata, kus on ärkamas. Ühelt poolt kupja piitsa, teisalt vähemalt 100 kilomeetri kaugusel oleva nõukogu tema ajalooliste edusammude innustusel. Siiski palju kordi veel, nagu ütleb luuletaja. Igast streikija jaoks leidus kumminui, käed rusikas, raudu pandi. Kuid siiski tõusid need rusikas käed, lipud, punased löödi valla. Ja siiski kord saabus ka seegi päev, kus jäädigi nende all Ajalooline päev 10 aastat ja üks kuu tagasi, 21. juuni 1940. Kus punaste lippude rongikäik tuhamägede vahele astus ja härraste nägudel rasvalaik halli hirmu higisse kastus tulid kaevurid pimedast tunnelist esmakordselt, kui astusid ellu. Pilk tehaste peale, äratas neis senitundmata uhkust ja hellust. Nii saabus põlevkivibasseini nagu kogu Eestis see kauaoodatud Nõukogude kord. Juubeldustega kogunesid põlevkivitöölised tänavaile ja rahvamajadesse, et tervitada Nõukogude võimu sündi, mis andis kaevandused ja õlivabrikud töötava rahva omanduseks. Vabastas kaevuri Eesti ja välismaiste kapitalistide äikest. Orkestrihelide ja lilledega, tervitati Kiviõli, Kohtla, Jõhvi ja teistes põlevkivibasseini raudteejaamades Moskvasse sõitvat Eesti Töötava Rahva delegatsiooni. Algas uus ajastu eesti rahva elus. Vennasrahvad sirutasid meie mahajäänud põlevkivitööstusele oma abistava käe. Hakkas saabuma seninägematuid kõrge tööviljakusega mehhanisme tulid appi kogenud kaevurid ja põlevkivi eriteadlased Donbassist ja Leningradi oblastist et õpetada Viru kaevurite eesrindlikke töömeetodeid ja kaevanduse mehhaniseerimist. Lühikese ajaga astus meie põlevkivitööstus hiigelsammu edasi ja kirjeldamatu südamesoojuse ja hellusega jälgis kaevur, kuidas kasvas ja arenes kaevandus ja koguma. See hellus jäi hinge ja vallandus siis, kui hävitav sõda algas. Kui vaenlase vastu Virumaa viis oma punased rahvaväesalgad. Lahingutules kašistlike adressorite vastu sai Töökangelasest sõjasangar kes koos paljude teiste nõukogude vennasrahvaste poegadega vabastasid sünnivabariigi kolm aastat kestnud okupatsiooni ikkest. Tegid lõpuröövvallutajate poolt põlevkivibasseinis kehtestatud julmimale ekspluateerimise režiimile. Ning pihk, mis vahepeal oli harjunud klammerdume ümber kuulipildujapideme. Pärast uuesti elektri puurib ära. Nägime seltsimees Köll, kui kummardasid transportööri kohale teie tööriietuse pluusil kirevat ordeni, lintide rida. Olete endine sõjamees ja tegin kaasa kogu Eesti korpuse võitlustee. Kolm korda haavata ja tulin kohe pärast demobiliseerimist jälle siia Kukruse kaevandusse oma vanale tööpostile. Missugusena seltsimees Mul võttis põlevkivibasseini vastu oma vabastajad. Meie võidukate lahinguüksuste ees avanes masendav pilt. Sõitsime läbi põnevalt. Rohkem kui 100 elamut ja tervena polnud säilinud ainsatki hoonet. Õhklase killu, mis me leidsime. Purustatud Utmeid, pühasid hävitatud, kehva Kukruse kaevanduse sisseseadet immuun. Viivikonna kütti, kaevandus ujusid vee all. Kära põles, kogu põlevkivibassein oli jõhkralt paljaks riisutud, hävitatud fašistlikud, okupandid arvasid, et sellega on tehtud paljudeks aastateks lõpp põlevkivi tootmisele ja töötlemisele. Nad eksisid jälle kord oma arvestustes. Vaevalt oli vaibunud lahingukära veega täidetud või põnevatesse sahtlitesse tulid nõukogude inimesed. Bolševike partei juhtimisel ühendasid siin oma pingutused. Eilsed rindemehed ühes otsas kommunistidega okupatsioonist vabastatud kaevurid, eestlased, venelased, grusiinlased kasahhid, keda oli imestanud ühiselt saavutatud võit aastajate üle sirutasid päev käes ja asusid üheskoos üles ehitama Nõukogude Eesti laastatud põlevkivitööstus. Minustki teise grupi invaliidist, siis Anule ja kuni tänase päevani pidev töönormid täitnud. Siis nagu lahingus võidu eest neil varemeil koondusid rivid ja lõhutud trikkidest õlisest veest hakkas tulema põlevkivi. Praegu on nõukogude inimeste sangarliku TÖÖ ammugi võitnud tule ja uputus veini ning tuva ase. Meil on kerkinud uus võimas põlevkivitööstus. Just siin, Eesti NSV kirdeosas ehitab Eesti töölisklass vennasvabariikide kaasabil oma liiduvabariigi tööstuslikku südant. Purustatud tööstused ja kaevandused on taastatud ja neile lisaks on ehitatud palju uusi. Põlevkivibasseini südames Kohtla-Järvel seisab sõjajärgse viisaastaku suur saavutus. Maailma esimene põlevkivigaasitehas. Ületatud on põlevkivi tootmise sõjaeelne tase. Nüüd jälle kannavad valguse tuld seal kõrgepingeliinid ja jälle Me pruunide kivide kuldsaabõliks ja kalliks bensiiniks. Kõik see toimub aga sootuks teisiti kui kodanluse ajal. Kui saabusime koos kaevanduse partei algorganisatsioonisekretäri seltsimees suriga ühtegeva kaevanduse mehhaniseeritud lavastuse võttis meid vastu kele elektrivalgus, midagi ei meenuta piim seda kaevandust, millest pajatab kaevandusveteran, seltsimees, odavam. Kui ta pigem ka tänapäevast parandustööd jälgima siin ettetulevate tööde ja toimingute järjekorras. Kõigepealt seltsimees suri kui üks põlevkivibasseini vanemaid kaevureid meenutas meile elu vanas kaevanduses. Alustasime kaevurite tööletulekust. Alustaksime siingi samuti. Tänapäevale riietub käevõrumaa peale kaevanduse poolt muretsetud töölison, ta paneb käitigi jalga tõmbama. Teravat värinaga ja silmnähtava kiirusega tungil paari meetri pikkune kergelt võbise puuritera põlevkivi kibki. Vanasti olnud puurimine kõige raskem töö kaevanduses. Kuuleta pillavere, mis sa ütlesid, on raske. Ei saa just ütelda, et oleks raske. Eks ta muidugi omajagu rammu nõua, aga Igida küll otsaette ei võta. Aga seltsimees, kui palju puurauke ette näiteks vahetuse jooksul normis on, kuni 60 auku ette nähtud, olenevalt töökohas. Tegelikult saab aga tehtud ikka oma 110 kuni 120 auku vahetuse jooksul. Nii nagu kuulsime, jõuti sama ajaga valmis vaid kuni 25 30. Masin, millest juttu on ronimismasin, on madal ja pikergune. Päras nähtavasti mootor eesotsas, aga ketassaekuju meenutav tera. Aga tema otstarve seltsimees suri. Ta kroonib, tähendab, lõikab lahti nagu näete, kõigi alumisema põlevkivikihid. Niimoodi läheb plahvatuseks vaja hulga vähem puurauke ja kivi tuleb ka suurematest tükkidest. On paremat kaarti, see on suure tööjõudlusega masin, kaevanduse praktor, kohe sisulist tööd, aga tema juures vähemalt praeguse hoolimise ajal üldse suurt tegevat. Eks me liigu ikka sinnapoole, kus tee muutub masinate valvamiseks. Nagu öeldud. Järgmisena paneb mineer laigud lõhkema. Lõhkeaine on loomulikult kaevanduse poolt ei maksa kaevurile midagi. Ja varsti pärast seda, kui plahvatuse suits on hajunud, tulevad teele laava, teelisedge toetajad. Kui palju võtab suitsuvajumine aega? Mäletame, et kunagi oli seda kuni viis, kuus tundi. Siin on juba põhikulegi selgem, mida tähendab õieti laava töö keset laava käiku, mis hiljutisest plahvatusest on paksult kaetud väiksemate ja suuremate põlevkivi ja paetükkidega. Jookseb madaltransportööri lint. Kahel pool linti on kaevurit. Kelle tööks on põlevkivikühvliga või suuremaid tükkega käsitsi lindile tõsta. Lint viib kivi mõnikümmend meetrit edasi, kus käitlejad järsu nurga all pöörde ja annab seal oma kalli koorma edasi, teisel enam-vähem samasugusele Wransportöörile. Siin seltsimees suri, näen õieti esimest korda jälgitud tööprotsessi jooksul inimest kätega puudutavat põlevkivi. Õigel ajal uusi tühje vaguni ette lindi alla lükata, praegu sellele rongile varem peaaegu täis ja teine rong seisab juba järjekorra. Elektrirong on toonud siia koormamist told, alasid, milleks nüüd toestamiseks juba ammu kasutame toestamiseks puu kõrval ka raudteealasid on tugevam ja ohutum. Hiljem. Mille kohta meile kodanluse-aegsest kaevandusest näiteid toodi, oli liigveeküsimus. Ehkki Taylor jalas kumm, saapad, vett pole küll kuskil näha. Põlevkivirong asus tööle maa peale. Näiteks Kukruse hõbedki tahate maa peal? Naistepäev talumisele linn mis tagasi toimetab, põlevkivi aga läheb kõikjal automaatselt. On raske uskuda, et kaevandus, mida äsja külastasime, kaevandus, mis praegu on töötingimuste ja mehhaniseerituse poolest lähedal täiuslikkusele on sama, millest varem jutustas põline kaevur. Sama kaevandus, kus veel kümmekond aastat tagasi orienteeruti masinate kasutamise asemel inimtööjõud täielikuma ekspluateerimise suunas. 20. sajandi viies aastakümme eraldab siin kaht sootuks erinevat maailma hääbuvad kapitalismi, võidukas sotsialismi, sest see pole nii, ainult kaevandustes ei, piisab sõidust läbi põlevkivibasseini, et seda tajuda. Piisab koguni ainsast pilgust Kirde-Eestimaa kaardile. Kus kiduraid, mände ja kartulimaad varem kandisse kivine pinnas nüüd juba kaugele kuulsaks on saanud, nõued, kaevanduslinnad. Vaadelgem Kohtla-Järvet see varem vilets kohake, paari algelise õlivabriku ning sinna juurde kuuluvate räpaste töölisasulatega on nüüd vabariikliku alluvusega linn asfalteeritud tänavate, tsentraliseeritud kütteveevärgi ja muu vajalikuga. Endiste luitunud hallide üüri, kasarmute võililleküla, veel Wiredsamate puubarakid ja asemele on sotsialistlikus linnaosas kerkinud hulk meeldiva arhitektuuriga väikseid valgeid töölismaju millel ei puudu vannitoad. Samas seisab uus vabariigi moodsaim kinohoone. Kolmekorruseline sünnitushaigla. 1940. aastal oli Kohtla-Järvel kaks arsti. Nüüd töötab kolm moodsate ravi kabinettidega ambulatoorium, kus elanikele tasuta arstiabi andmiseks on tööle rakendunud üle 50 mitmesuguse erialaga arstid. Linnal on uustrükikoda kaks uut koolimaja. Esimene tehase profülaktiline sanatoorium vabariigis leivakombinaat, hulk kauplusi ja mitmeid teisi asutusi, mida varem ei tuntud põlevkivibasseinis. Toreda kultuuripalee ja suure kultuurimajavere koolihoone, haigla, linnaosa, teiste hoone, korpuste ja mitmete teiste ühiskondlike hoonete juures, mille järele rahvas seni tundis. Suurt puudust käib aga hoogne ehitustöö. Põlevkivibassein. Siin on õhulgi raua ja tellisemaik ikka kipitab kõris ja keelel. Aga maailma kõige kodusem paik, see on ehitustöölise meelest. Nad töötavad Ukraina vennasvabariigi saparoose ehitajate kiirvoolumeetodil kasutades autokraanasid transportööri ja masinaid isegi maalritööde teostamiseks. Seepärast ongi nende tööarveni pikk täielikult taastatud elamufond jõhvis, kus okupandid mäletavasti hävitasid 100 elamut. Uued koolimajad Kiviõlis, Ahtmes, Sompas ja nõnda edasi. Eesrindlik meetod võimaldab ehitada keskküttega maja, mis mahutab neli kolmetoaliste vanniga korterit. Valmis 48 päevaga. Siin kõik lennul, kus tänavaid on vundament, homme juba müürid ja möödub veel nädalaid valgusküllane töölist, tuba. Ja üks neid põlevkivi töötajate valgusküllaseid, töölistube, millest isegi luuletajad värsse sepitsevad on kahtlemata teie korter, seltsimehed lammingud. Valgusest ja soojus on siin tõepoolest külluses. Nii tähendab kaks tuba ja köök muidugi peale selle peale veel kõrvalruumid. Ja toad, no võib kohe esimesel pilgul märkida, on teil väga korralikult võiks isegi öelda jõukalt sisustatud. Ja siin on osa mööblit kaetud väärisvineeriga kass pähkliga, kui ma ei eksi. Muuseas, kas olete siin suuremaid mööbliesemeid ka pärast sõja-aastail muretsenud? Suurem osa mööblit oleme ostnud pärast, et. Teemegi pilli lahti. Võtke istet diivanil. Suur tänu. Kuidas siis elasid põlevkivitöötajad, kellel see korra tingimustes siin põlevkivibasseinis? Mina ise elasin pärast põlevkivibasseini asumist tükk aega ühest taas, mis ühtlasi täitis ka köögi, et paljud elasid veel tihedamini. Praegu oleme siin kahekesi. Vanad kaevurid kõnelevad, et vanasti oli niisugusel pinnal mõnes kohas tervelt 10 inimest. Hull asi oli see, et korterid polnud üldse saada alevi lähedal, talud olid nagunii juba tungil täis ja sealt nõuti ka hingehinda. Kukruse kaevanduses oli asi veel halvem puigevas. Seal käisid inimesed tööl isegi Jewist, mis on seitse kuni kaheksa kilomeetri kaugusel. Kibe olisi kaevurileib ja trööstitu, tema kodune elu alalises hirmus vallandamise, kaevanduse, õnnetuste ja haiguste pärast. Sageli juhtus, kuulusid kaevuri pere v päeva inimesteks, kes elasid peost suhu ja päevast päeva. Raha oli visa tulema ja nõrgematel meestel, kellel pealegi olid perekonnad, oli teda just niipalju, et elamiseks vähe suremiseks palju. Puhkeaja veetmine niisugustes elutingimustes. Raske arvata, missugune see oli. Seda aega ise oli kõigepealt kole vähe. Kui sa päeva otsa olid puuri keeranud ja vagunite lükanud, ise jalgupidi külmas vees ja peadpidi mürgiseks gaasis siis kulus vaba minut juba tervenenud magamiseks kultuure, no see oli olemas ainult kõrgemale seisusele. Nendel oli küll Kiviõlis jahtklubi või tont teab mis ta täpselt oli, aga sinna ruumi tohtinud ükski kaevur sisse minna. Täpselt nagu tsaariajal oli restoranide ustel sildid soldatite koertel sisemine keelad. Võib-olla ehk väike raamatukogu oli ainus koht, kus kaevur puutus kokku mingisuguse kultuuriga. Sealt võis endale laenata Renaldo rinnal, teine võisin must kaptenid ja teisi taolisi raamatuid. Üks raamat siiski, Zola söekaevurid olid väga laialt loetav. Oli päris kapsaks loetud. Seal leidsid kaevurite ees umbes samasuguse elu, nagu nad seda ise elasid. Muidugi ei puudunud siin siis ka kaardimäng raha peale kõige juurekuuluvus, aga see oli naps ja kaklemisega. See oli kaevurikultuurielu, mille parandamiseks kodanluse korral keegi lillegi liigutanud. Puhkust, nagu me praegu saame, üks kuu tol ajal üldse polnud. See tuli täielikult alles koos nõukogude korraga. Tänapäeval on asi kahtlemata hoopis teine nagu mujal kaevandustes, nii kindlasti ka teil kavas. Raevust praegus töötavad kaevanduses isetegevusringid, spordikollektiivid antakse pidevalt kiidu etendusi käivad kohal. Külaliskollektiivid Tallinnast Leningradis. Ei tule järsku meelegi, mis siin vabal ajal kõik tehakse. Igal pool on kaevude klubid ja kultuurhooned. Kiviõlikultuurmajale tehti vabariigi 10.-ks võtab vaevaks remont, mis läks maksma sadu tuhandeid rublasid. Nüüd on seal igal pool peegelias amet, õlimaalid ja nii edasi. Vanasti polnud arvastel ka niisugust kooskäimise kohta nagu nüüd kaevurite. Aga kuidas olete oma suvepuhkuse? Paljud kaevurid saadavad lapsed, pioneer laagrisse ja ise lähevad puhkekodudesse Võsule, kes Pärnusse, Calvile või koguni Krimmi või kaugemal asjasse. Ondigalannal on meil siin alaline ühe päeva puhkekodu. Igale õhtul viiakse töölised kohale otse töölt ja tuuakse hommikul tagasi. Mina pole veel täpselt puhkuseplaani pidanud, aga eks kuhugi minna ikka tuleb. Uljaste järve sääre jaondikale saab aga nüüdki käidud. Nii pühapäeviti kui ka tööpäeva õhtutel. On sii Tondlikaga hea ühendus. Läheb iga päev pärast lõunat, aga mina olen seni jäänud oma masinaga on mõnusam. Missugust masinat mõtlete? Mul on Moskvitš hea päras oma väikese pere jaoks. Kaevurid ostavad need nüüd laialt, mootorratastest kõnelemata. Mina tean ainult taas kuut meest, kellel on isiklikud autod. Aga eks neid ole vahepeal juuregi tulnud. Mida ütleksite aga nüüd võrdluseks? Kodanluse päevadega ei ole veel toonud, et tol ajal ma olen leti, oli seal oma auto oleks olnud ehkki tean ja tunnen siit peaaegu kõiki kaevandusi, inimesi. Praegu on teenistus hea eesrindlikud, kaevurid saavad kolm kuni 4000 rubla kuus ja kahe-kolme kuuga on auto käes. Vanasti poleks samasuguse tööpingega ka aastapalgaga jõudnud, väikest seda, siis kulus Ra toidukski nii ära, et enne palgapäev oli paljudel näpud põhjas. Tagantjärele paneb veel rohkem imestama, kuidas ometi nii elati. Praegu pannakse iga päev mõnele maale sarikaid, siis ei saanud kümnete aastate jooksul ruume lastesõime suuremaga, kaupluse ja muu vajaliku jaoks mida praegu nii hoo ja hoolega tagantjärele meile heidetakse. Lasterikka pere Sid pahandas kõige rohkem lasteaia puudumine. Ko töölisperekond oleks võinud lapsed jätta kuni ise õlivabrikusse. Andrese kapitalisti ories. Nüüd muidugi niisugust puudust enam ammu pole.