Eikellegimaa. Tere, head kaasmaalased, olete teretulnud muusikasaatesse eikellegimaa, mida avada, kordne tagasihoidlik ka on mul, kes ma olen, liikus, need, kes ma soovin, hääd kuulajad ette hoiatada. Et saate edenedes ei tasu end lasta heidutada sellest, kui teile tundub, et ei kellelegi kehtiv kuupäev sellega päriselt kokku ei lähe vist teie kalendris seisab tänase päeva koha pääl. Aga seda on ennemgi olnud tulemast kunagi edaspidigi. Kellelegi arvamine väikses nihkes on sellega, mis väljas pole, eikellegimaad kehtib parasjagu. Tänagi on nii step tänavei kellegi Ma tahab alates saate esimesest otsast Kuniveris viimase viisini tahab kõige oma täiega ehk meile antud 55 minutiga ümber asuda, platsi võtta ja aset leida 29.-st aprillist õhtuses ajas aastast 2000 Jazzkaare festivalil kaare all, seal siis, kes mängib oma rahva iidseid pilli lugusi ja laulab oma ennemuistseid ammuse viisi äraütlemata tänapäevasel moel Rootsi ansambel karmarna, selle grupi käes. Karma alla teos on tänane eikellegimaa. Wen Roofemm Leela on ikka Doczymbrendai tiiru? La Urva tüüris küll. O Brien on läige. Rolandi märsaivargen, Sorry planellerg viile tiiru. Lill rool on. Äsja oma esimese tarmukus Tänapäevase iidse viisi ette kandnud Rootsi viisik karmaarla on üks neid gruppe, kes peale selle, et nende laud, naislaulja Emma hälli härra Tallinn äärmiselt hästi rbe ehk häälikut kuuldavale toob oskab kuuldavale tuua imekauneid, töötlusi, praegusaegseid lausa 21. sajandil isi väga paljudest paladest, mis on pärit vähemasti kaugest kaugest keskajast ja sealt ka natuke meie poole ulatavast uuemast ajast. Niisiis on karmornoyks nendest niinimetatud neofolkaritest, kes teavad, nagu näiteks ühel varasemal eikellegimaal esitletud viime Saarigi folklooripäral on kaunis ja kallis, aga ette tolmama ei jääks, siis tuleb teda lihtsalt mitte säilitada, vaid ka kenasti edasi kanda. Karla manna puhul on võimalik kõnelda sellest viimseski, teevad nad tegelikult sedasama, mida nende aastasadade taguse eelkäijad tegid nendesamade viiside, rütmide, nendesamade pillilugude ja lauludega esitasid neid nii, et nad õigustasid oma rahulikus mõnusas ja et rahvas neid kuulata tahaks, nende Saatrian hästi tuld. Karmarna teeb nende vanadeviisidega, seda kõike tänapäevale. Järgneva kahe palaga, mille salvestus aastaks võib olla küll 99, jõuame me kaheksa minuti vältel ulatada ennast ulatada, ei kellelegi, muusikas nii hästi ajast, tahab poole, kui ettepoole. No märg. Tavaline neiu. Traattooli. Pool. Ruutu. Soori viide, run, hem. Eedi. Ka meile nii muusikasaates kohas nimeks eikellegimaa, kus täna just praegu siinsamas kehtib 29. aprillikuupäev aasta 2000, aeglane ühtlasi õhtune laupäevale ja lühidalt öeldes muusika piduliselt jätskaar selline. Õigupoolest küll rääkides rootsi grupist koormarna võib nende laulude poistel uskuda, asetsevad peaaegu mis tahes punktis viimase viie kuue seitsme 800 aasta sees ja äsja vastasime viimase nelja minutiga ehk sammukese peaaegu et 1000 aasta tagusesse aega. Osaliselt. Karmarna esitus oli valastmine päris autoriks oli tublisti üle 900 aasta enne meid elanud hea hinda kardemon, pingeni, palav johharistja ehk nõnda nagu ema härda linn seda laulis uhanriis. On veel üks neist kaunis lugudest Kormarna 99. aasta värskelt albumilt veder Källmingen mille kohta on arvatud sedagi. Nendes vanade laulude uus esitustes peituv emotsionaalne värskendav laeng on sedavõrd tuline, et võiks kad talvesid talvisel ajal tundra kütta kuumemaks kui, kui on põrguväravatetagune ala. Nõnda narvanud mõned taibukad inimesed näituseks Ameerikamaal, kuhu karmarna skandinaavia folk on jätnud tugevaid jälgi nii hästi kolledži õppuritest koosnenud kuulajaskonna sekka kui mõnedele muudele pooltele, kes veel leidub inimesi, kes folkloorist hoolivad ja kelle meeled on piisavalt kandma, aga mitte ameerika maisele. Karmarma küll, olgu nad siis oma palasid või muusikat, millele kohaldatud ennemuistseid tekste ümber seatud tekste, mille aluseks on ümber kohendatud ja täna päevastatud vanem muusika ei pea tingimata tegema oma lugulaulusid ja pillilugusid nõnda petlikkus ja tarmukas tolgus, nagu need tänased kellelegi oma palad on peaaegu kõik kolm tükki olnud. Aeg-ajalt aeg-ajalt võtavad muna põhjamaiselt jahedalt toone, aga tõsi, ta jahedus ei pea tingimata käima kaasas meele tumendusega või siis on nii mõnigi armsasti aeglane karm alla nagu ilmekas tõend selle kohta, kuis läbi põhjamaise folkloori jahelise võid kenasti jõuda. Tumendusest valgusega. Luts peename issanda viiuldajad on karmana ühe varasema heliplaadi nimilugu mis on mõnes mõttes erandlik selles osas, et autoriks pole ei loomsed folkloorimeistrid aastasadade tagant ega ansambli liikmed ise. Loo kirjutanud kaks meesterahvast on väljastpoolt ansamblit, karmarnaga suudab sellegi esituse täiesti tuntavalt. Autorluselt üleni folkloori, vala sorg, mentool oli viimane kellelegi oma lugu, raatsi grupilt karmarna. Miks neid, mille puhul viis noort muusikat, kutt, kelle sünniaastad jäävad enamasti 70.-tesse, ei olnud pidanud vajalikuks oma nime pala juurde märkida eiranseerijatena ei mingil määral ümber tegijatena ometigi teps mitte keskaegselt, vaid tänapäevaselt, kõlas toogi lugu. Karmarna iseenese algus jääb aga 20. sajandi 90.-te aastate koidikusse. Jaanuarist 1990 leidsid Kolnud meest tehkvalbrislantherner kotarentmist ja Rikard vest all. Et nemad lihtsalt peavad, sest et nad teisiti ei saa mängima hakkama. Sedasama rootsi folkloori, mida nad nõnda kenasti esitavad nüüdseks juba üle 10 aasta. Vastastel tundub jätkuvat seda vana folgipärandit kaasaegseteks esitlusteks nõude ühele toredale hääleansamblile farmarnaneks, nende hulgast ometigi. Rootsikeelne laul võib kosta praegu eikellegimaal, kusagil kõneleja taustal. Aga selle suurepärase grupi karmarla sünni ajendajaks oli kõikide luude ja muuhulgas Taani prints Hamlet. Nimelt kavas noorukeid Stefanit, Ricardi tuhin vanu instrumente otsida ja nendega omal käel midagi ette võtta enne meisse lusika pärani kallal pärast seda, kui nad olid vaadanud Hamleti etendust Rootsimaal kus muusikalises kujunduses oli samamoodi kesksel kohal nagu väidavad kroonikad üsna kurja ja sünge kõlaga, väga vanad Rootsi viisid. Esialgu pisut sünge moega tundub olevat järgminegi paramille vääriskirjaks, pealegi häbiplekk. Aga sinna heleduse poole viival need viis minutit tasapisi, nii nagu see juhtub karm olla mõnes teiseski loos. Aeg-ajalt aeg-ajalt on tänaseni kellelegi maha serva pidi sisse sõitnud üks teinegi hea grupp mitte ilmtingimata tänaseks ära volitada kellelegi ansambel karm armunud. Karmarla kaasmaalased, rootslased nimega Keblekaise on üks neid gruppe, kes juba vähemasti 70.-te alguse otsast mängisid sooloori tõelise kire ja tulega. Ennemuistset no põhimõtteliselt folklooripärandit eelkõige ikka oma Rootsi oma. Ehkki Skandinaavia poolt mujaltki võis nende tollal küll kitarri, kahe trummikomplekti, ohtrate riiulitega vürtsitatud versioonidesse sisse poetada mujalgi. Gerlekaise ei ole õigupoolest nimi, mida ei kellelegi ma tegija tiik, kus mets peaks väita, et Warm orna liikmed oma mõjutad, tajatena isegi inspireerijatena maininud oleksid. Aga nagu ennist öeldud, Tootsi folklooripärandit tundub olevat ohtrasti piisavalt selleks, et mitmed hääd grupid seda võiksid omal käel jumal moel esitada. Mis aga puutub karmarla inspireerijatesse mõjutajatesse muusikalisel moel, siis grupi liikmed, eelkõige selle põhiline arranžeerija ja muusika autor, nii rahvalikke, Euroopa klassikalisi pille mängiv kui salklereide kompuutrit pesitsev Stefan Christian Werner nimetab nimetatavat Nende vahel vahet teha, on oluline nimelt nende mõjutajate inspireerijate vahel. Stefani arvates saab karm armastus igaüks viiest, kes gruppi kuuluvad. Võta muusikaliselt ette seda ja teist reserveerida, mis talle kõige lähem tundub. Aga suvel sai tema enese. Ega bändi puhul tervikuna otsestest muusikalistest mõjutajates ei olevat põhjust. Kuigi teisalt tulevat ohtrasti neid, kes neid inspireerinud tuleb jazzkaarel, siis kui sealgi kehtib 29. aprill 2000 võimalust küsida grupi käest selle peene vahetegemise kohta midagi täpsemalt järele ei ette tea Recynspireerijate hulgas Stefan Bristol Ferner niivõrd erinevaid allikaid nagu David Bowie või juudi räpipoisid, pysti pois, kantrimuusika või kuriguri metal'i bänd panteera, aga neid olevat ohtrasti erinevaid veelgi. Ja tõepoolest, kui sirvida neid kroonikaid, mis grupi lemmikutest täpsemalt räägivad, siis võib kergesti näha, kuis võiks tegelikult kaardistada kormoran muusikalise tausta, kus ühele poole jääb. Minge ja tema väga pieteeditundlik ühendumuslik muusika, teist kätega näituseks. Kootilik metallgrupp läks sabat ja sinna vahele mahub, kelle poolest doktor John vist kuni kuni eelkõige igat masti Rootsi rahvamuusikaleht. Järgmine lugu all, folklooritöötlus, herr folkinud, muusika, rahvalik, aga samas on sinna omalt poolt lisanud üht-teist lauljanna Emma härbelin ja mitmeid aastaid koos karmoleva töötanud stuudio produtsent Soub. Tekst väidetakse olevat täiesti rahvapärane, ehk siis teisiti öeldes selle autorit ilmselt ei mäleta mammu keegi. Lila ruudumelu ja küll on truu neere on tradi suunadeli Gerhanega don Haaver Holgi minukate mille Ruuseume ilu kadus ka Meera. Meie kruu mile Ruuseumeloova Kangöödena. Meri on traadi suuradeli, Gerhanega. D E. Kõige targem, mida inimeseloom või oma eluga teha on teha midagi sellist, mis suma südamele hea ja õige tund. Või muidu suur kahetsus ja kibe pettumus sinu pääle langevat, kui sina ükskord vanaks saad, on arvanud Jens ööd, linn, õigupoolest ainus karmarbla grupiliikmest, kelle nimel tänasel eikellegimaal veel nimepidi nimetatud ei olegi. Ülejäänud meil ja võib näha ja kuulda siis, kui mitte ainult ei kellelegi kus täna on kehtinud etteruttavalt 29. aprill 2000 vaid ka väljas pole kellelegi täpsemalt jätskaar all on seesama kuupäev ja koht, oli Sakala suur saal, kus karmarna üles astub samal päeval, kus mängib teisigi häid Skandinaaviast pärit uus rahvamuusikuid. Nädala pärast muide, aga eikellegimaal siin on 28. aprill, kehtib too päev, kui Jazzkaare festivalil, mille ajas ei kellelegi ma endiselt veel püsib, astub üles Narva suurepärane trompeti-ist ja tema mitte enam uus folkloor, rne, vaid Uustšessinik grupp, elektrooniline ja kangesti kaasakiskuva rütme mängiv muster, Molvarik meer. Seniks jääme nägemiseni. Värvi neela nukkideli. Veraali enne ära. Küll teeme Juuserroo tee, Rein.