Jätkame meditsiiniajalooteemadega huvitaja saates ja ajalugu tutvustab meile ken kalling, kes on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor rääkinud kirurgias tegelikult päris mitmes varasemas saates sügise poole ja rääkisime habe majajatest, kes seda teenust nii-öelda pakkusid, aga ühel hetkel tõesti said kirurgid ka viimaks arsti välja, et ja nendest kujunesid välja sellised, kuidas öelda tipparstid. Aga meil on võimalik rääkida nüüd siis sellest kirurgia tippajast mis jääb siin umbes 100 aastat tagasi. Tõepoolest viiteid ja vihjeid kirurgia kirurgidele on siin juba korduvalt tehtud, kas siis, eks ole teema sellest, kuidas need meditsiinikutsed erinevad omal ajal arenesid ja, ja, ja kuidas nad seal lahus püsisid ja kirurgid. Eks ole, veel mõnisada aastat tagasi ei kuulunud Ülikoolihariduse saanud arstide väärikasse seltskonda, olid pigem käsitöölised selles sellest natukene räägitud ja siin on siis võib-olla kirurgiale on päris palju sai tähelepanu pühendatud ka seoses nakkushaiguste vastase võitlusega varased varased, et kuidas just haavapõletike vastu huvi tundvad arstid astusid esimesi samme? Teoreetiliselt nende jaoks olid küllaltki ähmased ja teavad, mis nad teevad ja miks. Aga nad teadsid, mida teha, hakkasid käsi pesema, nad hakkasid haava puhastama. Et see niisugune antiseptik avaseptika, et see on kindlasti üks väga oluline komponent. Ütleme siis tõesti saavutamaks seda olukorda, kuhu inimkond ütleme, 150 160 aastat tagasi jõuab. See on siis ütleme niisugune kirurgia korraga väga tugev, väga võimas esiletõus. Ja noh, võib rääkida kirurgia, kirurgia kuldajast. Natukene võib-olla parandan ennast, et siukene põhiline läbimurre, see on jah, natukene vähem kui 150 aastat tagasi, ütleme just nende mikrobioloogilist avaldustega seoses 120 130 aastat tagasi algab sissekirurgia kirurgia kuldaeg. Ja üks asi, millest me siin veel rääkisime, kunagi ei mäleta enam, kas viiteid ja vihjeid kirurgiale sai tehtud, aga see oli siis, eks ole, see on niisugune haiguskäsitluse muutumine. Et kui ikkagi aastatuhandeid ülikoolimeditsiin õppinud meditsiin oli pigem filosoofia. Teisisõnu haigust vaadeldi laiemas kompleksis mitte nii väga inimese sees kujundlikult, vaid inimese ümber võimaliku tastroloogilised ja geograafilised nii edasi, eluloolised aspektid olid sageli olulisemad kui selle inimese keha endaga toimuv. See oli siis nii-öelda humoraal teooria Hippokrates kaleeniline tasakaalu teooria. Aga see ühel hetkel siis jah, taandub, hakkab siin taanduma uusajal 400 300 200 aastat tagasi. Ja selle taandumise käigus siis juhtub see, eks ole, haiguskäsitlus muutub keha keskseks tekib siis solidaarpatoloogia kontseptsioon, hakatakse rääkima haiguskolletest, saadakse aru, et haigus eeskätt lokaliseerub inimese kehas kas siis kudedes organites ja ka see mõtteviisis, eks ole, aitab nagu seda nihukest kirurgilist lähenemist esiplaanile tõsta, kirurgid, kuna nemad ei olnud juba varasematel aegadel, on ülikoolis ei käinud filosoofiks, ei õppinud nende jaoks haiguskäsitlus, oli kogu aeg kehakeskne olnud, kuid nad kirurgid, habemeajajad, ämmaemandad ja nii edasi. See seltskond. Nii võibki siis öelda jah, et sellise kirurgia kuldajastu tekkeks on vaja, on vaja mitmeid komponente. Et on, on vaja seda, see, et haiguskäsitlus muutuks keha keskseks, seda haigust hakataks kehast otsima kudedest füüsilisest maailmast, mis inimese moodustab siis teiseks on vaja sellist ikkagi kirurgide endi emantsipatsiooni. Sellesse on võib-olla ka noh, võtame natuke, oli vist juba juttu, aga kordab igaks juhuks lühidalt üle, et siin kusagil uusaegse riigi tekkimisega nendest senistest küllaltki niimoodi riigi vaatevinklist halvasti organiseerunud kirurgidest käsitöölistest hakkab nüüd just riigi toel ja riigi huvides moodustumas kui küllaltki hästi organiseerunud seltskond. Tuus ajal lihtsalt see probleem seisneb selle, eks ole, noh, riik, meie mõistes võimalikud kaasaegsed sõjaväed, imperialism, Ravastavaline võidujooks, algab indust, realiseerumine, teisisõnu urbaniseerumine, tööstusasulad ja, ja riigil, kes püüab selle kõigega sammu pidada ja selle, seda kõike kontrollida tekib korraga vajadus nihukse praktilisema kallakuga, võib-olla rohkem konkreetsete küsimustega tegelevate meditsiiniametnike järele, kui seda olid need filosoofidest arstid veel tollel ajal et riik hakkab väga palju tähelepanu pöörama kirurgide ettevalmistamisele. Et kuskil 1000 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel paljudes Euroopa riikides siis juba hakkavad tekkima niuksed, suuremad kõrgemad kirurgide koolid ikkagi veel ülikoolist lahus nad õpivad arstiks, nad õpivad kirurgiks. Aga see õpe on juba päris hästi korraldatud seal põhjalik. Ja nende inimeste niisugune ka sotsiaalne positsioon siis on nüüd hoopis teistsugune, kui ta oli võib-olla varem. Ja mida rohkem neid on, seda rohkem ta talle tööd otsivad ja nii edasi ja nii edasi, nii et see on niisugune kirurgide esiletõus siin ütleme, algab kuskil 400 300 200 aastat tagasi ja, ja on, on nagu väga võimas ja ühel hetkel siis tõesti nad nad heidavad nende arstidega nii-öelda ühte. Et arstid õpivad järjest enam kirurgiat kirurgidega võivad järjest enam teoreetilist arstiteadust ja siin 19. sajandi jooksul siis see, see maailm nagu saab üheks ja noh, siin võib siis näiteks kasvõi niisugune nagu murrangu murranguaegade tegelane Tartus Tartus olla Tartus püsida siis Nikolai Pirogovi näiteks on just üks selliseid näiteid, niukene, murrangu, murrang, oja, mees, kirurg, ajalukku läinud tähtis tegelane, kes ühte jalga pidi või oma veel sellises tema õpetajad sageli olid veel niuksed, vana kooli mehed. Aga Pirogovis juba oli, oli uuema ajastu inimene, kes oli juba selline kirurg, kes tõesti siis mõistis, hindas, pidas tähtsaks ka seda teoreetilist poolt arstiteaduses, mitte ainult käelisi oskusi. Jah, et üks asi, millest siin veel kindlasti peab rääkima, Nad on juba, oleme mõtteliselt rääkinud sellest, et haiguskäsitlus muutub füüsiliseks. Haigus saab osaks inimese kehast ja teine asi, millest me oleme rääkinud, on see nakkushaiguste ja teisisõnu siis kirurgia puhul põletikke loogika selgitamine ja ühel hetkel ka meetmete väljamõtlemine, kuidas seda nakkushaigusi ja põletikke haavast eemal hoida. Aga on üks veel oluline, kolmas koht, oleta sellest, ta pole eriti rääkinud, mis peaaegu üldse pole rääkinud, see on siis valu. Et selleks, et tekiks tõesti niisukene, tõeline kirurgia kõrge poeg ja tohutu kirurgiliste võtete ja meetodite puhang siin ütleme, üksteistkümnenda sajandi lõpult selleks siis jah, lisaks sellele, et et osataks seda haigust sealt kehast otsida, diagnoosida ja saadakse aru, mis on terve, mis on haige kude ja lisaks põletiku vältimisele poli vaja tekitada olukord, kus inimesed enam ei kardaks kirurgi. Ja kus, eks ole, need operatsioonid võiksid minna pikemaks. Ja selles mõttes siis valu võitmine 19. sajandi keskel on veel üks niisugune hästi oluline märksõna tõesti kirurgi ajaloos üldse meditsiiniajaloost laiemalt meditsiiniloos ka varasematel aegadel tundub noh, arsti-patsiendi suhtes alati on olnud see valuteema on, aga kes seal, kes seal positsioonile ka varasematel aegadel, kui meie mõistes arst praktiliselt mitte kedagi niikuinii aidata ei suutnud siis ainuke, mis ta võib olla inimesele head, võiks teha, oli, eks ole, valu vähendada inimeste taimi. Arstilt aga ootasid valu teema arsti-patsiendi suhtes. Nüüd 19. sajandi keskel seoses arengutega kirurgias toimub ka niuke murranguhetk. Kui me räägime üldisest meditsiini, arstide ja tervishoiuretseptsiooni ajaloost, siis siis valu valuvõtmine on kindlasti väga tähtis, et see, see toob palju rohkem inimesi paneb pöörduma arsti poole, paneb uskuma arsti ja, ja niisugune võib-olla üks järjekordne. Eks neid müüre ikkagi arsti ja patsiendi vahel on ka olnud, kuigi nad on omavahel väga seotud need kaks poolust, aga, aga samas on seal vahel ka ikka palju igasuguseid hirme ja kartusi ja nii edasi. Üks nendest siis nüüd langeb.