Ja 100 aastat tagasi, siis tõesti väga üldistavalt öeldes natukene varem natukene hiljem on on siis selline periood, kui kirurgid muutuvad korraga väga julgeks. Kirurgi ajaloos siin ütleme alates 1860.-test aastatest, võime eristada kolme perioodi, esimene periood on nii-öelda lokalistlik anatoomiline põhimõtteliselt idee on selles, et teadus on tolleks ajaks aru saanud ja selgeks teinud, et kui inimesel on mingi probleem midagi loogiliselt lahendada, siis eks ole, see probleem seisneb, tan lokaliseeritud kuskil organismis dollaja teadus suutis selle nii-öelda patoloogia, patoloogilise koe põletikku, mis iganes kindlaks teha, ära tunda. Ja kirurgi ülesanne oli see siis nii-öelda eemaldada. Siis retseptsioon või nii-öelda eemaldamine oli põhiline märksõna. Ja kirurgitseid hästi uljalt lõikasid kõike ära, mida nad oskasid ja suutsid ära lõigata. Muid raamatuid lugedes olen aru saanud näiteks mingi kasvaja eemaldamine tollel ajal 100 aastat tagasi. Et selle käigus lõigati inimene palju rohkem lahti. Bar iiliti teda otsiti seda kasvaja kude. Võib-olla, kui praegu tollel ajal oldi, oldi sellises käelise töö vallas ikkagi rohkem võib-olla sellest kinni ja samas siis ka usuti sellesse nagu päris palju. Ja üks põhjus, miks seda, miks seda kõike rohkem tehti, kui tänapäeval selle juurde kohe jõuame, et on see tol ajal ikkagi veel ei olnud neid siukseid farmakoloogilisi, nii edasi tugisüsteeme, mis oleks sellesama kasvajaga näiteks aidanud võidelda mingil muul moel kemoteraapia, pea, kiiritusravi asjad, eks ole, mis tänapäeval on tavalised, tollel ajal puudusid, järelikult pidid kirurgid nagu rohkem vaeva nägema. Aga äärmustesse minek, et seda on jällegi mainitud, et seda, seda võis toimuda mingitel muudel põhjustel ja muudes kontekstides näiteks tollel ajal väidetavalt palju sagedamini kasutati skalpelli mingite krooniliste probleemide lahendamisel, on see siis pimesoole põletik või seal mingit mandlioperatsioonil. Ja põhjendatakse seda näiteks siis ka sellega, kes tollel ajal ei olnud veel välja kujunenud sellist noh, heaoluühiskonda või kõikvõimalikke neid süsteeme, mis haiget inimest oleks toetanud pika aja vältel sinist lehte. Muid niisuguseid asju. Ja, ja inimesed ei saanud nagu pikalt põdeda ja see tähendas ka hädas siis mingite sageli mingite krooniliste haiguste puhul. Pigem haarati belli järele kui see, kui see võimalus olemas oli spetsialist lähedal olnud singa tekkisid mingid niuksed, väiksed konfliktid kirurgide ja üldarstide vahel Rabraktiseerijata vahel see olukord veel niimoodi ütleme niimoodi loksus paika. Ja kirurgia kutse siis ka, et kui räägime sellest esimesest perioodist, eks ole, seal okkalistlikvelatoomine periood, mis kestab kirurgi ajastu algusest, kuni ütleme esimese maailmasõjani siis siis kirurgid ka ise natukene ikkagi nad said aru, et ühest küljest nad olid hästi julgeda, tegid palju tööd ja mõtlesin, et kuulsad nimed meditsiin ajalukku läinud mehed. Aga teisest küljest ma tean, mõistavad, et nad ikkagi veel noh, ütleme niimoodi teoreetiliselt nagu liiga tugevad ei ole. Saadaks aru, et käeliselt võib-olla ollakse juba võimelised seal mida iganes tegema, neeru siirdama ja võib-olla juba ka siin ja seal midagi proovitakse, aga elu näitab, et see asi ei tööta. Ühesõnaga oli nagu niisugune väike hirm kirurgide enda maailmas ka, et järsku jäädakse ikkagi kuidagi nagu nii-öelda käsitöölise tasemele ja seda siis vältida üritatakse päris teadlikult ja eesmärgipäraselt kirurgiast teha, ütleme niisugust kaasaegset teadust. Teisisõnu, kasvõi see mentaliteet üritatakse alla suruda ära kaotada, et iga kirurg on suur üksikindiviid, kes ajab mingit oma asja. Teisisõnu üritatakse panna kirurge oma töid ja avastusi publitseerima, oma vigasid tunnistama, et teised saaksid neist õppida. Üritatakse Krulge panema tegema koostööd nii omavahel, kui siis ka kõigi nende kirurgia jaoks, abidistsipliinid aga tekivad kirurgide seltsid, kirurgide ajakirjad ja nii edasi ja nii edasi üritatakse seda asja niimoodi viia nagu ikkagi tõsisele teaduslikule tasemele. Ja pärast esimest maailmasõda siis tundub, et, et võib-olla ollaksegi jõutud mingile sihukesele uuele nivoole, siis algab kirurgia ajaloos järgmine faas, mida nimetatakse siis nii-öelda funktsionaalse kirurgiaperiood mis kestab kuni 1960.-te aastateni. Funktsionaalse kirurgiaperiood tähendab seda, et nüüd sellel uuel ajastul kirurg mitte lihtsalt ei eemalda patoloogiat ei lõika ära seda, mida ta oskab ära lõigata, vaid eks ole nüüd ikkagi mõeldakse, võib olla palju rohkem nagu patsiendikeskselt, teisisõnu hellitatakse taastada selle seda nii-öelda funktsiooni, mis on probleemi haiguse tõve käigus nagu kadunud, minetatud. Ja siin on nüüd, eks ole tähtis see, et just see niisugune koostöö kõikvõimalike muude valdkondadega on see siis füsioloogia, on see siis endokrinoloogia, mis siin kõik vahepeal tasapisi on tekkinud? Tasapisi hakkab mängu tulema farmakoloogia. Eriti kui me räägime teise maailmasõjajärgsest ajast, toimub farmakoloogiline revolutsioon, kui üks väga oluline asi on, siis jah, kõik need antibiootikumid penitsiliini edasi, mis kasutusele võetakse. Aga pärast teist maailmasõda tehakse siis ka hästi palju tööd selle nimel, et tõesti kõik need niuksed, koesobivusküsimused, muud sellised asjad, need, need selgeks saaks teema kuue sobivusest kirurgia jaoks oluline, et mitte mitte ainult elundisiirdamine, vaid ka vereülekanne. Kõrvalepõikena ütlesime, et kellaajas ammuses aega tagasi minna, mingid legendid räägivad, et juba kusagil seitsmeteistkümnendal sajandil kanti inimesel üle loomaverd näiteks väidetavalt ka siis sama legend, räägib see inimene, kes seda lamba verd sai, ka jäi ellu. Aga ilmselt see asi nii roosiline ei olnud, sest umbes samal ajal kuue 70. sajandi teisel poolel kunagi paljudes riikides keelatakse ära sellised katsed nagu pereülekandega katsetamine, mis ausalt nagu tähendab seda, eks ole, et see asi ei olnud väga edukas. Aga seda ikkagi proovitakse, teistkümnendast sajandist on mingeid lugusid. Mõnikord võiks edukas olla, kui seda tehakse sugulaste vahel ja nii edasi. Aga alles siis jah, 20 sajandi alguses, kui avastatakse, veregrupid seisaks, ole hakkab, hakkab tasapisi ise see uks paotama. Et saadaks aru, oskasid need koesobivuse küsimused ja muud sellised asjad. Teine periood on võib-olla ka jah, selles mõttes niisugune, eks ole, nüüd me juba tuleme tänapäevale lähemale, kaasaegne, eeskätt siis läänemaailm, modi, inimese patsiendikesksus muutub järjest olulisemaks, et siin nüüd võib ka rääkida sellesse et pärast esimest maailmasõda siis päris palju hakatakse juba mõtlema sellele, kuidas patsiendil mugavam oleks. Pisiasjadeni välja soojendatavad operatsioonilauad ja muud sellised asjad. Et see, see kõik on siis, eks ole niisugune ühelt poolt teadvuse enda areng, aga teiselt poolt ka võib-olla niuksed, ühiskondlikud, ühiskondlikud kõikvõimalikud arengud, mis siis, mis siis ka mõjutavad sedasama kirurgilist praktikat. Lennuk, näide sellest, et ei ole, ei ole see meditsiin nii väga. Laiemate ühiskondlike hobustega seotud. Ja see kolmas periood siis päris kaasaega, millest enam eriti rääkida ise ei julgegi, eks ole, olemata spetsialist, aga, aga see on siis jah, kuskil pärast kuuekümnendaid aastaid kus siis on ja eeskätt me räägime siin edusammudest geneetika vallas. Koesobivuse küsimused, kõikvõimalikke äratõukemehhanismide oskus neid alla suruda farmakoloogiliselt teel ja nii edasi. Ja, ja see on siis ka malest, nutame sellel kolmandal perioodil, kui suhteliselt hiljuti, eks ole, 50 aastat tagasi, kui jõutakse siis sellisesse kaasaegsesse kirurgia ajastusse, kus, kus siis tõesti ikkagi väga palju võetakse ette kirurgide spetsialiseerumine, saan hoopis-hoopis midagi muud kui 100 aastat tagasi. Aga veel 50 aastat tagasi kui 90 protsenti 50 aastat tagasi siis 90 protsenti operatsioone olid nii-öelda kuulusid üldkirurgia valda pimesoole rahvakeeles öeldes operatsioonid, muud sellised lihtsamad asjad. Siis siis siin tänapäeval, eks ole juba sedasama pimesoolt, võib-olla ma ei tea, kuidas Eesti Statistika ütleb jällegi maailma meditsiiniõpikut lugedes siis, siis siis tuleb välja, et võib-olla 10 protsenti operatsioonidest kõhuõõne kõhuõõneoperatsioonid. Et ühelt poolt, et võib-olla enam nii põhjalikult seda inimest lõiguta operatsiooni käigus, sest on tekkinud kõikvõimalikud taustateadmised, taustasüsteemid, farmakoloogia ja nii edasi, kas kui me räägime kassa kasvajat, ravist ja operatsioonidest ja teiselt poolt on juhtunud ka siis see tänu nihukesele teadmiste arengule, pre ja postoperatiivse seal inimeste toetamise vallas, et, et ka näiteks inimeste haiglas oleku ajad on lühemaks läinud, muud sellised asjad, aga operatsioonid iseenesest on, on, on läinud läinud kindlasti keerukamaks. Aitäh selleks korraks Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiini, elekter, ken, calling. Järgmisel korral võtame ette juba päris lõbusa teema ja selleks on eetrijoomine.