No Eestis, Eestis on Tartus vähemalt kirurgidele, kust on ausambaid rohkemgi ja mälestusplaate haiglate seinal ja kusagil, aga, aga kui siin Tartus silma ette manada seda linnapilti, siis kindlasti üks selline domineeriv monument on Pirogovi ausammas. Tartu südalinnas raekoja taga seisab ta seal muidugi ilmselt sellel kohal ja sellel aastal, millal ta püsti pandi, 1952. Sellepärast et tegemist oli vene nimega pisikuga. Kes, kes Tartu Ülikoolis oli õppinud ja kuulsaks saanud. Eks ole, oli Stalini aeg, oli see aeg, kui Tartu Ülikooli ajalugu oli natukene nooremaks kirjutatud 1952, siis tähistati Tartu Ülikooli 100 viiekümnendat aastapäeva, stalinistlike kaanoni talu seal siis, eks ole, seda rootsiaegsete ülikooli tunnustatud ja ülikooli ajalugu algas 1802, kui Vene tsaar taasavas Tartu ülikool ja selle selle suure juubelikäigus siis jah, nõukogude võim püstitas Tartusse erinevaid monumente, paljud need monumendid maha võetud, aga Pirogovi oma püsib. Ja tõepoolest, et tema siis vaatamata sellele, et vaatame püstitamise taust võib olla niisugune natuke stalinliku ja meenutab meile meie ajaloo võib-olla mitte kõige helgemaid hetki, siis Pirogovi ise isikuna teadlasena on, oli muidugi suur mees. Ja temast saab siis paari sõnaga teda meeles pidada. Et miks ta seal on, mis ta suurt tegi. Teda ei tohiks siiski ajaloos niimoodi, väga lihtsustatult võtad sageli, et need tegelased, kellel ausammas kuhugile püstitatud on, et neid neid peetakse, eks ole, millegi avastajaks või esmategijaks. Pirogovi puhul seda, nagu võib öelda, et ta millegi täiesti totaalselt uue läbi viia ei olnud. Ja seda on ka tema nihukesed kolleegid, hilisemad suured vene meedikud nagu tunnistanud büroo koos, nagu ei avastanud midagi, aga, aga mis, mis oli bürokommuni fenomen, pürakovi fenomen oli see, et ta oli niisugune hästi hästi võimas ja efektiivne ja kiire innovaator. Et kõik, mis maailmas uut tekkis kasutusele, võeti selle ta kohe ellu viis. Näiteks tema tema puhul võib rääkida, tema oli esimene, kes eeternarkoosi hakkas manustama sõduritele lahinguväljal pool aastat või aasta pärast seda, kui see eeternarkoosi leiutatud siis ta produtseeris väga efektiivselt meeldejäävalt mõnesid teisi nisukesi juba selleks ajaks välja mõeldud mehhanisme sõjameditsiinis triaaži meetod näiteks on siis haavatute selektsioon vastavalt nende vigastuste raskusele. Ta päris palju mõtles seal haavatute transpordi peale, muuhulgas siis kipslahase teema oli talle väga südamelähedane ja seletada, panustas päris palju, jällegi ta ei leiutanud seda täiesti ise algusest peale. Aga need tema lahendused, tema võtted, jällegi selle rakendamine mingites äärmuslikes oludes see oli see, mis, mis tegi temast niukse noh, meeldejääva ja, ja efektiivse tegelase, need on niuksed, praktilised väljundid. Aga ta oli ka tähtis teoreetiliselt ja see on võib-olla isegi natukene huvitavam. Et tema on siis tõesti niisugune mees, kes oma, kes oma mälestustes näiteks kirjutab, et nii mõnedki oma õppejõud, keda ta kohtas õnneks mitte siin Tartus, aga kuskil Saksamaal, aga seda kuulsamad mehed, need olid. Elasid veel sellist vana aega ja ühteviisi, kelle jaoks vaat sõna otseses mõttes naersidki välja. Pirogovi jutu bürokov rääkis neil õhinal, kirurg peab teadma anatoomiat. Selle meie jaoks täiesti iseenesest mõistetav asi. Aga 200 aastat tagasi väga lugupeetud, kuulsate professorite jaoks oli see pigem naljajutt. Nende jaoks, kirurgi peamine oskusi omadus pidanuks olema kiirus just niisugune. Keskelt sellega me peame silmas, eks ole, mingid lahinguvälja olukordi või sõjameditsiini siis millega nad eeskätt tegelesid, nad tegelesid ambuteerimisega. Valu vaigistamist oli olnud valuteema juurde, kohe jõuame. Teisisõnu kirurg lihtsalt eks ole, pidi võimalikult kiiresti selle jäseme suutma inimeselt eemaldada, sest eks ole. Kes kannatasid selle selle valu käes ja seda valukannatava inimese kannatuste pärast. Too oli veel aeg, kui Pirogovi oma õpinguid alustas ja oli alles kujunemas suureks meheks, eks ole, kui kirurgide tsunft väitis ikkagi, oli veel mõnes mõttes niux seal keskaegsel lainele, et teadus ja nii edasi, et see ei ole mitte mikski. Ja büroo oli just üks neid mehi, kes hakkas kirurgidele seletama ja oma tööga siis kinnitas seda. Kirurg peab tundma füsioloogiat, kirjutab väga põhjalikult aru saama anatoomiast, mitte õppima seda lihtsalt pähe, kui mingeid mingeid dogmasid, vaid et seal taga on tegelikult niisugune sügavam mõte, sügavam loogika, organism, eks ole. Toimib tervikuna. Ühe osa puudutamisel võib juhtuda midagi mingis teises piirkonnas. Et bürokohv toob mängufüsioloogia, ta on üks niisugusi esimesi kirurgiateaduses kaasa löövaid tegelasi, kes tegeleb siis, eks ole, millele tänapäevaselt väga arusaadava ja mõistetava eksperimentaalteadusega Pirogovi ajal eksperimentaalteadvused ka, nad on veel küllaltki noor asi, füsioloogia on äsja tekkinud. Ja Pirokov tooblandad, füsioloogilised meetodid kirurgilise praktikasse, tema uurimistöö siin Tartus ka näiteks niukene eksperimentaalne lähenemine, kus ta siis püüab aru saada seal mingi konkreetse arterit, veresoone sulgemise tulemustest teeb erinevatel loomadel erinevaid katseid. Ja see kõik ei ole lihtsalt jällegi niisama selle huvi pärast, vaid ta üritab seletamata järeldusi siis ka kirurgiliste praktikas. Topograafilise anatoomia teema poolest, tema kuulsad niuksed preparaadid ja nende preparaatide alusel joonistatud õppevahendid mille sõnum oli siis ja aidata ära seletada seda, kuidas erinevad organid, kehaosad, koed, piirkonnad, üksteisega suhestuvad. Ja sel kõigel on siis, eks ole, pikemas perspektiivis niukse kirurgilise töö jaoks suur tähtsus. Pedagoogi suuri novaator, kes omaaegsed uued teadussuunad, sedasama patoloogia, õpetuse, füsioloogia, selle olukorra, kus teadvus oli minemas surnud keha lahatava laibauurimiselt elava keha uurimisel analüüsimisel anatoomia kõrvale tekkis ja ühel hetkel sai võimsamaks füsioloogia. Pirokov esindab, esindab seda mõttemaailma ja ka niimoodi, noh, arsti veidi meditsiini filosoofiliselt, et tema oli ka kindlasti väga niisugune uuendusmeelne mees, et arstide puhul, kes tollel ajal olid, eks ole, sageli ikkagi niuksed üksi praktiseerija tega, kirurgid, nad näiteks kippusid oma vigu varjama, neil olid mingid ametisaladused, muud sellised ikkagi, pigem eks ole keskaega minevad käsitöölistele omased krutskid siis Pirogovi üks, üks nihuke, väga selge sõnum oligi see, et kui sa oled kirurg, eks ole, siis sa pead ka tegelema, teadustöötaja peab publitseerima. Ja sa pead publitseerima oma vigasid, et oma vigasid ei tohi salatama, vigasid ei tohi eitada. Sest nendest vigadest oma vigadest kõigepealt ise õppida, aga sa pead tegema sellega kõik, eks ole, oma kolleegidele kättesaadavaks, et ka nemad saaksid õppida. Pirogovi siin Tartuski välja antud mõned sarjad ja üllitised öeldakse väga selgelt tugevalt enesekriitilised, mis siis alati ei leidnud väga head vastuvõttu sesse, arsti arstikutse ikkagi, ta kipub olema niisugune natukene endasse sulgunud ja laps on halb sõna, aga siin Eestis sageli kõlab, eks ole, et arstid on ringkaitses. Eks see oli tollel ajal ka olemas. Pirogovi heideti sedagi, et, et ta, et ta nagu võib-olla liiga liiga avalikult räägib võimalikest vigadest ja ohtudest ja nii edasi, aga tänapäeval ilmselt pigem eeldame, et see oli pikk, Pirogovi positiivne, puhta ta tõesti siis üritas mängida seda niukse teadvuse reeglija loogikate järgi, et et tuleb, tuleb avalikustada, tuleb publitseerida, tuleb, tuleb tekitada diskussioon, eks ole, siis siis saab see asi edasi areneda.