Jah, et üks asi, millest siin veel kindlasti peab rääkima, Nad on juba, oleme mõtteliselt rääkinud sellest, et haiguskäsitlus muutub füüsiliseks haigus saab osaks inimese kehast ja teine asi, millest me oleme rääkinud, on see nakkushaiguste teisisõnu siis kirurgia puhul põletikke loogika selgitamine ja ühel hetkel ka meetmete väljamõtlemine, kuidas seda nakkushaigusi ja põletikke haavast eemal hoida. Aga on veel oluline, kolmas koht, panete sellest ta pole eriti rääkinud, vist peaaegu üldse pole rääkinud, see on siis valu. Et selleks, et tekiks tõesti niisukene, tõeline kirurgia kõrgaeg ja tohutu kirurgiliste võtete ja meetodite puhang siin ütleme 19. sajandi lõpul selleks siis jah, lisaks sellele, et, et osataks seda haigust sealt kehast otsida, diagnoosida ja saadakse aru, mis on terve, mis on haige kude. Ja lisaks põletiku vältimisele oli vaja tekitada olukord, kus inimesed enam ei kardaks kirurgi. Ja kus, eks ole, need operatsioonid võiksid minna pikemaks. Ja selles mõttes siis valu võitmine 19. sajandi keskel on veel üks niisugune hästi oluline märksõna tõesti kirurgi ajaloos üldse meditsiiniajaloos, laiemalt meditsiiniloos ka varasematel aegadel tundub noh, arsti-patsiendi suhtes alati on olnud valuteema, on, aga kes seal, kes seal positsioonile ka varasematel aegadel, kui meie mõistes arst praktiliselt mitte kedagi niikuinii aidata ei suutnud siis ainuke, mis ta võib olla inimesele head, võis teha, oli, eks ole, valu vähendada inimeste arstilt taga ootas see valuteema arsti-patsiendi suhtes. Nüüd 19. sajandi keskel seoses arengutega kirurgias toimub ka niuke murranguhetk, kui me räägime üldisest meditsiini, arstide ja tervishoiuretseptsiooni ajaloost, siis siis valu valuvõtmine on kindlasti väga tähtis, et see, see toob palju rohkem inimesi. Paneb pöörduma arsti poole, paneb uskuma arsti ja, ja niisugune võib-olla üks järjekordne miks neid müüre ikkagi arsti ja patsiendi vahel on ka olnud, kuigi nad on omavahel väga seotud need kaks poolust, aga, aga samas on seal vahel ka ikka palju igasuguseid hirme ja kartusi ja nii edasi. Üks nendest siis nüüd langeb räägikski valu võitmisest jah, paari sõnaga. Et eks see teema nagu öeldud, arsti-patsiendi suhtesse valu küsimus on olnud algusest peale väga oluline ja traditsioonilistes kultuurides kõige teame, et loomulikult nad ravitsejad või inimesed ise on olemas mingi kogemus, kuidas valu vähendada, sageli on siis seotud erinevates traditsioonilistes kultuurides, millega sellisega, mida me tänapäeval nimetame mõnuaineteks. Vanad vanad kultuurid kuskil Ladina-Ameerikas, eks ole, on kasutanud seal siis kokapõõsa lehti kusagil Aasia pool, eks ole, oopium siin meie kandis siis kanep, hažis alkohol ja seal ka muud võtet, see on pigem mingisugune naljapildi teema, et inimene nuiaga oimetuks lüüakse, aga mine tea. Aga näiteks noh, külmutamine, valu, valu vaigistamise eesmärgil. Nendes piirkondades, kus lund ja jääd on aga väga, väga vana ja väga vana teada komme jätkame kultuuriti sellega tegeletud, mõnikord võib-olla jõutud päris kaugele. Niisugune huvitav periood tundub olevat Euroopa keskaeg, kui valuga millegipärast meditsiiniõpikud väidavad, väga ei tegeletud. Üldine õhkkond ja atmosfäär, mis keskajal valitses, eks ole, et et seesugune peamine eesmärk ja siht oli ikkagi hinge päästmine, mis kehasse puutub, kaasa arvatud valu, see oli pigem sekundaarne, aga seda valuvus, vaadeldav karistust näiteks. Et keskajal tundub, et valu valuvastane võitlus ei olnud ka meditsiinis ja kõigis nendes, eks ole, ravi ravipraktikates nagu, nagu, nagu väga kesksel kohal. Aga ühel hetkel seis hakkab muutuma, eks ole, siis humanismi esiletõus uusajal. Varased utopistid erinevad juba räägivad sellest, kuidas tulevikuühiskond ja tulevikumeditsiin, et üks nisukesi tõsiseid väljakutseid ja peamisi tunnuseid sellel tulevikuarstiteadusel on see et valu kaob. Ja tasapisi siis ka teadlased töötavad selle nimel. Ja 19. sajandi alguses siis juba võib öelda, et hakkab tasapisi niisugune farmako loogiline lähenemine välja kujunema. Osatakse juba sünteesida erinevaid ühendeid, erinevaid aineid ja neid manustades siis, eks ole, pannakse tähele, saadakse aru. See valuaisting inimesel võib nagu taanduda. Esimene ühend, mida kasutatakse, siis on jah, naerugaas kuskil 1800. aasta paiku on teada, et keegi tegi mingeid katseid. Nihukest läbimurret siiski siiski veel ei ole. Noh, üleüldse siin on jälle küsimus selles, et mis see nii-öelda magamine või magamapanek operatsiooni ajal, eks ole, ka on suhteliselt raske on nagu sellele mõttele tulla. Seal on meil mingi taustsüsteem olema, määrab teadvuses nagu edasi läheme. Magamine ja teadvusekaotus, et sa ikkagi assotsieerub tollel ajal nagu pikem surmaga niisugune üleminek elus, surmale, surmast, elule, kas see oli niisugune natukene ilmselt väga riskitud ja teadvusekaotust ikkagi peeti ka see nimi, eestiga, lähedasi varjusurm, surmaga mängimine juda, judo tekitas teatavaid tõrkeid. Aga mida enam jah, teadus areneb ja mida enam korjata kõikvõimalikku informatsiooni selle kohta, kuidas keegi oli, eks ole, teadvuse kaotanud, sellest välja tulnud. Seda enam saadi nagu ikkagi kinnitus sellele, et see surm, surmi pruugi olla alati lõplik, et sealt nagu välja tulla, et on mingeid selliseid aineid 19-l sajandil näiteks. Suur vaimustus leitakse ladina ameeriklastest kuraared, noole mürgid, taimsed, mürgid, alkaloid, mille puhul avastatakse, et see Ta on küll mürk ja kui inimene seda saab, siis ta sureb, aga, aga seal teadusliku töö käigus tuleb välja, et ta ei sure niimoodi totaalselt, võib-olla ainult mingi organ lakkab töötamast, et kui me suudame kunstlikult seal kopse ventileerida ja nii edasi me suudame seda inimest elus hoida või looma. Ja ühel hetkel selle mürgi mõju taandub. Teisisõnu jällegi surm taandub. Ja kui me selle mürgiga piisavalt kavalalt õieti mängime, siis me võime, eks ole ka nii-öelda surma üle kavaldada. See on niisugune mõtlemine surma ümber see ilmselt oli, oli niisugune oluline komponent, millega harjumine võttis aega, et ikkagi läks pool sajandit enne möödas niukestest esimestest katsetest seal naerugaasiga näiteks valu vaigistamiseks. Et jõuda siis päris sellise uinutamiseni eetriga. Et läbimurre on siis 1946, kui siis Ameerikas hambaarst mooton esimest korda avalikult publitseeritult osaleb, assisteerib ühe kirurgi poolt läbiviidavatel lõualuuoperatsioonil ja mõnustab Sis patsiendil eetrit omaenda konstrueeritud instrumendiga ja eks ole see niisugune avalik üritus siis kõik näevad, et tõepoolest see inimene ei ole. Ta ei tunne valu, ta on täiesti rahulik operatsioon möödub edukalt ja seda aastal 1846 peetakse siis anesteesia valu vaigistamise alguseks Mortonid suureks kangelaseks. Nagu ikka ajaloolased, lood on keerulisemad, tegelikult keegi ikkagi paar aastat varem kui Morton tegi midagi sarnast ja nii edasi, aga siin tasapisi jõuame, eks ole, tänapäeva kõik need lood, kui tähtis on publitseerimine, muu selline. Nii et see mees, kes unustatud on tema siis õigel ajal ei riputanud seda oma meetodit, avastas suure kella külge erinevalt Murdonist, kes seda tegi, tänu sellele kuuluson? Gordonile heideti ka midagi ette omal ajal ma vist olen siin rääkinud sellest juba seda võib-olla ka mitte tollel ajal üldiselt niisugune teadlase ja arstieetika sageli eeldas ja valdavalt eeldas seda, et et see on niisugused avastused ja muu selline, et see on, see on nii-öelda avalik. Ravimite koostis, ei, näiteks ei tohtinud salastada paljude riikide seadusandluse alusel. Morton oli selles mõttes niisugune natukene ajast ees mees, et tema üritas panna oma seda avastust siis raha teenima, üritas patenteerida seda oma vigurit, eetri kasutamist inimestel teadvuseta oleku esilekutsumiseks. See tal ei õnnestunud. Näiteks põhimõtte pärast, keegi ei tahtnud talle sellest patent. Ta on ta aga teiselt poolt ka seedrilõhnale nii tugev, et inimesed said aru, mida ta kasutab. Siin veel omakorda pikk lugu on see, kuidas ikkagi selle eetrini jõutakse. Eetrit nimelt ennem kui teda hakata. Jah, siin ja seal mõned mehed väidetavalt tulitud, aga ravis kasutanud meditsiinis, aga mitte mitte inimeste tuttamiseks, vaid seal võib olla tuberkuloosi raviks või või mingite selliste muudel juhtudel. Aga väga levinud oli 19. sajandi alguses veider, veider ajaviide nagu, nagu ennast eetri abil joobesse viia, see oli eriti just kõrgkihtide lõbu. Peenem seltskond, torite terved niuksed, peod omal ajal kusagil võib-olla Euroopas, aga kindlasti ka Ameerikas. Eesti keelde tõlgituna võiks siis, noh, mis iganes eetri eetriorgiad neid nimetada, kus siis rahvas ja tarbis eetrit mis iganes moel, kus siis jõid või raputasid tigusid kuskile suhkrutükile hingasid sisse said siis sellest mingi mingi sellise joobeolek ja siis nautisid seda. Nende varaste anestesioloogi puhul räägitakse ka, noh, nad võivad olla ka kuulujutud, aga, aga just see Nad nagu jõudsid oma sellise ahhaa-elamuse nii või, või läbimurdehetkeni siis läbi, läbi selle nad vaat sellesama mingi nii-öelda mõnu saamise eesmärgil eetritarbimise käigus olid siis kogenud seal saanud mingi haava, nendega midagi juhtunud. Nad panid tähele, et see ei olnudki nii hull ja nii valus ja, ja nii edasi. Elamus ei olnud niivõrd terav. Negatiivne, kui, kui võib-olla oleks võinud arvata, kas see täpselt nii oli, mine võta kinni. Aga jah, 1846 algab siis inimkonna ajaloos see aeg, kui kui sa patsient nii-öelda pannakse magama uinutatakse, viiakse ta teadvuse kaotuseni. Ja märksõnaks on eeter. Ja kohe väga varsti tuleb ka kloro form, mõtlesin, erinevad koolkonnad kasutavad ühed kasutavad üht, teised teist. Pirogovi kui jutuks oli, siis eks ole bürooga väga kiiresti lasin juba teispool ookeani. Euroopas kasutab seda lahinguväljal järgmisel aastal selle eetri avastamisega seoses ongi selline lugu, et ta hakkas plahvatuslikult levima. Meditsiinikutse jaoks tekib suur probleem, tekkis nimelt hästi palju kõikvõimalikke šarlatane. Eetrit oli lihtne hankida selle eetri abil, siis hakkasid väga paljud kõikvõimalikud edukad ettevõtjad kõikvõimalikke meditsiiniteenuseid pakkuma. Et väga varakult siis hakati ka reguleerima kõikvõimalike selliste ainete kasutamist. Omaette teema, mis selle eetri valu vaigistamiseks esile kerkis, olid siis niuksed jällegi pool filosoofiliselt pol, eetilised küsimused. Kas üldse seda valu tohib vaigistada? No eriti palju räägiti sünnitusvaluteemadel, et noh, siit alates juba religioosset tõekspidamised, eks ole, valuga pead sa lapsi ilmale tooma ja nii edasi ja nii edasi. Et oli neid, kes arvasid, et üldiselt võiks kasutada valuvaigisteid, aga kindlasti mitte sünnituse juures. Lugege pühakirja, eks ole. Aga teiselt poolt oli ka ikkagi küsimus jällegi, mis see valu on. Miks organismis see valu eksisteerib järsku midagi kusagil füsioloogias? Eks ole, organismi toimimises muutub, kui me seda valuelamust pärsime, eriti näiteks sünnituse juures, eks ole, kus kusse nii-öelda patsient peab olema ikkagi osalema selles protsessis. Kas me tohime kasutada sünnituse juures valuvaigisteid, et need diskussioonid mõnda aastat kestavad. Aga siis järsku 1853, kui kuninganna Victoria sünnitab oma kaheksanda lapse ja kasutatakse valuvaigisteid, siis siis üldiselt niukene murrang leiab aset, kui juba kuninganna Victoria ise ja nii edasi, siis, siis muidugi jäi järele vähem diskussiooni sellel teemal, et kas, kas tohib näiteks ka naisi, aga kui sünnituse juures kasutada neid valuvaigisteid ja 19 sajandi keskel niukene suur läbi murranguhetk mis puudutab valu? Kas sul anestesioloogia hiljem areneb edasi veel aastakümneid? Võib-olla alles 20 sajandi keskpaigaks kujuneb välja niukseks kompleksseks, nagu ta praegu on, kus kasutatakse erinevaid komponente ja ja on erinevad funktsioonid, võtted ja lähenemised. Aga see on selline esmane, esmane samm, astutakse ikkagi vaja 19 sajandi keskel ära. Ja sellel esmasel pinnal, see on ka siis nüüd see moment, et kui me lisame sellele valu võitmisele, eks ole põletiku võitmise. Ja, ja siis eks ole kõikvõimalikku nihukese järjest kasvava süveneva arusaamisorganismi toimimisest. Ja lisame veel juurde, eks ole, arstikutse emantsipatsiooni, haiglate arengu teisi sõnul interdistsiplinaarsus kirurgiat enam niimoodi üksi ei viljele. Seda peaks teist sajandi lõpukirurgiat nagu varem, eks ole, arst oli erapraktiseerija üksik härrasmees, nüüd on juba meeskonda vaja. See meeskond tekib kergemini, kui kusagil kõrval läbi mingi paralleelse loogika, areneb ka haigla. Et kõik need komponendid 19. sajandi lõpuks nagu loksuvad paika ja siis hakkabki siis aeg ja mida võib nimetada kirurgia kuldajaks. Tahame aasta meelde jätta siis 1881 niisugune esimene õnnestunud kõhuõõne avamine, kus saksa kirurg Pill root edukalt opereerib mao lukuti kasvaja. Et pärast seda siis rääkida sellest, kui kirurgia tõesti ulatub igale poole inimkehas kuni selle aastani ikkagi akuutse pimesoolepõletiku käte Surdi, sest kirurgi arstid olid võimetud, eks ole kõhuoperatsioone tegema, sest kõik saab, sajaprotsendilise tõenäosusega läks asi neil põletikuliseks, inimene suri. Aga nüüd, eks ole, see asi on jõudnud uuele tasemele natukene rohkem, kui 100 aastat tagasi. Toimub siis selline murrang.