Eelkõige see aeg, kui jõulud olid keelatud, siis kõige armsamad paksud kardinad läksid ette, kuusk oli nagu ehitud. Koolis olid kõik teistmoodi, keegi kõva häälega välja midagi öelnud kõik, tead, et see nii on. Tunnid lõppesid varem ära. Sihuke nõukaaeg? See oli nagu päris jõulud. Mis nüüd on jõulud sinu jaoks? Mõistan endale muinasjutt õnneks minetanud kuivõrd monile väikseid lapsi ka, et siis ei ole miskit, mis nagu seda legendi üleval hoiaks, et pasta jaoks võib-olla paneks konnakostüümi selga, hüppaks mööda tuba ringi, teeks jõulukon. Sinu jaoks ei olegi praegu jõule jõulutunnet? Ausalt öeldes mitte. Et päris siiralt öeldes jõulud ei ole kuidagi muusugune nädalavahetus kui miski teine. Igatsed sa seda tunnet, millest sa rääkisid? Ei noh, milleks tagasi vaadata, üllatuse punanägusid, vaadata et see oli siis ja see oli siis väga hea ja see toimis, on seal mõni ere mälestus, mis jõuludega seotud? Võib-olla see, et et üks aasta oli selline käbidega kuusk, vanematel kodus ja terve ööelutuba helises, sest käbidestakesid kui nad avanevad, eks ole, toasoojas hakkasid seemned kukkuma põrandale ja ma ei raatsinud magada pool ööd, sest kuulasin, kuidas tuba helises kokkuvõttes seemnetest. Ja siis sinna juurde. Loomulikult nende värskete kuuseseemnete lõhn.