Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust kõigile, kes vikerraadio, kuuldel. Jutusaade jätkab meetrit ja on kuues aprill. Külaliseks on palutud meie riigikontrolli juht Mihkel Oviir. Tere hommikust. Tere riigiameti Mihkel Oviir, mul on hea meel, et kutse vastu võtsite. Kas esinemine pühapäeva hommikul raadios läheb tööaja sisse või tulite vabast ajast? Ma pean kõigepealt ütleme, et ma tulin siia vabast ajast kui ka vabast tahtest mul ei ole see pühapäeval hommik enam ei varajane, sellepärast et kell on juba 10, kui me oleksime seal ütleme, viis kuus 70 aastat tagasi oma vanavanematele maainimestele öelnud, et kuule, et noh, et see on juba varahommik kell 10, kui suur osa loomeli talitatud osa põllutöid tehtud, need vabast soovist vabast ajast vabast tahtest. No vot, märts sai läbi ja käes on aprill ja meie kallis riik tähistab üheksakümnendat sünnipäeva terve aasta ja kuna äsja lõppes sünnipäeva aastas õiguskantsleri ja riigikontrolli kuu ja aprillis tähistame sünnipäeva riigikogu kuuga siis ma mõtlesin, et kes ikka sümboolsemalt sobiks neid, kuid ühendama, kui riigikontrolör Oviir, kes kodaniku ja valijana avaldas neljapäevases Maalehes artikli vihast päratud talumehe kombel parlamenti peksmas. Need, kes artiklit lugenud pole, see teadku, et autor kutsub siiski riigikogu aitama, et leida talle uus hingamine ja ja ta ise pigem riigikogu ei peksaks. Siiski ma tahaksin, et härra Oviir, üht-teist veel selgitaksite kus tekib see mõte nii-öelda sekkuda ja mis aeg nüüd riigis on, mis meie riigis sünnib, et, et üks kodanike valija, Mihkel Oviir otsustas arvamust avaldada. Ma ei ütleks, et meil praegu riigis on mingisugune eriline aeg toimuvad täiesti normaalsed protsessid, ühest küljest toimuvad normaalsed protsessid parlamendi ümber. Samal ajal viimase viieteist-kaheksateist aasta jooksul on Eesti elu oluliselt edasi läinud, edasi arenenud ja me ju kõik otsime ju tegelikult seda uut tingima või uut hingamist. Vaat kui te mäletate, oli aastaid tagasi, kui president Meri ütles, et kuulge, et Eestil oleks vaja seda uut Nokiat ka seda uut hingamist selles majanduse sfääris. Ja samal ajal me ju kogu aeg räägime, et peale seda, kui Eesti on niuksed oma selged eesmärgid täitnud Eesti on taasiseseisvunud. Eesti on Euroopa Liidu liige, Eesti on NATO liige, mis siis nüüd edasi saab, seda otsivad varitsus, seda otsib parlament. Aga seda otsivad ka väga konkreetsed ettevõtted, asutused, organisatsioonid, kuidas elada edasi selles uues situatsioonis, see tähendab, et me kõik peaksime küsimused lahti mõtestama, sealhulgas ka parlament. Ehk see on seesama keskustelu, et meil on justkui riik valmis, eks ju. Et ja, ja suurem osa seadusandlikus initsiatiivist tuleb Brüsseli kaudu, et et parlamendil ei ole enam seda rolli, mis oli siin 10 15 aastat tagasi, kui oli veel vaja seadused ära kirjutada. Nüüd ongi küsimus selles, et me tahaks teada mida see riigikogu nüüd peaks tegema. Ma pean kõigepealt ütlema, et ega küsimus ei ole ju niivõrd Brüsselis. D õigusloome on tõesti jõudnud sellesse järku, kus põhilised õigusaktid on vastu võetud, mis reguleerivad meie majanduskeskkonda sotsiaalvaldkonda poliitilist süsteemi. Ja nüüd me jõuame selle juurde, et parlament peaks hakkama hakkama oma tegevust sisustama nüüd millegi muuga, et mis on Parlamendi niisugune põhiülesanne. Üks põhiülesanne on kahtlemata see, mis puudutab uute seaduste väljatöötamist ja vastuvõtmist. Mille põhiülesanne on parlament, formeerib valitsuse, teostab järelevalvet valitsuse üle, noh, kolmandaks. Me võime võtta, et parlament peaks nagu tunnetama seda rahva muret, rahva huve. Ühelt poolt neid ideid, mis tuleb realiseerima teiseks, andma seda tagasisidet, miks parlament teeb ühe, teise või kolmanda otsuse. Ja see ongi seesama murdepunkt, mis meie parlamendi ees seisab. Et me oleme ühe etapi lõpetanud, aga me kobame, me ei tea, me ei suuda seda leida seda niinimetatud uut hingamist ehk seda teist sfääri, millega parlament peaks praegu tegema, tegelema hakkama. Ometi on see, et et hästi palju on ajakirjanduses praegu räägitud, eks ju, et inimesed väidetavalt ei ole rahul riigikogu tööga. Nüüd on küsimus selles, kellel on õigusriigikogu kritiseerida ja no miks ei võiks üks tavaline inimene olgu ta SL, õhtuleht või Postimees sinna kirjutada ja öelda talle ei meeldi, et riigikogu saab sellise töö või mittetöötamise eest nõnda palju palka, et, et ega te ju ometi selleks seda artiklit ei kirjutanud, et mitte kõigil ei ole õigus oma arvamust avaldada. Oh ei. Vastupidi, kõigil on õigus oma arvamust avaldada, sealhulgas ka minul on õigus oma arvamust avaldada see, et käib diskussioon riigikogu palkade ümber, see minu arvates on oluline, kuid see ei ole põhiprobleem, mina tahan tuua välja selle teise poole. Riigikogu palgad ei ole Eesti riigikogu ees seisev põhi probleem, vot põhiprobleem on see uus tegevuse uus hingamine, millega parlament peaks praegu tegelema hakkama, sest ühest küljest on eestes kohutavalt palju niisuguseid ülesanded, niukseid, põhimõttelisi ülesanded, niisuguseid strateegilisi valikuid täna ütlema, et kas meil on üheselt selge, et jah 30 40 aasta pärast, kas meil on küllalt energiat, meil on puhast, Meil on inimeste eluiga, oleks tunduvalt keskmine eluiga, oleks jõuaks kuhugi Euroopa Liidu keskmisele tasemele ja nii edasi. Selleks tuleb praegu juba teha väga-väga ja väga olulisi otsuseid ja see on see põhiline küsimus, millele peaks parlament oma tähelepanu pöörama. Absoluutselt selge, et üks komponent, mis tavalisele kodanikule meil torkab silma, on nende palgad, ka nendes palkadest tuleb rääkida. Aga kui me koondame kõik oma tähelepanu palkadele ja kujutame ette, et riigikogu tuleb kokku ja otsustab oma järgmiseks koosseisuks noh, ütleme, et palgati poole väiksemaks, siis ma küsin, kas siis on küsimus lahendatud, kas sellega on see parlamendi ümber toimuv debatt nagu nagu otsas, nagu lõppenud, et me oleme kõik oma rahulduse saanud, ehk Ühest küljest me peaksime rääkima sisuliselt parlamendi tööst, Parlamendi panusest ja siis me saame rääkida ka parlamendi palkadest. Mis on selles, et kas kas anda nii-öelda krediiti parlamendile ehk siis anda raha ette ja hakake tööle või, või hakake tööle, siis anname raha, et, et et järsku see on nagu see diskussioon hoopiski. Ma ma tahan öelda, et meie üks süsteem on, nemad ei paika pandud, et riigikogu nagu eelmine koosseis määrab järgmise koosseisu palga, vot kuidas küsimus praegu nii teravalt üles tõusis seoses meie küllaltki kiire majandusarenguga ühest küljest meil läks hästi, meil läks hästi, keskmine palk tõusis ja teises küljes seoses sellega tõusis riigikogu liikmete palk ja nüüd ta tõusis järsku järsku kui tähelepanu keskpunkti ja selle ümber see diskussioon käib. Ma ütlen, et siin tuleks võtta niukene rahulik hoiak, hakkame kujundama praegult palkasid järgmise riigikogu koosseisu juurde, nüüd on järgmine küsimus. Vaata see ikkagi, mul on see südame peal see arvamuse avaldamine, et noh, et kas keegi ja kõik ja võiksid ja peaksid. Ma olen selles absoluutselt veendunud, me kõik peaksime rohkem aitama kaasa riigikogu tegevusele tööle, sealhulgas avaldama arvamust tema kõikide seisukohtade aspektide kohta. Aga seda tuleks teha nüüd ilma hüsteeria. Aga kas ei ole nii, et et riigikogu omalt poolt või mõned riigikogu liikmed vastavad ka inimestele hüsteeriliselt ja see ei ole nagu asjale kasuks tulnud. Vaided ongi mingi kemplemine hakanud peale ja inimesed lähevad torssi ja, ja nagu tõrjuvakselt riigikogu poolt, selle asemel et rahulikult asjad lahti seletada ollakse pahased, et nende palk või nende töö sisu üldse arutelu alla juletakse võtta. Tundub teile nii vä? Et, et mingisugust kommunikatsiooniprobleemid on mõnikord see on nimetatud, seda ka riigikogu ülbuseks. Mõnikord vaatan seda, et mida rohkem ühte või teist institutsiooni pekstakse, seened konsolideerib ja jaa, jaa, paneb naguniisuguse tõrja seisundisse, nii et ühine vaenlane, et nendel on tekkinud nagu ühine vaenlane, minu arvates ei ole siin praegu tegemist ühise vaenlasega, loomulikult riigikogu liikme ülbus nagu üldse iga kodaniku ülbus on lubamatu. Riigikogu liikme ülbus toob endaga kaasa ju tegelikult teiselt poolt täpselt samasugused ründavad protsessid, et ahah, et ta veel on nüüd niisugune ka Talon veel ülbe ka oma selles igapäevases tegevuses ta ei suuda seda mulle mõistlikult seletada, teine pool vaatab, aga noh, ma olen püüdnud mõistlikult seletada, ei saa selt mõistlikus seletamisest varu tähendab, kaob ära nagu see ratsionaalne tuum ja me laskume kõik nagu emotsioonidesse ja minu arvates see on see põhiline, põhiline probleem. Ja ma tahan ühele momendile veel tähelepanu juhtida. Kui see artikkel avaldati maomahlas siis tekkis niisugune huvitav situatsioon, kui ma loen, kuigi mul pole aega lugeda kõiki neid kommentaare, seda kommentaariumi. No siis ma pean ütlema, et ka kõige leebemad kommentaarid olid noh, ütleme suhteliselt krõbedad. Raske öelda. Aga samal ajal tekkis niisugune huvitav niukene moment. Minule väga olulised ja Eesti riigis niuksed tuntud-teatud inimesed helistasid mulle, saatsid meile, saatsid SMSe kus kokku võib tuua lühidalt ühte lausesse. See, mida sa kirjutasid, oli väga hea, väga õige. Aga sa nüüd saad. Oled mõelnud, misjaoks teil seda jama enda peale vajan, aga ma, ma tahtsin küsida, minulase teine probleem eelkõige, aga ma nüüd saan, tähendab, on terve rida inimesi, kes mõtlevad nii palju, ma olen, ütlesin, aga miks sa sellest ei räägi, ega ei kirjuta. Ma ei taha Duda selle tööd, selle sõimu, sele, ähvardustele, mõnituste paika, igalühel on oma luukere kapis. Kas tal on oma luukered kapis või on tal midagi, midagi muud, aga see on minu arvates Eesti üks kõige olulisem probleem, et ei juleta tulla välja oma arvamuste ja seisukohtadega ka siis, kui on teada arvamuse seisukohta, ei, ei pruugi olla eriti populaarne. Jube lihtne on saada mullase populaarsuse valemi, väga selge, nii ma tahaksin saada ja olla väga populaarne, siis ma peaksin kasutama iga päev või üle päeva saate aru tooma välja need faktid, ütlema, et noh, et riigikogu ei kõlba kuhugi. Valitsus on täiesti võimetu suutmatu midagi teha. Väga lihtne on läbi selle populaarsuse tabelit ja reitinguid mööda üles ronida. Minu kogu küsimus on, aga mida see aitab olukorra lahend? Aitamiseks. Aga ma küsin ka siis, et see artikkel oli umbes, seal olid sellised välja nüüd ka, eks ju, et et kaabakad seal Toompeal, kes saavad liiga palju, ütleb rahvas, eks ju. Küsimus ongi, et kuidas vältida seda viha kaabakute vastu, kes saavad Toompeal liiga palju, et ja, ja keskenduda siis nagu olulisele ja ma ei tea, olgu ta siis palgasüsteemi arutelu kassegi. Mina arvan, et ega siin ei saa olla teist lahendust, kui kõigepealt initsiaator peab olema parlamendis. Iseasi, et ise hakkame endale. Parlament peab initseerima, milles on minu arvates ohtlik tee nagu palju soovitud teate, leiame targad mehed ja paneme need targad mehed otsustama, milline võiks ja peaks Parlamendi palk olema. Minu arvates Parlamendi palk ei ole parlamendiliikme palk Eesti riigi kõige tähtsam küsimus. Ja kui me paneme need targad mehed, aga miks me ei pane neid teisi küsimusi? Aga kas parlamendis on Eestis siis nii-öelda maailmatargad või nad ei saagi kõiki asju teada. Hea oleks, kui neil oleks nii-öelda südame hääl, aga, aga seda paljudel ei ole, eks ju, et las siis tuleb, keegi tark ütleb meile ette seda asja. Kas parlamendis on, aga mina küsin sellisel juhul vastu, aga kuidas siis parlament saab vastu võtta nii olulisi seadus Eesti riigi ja eesti rahva jaoks alates eelarve, kus on jagada miljard krooni, kus see kuulatud spetsialiste. Aga Ma pean ütlema, et eks seal on ka kuulatud spetsialist ja vot see on jällegi ta tähele, aga ikka liikuma läinud niukene luulet, spetsialistid ei ole kuulatud. Kui me võtame vastu need prognoosid, mida tegi peale Eesti Pangaga kõik Eesti pangad, tegid, tegid nii, kommertspangad, tegid need prognoosid, siis need prognoosid läksid enam-vähem samasse auku, siis on riskifaktor tagantjärgi me oleme kõik, oleme väga targad selles osas, et jaheda ei pruugiks olla, et majandusareng muutub ja nii edasi. Me võime konkreetselt kritiseerida jah, ütleme neid prognoosid tegijaid, et nad ei suutnud arvestada kõiki komponente, aga mina ütlen, vastega kunagi pole suutnud arvestada kõiki aspekte. Ega meil on alati olnud riigieelarvega enamus, kas on nüüd viimased aastad olnud ülejäägiga, siis me oleme ühel taimel on väga konservatiivne, riigieelarves on teadlikult planeeritud või nüüd on tema puudujäägiga, noh siis on see teine küsimus, et noh, et me ei suutnud, aga ta ongi tegelikult see niisugune. Ükski prognoos ei, ei pruugi ega ei suuda olla kunagi ülearu täpne, aga ma tahan veel korra öelda, ega parlament peab kasutama ja, ja kõikvõimalikke nii öelda seda tarkade klubi, aga Tarkade klubisid, sisendite tegemist oma otsuste tegemiseks, kogu vastutus nende otsustuste ees saab langeda ainult parlamendi peale. Ei saa olla, et oluliste küsimuste eest Eesti riigis antakse ära see otsustusõigus, olgu ta eelarve, olgu ta sõjaseisujärg kaitse osas, olgu ta, ma ei tea, mis, mis muude selles osas, aga me teame, et meil töötab suhteliselt niukene edukalt niukene, kolmas sektor, Nad avaldavad oma arvamusi väga paljudes, neid tuleb ju lihtsalt kuulata. Meil on olemas suured statistikakogumikud, mis näitavad, kuskohas on Eesti probleemid, neid tuleb vaadata, neid tuleb lugeda, aga vastutust. Peab nendes asjades jääma ainult ja ainult parlamendi peale, tema on selleks ellu kutsutud. Mihkel Oviir, aga seesama au, mõistus ja südametunnistus, Jaan Kundla, eks ju, kes on riigikokku valitud siis valijate poolt ja siis sel nädalal tuli nüüd otsustavalt Paide kandist, eks ju, et tema valijad seal Paide kandis tahaks, Jaan Kundla ära läheks parlamendist. Kahjuks Jaan Kundla peab selle otsuse ise vastu võtma, sest Eestis ongi sellise selline seadustik, et riigikogu liiget enam tagasi kutsuda ei saa, eks ju, vaid et noh, ta on sinna neljaks aastaks siis valitud. Ehk meil oli enne saadet korraks juttu ka. Mul oli juba meelest ära läinud, et Jaan Kundla oli see mees, kes riigikogu ees riigikogu eest andis ka nii-öelda au, mõistuse ja südametunnistuse ja kõige vanema liikmena selle tõotuse siis või kuidas seda asja nimetatakse? Kavandaja vande jah, et ütleme, see on nagu parem sõna. Ja nüüd see kõige-kõige toredam inimene seal riigikogus ehk siis nii-öelda superriigikogulane on rahvahinnangutes põlu alla sattunud. Et nüüd me tahaksime, et see rahva hääl jõuaks riigikoguni. Aga riigikogu ei peegeldu midagi vastu. Et kuidas me saame riigikogu liikmest siis lahti, kui meil see vajadus oleks? Ei saagi või me peame nüüd kannatama neli palju nüüd kolm aastat veel vä? Ma tahan kõigepealt öelda, et ega üks kaks ega 10 riigikogu liiget ei tee nende otsustusprotsesside silma. See minu arvates plaga ilmunud teevad kuidagi küll nagu hinnangutes, aga nad teevad selles mõttes ilma, et nemad aitavad kaasa maine kujundamisele. Otsitakse välja, ütleme teatud isikud, kelle järgi hakatakse kujundama kogu seda mainet. Keegi ei ole väga ka tema tõrjumisele seal riigikogus ise nii-öelda paiskunud, eks ju, et riigikogu ei ole midagi väga arvanud. Jan Kundlast. Aga minul on pigem tekkinud siin niisugune mõte, et ka kindlasti kõikidele nendele inimestele, sealhulgas oma valijaskond, koli kunagi. Nojah, keegi seadis ta kunagi üles, tal olid omad usaldusisikud, kes käisid ja propageerisid teda, miks mitte küsida nende käest. Vot see oleks, ajakirjanikud läheksid ja küsis, miks te seadsite ühe, teise või kolmanda saadi inimese ülesse, mis te arvate järgmistest valimistest järgmistel valimistel, jällegi samasuguse inik kui üles sealsete küsimus ei ole praegu küsimus maines, maine on kahjustatud ja seda mainet ei ole võimalik niisama lihtsalt parandada. See on absoluutselt õige, selles ei ole praegu küsimus. Piirkonna keskerakondlased, ütlesin, mis seal praegu on. Aga selle teadmisega nüüd on küsimus tema enda käes, küsimus tema enda käes, kas ta fraktsioonis edasi või lahkub ta üldse riigikogust. Fraktsioon heidab ta fraktsioonist välja, aga minu arvates kogu Eesti seaduste noh, ütleme loogika ka ja kogu selle parlamentaarse demokraatia ülesehitamine on sellele baseeritud. Kui me oleme korra vea teinud, eksinud siis see viga, Olsen näide mitte kellelegi muule, vaid meile, valijatele kõigile, miks me tegime kas kolm või neli aastat tagasi niisuguse vea ja see oleks meil õpetuse. Minu arvates on üks suur häda selles, et me kogu aeg nagu, nagu, nagu tahame, nagu elimineerida selle valija sellest vastutusest. Me kõik oleme käinud valimiskastide juures. Me kõik oleme valinud oma noh, ütleme niuks isikud, keda me ütleme, et jah, need isikud peaksid olema suutelised parlamendis töötama vääriliselt esindama meid nii siseriigis kui ka välissuhtluses. Ja mul on kogu aeg see mõte, et kui me leiame, et minu poolt valitud isik, kuigi see valimised on salajased, aga ma võin minna öelda, tead mina valisin, sinu pole, miks sa niimoodi käitusid, sinu käitumine või sinu tegevus mulle ei meeldi, mulle ei meeldi ka sinu otsustusühes või teises küsimuses. Ja ta ütleb, et 731 inimest on minu poolt ikkagi hea öelnud ikka veel armastavad mind, mis siis, et 732. on mind hüljanud. Pealegi pani partei peakontor mu nimekirjas, nii et. Jällegi me natukene ülehindame peakontoreid, kui me vaatame ükstaskõik, mis, mis kombinatsioonidega oleks, oleks kolm neljandikku olemasoleva parlamendiliikmetest oleksid Parlamendis nii või teist ja nii edasi. Ringkonnaga, selles ei ole mitte mingisugust küsimust, nii et ega, ega oluliselt see ei, ei muutuks. Me võime praktikas tuua ka terve rida teistsuguseid näiteid, kus noh, on suhteliselt partei nimekirjas kõrgele pandud isik on saanud parlamenditööle ja ta on osutunud seal tegelikuks niukseks tööhobuseks, kes on teinud suure osa, kas oma komisjoni komisjoni juhtides selle töö ära, ta ei ole alatine üheülbaline, et see oleks alati väga halb, noh, ma kujutan ette, et normaalne normaalne erakond. Ta pea kaalutleb üks osa inimesi, mis on väga populaarsed valijate, meie kõikide seas. Hääl ja süda kuulub neile alati hääletame nende pool, aga see ei ole mitte Eesti küsimus on terves terves terves terves Euroopas terves maailmas, 10 pornostaaride kõik satuvad ju parlamentide koosseisu, aga nüüd hakkab see vastutus peale, et me peame tagama parlamendi normaalse töö. Ja selles mõttes ütleme, et kui see nimekirjade mingisugune vahel toimub, see iseenesest ei pruugi veel halb olla. Et tegelikult, kui nimekirja kokku pannakse, siis vaadatakse, et ikka tööhobused ka sisse satuksid. Minu arvates seda tuleb vaadata. Mitte midagi ei ole teha, nüüd tuleme jälle meiegi valijate juurde tagasi meie ratsionaalse mõtlemise juurde tagasi. Kas teatud isikud, kes on meile väga populaarsed, noh ütleme väga-väga-väga tuntud noh, näiteks seal tele, taanil, raadiosaadetes ega mina tõsiselt pikalt mõtleksin, näiteks kui minu valimisringkonnas oleks Margus Saar, kas mina tema poolt hääletaks või mitte, ma tean teda väga head, noh, ütleme seal saatejuhti ja, ja vestlust partnerid, aga kuidas ta Parlamendis toime tuleks ja mulle veel noh, nagu nagu ei ole väga üksüheselt selge. Mihkel Oviir, praegu on selline tunne, eks ju, et et parlament või kuningas on alasti, eks, et parlament ei ole tõestanud, et ta suudab arutada siis neid teemasid, mis ta alguses ütlesite, et kuidas me tulevikus hakkama saame, milline peab olema meie energiapoliitika, et meil oleks puhas õhk. Et, et ja ei oska ise probleeme tõstatada ja pakkuda lahendusi. Et, et, et nüüd me peame veel. Me oleme jõudnud ajajärguks, me saame aru. Meil ei saa olla seni selline parlamendi koosseis, nagu ta praegu on, sest seal need inimesed ei kanna sellist üldist teadmist ja tarkust või ehk me lihtsalt lepime ära. Lepime, et praegu on, oleme saanud õppetunni ja kui on järgmised valimised, siis me peame valima hoopis teistsugused inimesed parlamenti kes kannaksid seda tarkust, kes oskaksid vaadata tulevikku. Minu arvates me läheme nüüd nagu väga ratsionaalselt ja väga mõistlikud järgmise probleemile üle milline peaks olema valijate kvaliteet? Tähendab, meie tahe ja soov ju lõppude lõpuks paneb ju paika selle parlamendi koosseisu, kuivõrd suurt vastutust me ise tunneme enda antud hääle eest. Küsisid seda, et noh, et kes võiks nagu parlamente nagu kritiseerida minu arvates kõik võivad ja peavad teda kritiseerima, vajaduse korral aga kriti kriitika peab olema alati ratsionaalne, vaatlen Hollo teatud piirangud mõningatele. Noh, ütleme näiteks noh, riigiametnikud ei kritiseeri Parlamendi poolt tehtud poliitilisi otsuseid, sest nad peavad teda ellu viima. See on üks niisugune üldine niukene heaks tooniks on niisugune asi võetud. Minul on alati tekkinud küsimus inimesed, kes ei käi valimas. Kuivõrd nendel on moraalne õigus parlamenti kritiseerida, juriidilise sellest ma ei räägi, ma räägin praegusel juhul moraalsest õigus parlamenti kritiseerida. Sense küsimus, seesama probleem, et tuleks hakata küsima valijate käes me enam-vähem teame, kes on ühe või teise noh, ütleme persooni taga, milline on tema elektoraat, kes on seda põhimõtteliselt sinna varim, kes on teda üles seadnud küsima nende inimeste käest, kas nad on rahul, ma kuulen, et ju parlamendiliikmed ju pidevalt ju noh, ütleme iga neljas töönädal on nende niinimetatud valijatega kohtumine ja istungitevaba nädal. Kui palju nemad kohtuvad, mis nendel kohtumistel räägitakse, kas nendel kohtumistel toetatakse nende tegevust? Ei, Parlamendis, kõikides aspektides mulle tundub, et kohtumiselt Valijatega on rohkem, lähevad sinnakanti, et kui palju tehti kulutusi kohtumistel valijatega, aga mis, mida valijad kohtumisel rääkisid? Ei olegi, kelle käest küsida, sest kohtujaid ei ole. Valijad ei tulegi kohale kuidagi kohtuma oma parlamendiliikmega. See on omaette küsimus, see on tõesti, aga kelle probleem on, kui noh, ma kujutan ette, et parlamendiliige kuulutab välja seal, et minul on kohtumine valijatega ja valijad ei tule, järelikult meie ei tunne huvi Parlamendi töö vastu, see on jälle meie enda probleem. Ma kujutan ette, et see peaks olema meie kohus kohtuda oma valitud ja mitte oma valitud isikutega rääkida, arutada pannande südamel, kritiseerida neid, see niisugune normaalne poliitiline elu ühiskonnas. Täitsa usute sellesse, et kui tuleb inimene tänavalt ma ei taha ühtegi riigikoguja Enn juurde ja, ja siis see läheb talle nagu hinge või nii-öelda silmast silma kohtumine reaalse valijaga või ma usun, et ta läheb hinge. Ta tihti ma olen mõelnud selle üle, et vaat kui palju nii parlamendi liikmed, aga kõrged riigiametnikud, noh, nagu mina näiteks oleme kursis sellega, mis Eesti riigis toimub, mis toimub kohtadel, millised on probleemid kohtadel, kus on tõesti need tegelikult need tegeliku eluprobleemid, mida mõtleb, tahab ja arvab kuskil ükstaskõik, kuskohas Eestis elav inimene, see on nüüd praegu olnud, et kuivõrd me, kuivõrd med tegelik õlu või me ütleme, et me olemegi värskord, ütleme seal paks Eestit ükstaskõik, kuidas me võtame üks, kes elab seal üleval oma elu, mõtleb seal oma mõtet, täid tegutseb seal omamoodi teadmata mis toimub seal, keda tema esindab, kelle suhtes ta peab otsustusi vastu võtma ja kes alati peab käituma nii, et temast saadakse ka seal õieti aru. Ei tohi tekkida sellist asja, et valijale vastatakse, et ei noh, need asjad ikka nii ei käi, et poliitikat tehakse ikka teistmoodi. Jällegi vat kindlasti ka mõned asjad ei käi niimoodi, aga sellisel juhul ongi see sammaga parlamise valgustuslik küsimus ühelt poolt ja inimeste enda harituse küsimus, teiselt poolt ma olen väga tihti mõelnud selle peale, et vot me vaatame, et kuskil Brüsselis tehakse meile seadused. Me näid, seadused, võtame üle meie enda osa, hakkab kogu aeg vähenema, vähenema, lähenema siin aga saamata aru, et ka meie mõjutame need Brüsselis vastuvõetud seadus aga et selleks võib mõjutada. Meil peab ju olema ülevaade, mitte ainult siin meil Eestis toimub. Aga kuivõrd see seadus rahuldab ju kõiki kahtekümmend, seitset Euroopa liidu liiget, ükstaskõik, kustkohast tema elab. Me peame teadma enam-vähem, mis toimub, ma ei tea, seal Hispaanias, Portugalis, Itaalias, mis toimub Prantsusmaal või kus iganes me ju võtame läbise, Europarlament toodab õigusakte selles mõttes ühiselt meie kõikide jaoks, me peame kõigepealt teadma, millised need peaksid olema, millised need arengud, mis on probleemid kuskil teises ja kolmandas riikidest praegu pigem teame seda ühte aspekti, kus oleks meil kõige kasulikum tööle minna. Me teadsime seejärel suhteliselt hästi, mis on Soomes, Norras, Rootsis, mis toimub, kuhu me tööle läheme. Aga see tähendab, et meie noh, seesama silma piir peab olema tunduvalt avaram nende probleemide jaoks ja, ja no midagi ei ole teha. Probleemid, mis meid mõjutavad, lähevad oluliselt globaalsemas, kui seda 10 15 20 aastat tagasi ega midagi ei ole teha maailma majanduses toimunud muudatused, nad mõjutavad ka Eestit, mõjutab mind ja sind, kas me tahame seda või ei taha. Jutusaatekülaliseks on Mihkel Oviir valija, kodaniku ja riigikontrolör ja vahepeal laulab meile Bonzo ja siis jätkame juttu. Uus. Trall kild. Kust küll? Oma laulud on saanud, mida N? Esilast Vaimets. Jätkame juttu sel aprilli hommikul Mihkel Oviiriga, kes on riigi Kontlo kontrolör ja üks kõrge riigiametnik. Mihkel, milline on riigiametnike vastutus riigikogule esitatavate seaduseelnõude loomisel? No kui me vaatame seda protsessi, siis põhiline osa kõikidest õigusaktidest valmistavad ette riigiametnikud. Normaalne protsess on see, et, et riigikogu võib teha valitsuse ülesande teatud eelnõude väljatöötamiseks ettevalmistamiseks vastavates ministeeriumides vastavad inimesed töötavad selle seaduseelnõu välja ja seaduseelnõu nii-öelda juriidiline ja niukene teenil kvaliteedi eest vastutus lasub riigiametnikel. Nüüd on see teine küsimus, poliitiline dimensioon, mis alati igas õigusaktis on sees ja võtame või selle töölepinguseadus, ega seal ei ole ju pigem vaidlus nende nii-öelda nagu juriidiliste ja tehniliste üksikasjade juures, seal on pigem erinev maailmapilt, erinev maailmanägevus ja vastavalt selle kajastamine siis õigusaktis seal siis ta läheb edasi parlamenti ja parlament rakendab tööle oma komisjonid, kes siis vaatavad need vastavalt õigusakt, kusjuures tal on õigus rakendada seal terve rida kaasata seal neid niinimetatud tarku mehi küsida nõu ükstaskõik, nii Eestis siseseid, eksperte, väliseid eksperte siin ei ole mitte mingisugust. Probleemi, et mingi vimkat ei ole võimalik riigiametnikul sisse kirjutada, ilma et keegi selle üles Ei, ma ei kujuta ette ja ma ei tea ka, et riigiametnikul oleks kunagi olnud tahtlus mingisugust vimkat sisse kirjutada on olemas, teatud juhtudel olemas kvalifikatsiooni puudus on, teatud juhtudel oleme selle valdkonna puudus, kus me peame tõesti möönma, et on olemas valdkondlikus, Eestis ei ole pädevaid spetsialiste kus on tõesti, kus me, kus meil see nagu niisugune töö ja koolitus käib koos, kõik need asjad on olemas, aga seda ei ole ma tõesti kohanud, et mõni mõni riigiametnik meelega püüab mingisuguse, nagu sa nimetad selle vimka sinna kuhugi. Sisse kirjutada, kas siin asi on ka võimalik, et riigiametnikud, ministeeriumiametnik teenib riiki mitteministrit. Keeruline keeruline küsimus, teenides riiki, teenib temaga paratamatult ministrit. Nüüd me tahame öelda, kas võib tekkida väga oluline vastuoluriigiametniku ja ministri vahel. Põhimõte ei tohiks see vastuolu tekkida nii-öelda nagu professionaalsel tasandil. Milline peaks olema ühe või teise objekti regulatsioon. Vastuolu võib kindlasti tekkida poliitilisel tasandil. Selles mõttes, et ka riigiametnikul on oma maailmavaade. Oma eelistused on oma sümpaatiad ja kui ta on väga veendunud ühe niisuguse eelistuse ainuvõimalikkusesse. Sellisel juhul võib tõesti tekkida niukene konflikt. No on ju palju valdkondi ja mõned neist on ajakirjandusse jõudnud, noh kasvõi seesama maadevahetustehing, eks ju, keegi on selle seadustanud ja on tehtud ju mingisugused normistik, kuidas maadevahetust nagu ära vormistada. Et mingisugused riigiametnikud ju kuskil kunagi läbi näinud käigud ja, või ma ei tea, kas nende südametunnistus nüüd ka piinab, et nad on allunud poliitilisele tahtele. Kindlasti see on üks üks äärmiselt komplitseeritud küsimus. Vaata ega iseenesest ju maadevahe oletamise võimaluses ei ole ju mitte midagi halba ja inimene, kes elab niisugusel maa-alal, kus on teatud keskkonnakaitselised piirangud, ta ei saa seda majandustegevuseks midagi arendada, ta tahaks saada selle asemel teise maatüki, kus need piiranguid ei ole. Ja, ja loomulikult, et see teine maatükk oleks siis suhtes võib-olla tema kodu lähedal või vastaks nendele teatud. Iseenesest on see küsimus ju võib teda niimoodi lahendada. Milles on aga probleem probleemal? Kõikide aktide puhul tuleb esitada küsimus, kas see annab aluse või võimaluse korruptsiooniks. Mitte midagi ei ole teha inimene loomult on patune, väga tihti kaldub tema ära kasutada seadusandluses toodud niisuguseid auke, mille ta ise on, siin on olnud, et ma isegi ei ütle ta teadlikult nad loonud, nad on lihtsalt välja kujunenud seal praktika käigus nad välja kujunenud. Asutus on ju erinevatel puhkudel teinud ettepaneku, et üldse see maadevahetus lõpetada, see on ka aastaid tagasi, samal ajal oli kogu küsimus selles, et noh, jah, aga tal on niukene positiivne moment, mille pärast me tegime, meil ei olnud ju fakte, pole ainult kumu, et kuskil midagi nihukest asja toimub, meil puudusid ju faktid selle kaudu, et see toimub, aga me vaatasime, et siin on olemas korruptsioonirisk ja samal ajal noh, nagu me teame, et praegu tuleks vaadata kõik aktid läbi, mida parlament ka vastu võtab, eelnevalt juba valitsuse tasemel. Kas siin on olemas mingisugune korruptsioonirisk ja, ja kindlasti selle tihti selle korruptsiooniriski vältimiseks me teeme selle bürokraatlikku niisuguse otsustuse tee palju pikemaks. Kuid samal ajal ta püüab minimaliseerida teatud ohte, üks on selge, kõiki ohte ei ole kunagi võimalik minimaliseerida. Inimese niisugune niukene, kuri geenius, vajaduse korral leiab alati siin võimaluse siin kuskil laveerida. Riigiametniku au on olemas, selline asi kindlasti on olemas. See on valdav meie riigiaparaadis. Mul on, seda, on praegu raske öelda, kui valdav tema on, ma pean ütlema, et, et enamus riigiametnikke, On tõesti, kes seda, kes seda kelleltki Londvat nagu küsida puhtal kujul, tähendab kes, kes elavad oluliselt kehvemad väga sügavalt läbi kõik, mis toimub siin riigis kõik, noh, ütleme niisugused nähtused, kõik, niisugused kogu niisugune informatsioon, kõik sündmused, niuksed, negatiivsed sündmus riigis, nad elavad seda väga-väga-väga sügavalt üle. Mitte midagi ei ole teha, kindlasti on ka siin teistsugused inimesed, me räägime, et igas organisatsioonis, sealhulgas vaata ametnike tervikuna, on igasuguseid, inimesi ei ole ka riigiametnikud, inglid järelikult on olemas ühel pool, kui ka teised Pool on inimesi, mikropiir, kui minna tagasi selle riigikogu juurde, mis pärast teid siia tegelikult kutsusin, et kas meie, riigikogu peab olema siis valija, nagu võiks olla riigikogu parem kui valija. Et, et kui me läheme valima näiteks, et kas siis peaksime endasugust ja enda moodi inimest või sellise, kes meile tundub, et ta on palju targem, mitte ta tundub meist ilusam. Vaideta tundub meist nagu targem ja südametunnistusega. Ma pean ütlema, et siin on noh, nagu nõges on idealism ja kaks lähenemist, üks oleks niukene, ideaalne mudel, loomulikult me tahaksime, et riigikogu oleks nii-öelda nagu tark, kade, eetilist ja riigimeeste kogu, mitte niivõrd poliitikute, aga tõesti poliitik, riigimeeste, kellel on kõige tähtsam, noh, ütleme mitte parteireitingute liikumine ühes või teises suunas, selles mõttes, aga kõige tähtsam on Eesti riigi hävika pikas perspektiivis. Aga samal ajal mina vaatan seda asja suhteliselt lihtsalt, et riigikogu on meie peegel. Ja kui ma hommikul lähen peegli ette ja mul oma nägu ei meeldi, vaatan jumala gene, silmaalused paistes, huvitav, kas ma siis eile siis liiga palju tarvitasin või, või mis iganes. No siis ei maksa ju ometi peeglid katki visata mõisteid emadele, kes ütleb, et üks kolmandik on lumpen meie Parlamendis ütles seda eile raadio kahes saates. Ma ei taha öelda, et kui palju kõigepealt ma pean ütlema, Tiit Made tunneb olukord hästi, sest tema on Parlamendis ju ise sees töötanud. Aga kõik need hinnangud, et noh, kas me nende siltide kleepimine, kas ta lumpen või ta ei ole võimeline riigikogus töötada, see on teine asi. Aga see on jällegi ma ütlen, see on siis sellisel juhul ühe kolmandiku valimisel käinud olevat, vot inimeste tahe ja ka selle tahtega tuleb aktsepteerida. Mitte midagi ei ole teha. Te olete riigikontrolöri, te teate, kuidas nii-öelda asju mõõta ja hinnata, et andke siis head nõu, eks ju. Alguses riigikogu rääkis, et me teeme tööd riigikogus hirmsasti ja vajutab nuppu ja tema otsuseid, eks siis järsku vaadati, et enam otsus ei tehta, siis öeldi, et me käime nüüd komisjonides ja teeme komisjonides tööd. Eelmisel nädalal löödi kokku komisjonid käivad koos noh, paar tundi kuus, ehk tekib küsimus. Me tahaksime saada mingit pidepunkti valijana, et hinnata, et riigikogu töötab efektiivselt. Kuidas mõõta riigikogu töö efektiivsust? See on tegelikult äärmiselt lihtne, nii. Võtame ja avalikustame kõik komisjoni istungid seal tänapäeval ääretult lihtne igalühel, milles internetti on võimalik interneti kaudu minna vahetult ja osaleda sellel komisjoni istungil, ta ei maksa aga palju, ta on ju suhteliselt noh, ütleme niisugune lihtne tehniline lahendus. Tähtis on minu arvates, mismoodi me saame kohe nagu vaadata, komisjon, töötajad absoluutselt. Kuulge teil ajakirjanike käest, et, et anname intervjuusid pärast komisjoni istungit ja komisjoni istung on kinnine. See on. Ma tahan teile öelda kahte asja on olemas näiteks kindlasti riigieelarve kontrolli komisjon, millega suhtleb riigikontroll esitab oma materjalid sellesse. Komisjoni on põhimõtestan, lahtine Ta on avalik. Igalühel on võimalik selle komisjoni istungile tulla, seda kunagi me ka sellest informeerisime ajakirjandust. Niisugune võimalus on. Mitu ajakirjanikku käis nende aastate jooksul selle komisjoni istungil? Null mitte ükski ei ole tulnud selle komisjoni istungi vastu huvi. Ütleme, ma olen kuulnud ajakirjanikel ka seda just kommentaari jah, et, et lihtsalt ei sallita ajakirjanike nendel komisjoni istungil Aga konkreetselt komisjoni me võime, me saame rääkida ainult siin, konkreetselt seal me oleme teinud ettepaneku, et kas see komisjoni istungit teha avalikuks, et kantakse üle internetis, see oli kahe poole, see ei ole muuseas mitte kontroll, ainult kolm komisjoni liikmed ehk parlamendiliikmete üle. See on ka kontroll nende isikute üle, kes on tootnud parlamendi jaoks materjali ehk riigiametnike üle, kes on tootnud seal materjali, sealne iga kodanikes avaldab vähegi soovi, kellel on kodus arvuti, et ta võtab ja näeb, mis seal tegelikult räägitakse, mis seal otsustatakse, kes ütleb, kes ei ütle midagi, kes teeb ettepanekuid, kes ei tee ettepanekuid. Ma olen selles täiesti veendunud, et on olemas üks ja universaalne relv. Üks universaalne võimalus selle umbusalduse, noh nagu niisuguse pilve hajutamiseks. Teeme need komisjoni istungid, avalikud, loomulikult komisjonides on olemas, noh, ütleme teatud punktid, mis ei saa olla avalikud, sisaldavad riigisaladust, nad võivad sisaldada konfidentsiaalset informatsiooni, see mõistetav ja arusaadav põhireegel on avalikud. Aga miks ka mitte rohkem teha avalikuks meie riigikogu istungitega, enamus maailma riike kannab ju meie riigikogu istungid ju täiesti üleval ka televisioonis mitte ainult interneti teel. Avalikustamine, et me ise saame hinnata oma valitud isikul, erakonnad, kelle vastu ma tunnen sümpaatiat, nende inimeste esinemist, nende inimeste panus. See on minu arvates põhiline. Ühesõnaga, see sealt komisjoni peab välja kostma siis selline kaalukas sõna, mis siis, et see komisjon töötab kuus võib-olla paar tundi ainult, eks ju. Aga ma tahaksin teada, millega riigikogu liige veel tegeleb selle kuu jooksul, kas ta valmistas ette komisjonis esinemist vä? Aga kas tal oli raamatukogu päev ette nähtud või et kas tal oli kohtumised valijatega või kuidas mis asi see on, mida me peame hindama tema, et me saame aru, et ta saab nagu õige asja eest? Tasu. Millega riigikogu liige ma ütleksin, mis on riigikogu liikme põhiline tegevus, millal raskem mõõta, see mõtlemine, nii riigikogu liige saades väga palju informatsiooni peab mõtlema peab nagu, nagu seda informatsiooni endast läbi laskma ja lädrad läbi töötama, et ta saab tõesti teha õigeid ja Eesti riigile kõige kasulikumaid. Noh, ütleme niisugused otsused, see on põhiline, teine küsimus, see on ju kõik juba tehniline küsimus, kus kohas toimuvad need kokkusaamised valijatega, noh ütleme, see informatsioon peaks olema alati kättesaadav, millal ta toimub, meil on kõigil võimaluse õigus minna sinna. Aga samal ajal on see ka meie kohustus. Kui me ütleme, et tõesti, et keegi Riigikogus läheb. Me panime oma sildi välja, ta niisugune kohtu ja keegi meist ei tule. See näitab eelkõige meie kui valijate ükskõiksus selle probleemi suhtes ja läbi selle ükskõiksuse, vaat kerkibki üles igasugused, noh, ütleme niuksed, populismi, noh, ütleme, niuksed, pursked ja kõik muud, mis on sellega seotud. Ma olen ikka seda meelt, et ikka ega rohkem tuleks vaadata ennast valijat nii peeglisse enda sisse ja, ja, ja, ja, ja siis saama aru, et see võti on mitte niivõrd seal, aga see võti on rohkem siin. Jutusaateaeg hakkab peagi lõppema külas Mihkel Oviir, kes on riigikontrolör ja homme on teil Eesti Toompeale, et saada õnnistus oma järgmiseks ametiajaks. Austusväärse kogu ees. Austusväärse koguez. Ma pean ütlema, et vot ma ei tea, kellega sina või keegi teine on suhelnud. Mina olen aastaid suhelnud riigikogu väga austusväärsete liikmetega ja ma tahan öelda katka praegult on enamus riigikogu liikmeid on austusväärsed, nad teevad oma tööd oma parimate võimaluste äratundmiste ka me kogu aeg võtame sellest riigikogus paar-kolm neli või 10 või 20 inimest ja Toomena foonia ja me üldistame seda kogu riigikogule. Nii ei ole, et ma täiesti puhta südamega homme annan oma ametivande, selle auväärse koguez. Ma rohkemgi isegi midagi, aitäh külas oli riigikontrolör Mihkel Oviir, kes sel nädalal esines kodanikku ja valijana lootusega, et parlamendi juhatus ei kuluta järgmisel nädalal minutitki pseudoteemale riigikogu palkadest mille hüsteerikuid populistidele olles puhunud, see oleks ajaraiskamine. Ja ma tahan Selle teise poole, mida ma olen alati armastanud, lugeda seal silmapaistev Eesti ajakirjanik, ajaloolane, ühiskonnategelane, Laaman oma teoses demokraatia diktatuur kirjutanud seda, et seesama parlamentaarne demokraatia esitab oma kasutajatele kõige kõrgemad nõudmised ja ta nagu kõige täiuslikum masid, mis vajab kõige vilunum, mad käsitlus, aga selle käsitlejad oleme meie Meie talupojad, kes kelle asi segaseks jäi, võib veel üle lugeda Maalehes artikli meile, Mihkel Oviir. Sel neljapäeval avaldas aitäh tulemast jutusaatesse. Mõtlemisainet kõigile küllaga. Tänan ka sind.