Oma suvesaadetes püüame. Olla avatud kõigele sellele, mis toimub Tallinnast kaugemal. Järgnevad lood räägivad elust Haapsalus, Pärnus, Tartus ja Kärdlas. Sellel nädalavahetusel kutsub kuurortlinn Haapsalu kõiki huvilisi. Vana haapsalupäevadele on tantsu ja tagaajamist, kunsti ja käsitööd, söök ja jook, Kim kontserte ja rongkäike ja nii edasi ja nii edasi. Meie tahame tutvustada üht vaiksemat ja vaimsemat üritust. Nimelt peetakse Läänemaa muuseumis ajalookonverentsi ja avatakse väljapanek elu võimalikkusest Läänemaal. Muuseumi direktor talis Vare tegi endale möödunud aastal nime oletatud napsinäitusega. Nüüd siis uus ekspositsioon talis Vare. Praegune näitus on püsinäitus, see on püsiekspositsioon, mis jääb kaid ka õige mitmeks aastaks. Et ta ei ole need ühe teemanäitus, aga sarnast on võib-olla nii palju, et, et püsiekspositsioon koosneb erinevatest teemadest. Ja, ja miks see pealkiri selline on elu võimalikkusest Venemaal siis seda pealkirja me otsisime ka kaua. Kuna mõningatel inimestel on arvamus, et Läänemaa on selline madal maa ja madal meri ja mis elu seal ikka elatakse, siis me püüdsimegi neid võimalusi näidata, kuidas ka siin elati? Üldiselt selle muuseumi asjaga on lugu, nii et need vanad kunagisi ekspositsioonid on meil meeles selliste kuivade igavatena ja seal on alati olnud väga palju tekstiilist materjali, mis seletab ja jutustab kuivõrd nüüdse teie ekspositsioon tahab olla selles mõttes nagu uuem ja värskem. Jah, vot sellest tekstirägastik me oleme tahtnud loobuda, aga loomulikult tekstid on, on ka väga olulised, aga me oleme selle lahendanud nii, et kes on suurem huviline, saab lihtsalt lisateksti lugeda vastava teema kohta, aga asi on ikkagi üles ehitatud sellisele lavastuslikule küljele. Ja tekst lihtsalt lihtsalt aitab seda mõista. Võib-olla te kirjeldaksite natuke seda lavastusliku külge. Mida te seal lavastajate. Vaat seda on üsna raske kirjeldada selles mõttes, et on erinevad teemad, näiteks merenduse all on meil selline laevainstallatsioon ehitatud saali kus siis laevatekile ronides saab, saab tutvuda merendusalase, Läänemaa ajalooküljega ja laeva nii-öelda sisse minnes. Alumisel korrusel on siis kalanduse ekspositsioon siis on veel selline mõisa interjöör kujundatud, siis on näiteks haapsalu tollituba tsaariaegne, kus siis saab niuksed salakaubanduse külge näidata, on veel kiriku usuelu üldse vaimuilmas, taanlase vaimuuimas toimuvat püütud ka selliste installatsioonidega edasi anda. Aga nad on ikkagi seotud käsist ja jalust sele Läänemaaga. Milline on kõige eksootilisem eksponaat teie enda jaoks? Ohoh kõige eksootilisem. Vot ei oskagi öelda minu enda jaoks võib-olla on vast üks Hollandi kaubalaeva vöörikaunistus. Neil on lihtsalt Eestis küllalt vähe, võib-olla sellepärast mulle ta nii meeldib. Teil on seal nii-öelda palju lavastust, aga öelge, kui autentne see materjal on, et kas te olete mõned asjad ise ka nii-öelda juurde kupsinud, ehitanud? Ja oleme küll, tähendab kui ma rääkisin läänlaste vaimuilmas toimunust, siis on selles ekspositsiooni rubriigis meil ehitatud ise krat näiteks ei ole kuskilt võimalik krati saada, tuleb ise ehitada. Ja kus ta inspiratsiooni saite? Vat inspiratsiooni sai Ülla, paras meil, ma arvan, eelmise aasta ajalookonverentsi ajal, kui, kui oli ettekanne krattidest Läänemaal Seekord on ajaloo konverents Läänemaa muuseumis algas täna kell 10 ja seda tutvustab nüüd muuseumi teadur Ülla paras. See aasta on sellepärast eriline, et meie konverentsi alustavad Haapsalu linna algkooli kuuenda klassi õpilased. Et me kasvatame ka endale siin järelkasvu, kes räägivad esimesest Eesti polgu staap salust, selline väga tõsine teema ja, ja siis osa õpilasi, kes on uurinud talve linnakodanike teadmisi Haapsalu ajaloost ja need teevad väikese ette kanda. Aga põhiesindajatena on meil jällegi siin rekord Jaagot esindatud Kalev Jaago kest. Ta räägib siis ühest pikaajalisest baltisakslaste perekonnast, kes on Haapsalu sajandeid elanud. Tartu Ülikooli dotsent Tiiu Jaago esineb ühe väga intrigeeriva teemaga nimelt lapsetapu lugudest. Lapsetapu lood ja tegelikkus. Tema on siis rahvaluuleuurija ja üritab siis rahvaluule põhjal mingisuguseid jooni tõmmata. Nendest probleemidest, mis olid nii minevikus kui ka praegu väga huvitava teemaga, esineb Pärnu ajalool Aldur Vunk, kes räägib palverännakutest, Läänemaale ja huvitav ettekanne on kindlasti Vaike tiigilt. Kes räägib Ants Laikmaast kui loodusesõbrast ja looduskaitsest, vot see tahk Ants Laikmaatöös on jäänud ka käsitlemata ja Mati Mandel ka nii. Läänemaal tuntud väga tuntud ajaloolane, kes on 10 aastat Lihula linnust nüüd uurinud. Ja nüüd ta esineb ettekandega, kus ta siis räägib uuematest andmetest, mis ta Lihula linnusest on avastanud, sest ta on välja kaevanud ka Lihula linnu sees olev alevikku. Aga kes on see kuulajaskond või kellega te arvestate, kes on see Haapsalu kuurordi ajahuviline? See kuulajaskond on nüüd viie aasta jooksul kujunenud ja ta on üpriski stabiilne. Loomulikult Haapsalu ajalooõpetajad, enamus käib kuulamas ja siis on kodu, uurijaid palju Läänemaalt ja, ja, ja ka suvel, kes Haapsalust puhkavad, selliseid tundmatuid nimesid pärast võib nimekirjast lugeda, kes keda nagu ei teagi, et Haapsaluga kokku puutuks, aga kes ilmselt siin huvitavad ja siis astuvad konverentsilt läbi, sest selliseid tõsiseid tõsiseid asju nagu on tegelikult ju linnas vähe. Suvel on ikkagi rohkem selline melu. Ja selliseid ajalookonverentse või mis pakuks uut teavet Läänemaa ajaloo kohta ja Haapsalu aja kohta selliseid. Selliseid ei ole rohkem, see on nagu ainus väljund. Pärnus ei möödu vist nädalatki kultuuri skandaalideta. Gordon väljas pornograafilised pildid, ropud, Apo kriivad ja nii edasi ja nii edasi. Ja selle kõige eest hoolitseb Mark Soosaar, mees, kes teab, et konfliktsituatsioon see müüb ja garanteerib tähelepanu. Meie oleme rahumeelsemad, räägime Mark Soosaarega, homme Pärnus algavas dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalist. Annely Ermi intervjuu. Juba 11 korda on Pärnus toimunud visuaalse antropoloogia festival, sel aastal kannab üritus pisut teistsugust nime ja teoks saab see viiendast 12. juulini. Seda, keda ja mida festivalil näha saab, pärisime peakorraldajalt. Mark Soosaar. Meie festivalile on nüüd uus nimi, rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival kuigi sisu on jäänud enam-vähem samaks, aga me peame nime lihtsalt sellepärast muutma, et olla ühes reas tuntud dokumentaalfilmifestivalidega. Aga tegelikult me rohkemgi oleme. Sest rohkem ja rohkem me paneme rõhku sellele, et lihtsalt mitte ei näita antropoloogilisi teaduslikke jäädvustusi, vaid et et me ikkagi esitame neid juba vormistatud kujul ja, ja võimalikult kunstiteoseks saanud kujul, sest et me sinisilmselt ikkagi usume, et on võimalik ühendada teadust ja kunsti, kuigi kunst opereerib kujundiga ja teadusmõistega siis põhimõtteliselt võivad nad ju ühes filmis ka kõrvuti esineda. Teaduslikult õige ja kunstiliselt emotsionaalne, võiks olla üks hea dokumentaalne antropoloogiline film, nüüd, millega me üllatame, raske öelda, seda suurt maailma on väikesele Eestile üle pea raske üldse üllatada, aga võib-olla selle suvefestivali kaks niisugust teemat, mis on olnud ka varem meie festivalidel, aga mitte niisuguse rõhu all just on ehk mina-vormis filmid ehk autobiograafilised filmid. Ja esmaspäeva õhtul Me näitamegi filmi ma ei ole kunagi enam endine. See on siis Ameerika suurinvestoreid, kaugo, Brauni film ja kogu plaanis on ka kohal, inimesed võivad siis esitades temale igasuguseid küsimusi, alates tema majanduslikust seisundist kuni tema kunstiteose nii välja. Siis on samast sarjast üks hästi huvitav film, minu päris mina seal Marco mas Kariini film. Markoga saime me umbes kümmekond aastat tagasi tuttavaks hiljuti indiaanlasi filmides USA läänerannikul. Ta on teinud filmi David Forlinzist, keda ka mina olen juhuslikult filminud kaks nädalat enne David Forlansi surmaga. Marko muidugi läheb väga tõsiseid radu pidi oma filmiga ta. No ma enda juuri ja omaenda minevikku ja suhteid keerulisi suhteid Devid Forlandsiga, kes oli segavereline poolt indiaanlane, teiselt poolt valge mees ka kultuurilises mõttes ja kes leidis väga huvitava sünteesi kahe kultuuri piirimaadel. Ja siis on veel kaks huvitavat autoportreed, üks on siis andi. Paavli ja mina ja teine on nõuseks last, Nathan Sofi Kaie film Prantsusmaalt filmis on mänginud Pariisis juba kolm aastat kinos. Sellest sarjast on veel mitmeid filme, teisipäeval ja kolmapäevalgi nagu Endla Teatris näitame filmi otsides armastust, see on hästi tore film ühest juudipoisist Tel Avivis, kes otsib endale pruutia ja tuleb ka Taiwanist. Professor Hu daily näitab väga huvitavat filmi oma ämmast, nii et siin ühte kui teist on, on ka võib-olla väga temperamentne film, sarisuudleja portrees on siis Carlos Trieri film ühest mehest, kes püüab suudelda Rooma paavsti ja see tal õnnestubki ja siis selle järel Portugali presidenti ja siis Brasiilia presidenti ja peleti ja nii edasi on hüppevalmis ka George Bushi suudelda, kas tal õnnestub, et kas tal õnnestub ihukaitsjate Spoleerist läbi murda, seda muidugi filmivaatajad, tuleme vaatama, aga need on siis ütleme võib-olla niisugused jahmis atraktiivsed pärlitaga ka mõned hästi tõsised filmid. Kui rääkida tõsistest filmidest, siis neid eriti tõsistest, sest tegelikult on kõik filmid tõsised, meil siis on meil kolm filmi tööd, seekord Eliisabeti kirikus mitte ainult sellepärast Kohtadega on tõesti suured raskused vaid lihtsalt kasvõi juba sellepärast, et need filmid, mida me kirikus näitame, väga sobivad minu arvates kirikusse ja kuna me kirikut pimedaks teha ei saa see oleks liiga suurte, samal ajal toimub kirikus ka Taavi festival, siis me näitame südaööl, kui on piisavalt hämar, et me saame kirikus näidata neid ja festival avataksegi pühapäeva öösel vastu vastu esmaspäevasel ajal me siis anname Toomast enderupile mullusele peaauhinna võitjale üle Lääne-Eesti tekki ja näitame tema kuulsat filmi igavese rahu portaal, mis on noppinud peaauhindu minu meelest umbes kümnekonnast festivalilt. Ja tema filmile sekundeerib teine Taani film mis kannab pealkirja kannad, põleta preestreid. Ja see on film ühest naispreestrist naisõpetajast Taanis, kes seitse aastat Ta võitles oma kiriku administratsiooniga ja ja, ja kogudus oli tema poolt ja jumala oli ka tema poolt, nii et ta jäi edasi sinna kirikusse ja, ja see võib-olla on selle filmi noh, niisugune tõuge, aga tegelikult Elton Se monumentaalne film, kuidas inimene on pühendanud nii rahva kui jumala teenimisele endast ja seal on veel teisigi filme, seal on teisipäeva õhtul meil filmietendus siis on meil reede öösel filmietendus ja nad ei ole otseselt võib-olla kirikuteemalised, aga nad on kristlikud ja humanistlikud selles mõttes, et eks Bente Milton film, Gaia lapsed on halastuslik. Ta räägib nendest inimestest, kes sünnivad siia ilma käte ja jalgadega, aga kes on täisväärtuslikud oma, et tegevuses ja, ja, ja kahjuks ühiskond ei ole kohelnud nii, nagu nagu võiks kohelda väga ilusad inimesed, hoolimata sellest, et neil ei ole jäsemeid. Sel aastal on festivali kavas esmakordselt ka kodumaiste dokumentaalfilmide retro võistles, mis see endast kujutab ja milliseid filme näha saab? Selle on kokku pannud firma seitse. Ja seal on minu meelest kas 12 või 14 60-lt 70.-te 80.-te ja 90.-te aastate portreefilmi. Ja seal oodatakse, et publik hääletab ja publikuhääletuste arvamuste alusel, siis antakse Eesti Kultuurkapitali auhind üle ja need filmietendused on tasuta, nii et me ootame, et publik tuleb ja oma kohaloluga austab Eesti dokumentaalfilmipärandit. Mainitud sai, et filme näidatakse Eliisabeti kirikus ja Endla teatris, aga kus veel ranna kinos, Endla Teatris, Eliisabeti kirikus ja festivali keskus, festivali pressibüroo ja ka rahvusvaheline filmiturg, need on siis Chaplini keskuses. Nii et neli punkti Pärnu linnas. Auhinnatseremoonia saab teoks ranna kinos laupäeval kell 11 õhtul ja festivali lõpupäeval saab samas veel kord võidufilme vaadata. Ja nüüd kultuuripildike Hiiumaalt toomas joriaada. Üsna pikki aastaid kässitas Kärdlas vabriku väljaku merepoolses servas pikk hall ja ilmetu maja, mida niiviisi nimetatigi pik vaja tikkmajal alles ka praegu, aga tema välimus on täiesti tundmatuseni muutunud. Ilusad heledad seinad, punane katus peal ja ukse ees seltsis. Hiiumaa muuseumi teadus ja näitusekeskus. Peavarahoidja Helgi Põlla. Kui kaua see ime siis nüüd aega võttis, kui sellest nagu ma ütlesin, Halliste ilmetust pikast majas sai see hele ja ilus pikk maja. No kui me räägime nüüd puhtalt ehitustöödest, siis praktiliselt need kestsid vähem kui aasta, aga muidugi enne seda kõikide asjade käimalükkamine võttis veel mõningase aja, nii et no laias laastus võime rääkida kahest aastast. Aga kui pikk selle maja ajalugu üldse võiks kõik kokku olla. Ma usun, et meil tuleb veel üllatusi selle maja ajalooga seoses, sest see on nii kirev, aga seostatakse selle ehitamist. 1835. aastal siia saabunud Robert tegin Hard fon, Ungern-Sternberg iga, kellest sai vabriku direktor. Ja tema oligi vast see, kes andis nagu uue tõuke kogu Kärdla vabriku arengule. Ja see maja ongi olnud ju direktori maja direktori elumaja, ma arvan, et uue direktori tulemisega see mujale oma esimese väljanägemise sai, kuid praeguseks on ta palju pikem ja sellest siis ka nimi pikk maja. No nii, nii et maja ajalugu on selline, sobib muuseumiks kindlasti. Ega seal nüüd ometigi seda ei tähenda, et Hiiumaa muuseum kolibki kassarist ära Kärdlasse kõige täiega. Ei, see seda ei tähenda, see tähendab, et Hiiumaa muuseum on igal pool Hiiumaal ja Kassari maja jääb ikkagi alles. Sinna jääbki peamine Hiiumaa ajalugu ja kultuurilugu tutvustav ekspositsioon. Mõne aja pärast me loodame, et ta leiab väikese laienduse saab ruumi juurdegi, seal veel, kuid fondide osa, ehk siis need muuseumikogud suuremas osas. Me kolime ära Kärdlasse muidugi päris suured asjad ka siia majja veel ei mahu ja me peame nende probleemidega edasi tegelema. Kuid Kärdla majas on inimestel kergem leida kohta töötamiseks, see tähendab, et kui keegi meie materjale kasutada tahab, siis seda kõike saabki teha Kärdlas. Koolilastel on võimalik selliseid fonditunde ja muuseumitunde korraldada või ajalootunde korraldada. Mis näitused siis majja nüüd kõigepealt tulevad? Praegu meil ongi üks suhteliselt ruttu ja koostöös abilistega üles pandud näitus, mis on mänguasjadest ja selle seadsid üles proua Lea Sibul-Poola ja Kersti Ojasalu ja nemad on kogunud Kärdlast vanu ja uuemaid mänguasju muuseumi fondi mänguasjad kasutusse ja see on selline väga iseloomulik näitus selles osas, et me oleme varemgi teinud, et väljapanekuid koostöös kohalike inimestega ja hiljem osa nendest asjadest jõuavad ka muuseumi kogudesse ja teisest küljest on see iseloomulik ka selles osas, et me väga palju kavatseme töötada lastega, oleme ka siiani töötanud, lihtsalt tingimused on olnud keerulisemad. Kuid püsiekspositsioonis on koht ainult Kärdlale. Nii et muud on kõik vahetatavad näitused, kas meie oma kogudest või me teeme kokkuleppeid ja saame siis hoopis teistelt muuseumidelt või ka kunstinäitused. Kuid maja sai ikkagi ehitajatelt alles üle võetud ja kõik see, mis siin toimuma hakkab. See nõuab natukene aega, et maise maja oma täis purjes võiks hakata teenima seda kultuuri ja ajaloo asja. Selle suve südameks kaalukamaid tegijaid on Emajõe suveteater, kus repertuaaris kaks lavastust, röövlitütar, Ronja ja Robin Hood ja röövli suvetegijad ise on pärit õige mitmest eesti teatrist. Sellel teatril on oma juht Andres Dvinjaninov, hästi tähtis mees, kes kirjutab oma teatri jaoks dramatiseeringuid ja organiseerib sponsoreid. Sellel teatrioon oma lavastaja Ain Mäeots, kes oskab töötada suure seltskonnaga suurel maa-alal ja sellest hooajast on sellel teatril oma staar, Elina Reinold. Troonia rollis. Vihastab Zeroonia siis nii, et maa on must ja silmis purskavad raevu pisarad ja kui ta rõõmustab, siis on meil kõigil väga hea olla. Kui oleks minu teha, siis ma annaksin seekord välja Salme Reegi nimelise näitlejapreemia ja annaksin selle just Elina Reinold-ile. Selles roonias tunnen ma nii palju hingesugulust just nende Salme Reegi poiste rollidega, mis jäid minuvanuste lapsepõlve. Ja nüüd mõned esietenduspäeva intervjuud. Parajasti on vaheaeg ja minu esimene vestluskaaslane on röövlitütar Ronja, lavastaja Ain Mäeots. Ronja, röövlitütre esimene vaatus on läbi. Kas kõik esietendusel kulges nii nagu vaja? Kuivõrd nüüd te olete jõudnud siin selles ümbruses Toomemäel seda kõike läbi mängida, kuivõrd teie enda jaoks on niuke? Veel uus, seda tükki on täitsa uus kohe selles mõttes, et see on nüüd ütleme neljas katkestamata läbimäng. Tänane esietendus nii-öelda. Aga kuivõrd Batne siin peab olema näitleja on väga täpne nagu kõikide etenduste puhul, et siin, aga siin eriti, et kõik asjad nagu jookseks heas mõttes üksteisele sisse ja kõik klapiks nagu kellavärk, on vabaõhuetenduse puhul kontsentratsioone tunduvalt kõrgem olema kui teatris, nelja seinaga ruumis, kus tuul ei puhu vihma ei 100, eks ole, noh, tingimused on ideaalilähedased selles mõttes. Aga kuidas te üldse nagu organiseeruda või teil on need liikumisjoonised niivõrd selged või on teil mingi seltskond, kes seda siiski nagu juhatab ja juhib? No eks, eks lavastaja on see nagu kõige suurem juht, aga muidugi ma pean ütlema, et mul on väga palju abi, on Mare Tommingas, kes ongi alguses 1000 liikumise seades. Lool on laulud, loolon, tantsud, kes on laulud teinud. Laulud on teinud Allan Vainola, ta on kirjutanud väga palju suuremalt osalt liikmed vennaskonna suured hitid, et noh, seda on tunda seda, sellest käekirjast siin. Ronja, Toomemäel üldiselt esietendusega on teil vedanud selles mõttes, et vanajumal soosib ja ja ilm on kena. Mängite nüüd terve suve seastaja. Kuni kolmanda augustini kestavad Ni irooniaga Robini etendused. See Robini traditsioon on siin jätkumas selles mõttes, et näitlejaid on kõigist Eesti teatritest. No ütleme, kas päris kõigest, aga 80-st protsendist et Eesti teatrimaastik on selles mõttes esindatud päris kõvasti. Tee trooniad teeb Elina Reinold oli see kohe algusest peale selge? See küll jah, ütleme, Birk selgus natuke hiljem. Aga Roonaga küll selges ott. Kas ennem oli Elina Reinold ja siis tuli Ronja või vastupidi? Nad olid nad noh, ta on, lugu oli ikkagi n. Ja siis me hakkasime mõtlema, et kes või mis, aga, aga seal on nagu teist muid muud variantigi nagu ei olnud silmapiiril. Ja, ja nagu näha, selles mõttes minu jaoks on see küll ennast õigustanud. Elina Reinold, olete te ju kursusekaaslased. Kui nüüd võrrelda seda Robini looga, siis kumb on olnud teie enda jaoks nagu raskem, kergem teha? Vot seda ma oskan öelda seda siis, kui mul on mingi ajaline distants juba sellest vanemast, et praegu on see vaheta värsket, ma ei, ma ei saa sellele küsimusele adekvaatset vastust anda. Tähendab, Robin oli see esimene ja värske kogemus üldse nagu vabaõhuteatrit teha ja seal üldse midagi muud. Noh, rong oli selles mõttes nagu natuke lihtsam, kuigi samas ütleme prooviperioodi ajal, me saime kohutavalt vihmavilet. Kui nüüd veel Robini eelmisele hooajale tagasi mõelda, siis kuidas see läks, juhtus seal ka mingisuguseid selliseid absurdseid olukordi või noh, olete nüüd nagu ettevalmistatud üheks teiseskolmandas. No natuke paremini küll selles mõttes, et me oleme rohkem ennast kindlustanud otseses mõttes, etendused on kindlustatud vihma vastu ja nii edasi ja nii edasi, aga samas meil ei ole selles mõttes dublante, et kui kellegagi midagi juhtub, siis seda nagu ei tohiks juhtuda, nagu juhtub sisse hapendus lihtsalt ära, mis tähendab kindlasti sõna otseses mõttes. Jah, ütleme, et kui on rajuilm torm, et etendus ei saa toimuda, siis publik saab oma piletiraha tagasi. See peab olema, sest jumal teab, mis sealt taevast tulema hakkab. Üldiselt nõuab seganäitlejale üsna head füüsist, siin turnimine ja elamine. Loomulikult, sest see on, see on elementaarne, et seal. Esietendusel ringi vaadates tundub, et tegemist ei ole teps mitte eriti lastelooga. No ta on tõsine lugu tähendab, mida võivad kõik vaadata, või noh, ütleme, et eks ta on alates kuuendast eluajast ikkagi mõeldud nii-öelda kogu peretükiga, kuigi mõne sõna sõna eriti ei meeldi. No kui nüüd võrrelda seda, et vabaõhulavastus ja see nelja seina vahel tegemise lugu, siis mida endale on nagu olnud huvitavam teha ja siin on nüüd võrdlusmaterjali olemas. Ja head materjale on teha, huvitav see on noh tähendab, ka vabas õhus Mõttelend tundub, et siin väljas on nagu vabam või see No no kes tead, tähendab, ta seab juba need tingimused, et siin siin ei ole, muudkui pane fantaasia tööle, mõtle välja, lahendusi, noh see on, see on kohe kindlasti, et need tingimused spetsiifika on, et see midagi muud. Kas see, et see paik nüüd ära kasutada selleks lavastuseks, see on nagu juba ka Robin Hoodi puhul olnud, et noh, nagu muud paika ei pidanud vajalikuks? No see on ideaalne koht lihtsalt selle tüki jaoks paremat kohta me lihtsalt ei leidnud ja kuna Robin Hood on siinsamas, siis noh, nagu pole mõtet erinevates paikades teha. Ja nüüd räägime Piret räniga atraktiivse ja rõõmsameelse teatrikunstnikuga, kes kujundas lavastuse Kust see inspiratsioon või võib-olla paari sõnaga sellest, et kus need kollid, kus need trollid kõik ilmunud on, no võib-olla lihtsalt kujutlusest, missugused nad seal metsas tegelikult olla võiksid, nendes matisemektsele sügavates laantes? No veidi hirmuäratavad, ma ütleks. No need on ikka väga sügavad ja põlised lääneks minagi, teatrikunstnik saan mingisuguse materjali kätte, et hakkan siis mingisuguseid trolle välja mõtlema. Nende tekitamine, esimene faas on ikkagi noh, nagu koos nii-öelda raamatu autoriga, et vaadata võimalikku, et õige lahendus neile. Ja siis tuleb nagu vaadata, kas lavastaja on asjast raamatu põhjal samamoodi aru saanud ja siis kui kunstniku ja lavastaja arusaamine, ehtiv asi tehakse trallid valmis, olite te ruttu ühel meelel Ain Mäeotsaga? Küllaltki, kuivõrd peab arvestama seda, et nad siin liiguvad, kuivõrd seda ümbrust toomemäge nagu ikka vabas õhus või noh, et nagu siin elavad mütoloogilised olendid peavad olema palju tõetruum kui need, mis nagu teatrilava peal on selles mõttes ja, ja no tegelikult ütleks lihtsalt, et trolle toita ja silitada ei ole mõtet. On teil endal ka mingi lemmikelukas tegevus ikka. Ütleksin igasse peresse oma täitš kääbus aga see on üsna haruldane liik. Tõenäoliselt ei jätku aha no üldiselt teisi liike, mida võiks siis vabalt valida, aga nüüd see ülejäänud, see, see matise ja Porkkagants see juba vist koht nagu dikteeris ette, mida siia teha. Ja loomulikult. Ja eelkõige ka see, et teda mängitakse paralleelselt promenaadiga ja siis need lavatavam sobima mõlemaks etenduseks, et lihtsalt osad detailid pannakse juurde, võetakse ära, oli see teie esimesi suuri töid ja selles mõttes, et ma olen teinud hulk väiksemaid lasteetendusi Ugala teatris lasteteatris, aga noh, nii suurte masside käsutamisele ei ole mind veel lastud. Mida Daci õpetas teile siin selle tegemine, mis ta muusikaõpetajast, kui tahaks veel? Aeg-ajalt tee telliste kääbuste ja trollide maailm nagu sobib teile ja Ma panen ka muud maailmad ja praegu teise töötajate, kus kohal Tartu lasteteatris, see on teie põhikoht. Kui kaua võtab aega üldse sellise lavastuse ettevalmistamine nii-öelda kunstniku poole pealt? Noh, see on ka siin, see oli palju forsseeritud ajaliselt, kui ta on nagu päris teatrites noh mitte päris suurtes akadeemilistes teatrimajades, sest seal tuleb esitada kavandeid mingi pool aastat varem. Ja siis noh, kõik protsessid hakkavad vaikselt teel, aga no kuna see oli siin niisugune erakorraline suveprojekt, siis praktiliselt kahe kuuga see kogu see süsteem valmis saadud. Kena etendus, algab aitäh. Palun. Saate lõpetame akadeemiliselt, lõpetame Ivalo Randalu kontserdi kommentaariga. Suve festid lühemad ja pikemad on käivitunud, ühed lähevad ja teised tulevad, võrdleb neid igaüks enesekohaselt vastavalt huvile või võimalustele ette ka neid liiga palju juba oleks, nagu riivamisi väitis Rakveres Mihkel Mutt, seda veel ei usu, hästi. Vanamuusika omale meistrit Pep suurejooneliselt. Pühapäeval Haapsalus Henryga elatakse väga kaasa. Möödunud kolmapäeval Pärnus alanud David ois trahhi omale täpselt samuti nimetatute puhul on tegu traditsioonide või nende taastamisega, ent on olemas ka au Ida-Virumaa suunal. Ja mitte liiast, vaid otse, hädavajalik on see täita mitte üksnes idast nagu seni, vaid ka nii-öelda lähiläänest, see tähendab eestimaise sisuga. Ja ma ei ütle seda üksnes poliitilistel motiividel. Tänavu alates eelolevast reedest minnaksegi ses mõttes Ida-Virus Eesti Kontsert ja sealne maavalitsus, kellelt ka idee organiseerisid tänu muusikute suurele valmisolekule imekiiresti ja sujuvalt suvemuusika festivali, kus seitsmel järjestikusel õhtul antakse seitsmes erinevas linnas kontsert. Need linnad on Jõhvi, Narva-Jõesuus, Kohtla-Järve, Püssi, Kiviõli, Sillamäe ja Narva. Siit ka festi nimi, seitsme linna muusika. See oleks nüüd esimene, jätkata kavatsetakse aga juba praeguse seisuga kohe ka tuleval aastal ning kasvavad võimalust ja publiku huvi korral muutagi need festivalid traditsiooniks. Nii et mutiga räägime uuesti pärast kuueteistkümnendat juulit, kui esimene ring läbi vaatan valitud suvised, need lähtuvad kergest mõnusast feedingust, et mitte peletada klassikalise muusikaga esmakohtujaid. Ning veel laiema kõlapinna saavutamiseks tehakse selle esimesel ringil tänavu kõik kontsertid. Nüüd esimestest neist, reedel, 10. juulil kell 21 mängib jõhvi maavalitsuse siseõuel Tallinna saksofonikvartett ja oma kergemuusika klassika ning džässiseadetega on see seitsmest kindlasti kõige tema kraatlikum. Ei maksa unustada, et sama kava on kütkestunud publikut ka Prantsusmaa, Saksamaa, Norra, Taani, Soome ja Eesti suurtelt lavadelt. Laupäeval, nädala pärast samuti algusega kell 21 tehakse Narva-Jõesuu kuursaali varemetes muusikat kat. Eesti puhkpillisümfoonikud Toomas Vavilovi juhatusel mängivad klassikat Mozarti serenaadi köhieli kataloogi numbriga 361 ja Rossini introduktsiooni ja tema teema variatsioonidega, kus siis soleerib teadagi Vavilov. Edasi sellest räägime järgmisel laupäeval, nüüd aga juhatame teid veel kolmapäevasele Niguliste suvemuusikale, kus algusega kell 19 esineb ansambel Vox Clamantis disJaan-Eik Tulve juhatusel. Ansambel koosneb noortest muusikutest, keda ühendab huvi Grecoriaani vastu. Enamus on selle liturgilise lauluga mida võib pidada Euroopa professionaalse muusika alussambaks kokku puutunud juba mõnda aega, täiendanud end Prantsusmaal või laulnud kogunisti Pariisi kellegoriaani kooris. Viimasega on Vox Clamantis laulnud koos jumalateenistustel ning käinud Soomes ja Norras. Jaan-Eik Tulve. Ma haridusega koorijuht on end täiendanud samuti Pariisis ja nimelt Gregoriaani kooridirigeerimise alal Assisteeris järel oma õpetaja täijat, professor Luimari. Nyyd nüüd õpetab sama asja maas säilitades aga tihedad sidemed kõigi paikadega, kus vaid selle muusikaga tegeletakse. Sealhulgas alates aastast 1992, dirigeerib Tulve Pariisi Grecoriaani kooli, kellega on läbi sõidetud pea terve Euroopa ja ka Liibanon ja Maroko. Tema töid tegemisi võiks edasigi loetleda, ent parim on siiski neid töid tegemisi ise tunnistada. Niisiis kolmapäeval Nigulistes. Meie tänase saate teemad on kuulatud, järgmine kultuurikaja on Martin irandi toimetada. Ilusat puhkust ja ilusaid ilmu, jääd jätkuks huvi ja uudishimu, sest ümberringi ju kõik laulab, loob ja lehvitab. Tänase saate valmistasid ette Külliki Valdma ja maris Johannes. Head aega.