Päris mitmes vanglas olen tähele pannud, et vangidel on väga särav naeratus, on selline hõbedane ja kuldne naeratus mis saate aru, mida ma mõtlen. Ja see on tõesti niimoodi ja mida aasta edasi, seda rohkem neid säravaid naeratusi tekib. Ühelt poolt on muidugi põhjuseks siin, et meil on võimalus töötada ka halvad proteesimiseks viimastel aastatel, isegi üks kolm-neli aastat ei olegi olnud üldse pluateesijat. Teiseks, aga see on meie, Taavi naabrite küllaltki tugev mõju. Nii kurb kui see ka ei ole. Ka see halvem eeskuju hakkab millelegi pärast rohkem külge ja hakkavad meie, eestlased ka päris paljud juba kasutama seda naeratust, olgugi et mind tohutult häirib. Kuidas te seletaksite seda ütlust, et tegelikult soon on lausa kullaauk ja lisaks lilledele võib sealt isegi rubla lennukit leida, rääkimata siis isegi hambaproteesidega kas kullast või hõbedast või plekist? Mis proteeside Sepustud? Ma jätkan lõbust siis see ei ole muidugi kuld ja hõbe seal mingi metallist, seda tehakse häda sunnil, sest kuna teisi võimalusi ei ole? Muidugi nagu ma ütlesin, et on rahvuseid, kellel on ta lihtsalt vajadused suus. Peab midagi särama ja see on efektne, sest lihtsurelik võib-olla tõesti, kui ta läheb välja, ei märkagi, et ta ei ole kuld, sest ei ole niisugust võrdlust ju. Seda teevad vangid ise jah, ja see meil kohapeal tööstuskuidasmoodi, sest ma ei ole tunginud, ma lihtsalt ei tungi asju, lihtsalt ei ole vaja tungida ju. Üks vang on siis hambatehnik ja teine on mõnes mõttes patsiendi ja siis on vist veel keegi kolmas, kes on isehakanud hambatohter, kes selle paigaldada? Jah, vanemad ise paika ka. Aga tulevad teie juurde ka, jah küll ja ma olen ikka öelnud, et kui sul on tõesti kange tahtmine, et sa pead panema ja on inimesi, kellel on lihtsalt hädavajalik ja kui mul ei ole talle midagi pakkuda siis on ainult kui võimelised parune, tule, head, tule, teeme hambad korda ja. Ma panen ka tasu siis suur sest inimesed tuleb aidata, kui tal on tõesti hädavajalik, tal ei ole, tehti millegagi süüa, millega nad ise seda hammast siis paika panevad? Seal on mingisugune liin, mis just, aga on ka selliseid juhuseid olnud, kes lihtsalt ei saa neid kanda. Aga pokustuteerumajja, see liim sisaldab mingisugust maitset, seal mingisugune. Isegi teadlane sinakas-rohekas, kuidas teisi ära võtabki, igatahes midagi head ta muidugi ei ole, aga muidugi on ka selliseid, kes panevad lihtsalt tervele hambale selle kulla sinna peale. Jutumärkides kulla. See on eetika küsimus, kuidas? Aga mida siis veel võib hambatohtri pilgu läbi sealt vanglast leida, missugust meistrimeest ja missugust tööd? Oi, ma ei ütle, kas oskad öelda just hambatohtri pilguga, aga ma pean ütlema, et meil on väga andekaid mehi. Kahju on. Et kui nad aastaid-aastaid istuvad ja kaotavad, nad võiksid nii palju asju teha. Ja väga häid asju, väga korralikke asju, sest meil tehakse nööpnõelast, nagu ma ütlesin, pole kuninglinudki nelik teast, kõike maalitakse taldeid. No ma ei tea asja, mida tsoonis ei oskaks mehed teha. Nad on tõesti andekate vaimuka. Kas teie kodus ka mõni täie seal, mis on nende tehtud ja mul on mõned Timki ja postkaarti, mis kooperatiilid teevad, on suletädi kingitud ja muidugi võib-olla öeldakse, et no et ei või, aga noh, kui inimene tuleb puhtast südamest, hingib siis ja on pilte olnud. Mäletan kolmandast kolooniast, kunstnikku vallakutkis, õppis kaugõppe teel, Moskva kunstiinstituudis, tegi eks kiibiliseid. Need olid väga väärtuslikud ja väga kenad, mis sellest noormehest on saanud, ma kahjuks ei oska öelda, et kas ta õppis seal vanglas olemise ajal siis ja tal oli pikk karistust, mille pärast olid, ma enam ei mäleta. Aga tal oli vist 10, üheksa, 10 aastat oli tal karistust ja sel ajal ta siis saatis töid kust instituuti kaugõppesse, tal oli luba tol ajal üldse väga range. Aga on olnud juba selliseid patsiente, kelle kohtade oma ravikaardilt loete, et teil on tegemist väga ohtliku kurjategijaga. Kui niisugune inimene istub teie tooli, milline tunne siis on või on teil ka ihukaitsja? Ihukaitsjate ei ole, muidugi alguses ma mõtlesin ka, et sõdur seisab püssiga kabinetis, patsient istub tooli peal. Aga esimene hommiku mind jäeti üksinda ja mul oli 10 inimest ukse taga üldse esimene tööpäev iseseisvunud siis olid pilpad Karl, mitte hirmust kinnipeetavate suhtes, vaid lihtsalt töösuhtes on. Aga kui te olete, siis? Ma arvan, et teie toolis istub tõepoolest vabaduses ka julge ja julm inimene, kellel ei ole silmgi pilkunud. Kui ta on teinud midagi väga kohutavat. Ja järsku teie leiate, et teie toolis istub Arudmeike? Jah, on küll. Ja testis on imelikult aastate jooksul isegi juba tekib selline. Ma ütlen, lihtsalt, tunned ära enam-vähem isegi paragrahvi nagu enamus käitub oma paragrahvi kohaselt ja on tõesti, kes on nagu te ütlesite, julm olnud ja, ja väga raske kuriteoga hakkama. Jah, tan arg ja ta on väga mures oma tervise pärast väga mures. Ja sealsamas on muidugi võitle, riigi pilgu all on ta suur kurjategija ka tegelikult. Siis tema on hoopis teine simulante. Oi, mis rääkida simulatsioon tooni ja mis rääkida siis endad vigastustesse ja igast asjadesse, neid on väga palju. Meil mõõganeelajaid, veenide läbilõikamist on väga palju ja stimuleeritakse paistetusi põsel ja kõiki, kõiki asju tuleb, et ja on ka moehaigused, mis vahepeal tuleb jutumärkides moed. Üks asi läheb järsku moodi, näiteks oli vanasti oli väga palju moes, oli luurut aga siis, kui üks draamatoloog sattus meile, kellel oli kindlaks tehtud altkäemaksu 34 rubla kopikatega tase neli aastat selle eest siis need murrud kadusid meil ära. Sellepärast, et me ei saatnud enam patareis niit kuu kohapeal laastati ja haiged lihtsalt jäid meil. Enam minut, et sellel asjal, milline see mõte siis oli, enne, kas ta sai siis nii-öelda paremates oludesse või? Vaadake väga komplitseeritud olukord on ju laagrites ja tuleb kõik ette mardimängu, muid asju ja on olukordi, kus inimene peab lihtsalt minema tal on vaja ära minna või on tal muud põhjused äraminekuks? Seda raske alati öelda ja ega seda selle jälile vast ei jõutagi alati. Siis on tarvis ära minna, millega sika ära läheb, siis oli keegi hea abiline, kes sul luud murdis ja tomat meetodit, omad mõtted. Ja kõike tuleb ette ja hambaarst Downiuga, kirurg ja hambaarstivaldkonda kuuluvad ju näo- ja lõualuu vigastused. Tavalises polikliinikus tohtril laadi praktikat peaaegu ei ole. Need lähevad võib-olla haiglatesse ja on selles mõttes teil raske töö jõulupeol traumasid on jäänud viimaste aastatega vähemaks, millega seda seletada, ma isegi ei oska öelda. Aga varem oli meil väga palju lauluga, traumasid, luu, murderi, urka, paga, palju lõualuumurde. Ja kunagi mul tuleb meelde seal aastaid gaasi. Ma käisin siis siseministeeriumis tohtrite üldiselt konverentsil. Ja Trei haigla kirurg ütles niimoodi, et ma lihtsalt ei saa aru, kuidas ristmelineid murdusid, nii palju teeb? Muidugi kõik südamest naersid. Et see oli nagu naljanumber ja tõesti oli tohutult, oli, muutusid pähe murdusid Ma ise rahastanud, sest kuna meil ei ole selliseid võimalusi olnud haige hooldamine, siis need on saadetud alati linna, aga pehmete kudedega, traumat ja seal haavad, need on õmmeldud, tolku siis suusisesed või, või naa. Menukad muidugi tööstustraumasid tekkinud, aga noh, palju tekib meil lihtsalt nihukesi, olustiku, liisi traumasid, need on, et ma olen isegi raamat, helme Ristmägi, mulle tundub, et teil on siiski küllaltki sünged tööpäevad. Nagu me juba ütlesime, see töötuppa sisenemine on piisavalt keeruline ja, ja läbi mitmekontrolli. Ja siis kui need väravad on selja taha kinni jäänud, siis tegelikult seal tsoonis ei ole ju ka kõik. Nii nagu peaks olema. Jah, ta on ikka sünge küll, aga aga inimene teatud mõttes harjub iga asjaga ära. Ja mis on Tommy, õnneks on see, et ma seisan seljaga grillide poole, neid ma ei näe kuigi palju maha, nii et teie tööruumid on ka trellid ees, jah, aga ikka nad peavad olema, sest kahjuks ei ole tõesti, kloostrist tuleb ettegi. No nii nagu viimasel Eesti raadio ja televisiooni jalgpallimatšil meenutati oli 10 aastat tagasi oldud, et noh, kui suud ei pea, siis on seal varsti triibulised sukad ja ruuduline taevas. Ja teie taevas ongi siis iga päev ruuduline, aga nendest ruutudest ikka üht-teist näete. Ja ma usun, et nii mõnigi asi on pannud teie südame valutama. On küll. Joomine või laagris on probleem alati omaette olnud, sest alati on häid inimesi, kes tahavad ikkagi aidata ja aidata ka halvas suhtes. On tablettide kasutamise alati olnud, on nuusutamis olnud ainuke siis see kõik on viimasel ajal viimase aastate jooksul üha hullemaks läinud. Eks ta ole ka väljas samuti. Aga kuna meil on see kõik kompaktseid kontsentrit keeritum, siis tuleb võib-olla meil see kõik rohkem esile. Eriti viimasel ajal, kuidagi on läinud see kõik vabaks, millest on see tingitud, ei oska öelda, mis selle taga on. Joomist on tõesti palju ja see on ju kõik väga suure raha eest, odavalt midagi ei tule. Ja kõige kurvem ongi see, kui ma näen neid, emasid-isasid naisi väikeste ratastega, kes tulevad suurte kompsudega, et tuua siis oma armastatud inimesele midagi paremat, saadase praegusel raskusega. Siis on tohutult valus. Ja eriti siis, kui mingil teel saadetakse raha, raha saadaps, ema-isa, teine kõige paremate mõtetega. Et võib-olla ta saab selle eest omale süüa muretseda, midagi paremat. Kuid ma olen kindel, et üle 90 protsendi sellest läheb kõik kas alkoholi peale või veel millegi hullema peale, viinapudel pidi tsoonis 40 rubla maksma ja seda ei saa ju loomulikult mitte vangla poest. Nojah, aga kui on paljas kommertshinnad, eks nad on tsoonis ka ju ja ega ta siis ei olegi palluks Tõngaks Rubasis ainult kallim kui kommertspoes. Ma ei oska nagu selle kohta midagi öelda, aga viimasel ajal tundub jah, et seda on ikka küllaltki küllaltki vabalt olnud. Aga kui ma nüüd tuleksime meie jutuajamise algusesse tagasi, mil ta väga kurvalt meenutasite 20 aastat tagasi teie mälestustest seal seda rohelist vanglahoovi, kus nüüd on kõik see roheline juuritud, öelge, kuhu vangla edasi nüüd läheb, kas hakatakse puid tagasi istutama või on sealt veel midagi välja juurida? Ei välja juurida midagi jäänud, see on kõik juba ära tehtud. Ainuke kurb on see nende ilusate kaskede suurte suurte sirelipõõsaste asemele onud pisikesed litsalt maha pandud. Ja kui ma vaatan seda halli kõledad ümbrust, siis tuleb mulle meelde võrdlus, kunagi käisime perega sovhoomis ahvikasvanduses. Seal on tohutult roheline, väga kena, teavad seda kõik, kes on seal käinud ainult väravast vasakule. Kuule, terve mäe Nõlvak on täielikult lagepuud, on paljad, nii palju kui neid üldse jäänud ja seal on tuiskliiv ja hästi suur kari ahve ja ja Ma küsisin giidi käest, et miks on järsku üks osa ahte eraldatud niimoodi, et nad on täiesti selle kõrvetava päikese all ja selle liiva siis, kus oli puhu libedki siis tema ütles niimoodi, et seda tegid ahvid ise hävitasid kõik roheluse ja nüüd nad elavad niimoodi. Ja vaat siin tuleb mul seesama võrkus, et nagu Suhhumi ahvikasvanduses, nii on hävitatud meilt kõik see roheline. Ja mis ma tahan veel selle juurde öelda, et kõik kinnipeetavad, no kõik, võib-olla mitte, aga suurem enamus hoiab igat lille, igat põõsast, igat uut, iga kassi merisigu on meil ja nende eest hoolitsetakse täitsa uskumatult, sest järelikult inimesele on vaja loodusega mingit pidet, mingit sidet, kellele toetuda. Meil oli väga palju sireleid ja nad iga aasta õitsesid. Ja ma ei mäleta niisugust korda, et kunagi luks sinisirelipõõsas koloonias ära lõhutud murti küll sineleid, aga väga viisakalt ja lõhkumist ma kunagi ei olnud näinud. Aga lihtsalt ühel heal päeval neid enam ei olnud.