On sündmusi, mida aeg ei tohiks kustutada meiega järeltulevate põlvede mälust on sündmusi, mis on selleks rahvastele niivõrd pöördelised edaspidiseks uusi suundi ja sisuandvad et nende mitteteadmine ei ole lihtsalt ajaloo halb tundmine. Maydena eeskujudest traditsioonidest ilma jäämine. Ärgendanud tagasi mõeldes Eesti Töörahva Kommuuni sünnile ning tema kangelastele pöörake tähelepanu sellele, et suurem osa neist on meie hulgast jäädavalt lahkunud ka mitmed tänased kõnelejad. Tähtis on see, millest nad pajatavad, mille eest nad andsid vooruse energia. See, mis toimus 60 aastat tagasi No siin Eestis tulid siia oktoobrikuus ja novembris tuli tervidasi aktiivsed vanu põrandal töötanud juba tsaariajal inimesi. Siia tuli Rudolf vaakman, siis oli siin Martin liiki Mets sisa Richard vennikas, isegi Narvas tegutses seal Albertiiman, vana põrandaalune konspiraatori, kes korduvalt oli tsaari vaid seal arreteeritud väljas Narva täitevkomiteede arvutsiooni komitee esimees või seitsmeteistkümnenda aastaga päev enne mind põrandale tuli Kingissepp. Ja siis temaga ühes tuli ka siia Heinrich Sommer. See tee oli juba nüüd juba tallatud tee. Sest juba aktiivne see üle piirikäike inimeste ja kirjanduse ja relvade üle piiri toimetamise intensiivsus, eriti just septembri oktoobrikuu sees. Vahetult enne Saksa revolutsioon Hamburgis oli seal ka üks vana põrandaalune tegelane Martin laius, kes sellega tegeles jällegi mõlemad ka tsaariajal kinni istunud mehed juba poliitilise tegevuse eest ja siis Aleksander randmel, nii et peamiselt organiseeris seda ülesaatmist. Saksa võimud olid sees saksa kommendatuurid, Saksa sõjaväed edasi. Tol ajal, kui mina olen, siis nad olid juba võimu nüüd üle andnud, aga siis vastavalt kokkuleppele ei või. Eesti kodanik Vaitsega, nemad veel pidid ike sõjaliselt siin igaks suhtlemiseks valmis olema ja aga peamiselt tuli karta muidugi eesti valegaartsi Eestisse, sakslased tungisid sisse 22.-st veebruarist kuni neljanda märtsini toimub siis siin Eesti pinnal kokkupõrked ja lahingud sakslastega Haapsalust kuni Sompa jaamani on 260 kilomeetrit. Tulid sakslased viie, kuue päevaga, aga siis see vahemaa juba šampast Narvani seal on 45 48 kilomeetrit. Seal juba nende edasiliikumise tempo juba 10 kord nõrgem oli, sealt nad kulutused siiski viis päeva seal oli, vastab vana tugevam meie oma kohalikudest, inimested seal Aseri Kunda, kuna kaardist Narva puna Kaarse, no appi tulid meile siis kiita lihtsalt twitteri tehase töölised, balti mere laevastiku madrused ja nii edasi, nii edasi. No ja siis tuli muidugi Eestimaa maha jätta ja taganeda, Nõukogude Venemaapinnale kirjutati alla Bresti rahuleping ja väga raske neid oli, muidu meil Eestis tsid, taganes välja vees, minuga tähendab siit Narva kaudu. Kolmandal, neljandal märtsil mitu 1000 inimest, noh, siit läks ka mitu 1000 laevadega, läks neil välja ja siis taganes nüüd siis veel neljandal-viiendal iga päev voolas sajad inimesed, tulid õdesid, kes salaja, kes tulid otse üle piiri. Ehk siis tulid nii, Esseloonidega tulid Narva siis sakslased väga need ei takistanud, puit tähendab ülegi. Ja kõik need sealt eestist valge terrori ja selle eest ära põgened tulid Nõukogude Venemaale ja ja nende sees kõigil need ülesse, mis siis nüüd edasi teha, kuidas olla meile paljudele noortele need, kes siin nüüd juba nüüd punakaardiga tegelenud, nii edasi meil oli selge et kui tahame, et nõukogude üldse püsima jääks, kui tahame, et meie oma sünnimaal ka Nõukogude valitsus saaks taastatud. Et tuleb asuda, tähendab armee loomisega nõukogude vaid nüüd juba uued nende punaste komandöride kursused ja sinna läksid niisugused mehed nagu sihver, kes oli 12 start veetnud sunnitööl, läks ka sõjateada seda, et siin oleks Jaan Anvelt, kes omas juba kõrgemat haridust, läks ka seda Pakmeid seal tervida. Päris noori, minu sõber Kesler Adolf läks ka ratsameheks õppimine, rattur, Lombak sõnastus, kahurväekursustel seal väga palju noori jõhvi kandist seal ka tähendab Johannes Roman, Voka vallastajaid, saastus karatsele korrusele. Mina sattusin oktoobripühade eel, sain siis komandeeringu Dimit Piiteris esimene oktoobrirevolutsiooni aastapäevale pühendatud demonstratsioon ja siis oli seal paraadiga Piiteris tol ajal muidugi kõigil oli see meil selge, et Eestimaa peab kuidagi vabastatud saama ja kõik me lootsime. Läänest tuleb revolutsioon juba rindel olles põhjarindel, me saime esimesed teated juba seal Bulgaarias aktidest ja see kõik nagu tõestas meie lootusi-ootusi, tähendab etet, läänest tuleb tingimata revolutsioon. Saksamaal ta siiski veidi hiljem tuli, kui lootsime, tahtsin midagi siiski. Kaheksandal, üheksandal novembril algas, algas Saksamaal, tähendab, karvutsioonides avanesid muidugi reaalsed võimalused juba nüüd otse eestimaad, vabastad eestimaad taas kestada nõukogude või kahes plaanist või ühesõnaga, koondada siia selleks, et saksa okupantidest eesti valgetest tähendab Eesti vabastamise sõjaväeosad, need olid moodustatud peale nende kahe polgu juba sügisel moodustati veel kolmas Viljandi folk, siis oli juba moodustatud suurtükiväeosad Twitterisse, osa nendest oli rindel, seal ja ratsaväeosad seal ensioni väeosad olid juba eestlastest põhimõtteliselt. Mis tulid koondada siis siia Eesti piirile ja teiseks siin ühtlasi tööliste üles, seal hiljem see langes küll ära. Näiteid ei ole vaja siiski üles, tõusin taga Fornasid, sest arvati, et sõjavägi, mis saab, mida poolt tuleb, et see tuleb ise toimetele pääsenime riskidega asjata ohving hakata kandma? No minul läks halvasti, siin sõitsin Narvast õnnelikult riski Tallinna Tallinnast ära relvad, mis ma teen, siin, tähendab, andsin ära ja siis siit Tallinnast mind siis suunati Aseri ja siis Kunda kanti, kuigi seal või suur osa töölisoli sealt lahkunud okupatsioon siiski oli seal veel kuigi palju töölisi jäänud partei liikmed ja uued, väga palju kaasa tund nendega Sid elu. Aga siis ma tegin ühe vetemaatmatav ja mulle maksu maksab kaid jõhviga sidet saada, mõtlesime öösel, jõuan sinna sinna pimedasse ja siis võib-olla pimedas, tulen sealt tagasi. Aga selgus, et juba mindi, oodati valvati või neil pursuvidel juba teada, ühesõnaga arreteeriti mind. Kuidas sündisid võitlejad, kes ei hoolinud raskustest, ei kartnud vaenlastega arestikambreid kes võisid küll murduda, kuid kunagi paindunud. Richard majak, verivärske koolmeister küsis endalt, nagu paljud ausad inimesed sel ajal, mida teha? Poole hoida seitsmeteistkümnenda 18. aasta tormistes elu ja võitluse keeristes? Kas sotsiaaldemokraatide Esseerida anarhistide, igasuguste lubajate poole või minna koos bolševike parteiga? Määravaks õigede valikul said Lenini aprilliteesid, on tunnistanud rehad, majak, selge ja veenev tegevuskava haaraska kaasa ja tõid aga tagasi Narva Eestisse põrandaalusele tööle, mis, tõsi, just enne kommuuni võitu jäi ajutises toppama. Kodanlaste agendid, nagu kuulsite, märkasid pikka kasvulist teisiti tegutsejad ja arreteerisid ta. Kuid liikumine alanud ning peatada seda ei suutnud enam keegi. Meenutab Karl Kanger. Punase kütipolgu sõdur. Pealetungi lahingust mis, mis toimus 28. juba novembril Tartu polk ja Viljandi folk lihtsalt paar patareid seal võib-olla kaks ja poolpatarei midagi meil. Ja, ja veel oli madruste Trokkima madruste solk. See oli meie meie paremas tiivas, vot need olid need jõud, pealetungi jõud, nipid siis astuma saksa okupantidega, eesti valgetaotlusega lahingusse ja Narva vabastama. Etta paremini õnnestuks, otseses oli ette nähtud tähele haarata vaenlast tagalast. Ja see lahingülesande anti teise Viljandipolgule, teine pidanud pulk asus teele 26. õhtul ja me oleks pidanud jõudma, ei ole ette nähtud, oleks pidanud jooma juba ületanud Narva jõe ja tulema isegi välja juba Narva linna äärde minna linna sisse öö jooksul. Kuid tegelikult maastik oli nii raske, soine maastik, metsad ja sood. Meil oli isiklik telefoniside sees ja kui me olime välja jõudnud plissa jõesuu kohta polgukomandör kandis telefoni teel ette. Brigadame keppenile, et me ei jõudnud, see on nagu käskele välja minna. Jõudsime ainult saju RU. Keppen nõustus sellega, et lükkame operatsiooni üheks ööks päevaks edasi. Sibe läks selleks ette, et otsida välja vahendid, et Narva jõge ületada püso jõesuu ülemjooksul. Leidsime viis korras paati. Meid oli, ma ütlesin, ligi neli, ligi 400, käsk oli nisukene polgule antud. Peime Narvas Narva sisse minema. Ma ootamatult täiesti vastasele salaja. Tegema suurt müra ja kära juba 28 vara varahommikul pimedas mis oleks aidanud nendel polkudel sõja osadel kestungisi peale idast läbi murda neli. Pidime sildade väljena silla alla võtma nagu peamomalla võtta. Kahjuks ka siin oli soine metsani maa. Need olid puruväsinud, sest esimene öö juba märjad ei saanud kuivatada kaugelt tuld teha ei tohtinud. Salane asi, kõik jalad rakkus juba. Jällegi vees mega on olnud väga pikaks ja meie jõudsime välja Joala mõisaväljade äärde siis kuiva koitis. Siin toimus otsustav lahing. Seda päeva Narvas oodati, sest oodati omade tagasitulekut. Ka siis, kui hakkasid esimesed paugud kostma Hamburgi poolt, siis oli selge, et nüüd on siis Kavorel päev käes ja nii kui Narva lahing lõppes siis tekkis minsklane vaikusele tänavatel ja mina läksin siis Ella ometi kohtuda ka mõnda tuttavat, kellegi tuttava, läksin Juhkentalis sinna Kreenholmi poolamiroiugenud või tänavatel. Ja teiselt poolt tänavat mõõduli vastu, Randver hüüdis üle, uulis ainult jäi Wiedemanni kogu kommunistid kokku. Sealt ma läksin otsekohe trükiga. Ta oli juba kütile Teataja järjekordse numbri ladumine oli juba käes, seal olid mõned tuttavad trükitöölised. Ja siis üks toimetus oli, see oli ka seal. Ja otsekohe käigu pealt nii-ütelda me 11 tundsime. Toimetuse liikmena tundsime juba rahvale toimetuse kaudu ennemalt. Ja käigu pealt hakkasin tööle. Kütti veateate ja esimene number ilmus Hamburgis ja tema oli mõeldud, nagu juba pealkiri ütleb. Eesti kütiväed ja kuid kommuuni nõukogu moodustamisega Narvas eesti kütivad Teataja muutus kommuuni nõukogu ajalehe häälekandjaks. Keskmine säärega, teist ajalehte meil ei olnud, esimene number ilmus Hamburgis teine number Narvas, siis seal ja see oligi, Narvas ilmub esimene number selles toimetuses, mango võtsin osa. Ja nagu ikka ajalehes olid samad ülesanded nagu praegu on kollektiivne agitaator, kollektiivne organisaator. Tarvis oli teatavaks teha rahvale kommuuni nõukogu deklareerid, korraldused, teadaanded, üleskutsed töine materjale toimetuse jaoks, no rahvusvahelisest olukorrast siis sündmustest Vene Föderatsioonis teated kodusõja rinnetelt ja lõpuks siis diaatiat kohta tõlkija täiesti vabastavad territooriumil materjalid. Ja lõpuks veel terve rida teateid massiliste ürituste läbiviimise kohta. Viimasel leheküljel küüti veateade ilmus nii kaua kommuni, nõukogu oli Narvas ja pärast Narvast ära kolimist pidime kolima Tartu. Ta ilmus veel mõni aeg, aga kui kaua nimelt ma seda kahjuks ei mäleta. Pärast seda, kui ta oli juba tööline, hakkas ilmuma selle baasil, siis tuli sinna ka toimetusse tööle, veel rohkemgi veel ise seal oli siis August Lockeen tühjatas toimetuses Carold reisida, tulikiksi töötas seal Eduard Beckle roll seal toimetuses, mina olin. Nüüd oli neli neljakesti, olime siis juba toimetuses, kui tüürina hakkas ilmuma töölist ja trükiti ratastel ja selle kohta on olemas ka üks foto kus on üles võetud tööliste toimetus ja talitus ja trükitöölised. Ka pilt on olemas, taustal pihlailma, sellepärast kuna kommuuni nõukogu vahetas tihti oma asukoht, aga ajaleht pidi ilmuma korralikult. Nii jäid tähtsad päevad meelde Ivan viidemanile töölispoisist trükitöölisest ajakirjanikuks õppinud narvakale. On selge, kes juba töörahva riigi eest võitlusse astus, see andis oma parima. Arusaadav on seegi, et eks elustab nendest pöördelistes aegadest olulisema enda jaoks selle, mis kallis, jäi, unune. Meenutab kauaaegne sõjamees ja hilisem kõrgkooli õppejõud Artur Lombak. Narva, ma tulin järgmisel päeval peale Narva vabastamist, sel päeval jaagu kommuun välja kuulutati, ma tulin sinna selleks, et tervitada oma venda, kes võttis osa lahingutest Eduard Lombak komandörina Narva vabastamisest, Jaan seephereid, kes oli kellega me olime suured sõbrad. Kuid mõlemad nad langesid Joala väljal võitluses Narva linna vabastamise eest, nii et ma nägin ainult nende laipu. Raskelt tuli võit ajaloolisel koosolekul Narva raekojas, see on homme, 60 aastat tagasi kuulutati Eesti suveräänseks sotsialistlikuks nõukogude vabariigiks. Eesti rahva Kommuuni nime all. Moodustati täidesaatev võim kommuuni nõukogu, valitsus, mida hakkas juhtima Jaan Anvelt. Valitsuse manifestis. Kõigele Eesti linna- ja maarahvale kuulutati nõukogude võim Eestis taastatuks. Seltsimehed töölised, vaata inimesed, punasõjaväelased, kõik töörahvas Eesti linnades, alevikes külades ja mõisates. Teie ise olete nüüd oma vabaduse ja hea käekäigusepad, öeldi manifestis. Kõik, kes varem olid olnud sunnitud lahkuma Eestist, tulid nüüd tagasi koju. Elmine Käsper, et partei liige 1914.-st aastast meenutab Narva jõudmist nii. Ent tulime siis lõppude lõpuks vest Hermanni tänaval seal võõrastemajas illuste siis veel on vara, Moosure, räägime siia nurjumise peale, lasti siis meid sisse, esimene oksmitma, kloppisin Anvelti uksed ja need siis kommuunivalitsuse juhid elasid. Elasid võõrastemajas, nõel sealt sisse juhatati ning Käsperti juurde. Mees ütles aste, esimene asi kohe, et miks sa nii hilja tulin, oleks pidanud varem tulema. Tööd on palju. Läksime sööklasse, mis mul kohe silma hakkas, oli see, et oli suur laud ja tulised kartulid, kilud leiba nii palju kui tahad ja kohvi võid oli ka laua peal kõik politseil seal siis komissar või olid seal lihttööline, kõigil oli ühesugune see. Algul ma ei küsinudki, kuidas selle palgaga oli, aga siis see palgadekreet, see oli detsembri keskkohas, oli niimoodi, et ühine elamise raha kõigile 500 rubla, jää päästetava töölistel, kellel oli piiramata tööaeg, nendele 20 protsenti veel lisatasu. See on mul hästi meeles ja kui meie punaväed läksid, siis aga mis need vabastatud kohtadel anda juhtnööre. No ja kuivõrd ma olin käepärast, siis oli, kohe tuli neid paljundada jälle edasi saada, aga siis kõik nüüd see tuli ikka minul masina peal ümber kirjutada. Kuu ajaga vabastas punaarmee suurema osa Eesti aladest Narva Viru, Võru, Tartu maakonna Valga linna osaliselt Viljandi-Pärnu- ja Harju maakonna punased kütipolgud jõudsid 30 kilomeetri kaugusele Tallinnast. Vabastatud keskustes algasid ulatuslikud elutöö, hariduse, võimu, ümberkorraldused. Kodanluse vastupanu oleks lõppenud kindlaks noh, ega kui inglise sõjalaevastik poleks Tallinna toonud oma üksusi ja neile omakorda poleks appi rutanud palgasõdurid Soomest, Rootsist, Taanist. Välisabi ja mitmekordse mobilisatsiooniga õnnestuks eesti valgetel oma sõjaväge suurendada ning üle kal võita. Artur Lumbak tuletab meelde. Kodanlus laskis käikuga lubaduste masina. Kes laia lõuaga hakkas kuulutama Köik, kes vabadussõjast osa võtavad, need saavad maade esmajärjekorras. Ma jaotati enamikus muidugi juhtivatele seaväeliselt tegelastele mõisasüdamed ja nii edasi aga palju arvuliselt asunikud, need saidid väikese maalapi küsiti, selle eest kippusid suurt väljaostu maksma. Sattusid raskesse olukorda, kuid ajutiselt oli liitlane kaotatud või tänapäeva kolhoosniku käest küsinud, kas sa tahad minna tagasi maalapikese peal? Ma arvan, et üpris kindla seda õlad ei pihta. Higi ja vaev, mis seal selle maalapi näed, ei ole võrreldav sellega, mis nüüd ütleme suures ettevõttes, kus on tööjaotus, kus on mehhaniseeritud masinalt lootuses, et. Benseeni kasseeris keskmiktalupoegadest meena, olen Kamoonia poolt, aga teate väga hästi, et meil seda ei ole. Ja kui meil seda ei ole, siis me peame liikuma aeglasemalt peame hoolitsema selle eest, et need meil oleks. Ja peame niimoodi liikuvad meiega koos liiguks, kogusid talurahvamass, kes on proletariaadi liitlane? Proteriaatika tuli tingimustes ja konkreetselt Venemaa tingimustes, kus talurahva enamus oli elanikkonna enamus oli määrav, määrav ja et ma peaksin veel ühele ühele eksi arveldusele tähelepanu pöörama. Meil tuli taganeda vahetpidamata inglise laevad, meie selja taha. Maandasid oma dessante ja nisus komplitseeritud tingimustes tuli võidelda mitte ainult rindel vastavaid, ka selja taga olid kogu aeg dessandid maandatud merelt, kus meie veel ei olnud suhteliselt, ütleme vastulööki andma nendele välismaalt intervjuentidel. Võitlus uue eest on alati raske. Mõnesaja lõikes on sellest kaotusekibedust rohkem kui võidurõõmu. Kuid usk kindlameelsus ürituse õigsusse paremasse homsesse hoidsid võitlus sädeme alles. Ja me teame, kahe aasta pärast saabus taas võidupäev töörahvale. Kui raske ka ei olnud, ei vahetaks toonased kommuuni kangelased läbi käidud teed mitte millegi vastu mitte mõtteski. Ei vahet ei vaheta, sellepärast et siis oli nii palju energiat ja ikkagi see teadmine, et varem või hiljem me ikkagi Eesti saame ja selle eest oli, vajas nüüd võidelda ja kõik.