Veel pool aastat tagasi tähistasime pidulikult Jaan Õuna viiekümnendat juubelit ja Jaan, kuigi tol ajal raskesti haige oli nii täis optimismi ja usku sellesse, et nüüd nüüd kohe varsti võtab ta kätte jälle oma armsa pilli ja mängib iseendale ja inimestele rõõmuks. Kahjuks olid saatusel seekord siiski teised plaanid ja ei aidanud ka Jaani erakordselt tugevast tahtest ja eneseusust. Nüüd on ta leidnud oma alalise kodumetsakalmistu mändide all. Meile on jäänud lõpmata palju ilusaid mälestusi. On jäänud õnneks küllalt palju salvestusi, mis Jaan on jõudnud oma elu jooksul teha. Palju oleks neid, kes võiksid jaanist. Rääkida palju head ja ilusat. Kõik ühte saatesse kunagi ei mahu. Sellepärast kutsusin siia esinema. Vaid mõned tema headest kolleegidest partneritest muusikas. Ja kuulame muusikat, mis on salvestatud Jaani osavõtul. Meenutame selle saatega, meie esiflööti. Üht meie esimuusikutest erakordset isiksust eesti muusikas, kes on jätnud oma sügava jälje Pianist ja kauaaegne esinemispartner Natali Sakus. Meie tutvus Jaaniga algas konservatooriumi päevil, mõtlesime nimelt temaga ühel kursusel. Ja ma mäletan, kui südantsoojendav oli teada, et juba siin on kursusekaaslane konservatooriumi päevil mängib juba Ersus. Ja muidugi veel liigutavam oli see, kui ta võttis selle vabariikliku konkursi, kus sammul Saulusega teisel kursusel esimesed lähevad, kokkupuuted olid mitte minul temaga isiklikult, vaid läbi abikaasa, sest konservatooriumi päeval ta lõi selle puhkpillikvintetti. Ja seal siis tol ajal mängisid Jaanoun Vello sakas, Jaak Maasik, Paavo Muts ja kalla kohukesi. Ja kui ma olin viiendal kursusel oli vabariiklik pianistide konkurss siis oli meil esimene koos, teises voorus oli ette nähtud mängida mingi klassikaline kammeransambel ja jaan box mulle ise, et ta tuleb mulle partneriks, maringi, just probleem mees kellaga mängida. Mängiks Beethoveni flöödisonaat. Ja see oli tõesti haruldane kogemus kontsertsaali laval, kus me äkki võisime teha mingit loomingulisi ootamatusi, väikseid niisukeseidagoogilis, vabadusi, mis ei olnudki planeeritud ja need tuli tekki välja, mingi paus, mingi ootamine. Nii et juba siis ma tajusin, et on tegemist ikka mingi niisuguse natukene erakordse isiksusega. Pärast konservatooriumi. Me sattusime kolmekesi nimelt Jaan Õuna Peetrillilieega edasi õppima Leningradi. Peeter läks siis konservatooriumi, õpime dirigeerimist ja meie Jaaniga mõlemad aspirantuuri. Jaan õppis seal professor pavilina Maravintska flöödiklassis. Ja aspirantuuri aegadel me juba tõesti kõiki neid jooni eksamit mängisime koos ja sealt algas meie niisugune pidevam koost. Võib-olla tahaks puudutada natukene tema suhet orkestris? Ta suhtus sellesse kuidagi äärmiselt tõsiselt ja ta mina muidugi puutusel orkestriga tihti kokku, aga ma mäletan neid õhtuid Leningradis, kui me olime kolmekesi koos Jaan õuna peeterlileega ja neid Jaani ja Peetri lõputuid arutlusi perso üle. Kuidas seda ERSO tööd paremaks muuta. Ja mida peaks kasvõi peetergi tegema dirigendina, et panna ühte või teist pilli mängima või missugused peaksid olema need pillimängijat, solistid seal orkestris? Vot need orkestri ümber arutlused, need olid mul alati haruldased, põnev kuulata. Jah, ja Jaan hindas väga kõrgelt orkestri tööd ja, ja orkestrandi osa, sest kuigi ta oli tunnustatud solist ja tunnustatud ansamblist, aga nagu ta ise ütles, siis kõige ilusam pill on ikkagi sümfooniaorkester kui tervik. Ja avalduse puhkpillimängijat töösel sümfooniaorkestris, eriti esimese flööditöö, see on väga raske, seal on vaja mängida, neid soolosid. Ja need soolod olid temal alati erilised. Ja Leningradi päevadest on mul meeles, kas see veel kui väga kõrgelt hindas Jaani õpetaja paviljon provinske? Jaga Jevgeni ravinski ise kui kõrgelt hindas Jaani, tol ajal nad isegi kutsusid Jaani Leningradi tööle. Sümfooniaorkestris. Aga Jaan jäi ikka põliseks eestlaseks ei tahtnud kodust ära minna, ta tahtis koju tagasi ja nende suhted kestsid pikka aega, need suhted kestsid ikka kuni Jaani surmani segistid väga lähedased suhted, alguses mõlemad ravinskiga, lõpuks siis ainult oma õpetaja havilinaga. No mis iseloomustab Jaani muusikuna? Ta ei tahtnud kunagi käia niisuguseid tavalisi, igavaid läbi proovitud radu, niisugust kuiv Akadeemilisust. Ta tahtis alati muuta oma kontserdit kuidagi elavamaks. Tihtipeale sidus ta neid näiteks luulega, ta üldiselt armastas väga luuletajatel olid omad kodus palju luulekogusid ja ta tegi selle tõttu ka koostööd näitlejatega, kes siis neid luuleluulet lugesid. Läbi poegade Anda kontserditel osalenud näiteks Jüri Aarma, kadunud Heino mandri ja viimasel Mikk Mikiver. Ja juba need esimesed kontserdid puhkpillikvartetiga konservatooriumi ajal ma mäletan, kuidas ta suurelt organiseeris ja kuulutas välja, korraldas sealsamas praeguse Kaarli puiestee saalis korraldada pill kvintetti kontserti koos luulega ja see lõi kuidagi hoopis teistsuguse atmosfääri, hoopis teistsuguse meeleolu. Ja niisuguseid katsetusi ta tegi hilise ajani, minu meelest see oli üleeelmine hooaeg, kui meil oli veel üks niisugune luule muusikaõhtu, kus mitmikele Riga see oli väga liigutav. Ja mis iseloomustab teda kui inimest, ta oli alati väga rahulik, tal oli ju elu väga kiire. Aga ta tuli alati sisse nagu härrasmees ei olnud tal kunagi kuhugi kiiret, oli tal laega proovi teha, mängida. Ja kui me tegime proovi, Ta suhtes kuidagi nii heatahtlikult kunagi ei öelnud, et oh, et see koht tuleb pahasti välja. Ta kuidagi pakkus välja huvitavaid ideesid, vot kui teeksin nii. Aga tegelikult ta taotles ikkagi seda muusikalist täiust ja professionaalsust ja kõike seda lõpuni viimistletud, aga lihtsalt seesugune töö, Surm oli kuidagi hoopis teistsugune, hoopis loomingulisem. Alles sügisel oma juubelisaates Jaan ütles, et nii head loomingulist kontakti nagu teiega pole tal kunagi olnud ühegi teise part. Näriga nagu ma võin vist peaaegu sama äärde ega jaani kadumisega on väga suur osa mu elust läinud. Niisuguseid kontserte ikka enam mängida ei saa ja mul on väga kahju, et viimane kontsert ei anud, Merlin. Kuigi sel hetkel oli see suur kergendus. Muidugi, ja kummaline on see, et viimase kontserdipäeval mul oli selline tunne, et see jääb viimaseks, kui ma ei teadnud, miks sest siis ta ei olnud veel haige. Millal see kontsert oli, see oli, see oli aasta tagasi kevadel. Ma täpset kuupäeva ei oska öelda. Ja kummaline on see, et ta siiski jõudis nagu suuremad soovid kõik läbi mängida. Et ta jõudis ära mängida flöödisonaadi, mis on kirjutatud ja peale selle ta oli hingelt romantik. Aga tavalised romantikut flöödileiust kirjutanud Nad otsisid suuremaedusedama kõlaga pill. Aga siiski ta mängis Schuberti ratsioonet flöödivariandis viimasel kontserdil franki, mis oli, tal on muidugi väga hingelähedane frangi viiulisonaati. Ja see tuli talt tõesti väga hästi välja. See viimane kontsert oli võib-olla üldse kuidagi väga erilise meeleoluga. Aga no ta on tohutult arenenud üldiselt nende aastate jooksul, mis me oleme temaga koos mänginud. Nii et iga järgneva kavaga ja iga järgneva kontserti, kui tuli midagi väga oluliselt uut juurde kuidas tal arenes näiteks muusikaline hingamine, muusikaline fraseerimine. Minu jaoks tõesti eriline. Karakterite tajumine ja muusikaliste värvide varjundite otsimine, see kõik pidevalt täienev täiustus, ükski asi ei kordu täpselt nii, nagu ta oli olnud. Muide, tema flöödimuusikast kõlab niisugust mingit suurt-sugust rahu. Ilu- ja ta flöödimäng oli niivõrd veenev, sellepärast ei olegi nii kergedega koos mängida mitte kunagi mitte midagi ebaloogiliselt. Ja ta kõige rohkem muretses just sellepärast, et muusika väljendaks nii eredalt kui vähegi võimalik seda helilooja mõtet. Ja sellepärast heliloojad tegid väga meelsasti ta ka koostööd, isegi need, kes temast mitte kunagi midagi ei teadnud, meeleli. Varasematel aegadel olid näiteks niisugused koostööõhtut armeenia heliloojatega, me pidime mängima ühe armeenia helilooja sonaati. Kas muidugi ei võinud midagi meist, tead, ta tuli siia kohale? Ta kuulas Jaani esituses seda sonaati, ta peaaegu armus jaanisse. Kohe ta oleks tahtnudki seda koostööd jätkata, aga no nüüd on meil hoopis teistsugused suhted nende Kaukaasia riikidega. Aga just see, et inimene, kes mitte midagi temast ei teadnud, ta oli niivõrd võlutud, sest ta tõesti tõi sellest Sanaadist välja midagi niisugust, mida võib-olla teised polnudki varem märganud. Võib-olla ei vaevunudki süvenema nii sügavalt sellesse muusikasse. Püüdis teha seda võimalikult eraldatakse heliloojad hindavad just nimelt seda, et nende muusika elaks ja hingaks ja väljendaks seda mõtet, mida nad sinna sisse pannud on. Meenutab helilooja René eespere. Kui mina alustasin heliloojana, oli tema juba tunnustatud muusik, ta oli väljapaistev solist ja noh, võib öelda, väga ikkagi juhtiv jõud ka ERSO-s. Ja minu esimesed kokkupuuted jooniga olidki arvatavasti ERSO kaudu. Ma kuidagi hoomasin seda, et oli see miski, mis meid ühendas ja, ja võib-olla oli see võib-olla muusikast arusaamine ja võib-olla need üldised kriteeriumid, mida sättis jaanis endale. Ja, ja see, mida sättisin mina endale, kui helilooja. Ju siis need olid lähedased. Aastaid tagasi oli väga palju igasuguseid erinevaid salvestusi, külma, salvestasin muusikat kas teatrile või filmile või ka ütleme, laste looming, lastelaulud, mis olid mul kõik mingisuguse instrumentaalsaatega väga paljudes nendes koos koosseisudes. Ma kutsusin Joani ja Johan ei öelnud mulle kunagi ära. Tuli välja, et talle need lood väga paljud meeldisid. Mul on niisugune tunne, et nii hästi teie kui ka Jaan mõlemad teil on kuidagi ühendamist, niisugune väga poeetiline maailma nägemine, mulle tundub teie muusika ja, ja ka teie paljude laulutekstide järgi, et see nii on. Me teame, et Jaan oli niisugune väga õrna hingega ja ja väga suur luulearmastaja ja niisugune, kes otsis igalt poolt seda ilusat ja head. Võib-olla see oli üks niisugune ühendav tegur. Võib-olla on teil õigus kuigi me oleme võib-olla Jaaniga isegi mitte ainult selles nii-öelda oma võib-olla säärases noh, õrnahingelisi nagu, nagu te siin mainisite, võib-olla on see ka üks tõepoolest üks ühine tegur? Jaan oli tegelikult ka ümbritseva säärase muusikamaailma suhtes küllaltki kriitiline, tal oli oma kindel visioon, mida ta mida ta pidas nagu heaks muusikaks, selles mõttes heaks. Et see, millel oli tema jaoks sisu millel ei olnud ainult vormiline külg, vaid just sisuline külg selles mõttes oluline. Ja, ja Jaanil oli väga oluline kunstiline tulemus juhulguda teost mängides hoomas, et see kunstiline nii-öelda taotlus on seal kas minimaalne või noh või ei ole heliloojalt noh, ütleme nagu oma muusika kaudu midagi erilist, nagu maailmale öelda. Jaan võis olla väga kuidas ütelda. Jaan võis olla oma kriitikas väga terav, ta ei hoidnud tagasi ka kõige nagu ütelda, päris ülikriitilisi teinekord isegi sarkastilise ja küllalt sapiseid märkusi, olgu siis dirigendi kohta keda ta arvas, et või noh, nägi ja õigustatult, tal oli see meeletu kogemusepagasi või et noh, et juhul, kui tal ei olnud sääraseid muusikalisi taotlusi, vaid lihtsalt kuidagi otsad kokku traageldas, siis oli tegelikult Johann väga noh, niimoodi parem oli Jaani mitte siis tülitada ja, ja täpselt samamoodi, kui ta pidi mängima teost, milles ei leidnud ta seda nii-öelda uba. Jaan võis olla küllalt ebameeldiv, nii et et mõtlen, mina seda jaani ei tunne õnneks. Aga ta võis väga paljudele olla väga tülikas inimene, ma arvan väga-väga paljude teostega. Jaan kohe ütles ette, et näiteks helilooja tuli andis uue teose kas, ütleme Jaani tellimusel või oli see oma initsiatiiv ja selle võitis, ütles, et ühesõnaga salvestama oma, seda praegu ei hakka. Et ma pean seda mängima paaril-kolmel-neljal korral ennem kui tal tekib, noh, tegelikult noh, see oli seesama tema maksimaalne lähenemine. Et ta arvas, et, et ühe ettekandega ei saada veel tegelikult sellele teosele nii lähedale, kui ta tahtis ja sellepärast ütleb, et see peab tema jaoks küpsema ja alles siis, kui ta on seda nii-öelda kas leidnud selle, mismoodi seda teha aja jooksul, alles siis ta hakkas seda lugu salvestama. Nii et see oli, Jaan seadis iseendale ja noh, ümbritsevate noh, ümbritseva ütleme, muusika ja teiste kolleegidele väga suuri nõudmisi. Meie pingeliste südamliku kontakti nähtavasti Tsementeeris väga paljus üks kammerteos mille nimi on triivium. See lugu on tegelikult kirjutatud mul oma isale, kes tegelikult, et nii-öelda kas jagas või, või on elanud läbi samasuguse saatuse. Nii nagu Jaan ise. Ja, ja see triiviungi noh, omast arust säärane küllalt täpne ja sümboolne pealkiri, see on nagu kolmikrisk, see tähendab selles mõttes kolmikristi. Et inimene on ühekorraga nagu suudab olla olevikus. Ta juba Ta teab väga täpselt, mis teda ees ootab, see tähendab näha tulevikku ja, ja veel on ta selles mõttes läbi iseenda omaenda minevikus. Nii et ühesõnaga, et sel hetkel oli tema seisis Triewiumil. Ja tegelikult samas situatsioonis olin ka mina võib-olla oma oma eluga hetkel. Nii et me olime mõlemad nagu säärases triivipunktis ja tegelikult sümboolne on veel see, et riivium sai kirjutatud ju tegelikult kolmele mängijale, nad on kolm, igaüks elab terve selle teose jooksul nagu oma elu. Aga igaüks algab eri ajal, lõpetab eri ajal ja igalühel on täita küll mingil hetkel säärane harmooniline roll, kus sellest moodustub üks terve kangas, nii nagu elu. Aga tegelikult on nad ikkagi mõtlen, et nad lõpetavad kõik erialal, tähendab igaüks. On oma rõõmudega murede hädade valudega jääb lõppude lõpuks ikkagi nagu üksi. Jaanile see teos väga meeldis, ma sain aru. Ja, ja Jaan mängis tõepoolest seda seda teost ka igal võimalikul juhul praktiliselt igal kastrollil, kus nad kaamerata Tallinnaga käisid ja ta üritas seda. Sellele teosele andage erinevaid värvinguid erinevalt. Kuidas ta kontserdi üles ehitas. Heiki Metlikuga sidusid ja nõuna ühised esinemised juba varem kuid eriti tihedaks muutus koostöö alates 1978.-st aastast, kui tekkis ansambel kaamerata Tallinn. See ilus ühine töö kestis, kuni sellele tegi lõpu Jaani haigestumine 18 aastat. Ansambli ideed tegelikult oligi, mitte ainult selles, et kolm inimest tulevad kokku, panevad noodid puldile ja hakkavad mängima. Vait ansambli idee oli ka ikkagi milleski muus. Need kolm inimest, et pidid olema ka ühise mõttelaadiga enam-vähem ühese filosoofiaga ja maailmatunnetusega. Ja nad pidid sobima, kuigi oli indiviidid, olid kõik erinevad ja, ja võib-olla ka musitseerimisega avadki natukene erinevalt, kellel siis romantilisem väljenduslaad, kellel natuke tagasihoidlikum minimalistliku ka üks tuli sinna ansamblisse oma oma arusaamidega ja mõistmistega ja teised võtsid selle omaks. Ja teise arusaamasid, austati ja püüti leida nagu ühine konsensus. Ja ütleks, et läbisaamine oli tõesti hea, vaatamata sellele, et oli väga raskeid ja pikki perioode kus suuri ühis kontsertmatku, mis kestsid kaks 33 nädalat. Nii et see kahtlemata toob kaasa nii mõndagi ja võib-olla niiviisi kodus Eestis olles ja, ja tööl käia mõnda kolleege ei õpigi nii tundma, kuivõrd just siis, kui sa oled matkal taga, kaks, kolm nädalat. Ja päevast päeva, ööst öösse oled koos. Kui muusikust rääkides jaan oli muusik tema jaoks muusika oli püha. Ta ei teinud muusikas mingeid järeleandmisi, oli siis kas see mõni koolikontsert tuli see stuudios mingi võte mis ei olnud nii eriti tähtis teos jutumärkides või oli siis suur galakontsert mingis Veneetsia kirikus? Tema jaoks ei olnud nagu vahet, et kui ta musitseeris, siis ta musitseeris ja tõmbas ka teisi kaasa. Kui inimesest rääkides ta oli isiksus tema. Mõttelaad tema, tema kunstijanu ei piirdunud ainult muusikaga. Tihti oli tal kaasas mõni luulekogu kotis. Kas ta luges seda siis reisil kaks-kolm korda või või luges seda lausa nii? Rohkem? Ta armastas ka kunsti, tema silm oskas vaadata nii graafikat kui ka kui ka maali. Ja muidugi oli ta inimesena ääretult mõistev teistesse inimestesse. Ma arvan, et, et see on ka üks põhjus, miks. Ansambel püsis nii pikka aega, et kuna ta oli ansambli juht, kes oskas nagu ansamblit juhtida ja oskas mõista teisi oma kolleege, mitte see ei olnud mingites bootlik juhtimine ja ja enese minale hallutamine ja, ja tema suhted teiste inimestega need peegeldusid ka mitte et ansamblis, vaid need peegeldusid ka sõitudel näiteks tava tavasituatsioonides kas või mõne autojuhiga, kellega me sõitsime välja, võis ta rääkida tunnikese sõidujal, kalapüügist ja bensiinihindadest. Et just see, et muusiku ja, ja kunstnikunatuuri taga oli ka ääretult lihtne ja, ja tore inimene, et, et see on nagu tema kõige paremaks iseloomustuseks. Kas nüüd Jaani lahkumine tagasi tulematult tähendab ka seda, et ansambel ka määrata? Tallinn on sunnitud lõpetama? No ma ütleks, et me oleme juba lõpetanud seoses Jaani haigusega ja nüüd seda enam tema lahkumisega. Sest ansambel ei olnud ansambel pillidest, et kus mängivad flööt, viiul ja kitarr. See ansambel oli nagu rohkem isiksuste ansambel mängisid koos kolumn solisti kes samal ajal selle ansamblitöö kõrval, mida me nimetasime endale hobiks. Me lihtsalt lubasime oma põhitöö kõrval, kes siis ERSO-s, kes Tallinna kammerorkestris ja mina muusikaakadeemias põhiliselt pedagoogikaga tegeledes on muidugi ka solistina mängides. Lihtsalt lubasin endale seda luksust ja võitsime aega, et tegeleda selle hobina hobiga. Muidugi, see hobi kujunes ka kuskilt maalt väga meeldivaks tööks. Ja see, et me saime nii palju ringi käia, nende ütleme 18 aasta jooksul, siis mis me tegutsesime Euroopas ja Põhjamaades ja Austraaliani välja. Et see, see oli ikka see, et hobi see, millega me tegelesime, see huvitas ka teisi ja ka ja see lõi mingi väga ilusa sünteesi nende kolme instrumendi, kolme solisti kooslus millega vastates ka siis kvaliteet. Ja ma ei olegi kohanud kaamera muusika heliplaate sirvides mujal maailmas või vaadates katalooge, et oleks analoogsed ühendust just nimelt kus oleks siis flööt, viiul, kitarr koos, pluss veel sinna juurde vokaalsolist. Ja kui palju see ansambel inspireeris meie heliloojaid looma just sellele koosseisule. No vot selle üle on kõige suurem hea meel ja ma usun, et ka jaan Kindlasti seal, kui ta kuuleb ja näeb ja vaatab tagasi, ta tunneb just selle üle head meelt, et niivõrd palju head muusikat sündis just nimelt head muusikat, kuna enamus teosed, mis kirjutati Ester Mägi, Lepo Sumera, Peeter Vähi, René Eespere jaa, veel paljude teiste poolt, et need enamus teosed, kõik jäid vee peale, nagu nimetatakse, jäid vee peale, nüüd mängitakse, nad said isegi siis, kuna esmakordselt kõlasid või neid esitati. Esitasime neid, nendel aastatel said isegi auhindu aasta parim heli, Teo kammermuusika heliteose ja nii edasi. Nii et selle üle on nagu kõige suurem heameel ja saime nagu väga-väga ilusa jälje. Ma ei räägi, et see suur jälgan. Et just jäi väga ilus jälg, võib-olla ka Eesti muusikalukku, kui võib niiviisi väljendada. Räägib Jaan Õuna kolleeg Soomest Sibeliuse muusikaakadeemia professor Matti Helin. Anne, kui sa teatakse, Sahhan uskasvata hull hilja sest huviliste pürgis ootama tänapäevane kogem, poja Covemba käkimutt. Jaan Jaanson sai küla, Kobane võõrustamaski. Ma tahan ämmaski veeleli, Talijorslase hiljesid piania Raualasid nüansse. Jotka on minu meelest yhele. Tihelini arvates oli Jaan Õun üks parimaid flöödimängijaid, keda ta on kuulnud sest tema julges mängida vaikselt, peente nüanssidega. Õrnalt. Enamik flöödimängijaid tänapäeval kipub mängima väga valjusti. Ka Jaan võis oma pillist kõva hääle kätte saada, aga ta oli just vaiksete nüansside mees ja see sobib flöödi-le eriti hästi, sest flööt on pastoraalne peente nüansside instrument. Ja inimesena on suurem moone siis Davoin aina valemi sandama, käigen Dieron ta hane, hane higina silla nagu pürgini Jodengi ja tingis siis salamanu vääraikuga, kuna muusiku Salam, mida tammud seal olid valmis jagama. Inimesena oli ta suurepärane aval alati valmis kõiki andma, mida ta teadis, ei varjanud midagi ning jagas oma teadmisi ja oskusi kõigi õpilaste ja kolleegidega. Ja veel üks väga hinnatav joon. Häid mõtteid on väga paljudel inimestel, aga Jaan õun oli niisugune, kes ka kõik tärganud head mõtted kohe teoks tegi. Need kontserdid, mida ei anna anda nõu ja inimestega, on kuulu egoscanu Nornida jättena, püsivaia lennuski, suomen, varmasti viale, Pesubov maneestil ja ei ei, pigem lopa. Seisan füüsise, kui olen ma küllase jätku mingi, et küll nii sõrulaste raske seda, kus ongi nende patonen. Jaan elagi Maire joogas, keela Opelateni lasteni ja omi toitelised kaotab jälle Pitki. Matti Helin lõpetab Jaan Õuna jätnud püsiva jäljega soome muusikasse veel püsivama, muidugi Eestisse. Aga miski ei või lõppeda. Nii kurb ja raske, kui see ongi. Jaan elab meie hulgas õpilaste, laste ja oma tööde läbi veel kaua. Jaan õunaeriala õppejõud Tallinna riiklikus konservatooriumis oli Elmar Peäske ja nõuna õpilane. Oli Elmar Peäske pojapoeg Mihkel Peäske. Nii et omamoodi ring. Mis on siis jäänud jaanist kõige tähtsamat meeste? Jaanistanianud Winusse võib olla inimlikus plaanis see energia, millega ta igasuguste igasuguste asjade kallale asus, olgu see siis kas mingi muusikaline või või seal Tõstamaal on tal üks väike majakene. Ja mismoodi ta seal majakese juures igasuguste asjade kallale asus? Ja noh, samas loomulikult kõik see, mis ta on neisse TEMA õpilastesse muusikaliselt jätnud. See on vastika kõige sügavam jälg. Sellest jäljest ei saa üle ega ümber mitte ükski eesti muusik. Sest vaevalt vaevalt leidub Eestimaa pinnal mõnda sellist pillimeest, kes ei ole mitte kunagi mitte midagi õunaga koos teinud. Ja vaevalt leidub ka sellist pillimeest, kellele õunamäng mitte midagi südamesse ei ole jätnud. Sümfooniaorkestris olite te oma õpetajaga ühte aeguga kolleeg mängisite kõrvuti. Õunaga oi pikki aastaid, siis kui mina läksin pärast saamal Sauluse surma tööle, siis me olime kõrvuti. Aastakest no kindlasti viis kui mitte rohkem siis esiotsa olite ühekorraga kolleegid ja samas õpilane ja õpetaja. Ja selles tööprotsessis oli nagu suur vahe, kui ma olin tema juures koolis tunnis, siis me olime õpilane ja õpetaja. Ja kui me kõrvuti mängisime, siis siis me olime tõesti kolleegid. Seal oli vahe väga-väga väike, kes jaani tunneb ja teab, Jaan kunagi ei käitu nagu õpetaja suure algustähega. Ta on ikka rohkem rohkem selline sõber või semu. Ja ausalt öelda on see muidugi praegu meile. Väga rusuv. Selles mõttes, et meil ei ole enam Niisugust korüfeed nagu Jaan jaa. Samas kui kodus Samuel Saulus siis siis jäi meile veel Jaan. Aga nemad kaks on nagu õigemini olid meie suhtes olid, muidugi me südametes on peajagu või kaks pead kõrgemad, kui me kõik kokku. Oh, teie, kes te minust sünnite. Kes joote, valgus, milles enam ei supleminu silmad, mis valgust armastasid. Teie silmade kaudu manaudin tulevaste päevade ja ööde viljasaaki. Meil on üksteisele järgnevaid aastaid ja aastasadu maitsen ühteviisi seda, mida ma ette näen. Seda, millest ma ei tea. Kõik möödub minu ümber. Kuid ainult sellepärast, et mina möödun. Mina lähen ikka kaugemale, ikka kõrgemale. Teie kannate mind. Ma pole enam seotud oma väikese omandiga teispoole mu elu teispoole, mu põldu, pikenevad võitsmed, novembavad maad, nad sammuvad üle ruumi. Nagu Linnutee katavad nad oma võrguga kogu taevassinise laotuse. Teie olete. Mu lootus, mu soo ja mu seeme, mida ma olen igavikku külvanud, suurte pihu täita.