Tere päevast, täna tahame keele kõrvas rääkida keelepoliitikast teemat oleme kutsunud avama Mart Rannuti, kes on Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi direktor. Aga olulisem veel on see Te. Lähete te juuni lõpus Handymansiskisse, kus toimub soome-ugri rahvaste kongress ja teema on selline väljakutsuv keeletapp. Aga keele tappus, töö ja keelepoliitikast peame meie siin ka mõtlema, sest kogu aeg on nii-öelda kirves kukla taga. Mis siis tingib selle keele, heaolu või keelesurmaohu. Mis on need tegurid? Tere, ja nagu juba sai vihjatud, ega meile eesti keeltki ikkagi nii kindlalt siin maamuna peal ei püsi ja me peame kogu aeg sellest hoolt kandma, et eesti keelel hästi läheb. Ja see tähendab ennekõike seda, et eesti keele kõnelejatel hästi läheb, sellepärast kaitstakse ja hoolitsetakse alati keelekogukondade eest, mitte keelte eest, abstraktselt. Ja seetõttu just meie siht on ka, et need, kes eesti keelt kõnelevad et nendel oleks hea ja kerge kõnelda, et nad leiaksid õiged sõnad ja saaksid korralikult oma tekstid. Koostatud. Nimelt on olemas selline mõiste nagu keeleline julgeolek ja keeleline julgeolek. Tänapäeval jaotatakse ilusasti kolme ossa. Mis siis meie keeli kõigepealt ohustab? Kõigepealt see, et meil on palju keeli üksteise kõrval, vaat siis mõni keel ikka saab kõige rohkem kannatada ja tekivad sellised nähtused nagu regi vanalism, kus mõni keeleke kõlbab rohkem ja mõni keel vähem, see just on mitmekeelsetes riikides. Vaat seal minnakse mõnikord päris veriseks konflikti ja võitlusega ja väga paljud probleemid, mis võivad olla hoopiski sotsiaalsed nii-öelda väljastpoolt, paistavad keele konfliktidega. Ning muidugi esimene asi on siis ikka see, et kohe nii-öelda teise keele kallale minna teise keele ja kultuuri kallale ja siis saavad pihta kõik kangelased ja ajalugu tuleb ära muuta ja nii edasi, teiste sõnadega hävitatakse keel ja kultuur nüüd tänapäeva ehk natukene värskemaks ohuks on selline oht nagu sotsiaalne oht. Nimelt see, kui mõni rühm ühiskonnas nii-öelda meie keskel elades hakkab mõjutama meie keelt. No kõigepealt näidatakse alati näpuga immigrantide poole, tulevad siia, ei õpi korralikult keelt ära, ei hoolitsema laste eest, et need korralikult keele ära õpiksid, need teevad tänaval palju pahandust ja lõpuks satuvad veel vangimajja. Ning keelt nad ikkagi korralikult rääkima ei õpi. Tegelikult on neid rühmi ehk isegi rohkem, kelle peale näpuga näidatud näiteks vaeste inimeste poole, et nemad ka ikka ei kipu oma laste eest hoolitsema, ei anna piisavalt tarkust ja pärast lapsed ei oska kirjutada. Ajaloos on veel näidatud näpuga noorte peale lihtsalt räägib alati halvasti, kasutab erinevaid väljendeid. Nii et keskajal, muide olid naised süüdi, nendel oli ka vähem haridust ja ei õpetanud nad korralikult oma lapsi. Kolmas ja kõige värskem oht on niinimetatud postmodern. Infoühiskonna oht, virtuaalne oht. Nimelt tänapäeval ei peagi olema meil mingisugune teine keelekogukond meie kõrval, et meid mõjutada või ei pea olema meile palju immigrante nii-öelda meie linnas selleks, et mõjutada meie keelekasutust, vaid piisab sellest, et meil on raadio, televiisor, arvuti ja selle kaudu tuleb meil keel kolinaga tuppa ja meie töökohta ja meie töökoht võib olla hoopiski muukeelne, meie kirjavahetus võib-olla muukeelne ja kasutama oma keelt tasapisi, lõpuks ainult oma elutoas ja köögis. Ja see ei ole kahtlemata piisav teiste sõnadega muud keeled, kus me isegi nii-öelda kõnelejatega füüsiliselt kokku ei saa. Need keeled hakkavad meid mõjutama, nad tulevad sisse uksest ja aknast ja ennekõike tulevad nad muidugi televiisorist ja arvutist sisse. Ja tulemus on see, et nii-öelda muude keelte sõnad kolivad meie keelde üle ja ennekõike arusaamad muu keeleväärtusest kolivad meie südamesse üle. Kuidagi me hakkame leidma, et võib-olla peakski haridust saama mõnes teises keeles selle pärast son prestiižsem, meie meelelahutus peaks olema mingisuguses muus keeles selle pärast niimoodi on võimalik müüa. Ja tulemuseks on see, et jätame oma keele ja oma keele kõnelejad rahatuks. Ja tulemuseks on ikka jälle see keelesurm. Kui nüüd maailmale seda diagnoosi panna, seda keelediagnoosi täna siis palju neid keeli on see väike statistiline pilt ka. Keeli loetakse autoriteetsete allikates, nagu seda on näiteks etnoloog, neid loetakse kokku tänapäeval ligi 7000. Etnoloog, see on See on Samara Instituut owlingvistiks, selle nimel on tuntud organisatsioon, mis tõlgib piiblit erinevatesse keeltesse ja nende põhirõhk on just keelel. Millised on maailma keeled, nende struktuur, võimalik inventar, mida kasutada just piiblitõlkes. Ja nendel on väga hea süsteem tõlkeks välja töötatud koos sellega nad on teinud küllaltki hästi selgeks, et kus nii-öelda üks keelduda peaaegu, kus kohas teine keel algab. Kui võtta selle järgi, et kus inimesed ise tunnetavad, et meil on erikeelega tegemist siis me saame keeli palju rohkem, neid on etnoloogi andmetel siis 43000, nii et see arv on kuus korda suurem. Aga kui nüüd vaadata seda, kus on küsimuses arusaamine, struktuurilised erinevused, siis nende keelte arv kolinaga langeb. Nii et see meie nemad, piiri tõmbamine iga kord siiski ehk ei anna alust klassifitseerida eri murdeid keelteks. Nii et siin on probleeme küll vaatame neid keeli lähemalt. On ligi 7000, keeldun kõneldavat keeled. Lisaks sellele on küllaltki suur arv keeli, mida viibeldakse. Mis asi see viipekeel, need on viipekeeled ja need keeled tekivad ja surevad tükk maad kiiremini ja sagedamini. Väga tihti on mõni nii-öelda selline viipekeele kommunikatsioonisüsteem kasutusel ainult ühes peres, aga ka neid on kindlasti üle 1000. Ja nii-öelda maailmas on neist levinud, ehk ütleme üle 100 viipekeele. Aga läheme edasi, võib küsida, mitmes keeles on olemas nii-öelda kirjakeel või täpsemalt kirjakeele norm teiste sõnadega, et me saaksime kirjutada selles keeles oma teid kirjalikult väljendada. Ja neid keeli on kõigest kolmandik kogu kõneldavat keelte hulgast. Tänapäeval ühinenud piibliseltside andmetel peaks olema üks osa piiblist tõlgitud 2453 keelde. Seda on siiski päris palju ja see tähendab seda, et siis on olemas mingisugune standard, mille järgi see osa on kirja pandud, inimesed oskavad seda lugeda, inimesed oskavad selles kirjutada, aga küsimuses on see, et kas nad ka seda ise teevad ja kas see keel muutub kirjakeelena produktiivseks. Et kas nad kasutavad seda, et see on küll tore, kui tuleb keegi kuskilt kaugelt, et välismaalt tuleb ja teeb meile nii-öelda kirjakeele. Meie tunneme uhkust selle üle ja kuhugi, see pannakse riiulisse. Ja tuleb välja, et ega igakordse ei muutu nii-öelda kasutatavaks. Frankfurdi raamatumessi andmete järgi need on küll juba ligi 10 aastat vanad, need andmed, mis mul on, selle järgi, on nii-öelda raamatute ostmine ja müük toimub ainult 800. keeles. Seega siit võtame jälle julgelt kirja keeltest üks kolmandik, mis on nii-öelda elujõulised ka just kaubanduslikku sfääris. Ja seda on tunduvalt vähem. Läheme veelgi konkreetsemaks küsima, et või mitmes keeles toimub ka koolihariduse andmine. Ja siin peab ütlema, et me jääme hätta see mõiste, see koolihariduse andmine, see on selline hästi veniv mõiste. Üks on kirjakeele alged, mida õpetatakse seal harilikult ei ole eriti palju tehnilisi vahendeid tarvis. Selleks et õpetada ära tähed ja ehk lugemine aga näiteks põhiharidust mitmes keeles on võimalik saada, siis sa arv langeb tunduvalt. Euroopas näiteks on Neid keeli, milles on võimalik põhiharidust saada 50, ligikaudu 50 keelt. Võib arvata, et see arv on küllaltki väike. Kui me mõtleme, et Aafrikas üldse näiteks on kokku üle 2000 keele. Aga kui me küsime, mitmes keeles on võimalik Aafrikas põhiharidus saada, siis vastus on 66 Unesco andmetelt. Ja selle kohta on tulnud kriitilisi kommentaare juba Aafrika enda uurijate poolt, näiteks vangpoose kes ütleb, et need arvud on antud ministeeriumide poolt ja seal on ikka see arusaam, et mida suurem number, seda uhkem. Nii et ka see võib olla märgatavalt madalam veel see number. Ja kui me läheme kõrgkoolihariduse juurde, siis see pilt on veelgi Trustitum, Euroopas saab, see oli üle 30 keele, milles saab seda kõrgharidust samaaegselt Aafrikas on neid keelik 10. Juba, see on üks näitaja, mis paneb paika ka need majandussuhted. Sellepärast nagu teada, haritud inimene saab kõrgemat palka. Ja selline pilt valitseb ka suures osas Aasias. Kui me nüüd paneme siia kõrvale keelte suuruse siis me võime väga julgelt väita seda, et tänapäeval nii-öelda see kõnelejate arv ei ole enam otsustav selles, et kas keel säilib. Et see ka maailmas on keeli, mida räägib, mitu miljonit räägib mitukümmend miljonit. Ja Ma ei ole kindel, kas 100 aasta pärast veel nendes keeltes kõneldakse. Ega me eriti ei teagi neid, selliseid suuri keeli, näiteks muu keel, et 80 miljonit, aga ma ei ole kindel, kas kõik meie kuulajad on selles keeles kuulnud. Nii et see suurus tänapäeval ei mängi rolli, mängib rolli hoopiski see, kuivõrd suur koormus on keelel. Kas me kasutame seda igal pool ja ennekõike on tähtis, ega kuskil mingisugune teine keel ei pääse nii-öelda meie keelt välja tõrjuma teiste sõnadega, et meil ei tekiks oma asju ajades tarvet kasutada teisi keeli, nii-öelda oma keel lõpeb ära, peame teise keele üle võtma. Ja millised on need valdkonnad, kus on tarvis äkki mõnda teist keelt, toda nagu ma rääkisin, et juba õppekeel ja maailmas küllaltki vähe? Ma vist jätsin aru ütlemata. No erinevad hinnangud on siin vastavalt sellele, kuivõrd usaldusväärsed andmed on aga kuhugi 250 ja 400 keele vahele jääb see arv, milles on võimalik saada põhiharidust, nii et küllaltki piiratud on see arv, see on üks näitaja, et millistes keeltes me saame põhiharidust. Ja teine on see, et näiteks kui meie läheme mõne tähtsa ametnikuga vestlema ja meie peame talle mingisuguse paberi esitama. Et milliseid keeli me saame kasutada. No maailmas on ligikaudu 100 keelt, mis on siis nii-öelda ametlikud või riigikeeled. Ja kui me mõtleme sellele arvule 7000 ligi 7000 siis 100 on väga väike ja nende hulgas. Me võime olla uhked, et nende hulgas on ka eesti keel. Ja veelgi enam, kui meie oleme juba nii-öelda edasi püüdvad inimesed, siis meil on terve rida igasuguseid instrumente ja aparaate ja kõike muud, kus on väga palju nii-öelda teksti, kas on menüüdes või on juhendites või on mingisugused käsiraamatud. Ja siin on ka küsimus, et kas need on siis meie enda keeles või peame selle jaoks mõne teise keele ära õppima, et teada saada näiteks, kuidas kohvimasin töötab. Ja kui meie vaatame seda, mis meil eesti keeles praegu on, ma mõtlen siin just keeletehnoloogilisi tugesid siis me näeme, et eesti keel on siiski küllaltki kenasti ära varustatud selle poolt, et meil on olemas see niinimetatud Beller ja morfoloogiaanalüsaator. Ega see masintõlge ei ole enam ka nii, eriti suurte mägede taga, meil on olemas kõnesüntesaator, mis kenasti meile ajalehe ette loeb ja oleme ka kõne analüüsiga jõudnud juba sinnapaika, et varsti toimub kõnetuvastus kenasti reaalajas ning Me võime läbi masintõlke nii-öelda vestelda mõne teise inimesega, sellepärast masinad teevad selle tõlkimise töö ja meist arusaamise töö meie eest ära. Nii et eesti keel on küllaltki hästi selle poolest varustatud. Ja kui me vaatame, mitmes keeles, on kõik sellised vahendid, olemastõlkesüsteemid näiteks, mis on kas või meil arvutis internetis olemas, mida on võimalik kasutada. Neid keel on natukene üle 30 ja ma loodan, et eesti keel on ka varsti nende seas. Siis need laiatarbearvuti tarkvara, just see kõik see Microsoft Office paketid näiteks no ütleme, neid keeli on alla 100 ja kasvõi meie mobiiltelefonide menüüd mõni aasta tagasi ma uurisin Nokiast, nemad tootsid neid, menüüsid 44. keeles. Nii et see osa keeltest, kus on olemas niinimetatud keeletehnoloogiline tugi, see on küllaltki väike ja tegelikult jääb tublisti alla 100, et nad jäävad kuhugi ühele või teisele poole viitkümmet. Tänapäeval on need GPS seadmed kus on olemas hääljuhtimine, ka see on tulnud meie kauplustesse müügile ja need ajavad juttu meiega eesti keeles. Väga tubli. Nii et selles suhtes on meil eesti keel olnud edukas ja ma arvan, et me ei ole teistest maas, me nii palju ei peaks ehk muretsema kui teised, aga alati on kohane vaadata natukene maade poole. Mõnes mõttes jah, ennast peab ju positsioneerima ja aru saama, kus sa oled, poleks nagu põhjust muretseda. Aga milline on siis tulevikuperspektiiv? Selleks, et vaadata tulevikku, siis tuleb vaadata hästi kaugesse minevikku kõigepealt ja siiani valitsenud arusaam et kunagi kuni 10 aastat tagasi võin öelda kaugemates aegades. Seal oli selline õnnelik ajajärk, kus oli enam-vähem stabiilne keelte arv. No mõni keel suri, aga teine Kellijale tekkis ja kõik oli kenasti. Viimased uuringud näitavad, et ei olnud see asi mitte nii lihtne et siin oli väga mitmeid arenguid. Muide, keelte arv on suurenenud pikka aega selle tõttu, et inimesed on rännanud uutele aladele, kus on võimalik nii-öelda toime tulla ja elada. Ja näiteks viimased Vaikse ookeani saared said àra asustatud alles mõnisada aastat tagasi. Nii et see areng on toimunud järjepidevalt ja kuni täiesti viimase ajani. Aga seda on mõjutanud väga mitmed nähtused, näiteks kas või need külmaperioodid, mis on siis nii-öelda väga palju keeli välja suretanud selle tõttu, et keele kõnelejad on välja surnud. Üheks põhjuseks on see, et suured kogukonnad on nälga surnud, kui on tulnud just need külmad või siis kuivad ajad. Igasugused üleujutused. Need on mõjutanud aga samaaegselt, et need, kes nii-öelda on pääsenud, need on väga tihti pidanud tormama kas lõuna poole külma eest või kuhugi mujale ja siis on segunenud teiste rahvastega, need on kaks põhilist protsessi. Mis on siis tekitanud seda, et need keeled ei ole väga pika ajalooga meil olnud. Aga muudatus ja küllaltki järsk muudatus toimus ligikaudu 10000 aastat tagasi, meil harilikult kasutatakse mõistet nii-öelda, et algas tsivilisatsioon ja siis muutus nii-öelda see ühiskonna sotsiaalne struktuur just tänu sellele, et põllumajandusmetallid töötlemine, transport, näiteks ratas ja hobune ja hobune tuli, ütleme 3000 3500 aastat tagasi. Kõik sellised muudatused on mõjutanud ennekõike ka keeli, nimelt sele koriluse jahtimise puhul võis olla ehk kaks, kolm inimest ruutkilomeetril selle pärast muidu ei toitnud nii-öelda maa ära. Siis need uued meetodid võimaldasid küllaltki palju suurendada seda keelekogukonda. Kui on kaks-kolm inimest ruutkilomeetri peal, siis inimestel on väga raske suhelda väga paljude teiste inimestega, kuna need elavad lihtsalt siis sellisel juhul kaugel ja selle tõttu tekivad küllaltki kiiresti keele erinevused. Samamoodi ei olnud võimalik säilitada seda nii-öelda kõneldavat keelestandardit selle pärast igaüks kippus omamoodi rääkima ja puudus niinimetatud kirjakeele norm ja vatt just see kirjakeele normituleku selline ta külla vanasti ei kujutanud endast sellist normi, kus siis trahviti. Aga see normi tulek üle 5000 aasta tagasi see muutis väga palju, nii-öelda see aeg pikenes, mille jooksul räägiti nii-öelda samamoodi ka nii-öelda see kogukond suurenes, kasutati sedasama keelt alguses see oli puududes väga väikest osa ühiskonnast sumerite juures seal alla ühe protsendi, ehk oli neid, kes siis selle kirja ära õppisid. Aga see võimaldas suurendada nii-öelda keelekogukonda. Kui me räägime nendest põlisrahvaste keelekogukondadest, siis on tüüpiline, et need võivad olla 1000 inimest või isegi alla selle. Me teame, et pooled maailma keeled on väiksemad kui 8000 inimest või teiste sõnadega, nende kõnelejate arv on väiksem kui 8000. Nii et maailmas on enamik keel on väga pisikesed, nüüd on toimunud veel üks teine hüpe, mis on selle kuulsa Gutenbergi nimega seotud, mis võimaldas nii-öelda viia keele massidesse. Muidugi ka postisüsteem ühtne haridussüsteem, kus kasutati seda kirjakeelestandardid, kaase kohustuslik sõjaväesüsteem, need kõik on mõjutanud seda keelt, et me oleme hakanud ühtemoodi. Äkki ma enam ei ole niimoodi, et igas kihelkonnas nüüd isemoodi räägitakse ja muidugi see muutis keelt niivõrd, et meil tekkisid ju miljonikeeled ja isegi mitmekümne miljoni kõnelejaga keeled. Ja siit edasi on väike samm, kui meil on ülemaailmsed võrgud, kus siis terve rida keeli üritab olla nii-öelda maailmakeel või globaalkeel. Sellest oleme üle saanud, et on rahvastevahelise suhtlusega keeled meil. Kui vaadata ja järjestada neid keeli, siis me näeme huvitavat nähtust. Nimelt on olemas siis need põlisrahvaste keeled, need moodustavad ligikaudu 6000 keelt kogu sellest hulgast. Seejärel Me võime rääkida sellisest keelerühmast nagu vähemuskeeled. Need on need keeled, mis moodustasid siis, kui hakati rajama nii-öelda rahvusriike, vaat siis territooriumil üks keel sai valitsevaks ja teised keeled, kuigi nad võisid olla ka seotud linnadega ja kasutati teatud kindlates funktsioonides. Aga see üldriiklik funktsioon ja väga tihti ka kasutamine kõrgematele haridusastmetel, see kadus nendest keeltest ära. Vot need on need vähemuskeeled ja vähemuskeeli on 10 korda vähem kui neid põlisrahvaste keele ja neid on ligikaudu 600. Kui me räägime nüüd riigikeeltest, mis on siis nii-öelda rahvusriikide tunnused? Ma ütlesin, neid on alla 100 jälle nii-öelda ligi 10 korda vähem. Ja maailmas on praegu ka ligikaudu ehk kuus seitse keelt, mis püriva nii-öelda globaalkeele nimetusele. Nii et siin iga järgmine aste on suurusjärgu võrra väiksem ja neid on võimalik suhtestada nende niinimetatud ajalooliste keelesõdadega, kus sõeluti välja need paremad keeled, mis pääsevad edasi. Nii et kogu aeg on toimunud just see võitlusfunktsioonide eest, mis on viinud välja selleni, et tänapäeval väheneb tunduvalt nende keelte hulk, mis on üleüldises ja olulises kasutuses iga inimese jaoks. Pildistame korraks ära ka tänase Eesti seisu riigikeel on eesti keel. Millised on meil siis need vähemuskeeled, kes on need maailma keeled meie jaoks praegu täna siin? Et saada aru mõistetest? Kui rääkida meile vähemuskeeltest, siis eesti keel on praegu küllaltki ühtlaselt domineeriv, meil ütleme, meil on võru keel olemas, see on tüüpiline selline keele erikuju, millel on siis vähemuskeele tunnused. Meil on kahtlemata ka vene keel olemas, aga siin ma tahaks sinna väikese sellise täpsustused teha, et tegemist on nii-öelda immigrantide keelega, kellel nii-öelda puuduvad vastavad keelelised õigused, et meie nagu samasse patta ei saa panna, et nemad on nii-öelda sisserändajad ja nagu teada sisserändajate puhul eeldatakse, et nad õpivad nii-öelda oma uue asukohamaa keele ära. See, et meil see nõukogude okupatsiooni ajal ei toiminud, see on nii-öelda ise jutt siinjuures. Aga kui me vaatame ringi ja otsime neid, et kes siis nii-öelda meie keelt tahavad meie käest ära võtta, siis on siin ka kahtlemata kandidaate olemas. Kõigepealt on meil nii-öelda see vana vaenlane vene keel, nõukogude okupatsiooni ajal oli ju eesti keel, olid nii-öelda surutud vähemuskeele staatus ja vene keel laiutas ja võttis meilt neid funktsioone ära, et meil aeti asju kõrgemal pool ju vene keeles ja raudtee ja miilits ja kes need kõik olid ikkagi puhtalt vene keeles. Nii et meil oli päris suur oht, et me saame oma keelest kiiresti lahti. Nüüd tänapäeval on nendesse funktsioonidesse hakanud trügima sisse inglise keel. Kusjuures nagu me näeme, see ei tähenda, et meil on siin miljon, eestlased siia kõrvale on tekkinud ehk kaks miljonit inglise keele kõnelejad. Seda ei ole mitte sündinud, vaid see on tulnud just virtuaalselt sisse. Meie peame oluliseks inglise keelt selle tõttu, et meil on kokkupuude inglise keelega ja me oleme omaks võtnud teatud väärtused, mida omandatakse inglise keelele ja selle tõttu ka meie lauljad armastavad inglise keeles laulda ja meie peame inglise keele õppimist väga oluliseks koolis ja nii edasi. See on see prestiiži küsimus ka vist? See ongi prestiiži küsimus, vot see on see kõige tähtsam küsimus üldse keele puhul. Nagu teada, kõige raskem on õppida sellist keelt, mida me ei pea oluliseks. Näiteks meil on Eestis olemas ka mustlaskeel, aga ma lõik kindel, kas mõni eestlane peale Aristega selle on ära õppinud tihedad harjased meenutada ka ja kui meie muudame oma keele selleks kõige väärtuslikumaks keeleks siis ei ole meil ka tarvis karta, et see keel kuhugi kaob. Ja selle prestiiži koha pealt on siis ikkagi seetõttu ka vene ja inglise keele mentaalne erinevusi meie kultuuriruumis, et kui vene keele suhtes oli eestlased siiski sellises tõrjuvas hoiakus, siis inglise keele puhul on see hoiak palju avatum. Jah, kahtlemata see suhtumise erinevus on ülimalt, ülimalt suur ja see ongi just see oht, mis valitseb teisi keeli. Inglise keel ei oleks maailmas nii levinud, kui ta ei oleks just nii kõrge prestiiži ka. Ja ega see prestiiž iseenesest ei teki, selle jooks tehakse kõvad tööd. Selle jaoks on olemas ka näiteks Briti Nõukogu ja Ameerika informatsiooniagentuur, kes aitavad kaasa sellele, et inglise keel muutuks prestiiž. Eks meie teeme täpselt sedasama tööd läbi Eesti Instituudi ja soomlastel on oma Soome Instituut ja rootslastele Rootsi Instituut. Seda peetakse normaalseks just sellist konkurentsi. Nojah, võib-olla see, isegi see briti instituudi mõju on võrreldes sellega, mis on Ameerika massikultuuri mõju suhteliselt väiksem, sest briti instituut on meile siiski kõrgkultuuri. Et meelelahutuse surve keelele on hoopis midagi muud. Muidugi ma tahaksin ühele ajaloolisele faktile juhtida tähelepanu mis puudutab just seda keele prestiiži, võt, keele prestiiži, seda peetakse nagu mingisuguseks püsivaks lõplikuks suuruseks, et kui son keelel küljes, siis ta jääb. See oli vist mäletamist mööda, oli 1768, kui Berliini akadeemia kuulutas välja konkursi kus taheti teaduslikku põhjendust, milline keel muutub maailmakeeleks ja esitati 20 uurimust. Kõik uurimused rääkis, et selleks, et maailmakeeleks saab prantsuse keel. Nii et see oli tolleaegne kindel arusaam, kusjuures seda ei rääkinud mitte ainult prantslased, vaid ka seal oli palju sakslasi ja keda veel. Ja 19. sajandi lõpus oli küll väga paljudel keeleteadlastel selge, et kui nad saksa keeles ei kirjuta, siis keegi neid ei loe. Ja oli just see arusaam, et see saksa keel muutub nii-öelda maailmakeeleks. Praegu on meil täpselt seesama tunne inglise keele koha pealt aga nagu ma ütlesin, millegipärast need arvamused muutuvad, kusjuures on iga sajand olnud Eriarvamus keelepoliitikast Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi direktori Mart Rannut tiga jätkame juba järgmisel nädalal ja siis räägime keeletapust ja soome-ugri keelte olukorrast. Kuulas, küsis maris Johannes saate toimetajana on mul nüüd hea meel sisse juhatada. Järjekordne artikkel meie traditsioonilisest etümoloogia sõnaraamatust. Mikrofoni ees on Loomingu toimetaja Udo Uibo. Taevas ja Hiiumaal. Sõna taevas on olemas kõigis meie lähisugulaskeeltes, see tähendab soome isuri, karjala, vepsa, vadja ja liivi keeles. Kuid puudub kaugemates ida pool kõneldavates sugulaskeeltes. Sõna algne kuju on olnud enam-vähem samasugune nagu praegu ainult diftongi OLE asemel on olnud A-i. Nagu see on nüüdki enamikus sugulaskeeltes Soomet Aivas, isurite Aivas, Karjala taevas ja nii edasi. Sõna tähendus on kõikjal sama. Ainult liivi Toobas tähendab peole taevatormi ja rajuilm. Selle sõna levik näitab, et taevas on meie keeleliste esivanemate keeles väga vana kuid tõenäoliselt siiski mitte geno in sõna. Varasem soome-ugri ühissõna taeva tähistamiseks on nähtavasti ilm mille vasted mõnes kaugemas sugulaskeeles näiteks saami, Alme ja udmurdi in või imm tähendavad just nimelt taevast Komivaste Yenn aga taevaga lähedaselt seotud mõistet jumal. Läänemeresoome keeltes tähendab sõna ilm üldiselt õhku nagu soome kirjakeeles või ilma nagu eesti kirjakeeles, aga tähendus taevas kumab veel läbi mõnest väljendist, nagu ilm kisub pilve ja seal on eraldi tähendusena esitanud ka Eesti murrete sõnaraamatu. Sõnadest maa ja ilm on moodustatud liitsõna maailm. See on siis maa taevas ehk maaja taevas üheskoos. Liitsõna maailm on võinud lüheneda, selle asemel võib ütelda lihtsalt ilm. Mistõttu ilm on omandanud ka maailma tähenduse. Liitsõnast maailm ehk lühendatult ilm on tuletatud sõna maailmatu ehk lühendatult ilmatu mis tähendab midagi hästi suur, mida ju maailm ongi. Siin võiks tähelepanu juhtida sellele, et liide tuum ei tähenda sind sõnatüvega väljendatud mõiste puudumist vaid vastupidi, rõhutava iseloomuga nagu mitmetes teisteski eesti sõnades. Sellesama mõiste hästi suur väljendamiseks on eesti murretes kasutatud ka samast sõnast eeste liidetega tuletamist. Näiteks ida- ja Kagu-Eestis väljendab seda sõna Ilmlik. Nii et kui meile satub kätte Carl Robert Jakobsoni omaaegne populaarne kooli lugemise raamat ja me loeme sealt, et linnul on Ilmlik nokk siis teame nüüd, et see tähendab ilmatu ehk hästi suure nokaga lindu. Aga tuleme taeva juurde tagasi. Nagu ma eespool juba mõista andsin, vihjab sõna levik sellele, et see võiks olla laenatud. Sõna taevas ongi juba 19.-st sajandist alates peetud alusvormist leivas lähtuvaks vanaks balti laenuks. Tänapäeva balti keeltes vastavad sellele leeduljevas letid Jews, mis mõlemad tähendavad jumala peale balti keelte laenuallikana välja pakutud ka germaani ja aaria ehk indoiraani keeli. Ega siin sajaprotsendiliselt kindlat vastust anda ei saagi, sest kõik vanad rekonstrueeritavatele alusvormid tuvad või lähedased. Kindel võib olla selles, et tegemist on väga vana laenuga indoeuroopa keeltest. Ja kõige tõenäolisemaks laenuandjaks on ikkagi balti keeled. Oma etümoloogilist seostega indoeuroopa keeltes paigutub taevas ülimalt auväärsesse seltskonda balti keetes. Jumalat tähistav sõna on tuletatud indoeuroopa tüvest variantidega ei teie nii ja mille üldiseks tähenduseks on särama kumama hiilgama. Selles säramist ja hiilganist tähistavas tüvest on indoeuroopa keeltestuletatud hulgaliselt sõnu, mis tähistavad taevast jumalat ja päeva. Balti sõnade ja seega ka meie taeva otseseks vasteks. Ladina keeles on deus tähenduses jumala aga samasse sõna pesasse kuuluv tuletis on ka Kreeka jumala nimi Zeus. Ladina jumala nime, Jupiter esiosa jõu, selle varasemat kuju on rekonstrueeritud kui q spaater ehk siis jumal isa või taevas isa ning sellel on mitmeid otseseid vasteid teistesse indoeuroopa keeltes. Sama indoeuroopa sõna perega on tõenäoliselt seotud ka meie sõna jumal. See sõna on olemas kõigis läänemeresoome keeltes ja meie kirjakeelte noorust arvestades kirja pandud erakordselt varakult. Nimelt leidub see ühes 1026.-st aastast pärineva Skandinaavia reisikirjelduses. Tügevaste on sõnal Cabolga keeltes marjumu tähendab taevast ülijumalat jäikooni. La on läänemeresoome keeltes lisatud tuletusliide sõna jumal, tüve on juba ammu peetud vanaks laenuks aaria ehk indoiraani keeltest. Aga sellest on pikka aega püütud mööda vaadata ja seda vigaseks tunnistada. Nii teeb seda muide ka viimane soome keele tümioloogia sõnaraamat. Nüüd on seesama vana etümoloogia soome keeleteadlase Jorma koibu Lehto poolt hästi argumenteeritud, uuesti esitatud sõna jumal tüve lähima paralleelina vanades indoeuroopa kirjakeeltes on toodud sanskriti ehk vanaindia kirjakeele sõna jumal tähenduses taevalik, hiilgav, särav, mida kasutati ka jumalanna Indra iseloomustamiseks. Olgu lisatud, et jumala tüvisõna on tõenäoliselt eesti keeles säilinud ja selleks võib olla sõna jume murdeti Kaiumi. Tänapäeva eesti keeles tähendab see näovärvi ja see tähendus on kujunenud nähtavasti liitsõna näojume lühenemisel. Murretes on aga sõna tarvitamine märksa avaram ja seda kasutatakse ka atmosfäärinähtuste kohta. Siinkohal võiks tähelepanu juhtida Wiedemanni sõnaraamatus leiduvale liitsõnale päevajume, mis tähendab koidikut ja Eesti murrete sõnaraamatus leiduvale näitelausele. Päeval on jume ümber, mis tähendab väiksel on rõngas ümber. Need toovad meid oma tähendusega juba vanaindia sõnad jumala taevalik, hiilgav, särav, vahetusse lähedusse. Need olid Uiboetumioloogia minutid, mis valmivad tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumile kuulmiseni juba järgmisel nädalal, ütleb toimetaja maris Johannes.