Rõndame koos Hendrik Relvega Täna jätkame oma rännakuid seal Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel kusagil ekvaatorist veidike lõuna pool seal India ookeaniavarustel, ikka seal, kus on siis sellide saarestik. Ja see eelmine saade siis sellidesse oli ju pühendatud üleni ainult ühele loomale sellele siis selline sümbol loomale siis sellide kilpkonnale, maailma kõige suuremale maismaa kilpkonnaliigile. Aga täna teeme retki siis sellide randadele. Ma kirjeldan, et milliseid elamusi ma ise sain, kui katsetasin oma nahal ookeanilainete ja hoovuste jõudu ajaga. Põhiliselt tuleb ikka juttu sellest, et millist elustikku siin randadel avastasime ja ka mitte ainult randadel, vaid ka päris ookeanis veepiirist allpool siis kui käisime vallrahu ümbruses. Nii kõlas siis ksessellide väga tuntud ja armastatud muusiku Jean-Marc Volsii laul. Tema muusikale on tüüpiline see, et hästi. Tsoonilised ja rahvapärased meloodiad esitatakse siis nagu tänapäevases rüüs elektrooniliselt pealtnäha lausa nagu poplood, aga see rütm, hoogiase särts, see on säilinud täiesti ehedalt, kreoolipärasena eks kreooli muusika kuulub lahutamatult siis selge saarestiku juurde. See on niisama lahutamatu osa seissellidest nagu siinsed lõputud ookeanirannad, turistid tulevad, noh, seda muusikat ka kuulama ka eelkõige just nende randade pärast. Et lihtsalt võttasin päikest ja käia ookeanis suplemas ja ühesõnaga lasta ennast lõdvaks üks ükskõik mis aastaajal aastast. Ja kui me seal siis sellidel ringi liikusime, neid randume nägime siin väga erisuguseid. Mõned olid ikka täitsa niuksed, järsud kalju rannikud ja mõned olid niisugused graniidirahnudega üle külvatud rannikut. Aga noh, selliseid unistuste rannapuhkust randu, no neid oli ka ikka väga, väga palju selliseid Palmidega palistatud helevalge korall-liivaga kaetud randu. Niuksed, kust lauget ookeanilained laisalt liiva sahisevad. Et selliseid lääse mõningaid neist loetakse ju kõigi maailma troopiliste puhkuserandade seas esikümne hulka kuuluvateks, nendest oli ka sissellide avasaates meil juttu ja need rannad on hästi turvaliselt ka veel lisaks sellele, et nad on ilusad. Sest seal ei ole Khani lained iialgi kõrged. Neid laineid taltsutavad lahe suus asuvad looduslikud barjäärid, sellised veealused, vallrahu ehk korallrifid. Aga siis sellidel on ka päris rohkesti täitsa sarnaseid imekauneid, liivarandu, kus korallrihv ei ole. Ja see annab lained hoopis teistsugused, sellised taltsutamatud, võimsad, jõulised, aga ka seal randadel käiakse täitsa sageli meeleldi ujumas. Et ega siis keegi otseselt ei keela. Mõnikord on niisuguses rannas küll silte, ujumas oled omal vastutusel ja meie käisime ka just sellistes liivarandades õige meeleldi. Inimesi on siin vähem, aga inimesi on ja vahva News selliseski liivarannas olla. Ja selliste troopiliste liivarandadega, kus avaookeanilained otse randa rulluvad, nendega on mul troopilistes rännakutest maailmas päris palju kogemusi. Ja näiteks Indoneesias ja Peruus ja mitmetes teistes kohtades. Ja see on mul ikka täitsa selge, et kui sa näed sellist kaunist mereäärset liivaranda, mis nagu kohe kutsub lainetesse ennast jahutama minema, siis ei maksa ikka kohe vette tormata. Et enne uuri, vaata ole vaata et kui jõulised need lained on, jälgi hoovusi, vee liikumist ja nii edasi. Sai mulle juba kuskil 15 aastat tagasi selgeks ükskord, kui ma olin ühel Jaava saare rannal Indoneesias. Meil oli loodusgiid ja tema siis ütles, et vaadake Neid laineid, vaadake seda randa, ilus küll, pealtnäha kas on surmarand niimoodi ta ütles, et surmarand inimese jaoks et siin on nii, et kui sa isegi täiesti tuulevaikse ilmaga Lähed siin vette, siis sa enam veest välja ei tule, sest COWI lained on nii suured nagu siin näha, siis see tähendab, et siinse põhi läheb hästi kiiresti sügavaks ja sellepärast on niimoodi, et need lained on nii tugeva jõuga, et kui sa vette lähed, siis tagasivoolav vesi on nii jõuline, et sa ei saa täna ise välja. Ja meie olime selles rannas ja üldse mitte ujumise pärast, vaid vaatamas kilpkonnade munemist. Merekilpkonnad nemad väga peavad lugu just sellistest liivarandadest, sest nad on ju veeloomad, uppumishirmu neil ei ole. Ja siis nad lihtsalt seal rannaääres kuskil nende lainet turja lasevad ennast loksutada ja mõni suurem laine, see, viskab ta siis hästi kaugele sinna kuskile liiva peale, siis on ju lühem maa edasi minna, et, et neid mune sinna liiva sisse peita. Ja ma olen üldiselt ikkagi ära õppinud oma silmaga mõõtes ära hindama seda ohtu, mis ühel või teisel liivarannal on. Ja teistpidi on niimoodi, et, et kui sa nagu oskad seda õigesti adekvaatselt hinnata, siis sellisel rannal, kui jällegi ta ei ole ohtlik ei lähe liiga järsku sügavaks ja lained ei ole liiga kõrged, siis seal nende vägevate lainetega teinekord väga vahva hullata. Ja siinses sellidel näiteks oli üks niisugune rand, seal me käisime kohe mitu korda ujumas sealses seal bralini saarel ja selle ranna nimi oli ants šašett. Se Ans Soschet kuulus tegelikult eraomandusse maaomanikult luba küsida, et sinna minna, aga luba anti lahkesti. Ja see on üldse üks üsna tüüpiline asi seal siis sellidele, et Trannata kuuluvad eraomandusse. Ja ometi seal lubatakse ujumas käia, kui sa selle omaniku käest kenasti küsid. Ja näiteks sellel samal Ans šašeti rannal, seal oli ikka päris palju puhkajaid ja suplejaid. Ja siis, kui ma sinna esimest korda läksin, siis oli seal täiesti tuulevaikne ja ja niisugune ideaalne rand, et kõik kaetud niisukese, peene ja puhta, koralliliivaga ja sügavaks ei lähe sugugi mitte, et niimoodi hirm järsku, et noh, pead ikka kõndima mingi 50 meetrit rannast eemale, enne kui siis vesi ulatub, võib-olla siin kuskil vööni. Ja no kui sa juba sellises sügavuses oled, et vesi on keskmiselt vööni, siis on isegi tuulevaikse ilmaga niisugusel taltsutamata lainet ega rannal niimoodi, et, et mõni laine kindlasti lööb sul ikka üle pea ka seal juba, aga midagi ohtlikku selles ei ole. Ja kui sa tahad sellises rannas niimoodi täiesti ohutult ennast vette kasta, siis see on ka täiesti võimalik. Ja siis lähed lihtsalt kuskile põlvist saadik vette ja sügavamale ei lähegi üldse. Ja seal saad juba ka täiesti märjaks kasta ennast ilusasti ja enamik rannasolijaid niimoodi tegid ja mõned läksid ka kaugemale ujusid kaugemale. Noh, ma olen selles mõttes kas enda suhtes üsna kindel, et, et ma olen päris hea ujuja, ma olen elus üle 10 aasta ujumistrenni teinud ja ja mulle meeldib pikemat ujuda ookeanis ja, ja siis nii nagu seal mõned teisedki, siis võtsin kätte ja ja ujusin siis nagu kaugemale. Sest noh, üldine hinnang oli selline, et, et ilm on rahulik, lainet ei ole liiga hullud. Võib minna küll ohtu ei ole ja siis muidugi ujusin sealt murdlainete vöös ja sealt ikka edasi, sest murdlainete vöös on kehva ujuda, seal on kogu aeg niimoodi, et need vahused lained löövad üle pea. Ja siis sealt edasi jõudsingi sinna vaiksemasse osasse, kus lainetel enam neid vahuseid Harju ei ole. See oli võib-olla nii 100 meetrit rannast ja seal ma siis natukene lihtsalt niisama logelesin. Olin seal ookeanis on ju hästi kerge vee peal püsida palju lihtsam kui siin Eestis meil Läänemeres ookeanivees on ju seda soola palju rohkem ja vesi hoiab sind palju kergemini vee peal. Ja siis, kui ma olin seal natukene niimoodi lihtsalt olnud, siis siis heitsin pilgu korra kalda poole siis tegin niisuguse avastuse, et vahepeal ma olin triivinud päris kõvasti kohe rannast kaugemale ja siis oli selge, et siin oli selline hoovus toimimas, mis viib nagu rannast avamere suunas. Sellest ka ju midagi ei olnud. Hakkasin kohe kalda poole ujuma ja, ja ujusin seal Ühe hooga kohe murdlainetest ka läbi ja jätnud enne järele, kui jalad olid kindlalt põhjas. Seal kaldal tundsin, et natuke olen väsinud ka, teistpidi oli jälle sihuke tore elamus, noh, natuke niuke, sportlik, isegi elevile ajas nagu ikka, niukse kergelt sportliku liikumise järel. Ja siis järgmisel päeval, kui ma siia tulin, siis ma mõtlesin, et mängin nende lainetega veel rohkem, et proovin veel seda troopilise ookeanilaineid, et ega neid ju iga päev niimoodi mängitada ei saa. Ja siis sellel päeval oli ka täiesti rahulik kylm, tuult eriti polnud, lained olid natukene kõrgemad ja siis mõjusin kohe ühe hooga juba laintevahust läbi ja ujusin päris pikalt ka seal teisel pool seda lainte vahtu. Ja siis hakkasin tagasi ujuma ja vot siis, kui ma niimoodi ujusin, nii nagu eelmisel päeval, siis ma tundsin järsku, et oi, et täna on teistmoodi, sest lained olid natukene kõrgemad ja see tähendas seda, et kui seda veemassi sinna randa kõvemini läks, siis sama tugevam oli ka see vastuhoovus, mis nagu avamere poole viis. Et sellel päeval oli küll siis niimoodi, et, et kui niisuguse paraja hooga ujusid, siis ei saanud üldse ranna poole edasi. Et tuli ikka kohe päris paraja hooga pidevalt ranna poole vehkida. Ja siis noh, ikka nagu nagu liikusid sinna murdlainete suunas. Ja vot sellel päeval olid lained ka natukene suuremad ja kui ma sinna jõudsin, siis ma olin juba natukene nagu väsinud kõigest sellest võimlemisest ja, ja vot siin murdlainete vahel siin läks ikka asi päris vaevaliseks. Et seal oli see kuidagi niimoodi, et mõne suurema laineharjal niimoodi sättisid ennast selle harjale ja siis hästi jõuliselt ujudes, siis said päris hulk maad kohe kalda poole, aga vot kahe laine vahel oli see tagasivool nii tugev, et siis sa ujud nii kõvasti kui jaksad, aga tegelikult liigud hoopis rannast kaugemal. No vot selline oli seal nende murdlainete vahel, ega seal nüüd mingit surmaohtu ei olnud ja jõudsin ilusti kaldale ja, ja siis, kui olin juba seal päris kaldal, siis siis tundsin, et et keha on ikka päris pehme, sellest pingutad, sest et võhm on ikka üsna üsna otsakorral ja oli isegi niisugune teatud kergendus, et tea, et ikka sealt välja sain. No eks see oli niisugune kogemus, noh, mäng iseenesest hea kogemus. Ja õpetas ikka seda, et isegi siis, kui sa tead ja oled vägagi ettevaatlik ja hea ujuja, siis ookean on ikka väga võimas loodusjõud, ta on sinust ikka. Tohutult üle. Ja eks siis käik õpetas seda, et et väga vahva oli, aga edaspidi olen ookeani suhtes veel ettevaatlikum, jau paklikumaid, siiani olin ka Aubaklik ja ettevaatlik, aga, aga edaspidi olen ikka kohe toppet au, paklik. Noh, niimoodi siis laulis sissellide armastatud laulik Shan Markwolzee, eks ta ole ju nii kohalike kreoolide kui ka turistide lemmik. Aga eks need Chessellide rannad, need on ka ju ikka turistide lemmikud ja kui Turist tuleb siis, ega ta selle muusika pärast ikka põhiliselt ei tule, ta tuleb ikka just selle peamiselt selle rannapuhkuse pärast. Aga kui sa oled loodusesõber, noh, siis on siin veel see teine pool rannaelust seal natukene varjata Tom ja natukene rohkem leidmis vaevanõudev. Aga see on siis elustik. Mis seal randadel on see taime- ja loomaliikide rohkus. Et seal rannaribal on ikka väga põnevaid olendeid ja taimi ja, ja neid retkime seal siis sellidel tegime ja üks kõige meeldejäävam nendest retkedest oli siis, kui olime seal Görioosi saarel. Eelmises saates oli sellest saarest jutt, seal elavad vabaduses need hiidkilpkonnad. Aga see allkiri, osi saarel on ka tore laudrada, see laudrada viib otse mangroovimets. Ja see mangroovimets on sihukese mudase põhjaga, ega seal oma pead ei saakski käia, aga niimoodi laudrada mööda on väga tore. Ja seal mangroovimetsa all on ikka päris palju meeldejäävat elu. Ja seesama mangroovimets sa ise ka on ju omaette elamus. Tänapäeval neid mangroovimetsi troopikas jääb aina vähemaks, kas, sest neid saab olla ainult sellistes kõrvalistes randadesse ja igal pool, kus inimene oma kanna juba pikemalt ja tõsiselt maha paneb? Sealt nad hävivad, vahel inimesed raiuvad neid ja mõnikord nad lihtsalt hävivad saastatuse tõttu, nad on sihukesed õrnad metsad. Ja selles mõttes nad on väga erilised kõigi maailma metsakoosluste seas. Et nad suudavad ju kasvada täiesti soolases ookeanivees. Ja see ookeanivesi ju kogu aeg tõuseb ja langeb, et tõusu ajal on mangroovimets peaaegu üleni ära punud ja mõõna ajal on ta jälle üleni veest väljas ja nii kohe iga päev nii kaks korda ööpäevas. Ja kui meie seal nüüd seal kerioosi saare mangroovi võsas olime, siis oli parajasti mõõnaaeg ja siis oli näha, et põõsad seisid nagunii sihukeste juurepundart otsas ja muda seest turitasid igalt poolt välja niuksed, kämblapikkused, imelikud, teravad vaiakesed. Et seal ikka käia läks ikka väga-väga ebamugav. Aga need juure Pontrad ja need niisugused välja turritavad vaiakesed, need on ju tegelikult mangroovipõõsaste õhujuured ja need mangroovi juured, need on lonkroovidel täiesti hädavajalik. Sest nende kaudu nad saavad hapnikku. Siin on ju niimoodi, et kui need mangroovipõõsad on üle ujutatud, siis nad üldse hingata ei saa ja siis mõõna ajal siis nad nende juurte kaudu nagu hangivad seda hapnikku, mida neile eluliselt vaja on. Ja neil on veel üks väga kummaline võime, mida peaaegu ühelgi teisel taimel maailmas ei ole või metsa all. Et see on see, et nad saavad nii-öelda joogiks pruukida otse ookeani, kole soolast vett. Aga siis, kui nad seda enda juba sisemusse tõmbavad, siis seda soola seal taime sees liiga palju, siis nad peavad mingi trikiga jälle selle soola endast välja saama ja nad teevad seda lehtede kaudu nii-öelda higistavad, auravad seda soola endast välja ja, ja sealgi oli näha, et mitmed lehed olid kaetud niisuguse õrna niukse valk ja kirmega. See oli see ookeani sool, mis oli sinna ladestunud. Ja nüüd seal Need mangroovi tee peal okste peal need viljad, neid ei väsi ma ka kunagi ütlemast, need on niisugused väga imelikud niuksed, nagu teravad odaotsad ripuvad seal ja kui mõni nendest küpseks saab, siis ta kukub otse alla sinna pehmesse mutta, kohe sügavalt selle oma teravikuga. Ja siis see jääb sinna seisma sinna nagu istutatud taimealge, võib öelda, et siis viljaots, mis seal sügaval mudas on, see siis ajab pikapeale endale juured alla ja sellest saab siis alguse uus mangroovipõõsas. Aga sa nüüd, kui me seal olime selle ja vaatasime seda mudast pinnast seal põõsaste all, siis see seal oli väga palju elu avastada. Näiteks oli seal kohe, kes silma hakkas, üks niisugune tegelane, kelle nimeks on erakvähk. Et kui sa teda seal niimoodi ukerdamas näed, siis algul ei saa millestki aru. Et sulle tundub, et see on nagu teokarp. Aga tigu mitte ei rooma, aga tal on nagu all jalad, eks need jämedad soomustatud jalad ja, ja nendega ta seal kõnnib. Ja täitsa selgesti on näha, et tal on ka teokarbis, et välja paistma selga sõrad. Noh, niisugused vähi sõrad. Ja eks ta siis vähk ongi. Erakvähk ongi selline vähk, kes on asunud elama mahajäetud Teo kojasse ja ta kannab seda endaga igal pool kaasas, täpselt nii nagu tigu. See kaitseb teda. Sest erakvähi keha tagaosa on hästi pehme ja kaitseb. Ja see peab tal kogu aeg seal koja sees peidus olema. Ja kui nüüd erak vähile tundub, et kusagilt suunast ähvardab teda oht, siis ta teeb täpselt sedasama, mäestiku tõmbub üle, nii, sinna kotta. Ja peale erakvähi oli muidugi kõige rohkem ikka näha seal mudapea Lukerdamas krabisid eri suurusega eri värvi, eri kujuga, mõnda õppisime ikaga, nimed pidi tundma, üks oli selline, et noh, niisugune peopesa suurune krabi liiva värvi sihuke hästi kahvatu. Ja ta liikus nagu krabid väga tihti. Et väga nii-öelda heitlikus rütmis, et vahepeal kihutas tohutu kiirusega külg ees edasi, nii nagu krabid ikka külg ees lähevad. Ja siis järsku tardus paigale, tõmbas jalad kõhu alla, surus end hästi tihedasti vastu liiva ja ta oli ju liivaga ühte värvi. Ja kui ta seal niimoodi oli, et siis täiesti muutus nagu nähtamatuks hoobilt. Et see oli nüüd see krabide perekond, kelle nimi eesti keeles on ruutkrabi. Ja inglise keeles on ta nimi jõust kräpp, inglisekeelne nimi, see on kohe hästi ilmekas. Tõlkes tähendab ja umbes nagu, et kummituskrabi või nii. Ja, ja noh, eks see nimi, see kummitus krabisse tuleb ju sellest, et tõesti Ta liigub nagu viirastus ja siis, kui ennast vastu liiva surub, siis on täitsa nagu kadunud, sa ei suuda teda märgata, lihtsalt nii ühte värvi on ta liivaga. Aga siis kõige suurem krabi, kes seal oli, see oli ikka peaaegu juba päris ähvardava välimusega, ta oli ikka palju suurem kui inimkämmal selline punakat jalgadega ja, ja punakad, sõrgadega, sõrad olid ikka nagu ikka suured nagu päris ehtsad käärid. Aga arg oli see krabi, ta tahtis meid nähes kohe sinna puujuurte vahele urgu plehku panna, kus ta just oli tulnud. Aga meil olid teejuht pool hästi, niisugune osav ja krapsakas teejuht ja tema üliosavalt krahmas selle krabisevat sõrgade tagant kinni, võttis tugevasse haardesse niimoodi kätte ja tõi meile vaadata. Ta tõi täitsa lähedale, väga tore oli vaadata krabi niimoodi 10 sentimeetri kauguselt, kui ta oma käärimoodi sõrgadega igas suunas vehkis ja, ja katsus kusagilt pooli sõrme sinna kääride vahele kätte saada, aga ei saanud. Ja, ja niisugused pikad silmad, need nagu tal on need nagu nagu varre otsas silmad ja suur ja võimas krabi. Ja siis Paul tutvustas, et saage tuttavaks, see siin on riisikrabi. Ja et see on tõesti see Shellide üks kõige suuremaid krabisid. Õieti täpsemini öeldes suuruselt teine krabi, et noh, kõige suurem on see, kui see varas, see kookuse varast, see on ikka ikka päris suur. Aga siin Jürioosi saarel seda kookosvarast ei olnud. Teda on küll mitmetel teistel siis sällide saartel Est, nendel kaugematel saartel. Kui nüüd hakata mõtlema selle, siis sellide ookeanide veealuse elu peale, siis siis see on ka ikka väga-väga kirev ja tihti ka pulseeriv ja hoogne. Nii nagu see sissellide kreolide laulurit. Seda ookeani elustikku käisime me vaatamas siis väikesaartel see oli seal Ladigi saare ümbruses, seal on neid pisikesi saari päris palju. See Kokko saar ja, ja sõsarsaared ja Felitsiite saar ja nende ümber on väga ilusad korrapärased, rahud. Ja vallrahu ümber on alati elu ja vot seal Me käisimegi snorkeldamas. Sest Norkeldamine, see on niisugune asi, et harjud ära, hakkab meeldima. Ma olen troopikas päris paljus Norkeldanud ja midagi uut sellest minu jaoks iseenesest ei ole. Aga ega sellest ei tüdine ka mitte kunagi, see on ikka väga lahe. Lobistad seal, mask peas, ujumistoru veest väljas, lestad jalas soojas vees, laisad, klõbistad seal ja siis vaatad läbi selle maski, klaasi, kõike seda elu, mis seal all on. See on ikka tee avastamisväärt. Kõige rohkem oli nüüd seal pisikesi kalu. Et mõned, et olid nagu üksikut, mõned olid nagu parvekaupa kalaliike oli ikka tohutult palju, täiesti lootusetu hakata neid seal kuidagimoodi veel määrama. Näiteks parvedena olid siis ühed niisugused tegelased, nägid välja umbes nagu meie tuulehaug, sellised piklikud ja peenikesed, pika terava ninaga. Aga värvuselt olid päris fantastilised, sihukesed pooleldi nagu läbipaistvad. Ja siis olid veel niisugused parved. Need olid niisugused lapikute, sinise kollase kirjute kalade parved. Ja neid oli ka ikka päris päris palju ja, ja nendel kaladel oli hästi imelik suu umbes nii, nagu oleksid huuled pikalt torus. Ja noh, seal oli ka suuremaid kalu, mõned olid ikka nihukesed, poolemeetrised ja isegi suuremad, üks selline poolemeetrine, seda ma uurisin kohe paari meetri kauguselt kohe päris pikalt, et ta oli selline mustvalge isand, täiesti niukene, laisk ja liikumatu, suur priske kala ja oli seal ühe korallinuki ääres ja nagu ei teinud seal mitte midagi, aga aeg-ajalt niimoodi siis sügas enda külge niimoodi vastu seda koralliserva niimoodi hästi kõvasti ja mõnuga. Nonii nagu põrsas lasteaeda ja ja see oli ka päris naljakas, et miks ta ennast niimoodi sügas, ega ma ju täpselt ei tea, aga ma oletan, et ta proovis enda naha pealt maha hõõruda mingisuguseid nihukesi parasiite, kes teda häirisid. Ja siis ühe korra seal Norkeldades ujus mööda üks veekilpkonn, no selline suur ikka niisugune poolemeetrise kilbi läbimõõduga kilpkonn ujub svee kilpkonnade hästi, niimoodi hõljuvat. Selline sujuvalt. Ja noh, seda kilpkonnaliiki ma nüüd tundsin küll nimepidi, eesti keeles on ta nimi Pizza. Ja inglise keeles on ta nimi hooks Pill töötud ja see tõlkes inglisekeelne nimi, see tähendab ju hauka kilpkonna ja vot see jälle see inglisekeelne nimise haukanud kilpkonn, see on minu meelest päris iseloomustav, sest sellel kilpkonnaliigil selle järgi sõda just hästi äratunnetki, et tal ulatub suu juures ülalõug tugevasti üle alalõua. Nii et ta näeb välja nagu mingisugune röövlinnu nokk. Või siis hauka naq, noh ja eks siis selle järgi ongi ta selle inglise keelse nime saanud ja see hukanud kilpkonn eksis Pizza sema armastab siin liivarandadel munemas käia, matmas oma mune ja siis kuumusega seal liiva sees need pojad hauduma nagu ise välja ja neid Pissasid on, on siinsetes vetes päris palju. Ja teistpidi võib öelda, et ta ei ole mitte ainult siin ja mitte ainult isegi Shellide saarestikus mitte isegi ainult India ookeanis, vaid paljudes maailma troopilistes ookeani osades, ka vaikses ookeanis, Atlandi ookeanil, visa, siis tõeline kosmopoliit. Ja igasugust elu oli seal vallrahuservas näha ja ja kui nüüd tagantjärgi mõelda, et et kes need kõige põnevamad ja suuremad kalaliigid seal siis olid, keda seekord kohtasin siis need olid õieti kaks kalapüks, oli rai ja teine oli hai nimed üsna sarnased, aga kalad üsna erinevad. Mõlemad väga tähelepanuväärsed kalad. No see rai kehakuju, see on umbes niisugune. Kujutle ümarat, tumedat taldrikut, millel on taga pikk peenike saba. Vaat selline see rai on ta võib-olla erineva suurusega ja ja see rai nüüd, keda ma siin valgel liival niimoodi lebamas nägin nagu must taldrik, pikk saba taga, see oli muidugi üks väiksemat sorti rai. Aga, aga väga, väga huvitava välimusega kala. Aga noh, see haikala, see oli niisugune meetri pikkune ja ujus kuskilt 15 meetri kauguselt mööda. Ta ei teinud must üldse välja, libises niimoodi nagu helevari niimoodi hästi sujuvalt ja kiiresti oma voolujoonelise kehaga edasi. See hai ujumisstiil, see, see on tõesti elegantne. Ta on ikkagi ju kiskja ja, ja kiskja peabki olema kiire, osav, elegantne. Ja see nüüd kis seal ujus. See oli ilmselt Rich hai üks nendest kümnetest ja kümnetest hailiikidest, keda siinkandis leidub ja just eriti piline riffide kvalju rahude asukas. Vahel võiks rifay kasvada ka nii kahe meetri pikkuseks ja kahtlemata on ta kiskja nagu enamik hailiike maailmas, aga inimesele anda ohutu tema saagiks on ikkagi niisugused kalad ja, ja isegi just väiksemad kalad. Aga sellist ookeanide kiskjat ikkagi nii lähedalt möödumas näha. Et see oli tõesti elamus, oli niisugune tunne, et tänane päev on päästetud. Olen oma silmaga haid nii lähedalt näinud ja see oli umbes sarnane sellele tundele. Oma Eestis mõnikord metsas kohtan mõnda kiskjat, noh, see on ju väga harva hunti niimoodi vabas looduses. Ma olen oma elus näinud ainult paar korda. Aga kui teda ikka näed kaugelt ja, ja võib-olla üsna vilksamisi, siis, siis on ka samasugune tunne, et täna on mul ikka see õnnepäev. Nägin hunti, et on, mida meenutada. Ja vot selle Rich Ka seal siis sellide ookeanis, seal oli kah samasugune tunne, et täna oli ikka väga eriline päev, et on, mida meenutada. Noh, niisugune oli siis tänane saade, see sessellide rannaelu ja ookeanide pall, rahude asukate saade ja sellega on tegelikult siis sellide saarestiku saated need ka lõppenud. Järgmises saates rändame edasi juba järgmistele troopilistel saartele täpsemini öeldes küll ühele saarele, aga see-eest on see maailma üks suurimaid saari suuruselt kolmas saar Gröönimaa ja Uus-Guinea järel. Ja kui nüüd siis sellide poolt vaadata, et kui kaugel ta siis sellidest asub, siis kaugemal kui Eesti Ameerikast ikka väga kaugel ja üldsegi mitte India ookeanis, vaid hoopiski vaikses ookeanis ja selle saare nimi on Vornja porr, Nad me nüüd järgmise saatega avastama lähemegi. Rändame koos Hendrik Relvega.