Praegu me istume, teatrisaal, aga mis siin on natukene kolinat ja väikest juttu ka sellepärast, et seatakse üles lava. Peatselt algab etendus Tiina Vapper, sina oled praegu nukuteatris tööl, aga sa oled siin nukuteatris ka pisikesena päris palju ringi pudinud. Ja nukuteater on minu esimene töökoht. Peale Tartu Ülikooli lõpetamist tulin siia aastal 1979 pedagoogi ametikohale. Vahepeal oli neid kolm aastat kodus pisema tütrega, aga nüüd sellest o alates on kirjandusala juhatajana tagasi. Just üks päev, mõtlesin selle peale, et ma olen tegelikult sündiaatrisid 13. kogu aeg olla ja ma mäletan tõesti lapsepõlvest nii palju, kui ma ennast mäletan ikka siin teatris mööda neid treppe jooksmas ja sellepärast, et mu ema ja isa Ingrid Jants Kivirähk olid mõlemad sind jahtis näitlejad. Mu vanaema on olnud siin küll riidehoiu tädi ja küll valvelauas. Ja tõesti, ma olen selle majaga nii tihedasti seotud, ma olin nendega sageli proovides kaasas ja vaatasin etendusi 10 korda järjest mõnda etendust ja need olid mul ausalt öeldes täitsa peos. Ja mu ema on selline lauluhimuline inimene, ta hästi palju kodus meile laulis, ta laulis põhiliselt etenduste laule ja sellepärast minu ja venna repertuaaris olid ka ikka need nukuteatrilaulud ja Me mängisime kodus ise hästi palju, ma arvan, et see on tegelikult kogu elu hästi palju mõjutanud, küll ema vahel võttis nukke koju kaasa ka. Kui tal mõni asi hästi välja ei tulnud, siis ta võttis, see oli minu ja venna jaoks kõige toredam päev, kui ema tuli koju, tal oli näiteks nukk kotis, see päris nukuteatri ehtne nukk ja siis ta hakkas seda kodus siis selle nukuliikumist harjutama, sest tol ajal pöörati sellele väga palju tähelepanu, otsionoki viisi, kenasti vahvasti liiguks ja siis meiega vennaga proovisime, harjutasime nende nukkudega hunt ja seitse kitsetalle, kõik laulud olid peas. Siis ma mäletan, mu ema mängis inetut tüdrukud siin teatris, seda tükki ma mäletan, hästi, sulle meeldisid ema, mängib inetut tüdrukut. Ei, ma ei mõelnud selle peale. Aga seda ma mäletan küll ja ema kurbusega hoidnud alles kõik need kirjad ja kaardid, kus me vennaga hakkasime vara lugema ja kirjutama ja trükivigadega saatsime talle ringreisile niisuguseid hahastavaid kirju, et kallis ema, ära jäta meid enam mitte kunagi maha ja ma usun, et sellised olidki Üheks põhjuseks, miks ta vahepeal tõesti natukeseks ajaks koduseks ka jäi ja sest et kõigi näitlejate lapsed peavad tihtilugu olema mitu-mitu päeva ilma ema või isata kodus, sest tema isa ringreis ei, tollal oli Trindrisid väga pikad ka ja me olime vanaema hooleks, siis vennaga kodus hirmsasti ootasime ja emal on need kirjad kõik alles, kus me niiviisi tagurpidi essidega ja väikeste trikki vigadega teda koju kutsusime. Aga Ühest küljest oli see kurb, aga teisest küljest tuli niisugune uhke tunne ka et tema mängib ja oskab ja et tore ema on. Täna on 18. jaanuar, kui me seda juttu siin ajame ja 18. jaanuar on siin teatris eriline päev, sellepärast et täna on siin palju neid inimesi, kes siin tööl olnud ettekandjate sõnavõttudes räägiti meie vanematest, näitlejatest ja alusepanijatest. Siis ausõna, mina olen neid kõiki näinud ja mõne põlve peal istunud ja kellega kohvikus käinud, jah, ja keelel käest kinni hoidnud ja ma tõesti tean looduid ja Oskar liigandid ja netoJürgot meie vanimatest olijatest, ma tean, et peaaegu kõiki. Ta on näiteks vahel teen lahti mõne lauasahtli sõnum, oled vanad, koltunud teatrifotod ja ma tunnen ära lavastuse pildi ja need olijad ja need nimed ja selles mõttes tõesti on seda kõike palju kergem ja huvitavam ja toredam teha. Kui nüüd, kes ikka siin nukuteatris käivad, teavad tänaseid näitlejaid, aga päris huvitav on ju kuulda, mida mõtlevad täna nukuteatrist need inimesed, kes siin palju aastaid. Meil on olnud siis arvata, kellega me juttu peaks ajab, kahjuks kõik ei ole saanud tulla, kellele me kutsed välja saatsime. Meie teatri kauaaegne näitleja, üks alustajatest, Oskar liiganud, tema on praegu paraku hoopis haiglas. Aga tulla on saanud ka siiski väga paljud kohale on tulnud Aino Leies kohale tuli oma hiljutisest haiglaskäigust hoolimata. Meeta Jürko on Ferdinand veike teatri esimene peanäitejuht siin täna oma ema ootas seda päeva suure rõõmuga ja tuli Ingrid Kivirähk. Hoolas baasilt, kes alles aasta tagasi pensionil jäi. Missugune oli see nukuteater siis, kui teie siia tulite, kas lapsed olid tol ajal teistsugused, veel samasugused? Oi, minu arvates lapsed on ikka lapsed, jäävad lasteks nendel on samasugune fantaasiat tänapäeval nagu tol ajalgi. Ainult et kuivõrd lähedale me jõudsime tol ajal kõik koos nukulavastusi tehes nendele omaaegsetele lastele. Aga noh, see on küll ja tunne vahel, kui tuleb nagu teie ealine inimene ja ütleb, et oi, onu Ferdinand, mina olen teie süles ka istunud ja küll te olite siis ta arrekaste, nüüd olete niisugune? Tähendab, ma olen ise väga erinev ja me kõik oleme muutunud, ma tahan praegu, kuna me kõik siin koos oleme ja 40. nukuteatriaastapäeva puhul, siis mina tahaksin küll ütelda oma kolleegidele kaasaegsetele, kellega vaeva nägime algusest peale siin selles majas küll südamlikult, kohe üli ülisuured, tänu et nad on välja kannatanud kõik need raskused, mis omal ajal oli, kui me seda teatrit tegema hakkasime. Ja et nüüd on juba nii ilus saal valmis. Mida siis meil ei olnudki vahepeal meie reisisime ühest majast teise nukkudega saju mängida, mitte ainult siin majas, meesti majas mängisime, pritsis mõne sõnaga Draamateatris ikka mängisime, öösel tegime proovi ja oi aegu. Pinocchio Ma mäletan, luteri trammid ei, käin jala, käisime ja jala käisime. Kuidas tulin luteri rahvamajas neid ahjenid, kuidas siis olitel tollele Tahjud, pursuikad tuli neid kütta ja siis teha veel kõrged kunstilava peal. See eelnev jutt käib selle kohta, kui olime veel noorsooteatris ja, ja seal oli siis mitu niisugust osakonda. Kui osakond ja suure lavaosakondi ja orkester ja seal oli suur ja uhke teater pigem elus päris seda, siis oli Eerika targerkas seal ja meie eerikaga siis õmblesime kardinaid, kütsime seda saali, ma ei olnud päriselt nukuosas, aga ma tegin. Danieliga ja see oli siis 52. aastal, kui me hakkasime käima, siis käisime kogu linna läbi kortompi klubis, kord pikal tänaval, kord Estonias käisime aga lukud, teose, kus saaks proovi teha. Ja siis etendused olid ka väravitel pool. Ma mäletan Lutteri rahvamajas ühiskond, elekter läks ära, seal tihtipeale sõja oli ju. Ja siis kaks väikest kassi just mängivad elekter läheb ära. Marju nettidega tõmbasin niidid üles, lapsed just küll on kahju, kassipojad läksid magama. Ma. Pimeda. Aga ma ütleksin, et õnnelikud lapsed, kellel siin vaim on olnud pandiks, kellel siin veel edasi on, tore olla, sellepärast et jah, kui vaadata näiteks kui jõuluvana teha siis niisugust pilku, nagu sa laksud süles on. Kuidas ta, need hõikad, kui jänes on ohusaag, kas ta pääseb ära, kas ta pääseb ja kuidas ta nüüd ikka saab, nad on nii erutatud, vaheajal ka elavad. Kuidas lapsed aitasid näitemängu kaasa? Üks see oli, kus meil ees ega tegime jänest ja mina olin see kaval rebane. Kukerpall jah. Vihaselt rebasega mul on väid süte ja väitsite pähe võrgu Buaalse ja kuidas nad kaasa aitasid. See jänku oli nii tore see jänku kukerpalle, õuna Leies ja mina olin rebane ja laulsid niisugust laulu, talled jänku kapsaid varastab, kaelad jätnud õid, kuidas see laul oli, ma pöörasin ringi, selle laulu Need ei meelega. Ja lapsed aitasid kogu aeg kaasas ja ma mäletan, ma pidin jooksma sellele poisile saali järglasele, Lõuna-Eestis oli üheksaaastane, ütles, et mulle väits, ütlen, mis ma selle väits, aga ma ei osanud kohe seostada selle rebasega, et see nüüd lava peal olnud rebane oli ju kinni sellest kinni ja siis poiss näitas sinnapoole selle rebase kohta tegin liigutuse, tõmmates niimoodi üle oma kõri käega. Et sedasi peaks tegema selle kurja halva rebasega. No niisugused enam, mida ma ütlesin, erand teinekord nukuteatrisse bussi kaasa võtta, eks. Minule meeldis ka väga siin nukuteatris mängida, ma vaatasin, kuidas väiksed lapsed tulid peas tütarlasteni, ilusad kleidid keset seljad, poistelt kikilipsud ees nanni, uhked ja pidulikud ja mul oli üks selline partner, kes ütles, et täna on vähe publikut, et täna teeme ruttu, et jätab natuke vahele, aga mina mitte midagi ei jäta vahele, mis siis, et vähe on publik. Ja minu arust olid siis toredad, toredad, tore repertuaar, oli meil lõbus, lapsed lustisid taga, niisugune elujaatav oli see repertuaar, nooli, kurbust, ka kurbust peab ka olema, aga see jälle lõppes kõik hästi. Saalid olid täis ja hästi tore oli ja me olime isaga luure, olime head. Midagi ei olnud meil nagu raske, eks ole, kõik oli tore. Enne ISISe nukuteatri loomist on juba siin inimesed nagu ola vaesunud meetrjööriga Aino Raidleyes, tema noorsooteatri pärast sõda, kohe kui noorsooteater algaastaist peale natuke aega oli Draamateatris jah, aga see oli nii isemoodi ame. Kuidas te selle peale tulite või miks te tahtsite nukunäitleja laste sellepärast ja, ja töö on täpselt sama, ainult et raskus on siis nuku käivitamisel ja kellele ei meeldinud nukk, see tegi igatseda lukuga halvasti. Kui nukk meeldis, siis töötasid tema, nikerdasin käigud ja sünkrooni. Nii palju raskusi juurde, suure lava ja laste rõõm ikka seegaga innustas, kui lapsed. Ka nii rõõmusta ja tol ajal olid üldse väga head nuku, liiguta enne Kunikeks Kurema veike ise väike pani väga-väga sellele rõhku n nuku, liiguks, et ta väljendaks ikka žestidega oma mõtet ja oma tundeid. Mina tulin Draamateatri õppestuudios siia kõike, tegi mulle ettepaneku, neil oli nihukest väikest tüdrukut vaja, hakkasime mängima kangelaski. Vaeslapse käsikivi nuku oli unenägu, aga muidu see muinasjutt, algus ja lõpp, kui ma ise olin laval ja mulle väga meeldis, see oli nagu kohe sa mulle kirjutatud, sest et mu hingele sobis. Praegu on ka väga huvitavaid tükke, mis mulle väga-väga meeldivad, isegi mul see kitsetalled väga meeldisid. Tõsi, me ise mängisime ka seda hunt ja seitse kitsetalle. Aga see muusika ei meeldi mulle, sest meil oli lastepärasem, ilu jäi meelde ja see muusika on kuidagi on niivõrd raske, mina ei tea. Kuule neid kitsetalle laulukesi praegugi on meeleslauad ja mõtled, aga meeles praegu omale ja rõõmsalt alleed. Tagasi, millal see lavastus oli nüüd sellest lavastusest laulate veel teatud meloodia. Tore meloodia, niukene, lõbus, tore. Minul oli okasroosike, siis oli Tuhkatriinu ja ikka ilusaid ilusaid rolle ja mul oli punamütsike vaene laps, siis oli lumivalgeke. Mulle väga meeldisid karud, inetud tüdrukud. Minule jäi meelde ikkagi Buratino, see mind saadab kogu aeg nüüd isegi juba soome keeles, mitte ainult inglise ja saksa keeles. Astu üles, nüüd see puupea on õppinud teised keeled ka juba ära. Tiino ju tõlgiti, see läks Saksamaal hiiglauaga kohe ja see läheb ja mina leian seda üldse. Lasteteater on väga oluline, tuleks ausust rohkem ja, ja rõõmu peaks rohkem, olime biooniaisse ja mina ütlen ka seda, et huumorimeel saab väga olevat varakult kasvagsetud. Siis kaob nagu see tigedus ja niisugune asi hero'd, huumori sa ei saa teisele vastata, aga kui üks on huumorimeelega, sa ei saa niimodi, võtad, annad nuiaga põmdi. Vot see päästaks nagu pall ora tuleviku peale ongi, on loota, et ei tuleks mitte ainult need nagu praegu see äri ja niisugune asi eriti vahend ja need, kui rikutakse sellega ära, et ma teen ühe tunniga, teen teise aasta palga. Vaat sellega tuleks randa midagi niisugust, et sille väärtus katsutakse vähendada seal niukene sahkerdamise väärtud täpselt ja siiralt. Seda leelo tädilt, kui ma oi, oi oi, kus laste perelaaste perelustitutid peas ja lipsud ees ja kõik hakkasid vaatama, vägama liipsusid ja tutisid ja kõik elasid kaasa, missugust lõngast keerimisele, muinasjuttu sinisest, jällegi või punasest või kogu aeg on niisugune rõõmus elurõõm. Ja tunned, et mingi mõju, mis oli tähtis, tundsid ära, tegid midagi, oli tori etendust, sa tundsid, et olid midagi andnud. Kõige tuttamisti on ajast aega siiski, Buratino küll ja ta on mulle jäänud niimoodi külge ja lapsed tulevad praegu koju ukse taha, küsivad, kus ta on. Ja siis ma ikka näid, Ta on mul kodus, on see võimalus? Härmsat läp teeb, mine purjetina, tervitan teid kõiki sel puhul, et nukud jääb, meil on tähtis juubel, sai 40 tantsiks pelikke, kõik teiega, Excard neljakümneseks tahate, siis tuleb meelde, et mina, Buratino tervitasin ja tänan teid kõiki nokk, niimoodi armastati ja nendega mängite ja kõik need tädid ja onud, kes nukkudega mängivad, uskuge, neid on kõige paremad inimesed maailmas. Need kohtumiseni. Ikka tahaksid piiluda nukkude maailma. Aga Malle Peedo ja Kalju Renel, teie seal olete 31 aastat tagasi sattusin siia teatrisse täiesti juhuslikult. Esimene tutvus algas minul hoopis Harri Vasara juures. Ma töötasin siis ETK Vellis ja temal oli seal nuku Grupp ja mina siis tegin ka seal kaasa, need olid Marioneetid, tsereali lumivalguke ja seitse pöialpoissi Tuhkatriinu ja ja siis aeg läks edasi ja tegelikult kadunud Raivo Kurema tõi mind siia teatrisse. Minul ei ole mingisugust näitleja haridust, minu haridus on minu teater ja kui ikka nukk armsaks saab, siis tungid sinna tema maailma. Ise kaod nagu eemale. Nukk hakkab elama oma elu. Mina tulin 55. aastal, nüüd tagasi vaadates võid ütelda, et oli küllaltki palju õnne omamoodi selle tuleku ja selle ajaga just meil oli väga vähe noori näitlejaid. Me olime rakendatud kõikides lavastustes pea ellu ja isegi noh, oli tarvis mängida, mitte osa ühes lavastuses ja isegi neli, viis osa. Ja. Ma sattusin nukuteatrisse, see juhtus nii, et unu Leies, kellega millemm televisioonis tegime palju aastaid koostööd oli juba nukuteatris, ta kutsus mind, et üks koht jäi vabaks, et võib-olla tahaksid proovida. Ja siis nii oligi. Siis, kui e-tulite ei olnudki niisuguseid lavastusi, kus oleks näitlejaid näha olnud, oli üks väikemees Matti, suures plaanis oli see poiss, olin see poiss ja siis olid nukud. Siis kui Rein Agur tuli, siis me tegime maskidega ja siis oli ka niimoodi, et sirm ja siis näitleja oli ees. Ma mäletan ka Malin esimesi aastaid teatris oli niisugune lavastus, Suur Tõll mõningaid lavastuses oli aga põhiliselt olid jah sõrmi tükid. Ta oli ninatark muna. Enne musi on neid on nii palju. Nina tal kas mul on siin ennem, kui siis on vahvad laulud ja. On lavastused, mida on lavastatud juba teist või kolmandat korda, üks mida on mängitud nüüd kolm korda, kui meheks elevandipoeg Kiplingi jutustuse järgi praegu on repertuaaris kuradi hernetont, mis oli ka paarkümmend aastat tagasi ja hunt ja seitse kitsetalle lavastused on erinevad, muidugi lavastajad olid erinevad, aga üle aastakümneid on jälle huvitav mängida. Ma ise mängisin ka kaasa ja Malle Näitlejal peab hea mälu olema, et kõik meelde jääks ja et need etendused segamini läheks näitlejal minu meelest on lihasemälu, ütleme, kui ma võtan teatud etendusest mõne nuku kätte, siis tuleb nurga tekst meelde. Kas just täpselt, aga ikka siis tuleb laul meelde. Ja kui on niimoodi lavastusi, ta praegu misjon harva mängitud, kodus mõtlen, mis, kus kuidagi tuletad meelde, aga võtad ikka nuku kätte ja lähed nagu sinna situatsiooni sisse, siis tuleb see tekst. Et nukk on söögis, tuletab meelde ja annab julgust ja jõudu ja. Annab muidugi ja see on täiesti õige ja siin tuleb Ateena improvisatsioon ja sõltub väga palju partneritest ka. Või teise teatri näitlejad räägivad partneritest siis nukuteatris on ka väga tähtis on partner, partner on see number üks? Tavaliselt rohkem jäävad meelde muusikalised tükid, mul oli tunne, kui me rääkisime elevandipojast sellega palju laule ja laulud on jäänud kuidagi meelde. Ja kõik, mis seal vahel oli, aga nad on tuntud lugu üldse ja meie palju aastaid mängisime. Saan võib-olla eredamaid mälestusi selles mõttes, et mängisin elevandipoega seal ja nägin seal väga palju vaeva ka kostüüm oli niisugune tuss, ma olin ise seal sees omavad ja raskus selles mõttes, et kaadris fonoderam ei kuulata. Laule oli küllalt palju ja kuulmine oli sellega häiritud nägemine ja siis viie minuti jooksul seal läks nii palavaks, et umbes nagu Kalma saunas tuli vähe leili. Mulle meenub, siis ma olen noor, näete siis päikene smati, ega ma nii sale ei olnud ikka päris niuke troll, aga lühikesed püksid ja parukas oli peas ka ja ma pidin saalis istuma ja koolimajades ja siis ma sättisin ikka ennast paksemate poiste juurde ja küll nad siis uurisid mind, et kes ma siis olen ja, ja noh, ikka võõras külmul, siis ükskord ununes abielusõrmus sõrme ja siis mul tuli parukas peast ära ja siis mul ätit teeksid. Läki, jää igasuguseid asju selle väikse mehega on olnud, aga noh, ta on niisugune huvitav oli. On nukk olnud nii meestel kui naistel väga rasked ja lihtsalt füüsiliselt on niivõrd rasked. Tekib tunne, et viska nurka. Ja minu kõige raskem nukk on olnud kolm kilo, lapsena mängivad tüdrukud vähemalt kõik nukkudega ja oskavad väga hästi nukkudega mängida ka need nukud, millega kodus mängitakse. Nukuteatri nukud võivad kaugelt vaadates küll mõningat moodi sarnased olla, aga aga jah, tal on mehhanism sees, mida tuleb käsitleda ja ikka niimoodi liikuma panna, et ta on huvitav ja vastav Krakterile. Ma pole paremat reklaami kuulnud, kui sõitsin trollis ja üksema etab omale väiksed lapsed, väike poiss oli kolmeaastane. Et lähme nukuteatrisse ja poiss ütleb, et mis asi see nukuteater on? Ta ei olnud kunagi käinud ja ema ütles, et nukuteater on veel parem kui loomaaed. Mõlemad loomaaia juures suitsu, sealt mööda. Kui ma teatrisse tulin, siis esimene lavastus oli hunt ja seitse kitsetalle siis mängisingi. Ja nüüd on aeg möödunud, mängin jällegi see talle ja aastaid tagasi, koerad, kassid, no minul rohkem koerad ja halvemat sorti kah, ma olen saanud väga palju mängida. Et ma ei ole hobust mänginud ja nüüd oli mul võimalus ka hobust mängida, seal tuhkru hobuse saatus ja seal oli üks väga väga tore tükk. Ma võin küll sellest rääkinud, aga koera mängisin alguses teatris ja siis hunti, elevantide osaleksid järjest suuremaks, ma olen mänginud mitmes lavastuses elementi ja siis seda on vaja sellepärast et nagu vanasti öeldi, et õnnetu lapsepõlv tellin karjas käima, ma käisin seal muidugi karjas ja ja koera ei olnud ja ma pidin ise siis haukuma ja siis hiljem, kui ta oli sellest väga palju kasu. Kohe koera osa. Vanasti just hästi tahetigi, et niimoodi, et ta on ikka ehtne ja siis oli mul kahjuks, aga ma ei oska üldse haukuda, see oli taksikoer vits, suur osa ja pidin haukuma ja aukusin siis. Ja kui sattusin siis doktor Kruuse juurde ja see ütles, et järgi jätta, et selle häälepaelte peale sõlmed ja operatsioonid ja kõik, mis mul pidid tulema ja siis ta ikka kohutavalt ravis mind, aga noh, siis ma juba oskasin aukudega auguga kas peab oskama haukuda? Ja meil on see võimalus, et keegi võib kellegi eest, ma mäletan vot Malaisias lavastus, krants kuuse all, siis mul oli auauku ta paleest. Essenis. Näiteks Illimari-is on koerad, kas on ikka igas etenduses on ikka vist loo minul ei tule küll meelde, kus ei oleks loo. Mulle meeldib mängida sellepärast, et see avardab nagu võimaluse fantaasiat, see on näitleja jaoks väga huvitav. Üldiselt on see amet ikka nii köitev, et te olete siin olnud niimoodi see asi ja see elu on läinud ja ma ei kahetse. Väga tore ja loodan, et läheb veel toredamaks. Ja igas mõttes on huvitav, tähendab nagu ma ütlesin, et oli alguses kohe võimalik paljudes lavastustes mängida ja peale selle esimesed aastad olid huvitavad ka selle poolest, et me palju külastasime teisi teatreid ja mitte ainult käisid mängimas siin Balti vabariikides või selleaegses liidu linnades, vaid lihtsalt külas, teistel teatritel. Ja, ja siis oli veel rahvusvahelisi festivale mitmeski maas, nii et tänu teatrile on meie rahvas palju reisida maailma kuulsamates kohtades, võib isegi öelda väga mitmel kontinendil ja reisimälestusi rikkus, mida ei saa keegi võtta ja reisida, vaat just siin. Kas omas Eestis saan haruldane juhus näha kõik need kohad ja mitu korda käia minu jaoks ääretult põnev, et juba oma seda Eestit tundma õppida. Ja tõesti, Eestimaa lapsed on õnnelikud olnud, et teie teatrirahvas on väga palju mööda Eestimaad ringi sõitnud ja nüüd me sõidame vähem olude sunnil taga. Vanasti meie ringreisid kestsid ikka kaheksa päeva ja väga väikestes kohtades olime ja see rõõm, mis sealt saalist siis lavale jõuab. Selle muidugi selle nimel seal tehtudki on ka mängitud mantlid seljas ja mütsid peas ja sirmi taga, et ainult no lapsed on ju saalis. See on ju kõige suurem rõõm. Ja mina näen Riho Rosberg ja ma olen teist hooaega nukuteatris. Nii et nukuteatri kõige noorem näitleja praegu momendil küll põhilise sööma võiks olla. Mart Kampus kaela, sest aga koos Me tegime teles ööbikute pisikut minu õppimise ajal veel. Ja Mart ütles, et seal nüüd lõpetatud, kus sa lähed, mul ei olnud nagu kindel veel ja siis ma ütlesin tule meile, et meil on tore kollektiiv ja tõesti on aga esimene nukk, esimene tükk, mis me hakkasime tegema kohe, kui ma tulin, oli punga Marty Uba, Kaarel, seal on keset nukk, ei olegi nii tähtis, on kuidagi teistmoodi see, aga siis lõpuks ma sain nagu oma nuku, tõelised oli Kurekeses hernetondi, sain siis rebase kätte. See mulle meeldib küll. Järsku tundus, et ma oskan sellega midagi teha selle nukuga. See nukk hakkas kuidagi elama mul käes ja. Ma olen viies tükis teinud ja neid nukke saan nagu katsuda ka, aga on ikka nii, et mõni nukk ei hakka sul käes elama ja mõni hakkab rohkem ja see, mis ei hakka elama, sellega tuleb siis kurja vaeva näha, et seal tõesti midagigi ära teeks. Nukk see kerge ei ole esimesed aastad. Ma arvan küll, et ma tahan jääda siia nukuteatrisse edaspidi ja ma loodan, et nukuteatril on ka suuremate helgemad tuleviku eespool näha oodata ja mu käest just küsiti, et kujutad ette, et sa oled 40 50 aastane nukunäitleja, et kuidas sa seda ette kujutad, et sul on lapsed ja sa oled juba vanaisa, võib-olla sel ajal, et nad. Kuidas, kujutad ette, et sa oled nukuteatri näitlejad siin ja ma tahan olla külm, seal on ka väga hea nukuteatri näitleja selles vanuses. Kes veel? Vanu laule tunne ette ja seda kuulata kiida suu suu juurest kui ka vähik seest. Targad mõtte hetkel meid ka, kõik on kokku muinaasi. See, kes mõista võtta, haab õppust vana põlveluu kuude eest. Mõeldes õnnelikust lõpust, kõike, peame luu sees, headus võidab, kurjus kaota ja ei, õitse õela hõnn. Muinasjutulaegas ta sasipäine, lapsepõnn loeb jagu la sir kõrgub ruttu. Ning kui teema eest, kas me veidi seda muinasjuttu elab ikka veel ta see. On ju nii, et ajapikku nii luu justkui kao. Aga muinasjutt jääb ikka uueks muuta. Laste ja oks.