Tere hommikust, küllap päike on kõiki juba äratanud, kellel kodus paksud kardinad akna ees, see muidugi võib põõnata poole päevani. Mina olen täna nukuteatris, aga nukuteatris on väga vaikne, sest nukuteatrirahvas elab ka umbes nii, nagu koolilapsed, kes sügisel alustavad hoolega oma kooliaega uut õppeaastat, aga nukuteatris algab siis uus hooaeg ja kevadeni usinasti teevad tööd siis natuke suvel ka sel ajal, kui suuremad lapsed eksameid seejärel lähevad puhkusele ja seepärast on praegu siin nukuteatris vaikne. Aga päris tühise nukuteater ei ole sugugi ja mina ei ole siin ihuüksinda selles suures majas, vaid koos Tiina vapperiga. Mina olen sellepärast tööl ja tegelikult, ega ma siin üksi ei ole, meil on suur suur teatrimaja, kus on palju tubasid. Ja praegu käivad ettevalmistused juba järgmiseks aastaks, sest sügisel tuleb ju hakata jälle uuesti tööle. Meil on järgmisel aastal plaanis päris mitu lugu. Kõigepealt hakkab Helle Laas tegema oma kuradi lugusid. Helle Laas mängib üksinda. Meid on ise valinud need lood, ta arvab, et need on põnevad jah, ja toredad lood, natuke salapärased, natuke müstilised, ise ta mõtles välja selle lavakujunduse, aga muidugi nukumeistri taikavatel nukud valmis teha, nii et töökojas siiski veel töö käib. Siis me loeme veel usinasti näitemänge, sest me pole veel päris täpselt otsustanud, mis need kõige paremad lood on, mida järgmisel aastal lavastada, aga üks on kindel, tuleb Aino Perviku sookoll ja sisalik. Ma usun, et seda lasteraamatut on paljud lugenud, paljudelt on kindlasti kodus riiulil ka. Kes veel ei ole lugenud, siis nüüd suvel võite lugeda, sest ükski lavastus ei ole sugugi täpselt selline, nii nagu on juturaamat. Ei ole muidugi sinna paneb lavastaja oma mõtte juurde, sinna tuleb juurde kunstnik oma mõttega näitlejad, köik valgus ja helid ja väga-väga palju muid asju, aga iseenesest on see tore lugu niisugusest väiksest karvasest sookollist loodusest. Pille keskel sookoll elab ja sellest, kuidas tema põhiline toit on. Elamused, mõtted, fantaseerimine. Fantaasiat ja häid mõtteid läheb igalühel vaja ja küllap need suvel on neid avastusi ja põnevaid asju. Aga meie täna veel tahaksin meenutada seda, mis oli mõned nädalad tagasi. Ja nädal aega olid Tallinnas koos nukumeistrid erinevatest riikidest kokku kaheksa riigi 11 teatrinukuteatriinimesed tulid siia kokku, et kui vaadata teisi ja näidata ennast üksteiselt õppida, siis koos arutada oma murede ja oma rõõmude üle. Ja see oli selline tore aeg, ilm püsis ka fantastiliselt soe, päike kogu aeg kõrvetas ja kõikide tuju oli hea. Ma arvan, kõik lahkusid siit suurte sõpradena. Ja, ja siis kõndisin mina ka siin nukuteatrimajas ja hoovil ringi mikrofoniga neid helikilde kuulete tänases saates ka, aga nüüd võite mõelda, et miks me räägime sellisest asjast mis seal olnud, aga sellepärast, et niikuinii ju kõik Eestimaa lapsed ei oleks mahtunud siia nukuteatrimajja ega hoovile ega isegi mitte sellele tänavale, misi nukuteatrimaja ees on. Ja eks ole isegi tundnud ju, et kui pärast mõtlete mõnele sündmusele, siis mõtlete sellele kuidagi teistmoodi, saate arutleda, mis oli vahvat ja mis ei olnud vahvad. Ja seepärast siis mõtlesime meie ka, et räägime sellest festivalist ja üks väike mõte on sellel jutul veel see ka, et, et kui kunagi on tulemas midagi taolist, siis ei jäta vaatamata, mida pakutakse. Jah, väga. Muidugi teatrit ümber jutustada ja rääkida ja kahjuks ei saanud ka Eesti Televisioon, me väga lootsime, et nad tulevad oma kaameratega siia ja salvestavad mõned etendused, mõned killutki sellest suurest nukuteatrite kokkusaamisest, aga kahjuks nad tulla ei saanud ja sellepärast peab katsuma sõna abil kuidagi nende helikildude abil siis seda natukene nende etenduste bla meeleolu ja kas nüüd just sisu, aga seda etenduste laadija, etenduste värve ja meeleolusid edasi anda? Kohe kuulete, kuidas algas lugu Kasperist, Jatraakonist. Ei lõhu barterite draakon oli mõeldud päris pisikestele lastele ja esitajaks oli üks. Vanem meesterahvas, Rootsimaalt, piknik, teater, Niganud haagenist, näitleja ise otsib, lood, kirjutab ja toob lavale ja mängib ise, aga tema naine on siis nukuvalmistaja. Pill vihjen vaeva näha home liidus värskele meede draake kriimsesse, Karl-Erik Lindgren oli oma mõtte saanud muistsetest, rusuliit, saagade selle põhjal naljaka loo kaldest Katarist afgaanist, kellega Caster võitlusesse astu lavale toonud. No see oli väga väike sirmi etendus, ta viis meid võib-olla natukene nukuteatrit. Kas aastatesse, kui nukuteater alles tekkis ja hakkas arenema, siis ma kujutan ette, et niimoodi seda teatrit võidi teha küll, et pandi väikesi hirme üles, näitleja võttis oma asjad, puges sinna taha, natukene, puhus pilli, natukene mängis nende nukkudega, lukud liikusid natukene kohmakalt, seda polnudki eesmärgiks üldse seatud, et nad kuidagi seal väga täpsed oleksid. Nii et oli natukene naljakas ja tore. Ka nüüd kohe kuuleme, mida arvasid lapsed sellest etendusest. Varem oli, mis sa arvad, kas draakon on väga kuri keskmine rohkeid valdu, nii õudne ka, nii, nii ladina k hirmi tulnud, kui seal draakonid vaatasin, ei tulnud tavaliselt draakonid, purskavad tuld ja ei osanud. Tänavaatasin uduma kuningat, see oli eestikeelne jäätise, need kalliks. Udune kuningas meelde. Ema päästis lõpuski käre. Ütle palun nüüd oma nimi ka ott ja kui vana sa oled? Kuus? Tõnis, võib-olla sina räägid nüüd sellest etendusest, ma räägin hea meelega sellest öelda, sest see oli tore etendus väikesele lavale. Nukkudele oli printsess draakon ja siis Kaspar. Kaspar oli tehtud siis niisugune klouni moodi. Kõigepealt võttis draakon printsessi vangi ja prints tuli teda päästma, pani endale soomusrüü selga, võttis mõõga kätte. Tal ei tulnud see päästmine sugugi välja poole töö peal meelt ja lõpuks päästis Kaspar printsessi ära. Kindlasti elasid nad nagu muinasjuttudes ikka edaspidi väga õnnelikult ja pikalt oma elu lõpuni. Väga paljusid Udumäe kuningas siis kivide, hiirte keskel ja pajusid. Jutustada võib ka mõnest Udumäe, kuningas oli Nalja kuninga poel rööviti metsas bluu. Tere, siis ta läks seda otsima. Kaval-Ants vabastas selle pruudi, see põõsa jälje kuninga juurde tagasi. Tiireldes siin majas ka, see nüüd ka eesti keeles. Aga kas aluseid ennemgi edastati kilede ehitasid klotsidest, maja tülitsesid, leppisid ära jälle. Kas nii nagu elus on? Peaaegu, aga tänase etendus, Bacania Kasper, sina mängid, nukuteatri nukk ise teinud ja ei ole ema ning päkapikud käpiknukud. Mängisin üks tüdruk oli veel ja mõned inimesed vaatasid, mõtlesid välja ja kohapeal mõtlesime. Üldse meile külla tulnud oli päris mitu väikest nukuteatrit just samal põhimõttel. Tegid näitlejad, nukuteatri teine teater, rootsist, näitleja Berlõhkplaad, selle teatri näitleja mängis lugu kivide ja hiirte keskel, temal oligi kaks väikest käpiknukku, Tarja Morris ja nad olid tegelikult päris head sõbrad, aga vahepeal läksid riidu ka kogu see nende tegevust seal laval seisnes siis selles, et nemad hakkasid maja ehitama värviliste klotsidega mänkesest värvidega kujunditega külla, samuti need ühtpidi küll teistpidi, siis lammutati maha, ehitati jälle üles ja kõige põnevam oli just see, et seda kõike tegi üks näitleja, ta mängis korraga kahe nukuga, nukud suhtlesid omavahel üks tuli, teine läks ja see tundus uskumatu, lausa kohati, et tema üksi seda kõike suudab teha. Ka loo mõte oli armas ja lihtne ja ikka samal põhimõttel, et võetakse koti või kohvritäis korvitäis asju. Tilluke sirm pannakse see üles kas lasteaeda või õue sirelipõõsa alla. Linnaväljakule ja lapsed kogunevad ümber. Vaatavad seda, selliseid teatreid oli ka meile külla tulnud, kui seal vähe tegijaid. Ja minule tuli meelde oma lapsepõlv, neid lugusid vaadates, kus just oli tegu selliste lihtsate nukkudega, meiega meisterdasime siis küll papist, selle lava ja tegime nukud, mõnikord olid need riidest, mõnikord puust. Aga see nukuteatrimäng lihtsalt kuulus meie ellu ja muidugi ja selline teatrimäng, kus me juba kirjutasin ise näidendi ja õmblesime või otsisime kokku kostüümid, igaüks võib kodus või lasteaias või koolis. Nukuteatri näitleja olla. Ja ise on ju kõige toredam tegelikult teatrit teha. Ükskõik, kas siis nukkudega minu pärast, kas lusikat ja kahvlit või Kulpidega pesupulkadega läbidega, kõigega võid mängida paberist nukkudega loomulikult, ja ilmselt jah, see oli nende lavastuste üks mõte küll, et ergutada lihtsalt mõtlema, fantaseerima, teise tegema. Soomest oli külas kaks teatrit mügamas ja sütia mugavasti meile näha kaks niisugust küllaltki tuntud muinasjutu Punamütsike, sest oli esimene lugu ja teine oli hiir mõrsjaks. Jälle väga fantaasiarikkalt toredasti lahendatud lavapilt. Ilusad värvid, küünlavalgus oli punamütsikese, kõik toimis niisuguses natuke hämaras ja salapärases valguses. Suur vanker oli laval, seda vankrit sai pöörata ja keerata erineva nurga all ja seal pea siis tillukesed lihtsad nukud liikusid, elasid oma eluhunt, oli mitte sugugi Õudlevaid niisugustest pulkadest kokku pandud natukene naljakas ja kõik see jättis sellise koduse mulje. Soome keelest saavad nii mõnedki lapsed aru, võib-olla mõni kohe päris hästi. Üks lihtne ja armas etendus oli ju ka tehtud muinasjutuhiir mõrsjaks ainetel. Kas teie olete nüüd ainult soome teatrietendust näinud või midagi muud olengi läinud, saame põnevetsike ja eemaliseks. Täitsa toredad olid, vähe esinejaid, kes nukkudega mängisid. Niisugused nukud nagu vanaemade aegadel vist karjalapsed ka meisterdasid, siin olid puust inimesed tehtud, aga mõnikord tehakse juba lehmakesi, lambaid ja koeri kasse. Eks tädi rääkis meile piletid ja et ta tahtis, et ma tema lastega läheksime vaatama seda, et tal polnud endal aega tolles ma tulimegi. Nüüd on suvi kooliaeg läbi ja mis te teete? Me lähme laagrisse Karekale, minu nimi on Kristi, käin Tallinna 20 esimeses keskkoolis, lõpetasin seitsmenda. Nimi ei lahene ja ma õpin Tallinna 40 teises keskkoolis, sügisel lähen kuuendasse klassi ja mis üldse peaks mahtuma jaanipäeval oleme kaaselale suvila, siis me käimegi nagu. Me elame suvel mehele, seal me mõtlesime teha väikse õhtu ja esinemas ja tahtmine teha patsi moes. Siis jaani. Ja fun on kiiresti patsioniga, kui teised seal hüppavad, kargavad oma patsidega laval ja kuidas selle patsi nimi praegu sakujalgne metsa jumala. Aga missugused veel on olnud? Pipi patsid ja fantastiline mügar soenge, olete te kunagi ka ise mõned nukud meisterdanud ja nukuteatrit proovinud mängida? Eiale Ma olen sama kaltsunuku teinud, aga, aga etenduseks. Kaunist suve teile ja küllap leiate siis veel mõned vahvad etendused, aitäh teile ka. Meil tegelikult mängib natukene Keerukamate puu nukkudega kabu nukkudega, Helle Laas, tema muinasjutud, vepsa lood, saamilood ja setu lood on ju kõik puunukkudega, tegelikult Helle Laasile oli ka võimalus selle festivali lõpus esineda, ta mängis kõikide osavõtjatega oma puunukkudega ühe loo Vepsa muinasjuttudest. Ei nukk oli tõesti väga erinevaid sellel nende päevade jooksul näha väga erinevaid nukke alates siis tõesti väga keerukatest. No täiesti fantastiliselt keerukatest ja tehnilise leidlikkusega tehtud nukkudest nagu oli Sankt Peterburgist tulnud teatritegija Vladimir ordini suurtele inimestele mõeldud nukuteatri etenduses sooloniitidega. Tema mängis niisuguste marionettnukkudega, korraga liigutas ta kohati nelja-viit, nukku ja Mulle tuleb meelde just üks orkester. Üks nõukogude ajal puhus pasunat teine mingis kitarr, Carri, kolmas reid trummi, kõik korraga olid kuidagi ühendatud, omavahel liikusid kõik korraga, nii et stsenaarium, äärmist tehnilist taipu ja ka niisugust. No kui tead, et on võimalik teha ja ma usun, et see on ka lastele täitsa huvitav. Meil mängib marionettnukkudega Harri vasar ja ma arvan, et nii mõnedki lapsed on tema teatrietendusi näinud. Harri Vasara on enda tehtud nukud meie teatri, Eesti riiklikus nukuteatris, marionett teatrilavastusi ei ole ka saksa teater, noi brandenburgi kammerteater näitas meile siin kahte lühinäidendit marionettnukkudega. Ja tõesti, kui sa istud saalis ja süvened sellesse lavastusse, siis hetkeks unustad ära, et needki seal laval liiguvad, on tegelikult imetillukesed nukud ja nad tunduvad äkki päris inimsuurused, päraski saalis valgeks läheb ja sa näed, et lavale tegelikult killuke kasti seal sees imetillukesed nukud siis siis sa ei usu lihtsalt seda, aga tegelikult nad liiguvad, käituvad, taotavad, pööravad, astuvad täpselt nagu päris inimesed. Sellega on olnud hirmus palju muidugi vaeva. Mingi vahva, et siin nägid lapsed ja loomulikult täiskasvanud, kõik kõik, kes siin käisid isemoodi, on võimalik nukkudega mängida. Neid pisikesi, suuri, liikuvaid, vähem liikuvaid. Teine soome teater tuli meile niisuguse õue etendusega lugu sokkust, seal oli see näitleja ise. Tore, suur, lõbus, heatahtlik mees, kes kiirgas lausa niisugust rõõm selle üle, mida ta teeb. Talle meeldis ilmselt väga tema töö, tema oli tulnud suure vanaema riidekirstuga, ta ise rääkis terve Loovisina ette, laulis lastega hakatuseks paar laulu. Ja, ja nüüd me võimegi kuulata, kuidas siis siin hoovi peal lauldi? Väga lustakas oli, siis ta rääkis sellest, et ta oli tundunud. Tema vanaema kirstuga, aga ta sugugi ei tea, mis vanaemadele sinna kirstu kaasa pannud. Siis ta natukene otsis seal, imestas, rõõmustas, leidiski terve rea. Nagu muuseas, kukkusid sellel Kirtul põhi alt ära ja, ja küljed küljest ära tekkis niisugune tore puust lavasirm sinna taha sõõrmeisse puges oma toredad väiksed nõrgus, võttis minu arvates kõige armsam oli üks väike roheline uss, ühtegi niisugust vigurit lapsed lausa laginal naersid. Ja siis ta esitaski, loob sokkust ja idest ja lapsest ja heide 200 aastat vahepeal tuli jälle lava tagant välja, suhtles lastega ja niimoodi see lugu käis. Päike paistis ja osa inimesi tuli jälle juurde siia õue peale vahepeal ja on suvel väga tore tegelikult selliseid teatrietendusi ka. Ripp klaprayPaspit toibuma Tobakantips apsukelajal uskee pukigi paka, riprapreibasson, Modobakam, sipsapsukelak pukki kibaka ja tema oli terve Meerampualaisest Kanson salusta kibaka pukinil. Eesti läheb lapsele hüve, Cesaja Uiga paviljon. Kõik näitlejad mängisid oma emakeeles ja ometi saadi aru, et see nukkude maailmakeel on üks isemoodi keel. Ja siis seal mängivad ju esemed ka kaasa ja väga paljud lavastused on tehtud ikka ka sel põhimõttel, et sõnadel ei ole sugugi kõige suurem osa ikka ikka rohkem tegevused sellel värvide mängul ja eriti põnev oli selles suhtes vaadata poola teatri täiskasvanutele mõeldud etendust, see oli tule ja pagariteater. Kõikidest nendest mõtetest, mida nüüdse looja püüdis edasi anda, ei pruukinud aru saada. Aga see, mismoodi laval oli elav, tuli, see lummas ja tekitas niisuguse erilise tunde seal saalis. Tema kasutas tillukesi paberist välja lõigatud figuure. Tal olid seal mehed ja naised ja lapsed ja ja kloonid ja raugad. Pruutpaar nende nukkudega mängides neid erinevalt üles riputades ja, ja lõigates ja ümber asetades. Ja tule ka siis ta saavutas selle erilise püüdis anda edasi oma mõtet, mis ei vajanud üldse sõnu selleks, et aru saada. Aga näiteks meie oma teater mängis vabaõhulaval udume kuningat, kus nukke selle sõna otseses tähenduses ei olnud kasutatudki. Aga näitlejad ise olid väga tugeva Krimmiga laval ja neil olid sellised põnevad peakatted, suured ninad, suured kõrvad, juuksetornid seal peas, kostüümid olid fantastiliselt täiuslikud tegelasteks on ju seal üks vana sortsi, emand, tema kaks juhmivõitu poega, Sirgatsia sõrgats ja kunstnik oli väga helde neile igasuguseid lisandeid leidma, põnevaid kostüüme välja mõtlema, nii et see on jälle üks omapärane elamus. Laval oli elusuurune hobune, vardas küpsis, iga suitsu oli laval udu. Siis tuli kuldse sõnnikuhargiga udume kuningas. Väga omapärased maskid ja omapäraseid nukud olid ju ka etenduses püüjalis. See oli väga rõõmus etendus, helge see oli Sankt-Peterburgi riikliku nukuteatri Skovski etendus. Ja laval oli üks mees ja üks naine. Nad võisid olla, mida õde ja vend nad võisid olla kaks muinasjuttu, teist, et nad võiksid olla lihtsalt kaks head sõpra ja kogu lugu, siis algas sellest, et kes see väike tütarlaps tahtis kangesti, et tema sõbedale jutataks tema lemmikmuinasjutu pöial. Aga ta ei olnud sugugi rahul sellega, kuidas sõber talle seda jutustas ja siis nad ostsid välja selle. Muinasjuturaamatu hakkasid seda koos lugema käsitleda koosnenud. Järjest põnevamaks ja värvikamaks muutus nende mäng. Nad võitsid mängu kõige erinevamaid nukke alates tõesti pöidla pikkusest tillukesest pöial liisist, mida ei olnud tagumistesse ridadesse peaaegu nähagi. Võlukristalli abil nad siis muutsite suuremaks võtsid juba järgmise, natuke suurema nuku siis olite traatide otsas ripuvad suured, suured rohelised, kuulnud vahepeal nad mängisid maskidega, olid isegi põrnikad ja haldjad kvaliteedile tiivad külge peakatet pähe. Lavastuses oli palju tuul, oli paljud tantsu põnevat liikumist, minu meelest see oli natukene isegi muusikaline lähedane, lavastasin väga ilusaid hetki, oli, kuidas algab talv, süttivad väikesed laternad laval ja äkki hakkab sadama lund, valged niisugused esemed mõnesse teise puistab neid valgeid habemeid, need kukuvad tillukesi tütarlapse Mustale samet rööle. Ja ühtäkki saab sellest tütarlapsest mutt. Niimoodi läks edasi mängu tuli mutt ja niisuguseid moondumisi väga põnevaid fantaasia leida oli selles lavastuses tõesti palju. Ja, ja lapsed suure kaasaelamisrõõmu said kõigest aru, kuigi mäng käis ju vene keeles. Aga tuttav muinasjutt oli? Lugu pöial liisist teab, ma usun küll igaüks siis see nii tuntud muinasjutt ja Tõnisega koos vaatasimegi nukulavastust, Pöial-Liisi. Kui hakata mõtlema nende muinasjuttude peale, mida olen ise lugenud või keegi on sulle jutustanud, ega siis ikka nii põnev ei ole, kui ka nukkudega. Minule meeldisid kõige rohkem need põrnikad, kes siis tahtsid, pöial liisid enda juurde jätta, naljakalt ja leidlikult tehtud, need olid pikas reas niimoodi ühe tee otsas ja siis nende päid ja jalgu seal liigutada ja see oli minu arust kõige toredam. Ja siis veel meeldisid mulle veel konnad Emagun ja konnapoeg, kes oli nüüd juba kosjamineku eas, kübar oli hästi leidlikult tehtud, nagu kübar üks pool ette keerati, oli täpselt niisugune tunne, et oleks nagu konna kodus ja teisele poole kübarat oli tehtud vesiroos, kus peal Pöial-Liisi siis sõitis või siis mutti kodu või ühesõnaga kübar oli tehtud nagu võlukübarat, kui selle ühe serva publiku poole keerata, siis miniatuurne mingisugune lavakujundus, kuigi lavakujundus ise oli palju suurem ja siis olid veel toredad kõiksugused, kiilid ja igasugused putukad ja loomad, kes etenduses oma rolli mängisid muinasjutuvestjad ja nagu ma alguses ütlesin, rääkisid selle muinasjuttu ise nukkudega mängides maha niimoodi, et oli tõesti huvitav vaadata, palju huvitavam kui siis, kui oleks lihtsalt keegi sulle enne magamaminekut ette lugenud või ise oleks lugenud seda. Neil päevil oli võimalik teha väga-väga palju ja tund aega väga palju. Silmal oli väga palju etendustes ilusaid hetki, lava oli kohati nagu pilt täiesti hingematvalt ilus. Mulle meeldis ka lätlaste Kurekeses ja hernetundis see lahendus, seal oli kasutatud ka natuke varjuteatri põhimõtet. Algas kogu lugu sellest, kuidas üks poiss kolkast laseb väikese kure pihta varju Baltoni naha, poisikest, hamba prokulka, niiviisi vinna ja sihib. Ja kuidas see pisike kurg, kes seal taamal lendab, äkki hakkab niiviisi Lotterdama laperdama laperdama, vajub, vajub vajub ja siis algas lugu peole. Meie teatris on ka sama lavastus väina luubi lavastusest. Traagubki mängukavas, aga põnevam oli vaadata, kui erinevad võivad kaks lavastust tegelikult olla meie lavastus sirmi lavastus, aga seal olid näitlejad ise koos nukkudega laval ja riietatud sellistesse rohelistes kostüümides, mis meenutasid nagu metsa või sammalt. Ühesõnaga, nad olid nagu kõik osake loodusest. Ja etenduse käigus moodustasid, kuid see oli hästi-hästi huvitavat, kuidas näitlejad maandusid vahepeal nagu metsaks ja sisele inimesteks tagasi näitlejatest moodustesse, suurt Paju ja pajuõõs, kuhu varju kurace herne tantsis, talvekülmade eest läksid. Nukuteatrikunst on tegelikult väga suures sõltuvuses kunstniku tööst, kui põnevalt, kui toredasti ta oskab, millised värvita kokku sobitab, maailma ta lavale üldse loob, täiesti seletamatu tunne tekkis leedu teatri lellelavastuste Tuhkatriinu vaadates Leele teatris töötab väga staažikas kunstnik ja lavastaja, kunstnik ja lavastaja ühes isikus. Maa-asulas ja lavastus oli tema loodud, mina ausalt öeldes tundsin saali seda niisugust puu lõhna, seda puu kriuksuma, siis tantsin, seal laval oli loodud selline täiesti omaette eriline maailm ja mängiti siis mitte niivõrd seda lugu Tuhkatriinu, mida me kõik oleme lugenud ja kuulnud ja multifilmidest teatritest näinud. Aga igal rahval on ju Tuhkatriinu sarnaseid muinasjutte Aasiast väiksest tüdrukust, kes tahab olla õnnelik, aga keda ei mõisteta, kes erineb oma ümbruskonnast. Ja nemad, lavastaja ja näitlejad olid leidnud sellise leedu varianti sellest uhkadriinast ja lavastanud selle. Festivali oli võimalik vajatega meie eesti teatrietendust Päikesekiir praegu suvi kingib meile neid päikesekiiri ilmselt heldelt. See on lavastus, mis räägib väga soojadest ja, ja headest suhetest. See on uuslavastus nukuteatri mängukava, seda saab kindlasti näha ja ma soovitan kõigil tulla rei, nagu lavastas ta nuku pantomiinina. Lavastuses ei ole üldse sõnu, kõik toimub Tõnu Raadiku muusika saatel ja näitlejate äärmiselt täpse nuku liigutamise abil. Tegevus toimub lasteaiakeldris, kuhu siis kasvatajatädi toob iga päev laste poolt ära lõhutud ja hüljatud nukka ja autosid. Nii et küllaltki niisugune tõsine ja murettekitav teema, võib-olla ise iga päev ei mõtlegi selle peale, kui palju on siiski neid nukke ja neid neid lelusid, mis lähevad, lihtsalt visatakse ära, hoolimatult kõrvale ja nüüd seal lasteaiakeldris elab tilluke hiirepoeg, kes on sinna loonud oma põneva ja toreda maailma. Ja tema nüüd hakkab parandama neid, neid asju annab neile nagu tagasi nende uue elu üldse muinasjutus tavapärasest natuke erinev maailm, mida me kõik tegelikult vajame selle orgise ja igapäevase kõrvale. Ja tegelikult see on see ilus uske unistus, mis muinasjutt paneb inimese sisse, loote tahta üldse osata tahta elus midagi paremat ja, ja helgemat. Soovime meiegi teile, et saate neil kaunitel suvepäevadel millegi väga olulise võrra rikkam.