Tähendab palgast siis avanes? Kes suurem tõukejõud kindlasti oli minu muusikali sellel niisugusel, ütleme tagasihoidlikule tegevusele oli ikkagi kooli isetegevus, sellepärast midagi oskas koolis, no seda siis, eks pluateeriti hästi palju ja kuna minus oli nii soodne pind selleks siis ja ma ise väga isunesind selle järele ja siis oligi niiviisi, et kõik kooli pidurti ettevalmistused küll suured aasta peod ja väikesed ühingute peod ja kõik klassipeod ja kõik, kõik tulid, minul korraldate ja minul teha, siis seal ma õpetasin oma kaaskooli õpilasi laulma, saatsin neid siis mas, saatsin viiuldajaid ja siis ma mängisin keelpillide orkestrit muidugi koorilaulus ja näidendites kui palju. Nii et. Nii sihukesi asju seal tehtud ja nagu ma ütlen, et ega siis õpetaja oli ikkagi kõrvaline asi selle juures, peamine oli ikka ise tikriprussi. Muusikaline muusikaline sihukene. Kui te valge valge palgast kooli läksite, käte kahedaite eff, Vaarmaniga, sõbrannad, eksperdid. Jah, peaaegu juba algul nii tihedalt veel ei olnud, no vot mina meie kolisime vanematega valk alles 1917, siis kui isa müüs oma esivanemate talu komsi ära ja ta just selle sihiga mees ära tulla, linna elama, et lastel oleks soodne võimalus koolis käia. Kui nad oli see juba graphanemjad ise põllutööd teinud, tal olid jalad haiged siis kolisime palka ja algas minu kolibki Valgas, kuigi meie barrel elasime Tartus ja ma olen sündinud Tartus. Aga koolis käinud Valgas Ja Els Vaarman, jah, Els Vaarman käis selles samas koolis. Ja siis nii, et meie ühine koolitee ja ühised huvid, need kestsid terve. Läks enne kooli lõpetamist Tallinnasse teatrikooli, mina jäin veel lõpetama, kuna isa ei lubanud mul enne lahkuda. Ja siis, kui ma Tallinnat tulin, siis me olime jälle koos konservatooriumis ja mõne aasta pärast ma elasin nende kodus. Elasime siis tähendab ühes else ema juures ja seal aastatega ühtlasi abiellus. Et mina jäin siis tema ema juurde. Öelge, mis te vahetasite, väga palju lauluõpetajaid konservatooriumi ajal. Ei, ei, ma ei vahetanud palju, ei mind määrati kohe professor Sternbergi suure. Ei tea, ma olin seal nii kaua, kuni ma katkestasin õpingud, kui ma abiellusin. Ja kui ma uuesti läksin jätkamas, siis teda enam konservatooriumis ei olnud. See aasta jooksul lõpetasin siis Hellat-Lemba juures ja rohkem mul eile õpetajaid olnud pärast kui ma olin juba lõpetanud konservatooriumi, mul juhtus hääleka konservatooriumi ajal õnnetus. Pingutasin oma hääle ülemmide oma, milles põhjusest ja põhjustest ja olemusest mul tol korral aimugi ei olnud ja ma olin kaua aastaid ilma hääleta. Aga siis ma tutvusin meie tolleaegse kuulsa Itaalia õpetaja telia Patiga ja telje Ati õieti ühe vanema õpilasega ja tema kutsus mind oma juured, las mina õpetanud temale repertuaari Roland kontsertmeistriks ja tema vastu annab minule vastu siis laulutundi ja ma mõtlesin, no küll annab küll, aga ikka minust enam lauljat. Küll pikapeale hakkas taastuma minu laulmise võime ja siis ma hakkasin aru saama ka ühtse häälekooli mõistest ja häälekoolist, kuni siiamaani ma ei saanud midagi aru. Nad lihtsalt mehaaniliselt tegin hääleharjutusi, minnakse õppetöö, mul käskis ja see oli ikkagi. Ja siis tekkis mul määratu huvi hääle arendamise vastu. Et kõike teada saada, kuidas toimub ja kuidas on võimalik hääle puudusi ja vigu parandada. Ja see sai minut teiseks kireks. Ja eks nüüd tänu tänu sellele on teil kergem nagu oma. Aga muidugi muidugi see, kes on ise kannatanud ja üle elanud mingisuguseid niisugusi. Katastroof. Väga palju on elus juht, juht, niisugused juhtumid suunanud inimesi pedagoogilistele tööle, sõltub, see paneb väga palju mõtlema, see paneb väga paljud juurdlema, väga palju otsima ja ilma selleta pedagoogikas siis. Nii et see oli kindlasti üks niisugune saatus. Saatuslik õnnetus minu häälega, mis valmistas minu pedagoogilised ja ma olen seda suure huviga teinud ja ei lakka kunagi see teadmine, WCd, tahtmine ikka juurde õppida, juurde õppida, enam teada. Ma olen väga palju püüdnud käia kuulamas, õppimas, vaatlemas kuulamas, kuidas meie nõukogude väljapaistvad pedagoogid töötavad, need on mulle väga palju andnud. Nii Moskvas kui Leningradis. Kiievis. Riias ja Leedusse poolt igalt poolt nopiti rikkusi käit. Kordagi ei ole kahetsenud ette, just hakkasite pedagoogina tööle, mitte dirigendina. Ei nüüd ei, vahel küll tuleb suur igatsus teatri teatri järele, teatri õhkkonna järele ja muidugi ma leinan küll taga. Ma ei, ma ei saa seda salata teatajat. Aga ma oleksin siiski rööbiti teinud nüüd ka. Sellepärast teater on ikka üks suurepärane. Kellel on teatrinärvi ja kes kiindub selle töösse sisse, naljalt lahti ei lase. See oli võrratu aeg 20 aastat, mis töölisteatris töötatud. Võib-olla sellepärast, et mul oli, ma olin ainukene muusikaala inimene seal. Minu kohustuste hulka kuulusid kõik nii klaverimängu oskus, nii laval kui laval ja lava taga. Ja solistide väljaõppeid ja koori väljaõpe ja, ja olla repetiitor rüks tantsurühmale ja tantsujuhile ja, ja töötajate orkestriga, nii et see põld oli väga mitmekesine, väga laialdane. Suure haardeline seal oli, niisama nagu koolipõlves isetegevusega, et ikka ma koju ei pääsenud. Õieti. Läksin hommikuni. Õhtu etendus tagantjärele ja sisaldus. Ja õpilased, õpilased ei ole keegi teile pettumust valmistanud liin, kes õpilased, õpilased, et oleksite pärast tatrast teie lootusi petnud. Kooli ajal pärast kooli lõpetamist töötades. Ma hästi, paljud inimesed on niimoodi, nemad kooli ajal, nemad veel ei avane lõksu ja pärast nad on üllatanud ja eluteel mitmekesine inimestele, mõnele on see lapsest saadik juba ette määratud või nakkuga, kas antud tema elutee, mis läheb nii sirgjooneliselt edasi arenevas suunas, aga teine leiab ennast mitme mitmekordsete eksimuste najal alles selle õige? Minu tee on olnud nii sirgjooneline. Ma ei saa öelda, et ma oleks kunagi kahetsenud oma töö pärast või midagi muud soovinud mitte kuna. Küll on tore. Küll on tore kui leiad kahe selle nagu tee. Ütleme raamat välja antud just temal oli ikka lapsest saadik kõik antud, nagu oleks hälli pantud kaasa kõik tema võimet temata Lentima eeldused. Hääl olitel kohe kõlab kaunis sealjuures ta tahtis tantsida võrratult ja ja siis koolipitud nagu üks niisugune tore Tore noorus. Elame telgis täiesti ära piinanud, mitte sugugi mitte sugugi ei huvita. Nii huvitav kuulda. Ei tea, on õpetajaid, õpetajaid, kellele suhtlemine õpilasega lõpet lõpeb kooli lõpetades, eks ole, pärast kooli ta ei otsi tavaliselt enam oma õpetajat üles, näiteks minul ei ole koolipõlvest jäänud sellist õpet, et keda ma tahaksin külastada. Oi, mul on see õnn olnud, et minu kõrval on terve eluaeg olnud minu eesti keele õpetaja. Ja ma pean ikka seda meelde tuletama ja kordama ka veel, et ta on olnud mulle teine ema kohati rohkem kui ema. Minu ema oli lihtne inimene, maainimene, väga tore ta puhta hingelaadiga ja kõik, aga temal ei olnud muidugi näitajat, kus ta oli minu kooliõpetajalt kõiki kirjantusse suhtes ja kõiges ja ja niisugused teistsuguse arenguga loomulikult, nii et tema on mulle tohutult palju andnud. Ma mäletan seda päeva nii selgesti kumama esimest laskantsil kuid ta võttis mul käest kinni, viis mind oma tuppa ja ütlesin, et nüüd ma näitan sulle, kuidas last tuleb mähkida. Et esimesed tunni säilmed tema käest ja kõik edaspidised ettumised, kõik murret, temaga jätkatud, seal lahti arutatud, kõik rõõmud koostama hakkan. Nüüd hiljuti kuu aega tagasi oli tema kuldpulm. On nii haiged kui taga on ja kõik ta pidas seda väga toetust ja väga suurejooneliselt ja see oli nii ilus, võrratu, ilus päev. Ja mis sellel päeval minu jaoks väga tähtis oli, siis kui ta oma oma kuldpärja nii-öelda välja mänkis, siis pantisse minule pähe. Minule ja minu ja minu abikaasa, sellest siis kuldMerti oks. Kuna meie pidi me oleme siis järgmine kuld, kuldpruutpaar. Teie olete selline sama õpetaja, kelle juurde õpilased tagasi tulen, mina ikka tulevad, mina tahaks, et nad kõik tuleks kõik, sellepärast areng ei ole kunagi niisugune, mis jääb seisma ühele kohale. Ma tahan ikka, et nad deebeeaa veel areneks, sellepärast ei ole piiri kunstil, et nüüd ma olen küps ja nüüd ma oskan kõik. Muidugi on õpilasi, kes oskavad iseennast edasi viia ja see on ka väga tore ja seda ma väga soovin. Et nad oskaksid, aga ikkagi on tarvis kogenud inimese kõrvad, kes vahetevahel kuuleb ja häälestab inimesi. Nii et mul on toredaid õpilasi, kes ikka leiavad veel vajadust tulla, lasta ennast üle kuulata ja veel konsulteerida ja eriti Tartu õpilase keevi, vana mölder näiteks ja ainuke võiv ja ja Laine Laine Mustasaar siin Tallinnas ja nii mõnedki teised. Ja see on noh, on väga iseloomulik nendele Tsee, kes lõpetab, see ei julge nagu järgmisel aastal veel nagu laps ema põllepaelast lahti lasta, nad nii hoolega tulevad veel, nii hoolega veel näitavad ikka igat sammu, mis nad teevad, aga siis nii aastate mõõtutes siis tunnete, et kuidas need põllepaelast lastakse lahti rekordkorras ja kasvab ise see inimene, kes ise vastutab oma töödest. Nii olnud kõikidega olnud. Nii on ka? Jah, nii ongi hästi raske on küll paiste, Taiste on eriti tema ju muusikakoolis ei käinudki, tuli kohe konservatooriumisse tema õppeaastat natuke vähemat kui on teistel õpilastel, kuigi ta on Torre õpilane olnud väga püüdlik, aga ikkagi aastate areng iga iga aasta arengut tähtis. Nii et ta tahab nagu tagantjärgi veel kõik need ässad. Nüüd nüüd läheb pooleteiseks aastaks ära sellepärast et tal on Mis kuidas seda nimetatakse? Ajateenimise kohustused tulite Alleni? Noh, jah ja Väino on väga tublid, on väga, isun isukas ka ja ja ta on nüüd lülitunud juba teatritöösse ja ta tunneb ennast seal nagu kala vees ja tahab kangesti kõik kaasa lüüa ja talle on usaldatud juba üht kui teist seal teha ja see on väga selle küljes kinni praegu isegi natukene tykki kahju oma häälele, selle uue ooperi ettevalmistusel, see on niisugune kisab osa. Ja nüüd on väikene. Noh, kuidas öelda haiguse parandushaiguse vaheaeg Ei ole kogu aeg olnud, tuli Tartust. Ja siis ta tuli minu juurde. Seal olid väga rasked laulmisel kisab tooni andmine, tohutu forsseerimine. Seda on väga raske välja juurida ja see nõuab suurt kannatust. Nii õpilased, kui õpetajad ei pidanud vastu sellele siis ta vahetas pedagoogi. Aga paar aastat, need ei suutnud teda kah sellest väärharjumustest lahti harutada. Ja siis ta tuli, palus mõtteta tagasi, võtaksin nüüd selle kahe aasta jooksul on siiski toimunud temas väga suur muudatus, mitte ainult tooni andmise oskuses, häälevalitsemise oskuses, vaid tervet tema isiksus on väga muutunud, on väga, väga arenenud ja väga sisukaks muutunud. Tal on igasuguseid keelduda, andmete on ju ka luuletaja. Ja tean väga ilusaid asju. Kujuneb jah, see on hirmus tore tunne, kui õpilane su käe all silmal kujuneb ja kasvab ja täieneb. See on tore tunne. Ja kui sealt tunnet, et sa oled olnud väikeseks tõukejõuks õpilastele mitte ainult hääle arendamise protsessis, vaid ka kui kõiki inimest inimesse, nii väärtuste kujunemisel siis on see mitmekordne. Ja üks kõige õnnelikumad momendid klassitoas. Jah, on küll, on küll klassitoas kindlasti, sellepärast. Laulu õpetamine, see ei ole ainult tehniline töö hääle kallal, vaid kõige huvitavam on töörepertuaariga ja seal arendate õpilase kunstimeelt tema loomingulisi võimeid. See on väga ilus töö ja väga vastutusrikas töö, väga vajalik töö. Ja kui sa klassi tööprotsessis, saavutad õpilase käest neid suurepäraseid hetki, kus õpilane nii oma esitamisega on jõudnud oma võimete maksimumi ja on andnud klassis tõepoolest niisuguse suurepärase loomingulise sihukese hetke. See on võrratus, tasub teate kuhjakas seda töövaeva ja selle tüür raskusi. Need on ilusad momendid muidugi igati hunnikusse Tais saabute seppasid ikkagi tund, on ka looming. Kord kord saavutad kõrgtippu, kus õpilane läheb sinu mõttelennuga kaasakuvad teinekord täitule kaaslased, teinekord on niisugune äkki mingisugune tõrkuv ja võib-olla ei ole ise kah nii intensiivne. Sellepärast tunnid erinevad.