Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Mõned küsimused lihtsalt ei lähe ära. Ilmselt osaliselt süüdi ka vastused, aga teisalt võiks ju küsida, kas põhimõtteliselt võiks kunagi küsimused otsa saada? See tähendab, et igale küsimusele on vastus olemas. Palja käega paraku selle konkreetse küsimuse vastust kinni ei püüa. Aga siiski? Mõtelda võib näiteks nii et kui kogu universum moodustaks Loogilise terviku siis oleks see ju kõik võimalik allutada matemaatilisele algoritmiliselt kirjeldusele. Ja kui meil on olemas algoritmiline keskkond Siis on küsimus vaid programmi kirjutamises ja kõik loksub paika. Sellises olukorras leiab igale küsimusele ju arvuti abil lõpuks vastuse. Kasutades matemaatiku Edward Frointelli näidet, on matemaatika hoopiski mõne teadmine kui ükski teine. Matemaatikuna ajatu, objektiivne ja vajalik. Võime näiteks mängida mõttega, et detaagoras jättis avastamata omanimelise kuulsa teoreemi. Kas see tähendanuks, et oleksime sellest nüüd ilma? Ei? Sama matemaatilise tähelepanek oleks teinud siis keegi teine sest seda on vaja ja sõltumata ajast, paar 1000 aastat tagasi või edasi. Tähendab ta ju kõigile ühte ja sama. Järelikult kui täna veel ei ole keegi konkreetne isik või isikud avastanud maailma kõiksuse toimimist kirjeldavaid matemaatilisi seaduspärasusi siis need ju leitakse varem või hiljem ja kõik küsimused saavad. Kivastuse seda loomulikult ainult juhul, kui maailm või universum arvutub, see tähendab, allub matemaatilisele kirjeldusele. Teisalt, mis aga on matemaatika? Järsku on tegemist vaid inimliku mõistuse leiutisega? Omale tajutavat maailma puhtaks mõtelda. Aga see ju ei tähenda sugugi vastavust tegelikkusega näiteks matemaatiliselt luua konstruktsioone või numbrilise süsteeme koos lõpmatusega. Mille olemasolust päris maailmas pole meil ühtegi tõendit ja teisalt esineb tavamaailmas nähtuseid mida paistab täna veel võimatuna matemaatiliselt kirjeldada. Seetõttu kestavad vaidlused nii matemaatika enda olemuse kui maailma kirjeldutavuse teemal. Kuna me elame üha sügavamalt arvuti kultuuri koos selle kujundatud mõttemaailmaga, siis võimalus mõtelda. Algoritmilise maailma sisse on äärmiselt atraktiivne ning põnev, kuna viib meid võimaluseni et oleme kõik üheskoos ühes suures arvutimängus. Tuletagem meelde, kas või mida väitis Oxfordi ülikooli filosoof Nick Postram 10 aasta eest. Ehk juhul, kui inimesel on võimalik arvutiga simuleerida teisi inimesi, kas ta jätaksele Tegemata, ja juhul, kui ta jätaks tegemata, kas tema ja paljud temasugusest looksid mitmeid inimese simulatsioone jäi hulgus, see kõik on võimalik, siis miks peaksime arvama, et meie ise täna ei ole juba mõne arvutisimulatsioonivili kesine, tasub end paaniliselt näpistama, siis siin see ei aita, kuna kogu näpistamise akt on ju samuti arvutisimulatsiooni loomulik osa. Palju rohkem pingutada küsimuse kallal, kas maailm on ikka matemaatiliselt kirjeldatav? Kui ei ole, siis pole ju vaja muretseda, sest surete loomulikku surma. Simulatsiooni eelis oleks. Teid võidakse mängija poolt uuesti luua ehk restartida. Mõnedel hinnangutel ei saa ka meie isegi tõestada, kas maailma arvutub või mitte, sest olles süsteemi osa ei saa näha sellest väljapoole. Kuulus kurt Köödel demonstreerisid matemaatika on mittetäielik ja matemaatilise süsteemi terviklikkust või mitte, vastuolulisust ei saa selle enda vahenditega kuidagi tõestada. Ehk kuidas sa siis sellise tööriistaga maailma kirjeldaksid? Aga võib-olla just seetõttu peamegi tunnistama elusimulatsioonis olijateks, sest kõik toimib ja järelikult keegi peab seda põhjustama. Ning panema põhimõtteliselt siis matemaatika tööle, lisades sinna midagi väljastpoolt. Siin ei tasunud kalduda religioossusesse. Mõtelda tasub parem sellele, kuidas mängija vastu mängida. Ja seda puht mängurõõmu pärast.