Tere, kuuendal märtsil tähistatakse üle-Euroopalist logopeedia päeva. Päev on mõeldud selleks, et tõsta teadlikkust kõnehäiretest, nende ennetamisest ja ravist. Meie eesmärk täna on lisaks pöörata tähelepanu logopeedidele ja nende tööle. Tänavu on logopeedia päeva teema, mitmekeelsus saatesse olen palunud logopeedi, Tartu Ülikooli eripedagoogika õppejõu Merit Hallap, tere päevast. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja kui ma nimetasin, et tänavu on logopeedia päeva teema mitmekeelsus siis selleks, et arutada, kuidas mitmekeelsus puudub, tab logopeedide tööpõldu. Võib-olla peaks alustama sellest, mida logopeed ja üleüldse täpselt tähendab Jah, ma arvan küll, logopeedia on teadusvaldkond ja erialavaldkond, mis tegeleb kommunikatsioonipuuetega inimeste kõneloome ja kõne mõistmise oskuste kujundamisega võiga taastamisega kui nende oskustega midagi juhtunud ja logopeedi töö eesmärgiks on alati parandada inimese kommunikatsioonivõimet. Üldiselt logopeedi tööst teatakse küllaltki vähe, see kujutlus on ühekülgne ja tavaliselt saadud läbi isikliku kogemuse või, või naabrite tuttavate kogemuse. Ja seetõttu üldiselt seostatakse logopeedi tööd eelkõige kahekõnepuudega Harry ja s-iga just nimelt just nimelt kukuna koolieelses eas on päris palju selliseid lapsi, kellel on kergemaid raskemaid häälduspuudeid siis tõepoolest logopeedi üks töövaldkondi on õige häälduse kujundamine, ehk nagu siis meie oma erialas nimetada tame häälikuseade. Ja sellega on siis tõesti päris paljud lapsed ja ka seeläbi lapsevanemad kokkupuuted tunud. Ja teine logopeedi töö, mida ehk rohkem teatakse, on siis lugemis- ja kirjutamisraskuste ületamine. Ka sellel on oma kindel põhjus, nimelt logopeed oli palju aastaid ainus tugispetsialist koolis ja kuna koolis loomulikult läbi kirjaliku kõne omandatakse, suur osa teadmisi mõtestatakse, kinnistatakse ja ka õpetaja saab omalt poolt tagasisidet laste poolt Tomandatu kohta just läbi selle, kuidas nad kirjutavad, mida nad kirjutavad siis on arusaadav, et logopeedid koolides keskendusid üpriski palju just lugemise kirjutamis puuetele. Aga see tõepoolest kõik ei ole, ei ole kõik, millega logopeed tegeleb. Logopeedi töö on väga mitmekülgne ja võib-olla siis mõned näited. Ma usun, et ka kuulajatest, paljud on näiteks vaadanud seda toredat filmi, kuninga kõne, kus kolinud öösse mängis inglise kuningat George kuuendat ja kes oli siis kogeleja ja seal filmis on ka siis näha, kuidas temaga tehakse kõneravi. Selleks, et siis seda kogemuse probleemi. Et see on üks logopeedi töövaldkondadest vähem ehk teatakse ka näiteks sellest, et kui inimestel on häälega probleeme ja seda on tänapäeval paljudel just nendel, kes töötavad häälega nagu raadiosaatejuhid, diktarid, advokaadid, õpetad taimed ja nii edasi siis alad tihti ei saa abi. Arstidelt ei olegi vaja seda ravimeid võtta või isegi kirurgilist sekkumist vaid tihti saabki aidata just logo, et läbi selle, et aidatakse teadvustada, mida inimene oma häälega valesti teeb ja, ja kuidas siis häält õigesti kasutada ja sealjuures siis ka häält, et hoida siis, kui mul läheb väga tihti hääl ära, siis ma siis mul oleks kasulik logopeedi juures ära käia ja just et logopeed saab siis teiega analüüsida, millest võiksid need probleemid häälega olla tingitud ja saab siis ka anda teile mõningaid selliseid harjutusi, teid, kuidas oma häält näiteks hommikul soojaks teha, et hääl nii kiiresti ei väsiks ja milliseid tegevusi näiteks häälega vältida teatud perioodidel, kui hääl on võib-olla ülekoormatud ja muud hoid selliseid. Nõuandeid nüüd ma küll urgitsen kitsalt seda, mis, mis mind otseselt puudutab, aga mis, mis võiks siis minu häälel valesti olla, mida ma valesti võin teha, kui hääl tihti ära läheb? No tavaliselt tõenäoliselt võiks olla siis seotud ikkagi hääle ülekoormusega, häält kasutatakse palju, ilma puhkepausideta, häälepaelad vajavad vahepeal niisutamist, on mõttekas mõnikord Juua vahepeal, et saada natukene siis seda süsteemi paremini töös hoida. On võimalik, et ei oota näiteks palju kohvi, mis häälepaelu kuivatab, ennem kui te hakkate rääkima, on võimalik ka tõepoolest, et, et hääl on veel noh, nii-öelda magab, kui te annate talle kohe panete pinge peale. Et sellised niuksed klassikalised häälehoiu häälehoiu põhimõtteid, et neid Lokopted saab tutvustada kõikidele, kes seda vajavad. Aitäh selle kõrvalepõike eest, ma usun, et see on kuulajatele ka kasulik, lõppkokkuvõttes kui raadioajakirjanik suudab oma häält hoida ja aidata, aga nüüd siis logopeedia päeva juurde ja selle logopeedia päeva teema juurde. See on mitmekeelsus. Kuidas puudutab logopeedi Töömaad see puudutab sellisel viisil, et logopeedi tööks on loomulikult ka nende inimeste kõneravi, kes igapäevases elus vajavad kahte keelt või isegi rohkem keeli ja ka kasutavad. Ja seeläbi siis on logopeedil logopeedi jaoks väga vajalikud sellised põhjalikud teadmised mitme keelsusest ja loomulikult ka kogemused mitmekeelsete inimestega tööks. Et ma võib-olla tooksin näiteks eelkõige kaks sellist kommunikatsiooni puuet, kus see mitmekeelsus väga tugevalt sisse tuleb. Üks on lastega tuntud kui lastel, kes siis kasvavad mitmekeelses keskkonnas ei kujune siis üheski keeles, mida nad kuulevad ja püüavad kasutada sellised vajalikud vahendid hea kohaseks tegevuseks jagaseks suhtlemiseks. Ehk siis on tegemist nii-öelda alakõnega lapsega. Ja, ja see on nüüd see koht, kus siis logopeed kindlasti olnud just see logopeed, kes selle lapsega peab tegelema, sest tegemist on kõnepuudega lapsega ja sealjuures veel siis kakskeelse või mitmekeelse kõnepuudega lapsega. Ja, ja teine kommunikatsioonipuue, mida ka kindlasti mitmekeelsus oluliselt mõjutada. Ta on siis eelkõige seotud juba täiskasvanutega, võivad olla muidugi ka noorukid, aga just täiskasvanute puhul on siis tihti eriti teatud vanusest alates aju vereringehäired, mille tulemuseks võib siis olla kõne kas osaline või täielik kaotus kommunikatsioonipuue, mida me nimetame afaasiaks. Ja siis on jälle logopetzee, kes peab nii hindama. Tal on missis inimesel, kummagi keele osas. Nüüd kahjustatud on ja planeerima, aga kuidas neid kahte keelt siis aidata inimesel taastada nii palju kui võimalik? Kas mitmekeelsus siis, kui logopeedi pilguga vaadata, kas see on siis pigem probleemide tekitaja? Ma vastaksin, niiet et mõne jaoks võib see olla probleem, millega ehk meelsamini tegeleks. Sest kindlasti on mitmekeelse inimesega töö keerulisem kui ükskeelse inimesega. Aga ma usun, et teiste jaoks võib olla kasvõi selline huvitav. Nad on väljakutse, mille kaudu on võimalik erialaliselt areneda, midagi juurde õppida, proovida et ma usun, et võib seda vaadata kahte moodi. Aga natuke kitsamalt vaadata, siis jah, nagu ma nimetasin. Mitmekeelse inimesega on kindlasti töö keerulisem kui ükskeelse inimesega. Ja, ja meil nüüd, et Eestis võib küll julgelt öelda, et me oleme selle mitmekeelsuse teemaga logopeedias küllaltki alguses muidugi ka riikides, kus nüüd rahvaarv on oluliselt suurem, majanduslik olukord on parem, ei ole ka tegelikult veel sugugi piisavalt teada, kuidas kõnepuudega inimeste kõnet hinnata. Ta, mida täpselt seal kõneravis või kõneteraapias teha. Aga meil on nüüd logopeedidele küll olemas juba teoreetilisi teadmisi, mitme keelsusest, on juba paljudel ka kogemusi, sest lasteaedades on palju mitmekeelseid lapsi, ka kliinikut, kas tuleb tõepoolest ka mitmekeelseid inimesi selle kõne kaotusega? Aga meil, ma julgen küll väita, nii vähemalt ise ei tea, et meil ikkagi praktiliselt täiesti puuduvad uuringud kõnepuuete ja kõneravi kohta mitmekeelsetel inimestel, mis tähendab siis seda, et see tänapäeval väga kõrgelt hinnatud tõenduspõhisus täielikult puudub, seega siis meil ei ole kindlat alust, kuidas täpselt teha ja mida täpselt täpselt teha. Nii et logopeed hetkel peab küll kõik ise algusest peale välja mõtlema, lähtudes siis oma teoreetilistest teadmistest ja siis võib-olla sellest praktilisest kogemusest, mis tal olemas on. Palju on ju vähemasti varasematel aegadel arutletud ka selle üle, et kas kakskeelsus või, või siis nüüd ka mitmekeelsus on lapsele kasuks või kahjuks, mida logopeedid selle kohta ütlevad? No minu isiklik seisukoht on küll, et see on kindlasti kasuks kasuks igal tingimusel, sellepärast et teine keel annab ju juurde palju suhtlusvõimalusi annab juurde läbi selle teise keele ega kultuuri, teist kultuuri. Niiet võimalused lapse arenguks on kindlasti mitmekesisemad. Et küll küll on kirjanduses teaduskirjanduses palju arutletud selle üle, et kui nüüd on tegemist kõnepuudega kakskeelse lapsega et kuidas siis suhtuda sellesse mitme keelsusesse. Ja täna võin küll väita ka seda, et ka selleni on jõutud juba juba sellistes suuremates maades, kus teadus on paremini rahastatud ja rohkem jõutakse teha, on jõutud ikkagi selle teadmiseni. Kakskeelsus iseenesest ei ole mingi lisaraskus, ei ole selline kuidagi seda kõnelist mahajäämust soodustav tegur. Igati võib kinnitada, et see on positiivne lapse arengu jaoks. Kui laps sünnib, sünnib kakskeelsesse perre, mis on siis erinevat jälle logopeedi pilgu läbi selles, kui laps sünnib ükskeelsesse perre. Logopeedi pilgu järgi on erinev kindlasti see, et kõne areng ei ole päris päris ühesugune. Kakskeelsel lapsel võrreldes ükskeelse lapsega, et kui nüüd vaadata mõningaid etappe, mida logopeedid alati jälgivad lapse kõne arengus siis näiteks varasemal kõne arengu puhul ütleme, lalin ja esimesed sõnad, need, need ajaliselt tulevad kakskeelsel lapsel umbes samal ajal kui ükskeelsel lapsel, et siin sellist suurt erisust ei ole, välja arvatud see, et näiteks sõnavara puhul tõepoolest see koosneb kahe keele sõnadest, kusjuures tavaliselt, et ei ole ühes keeles kasutataval sõnal vastet otseselt teises keeles, ehk siis need kahe keele sõnad väljendavad üldiselt siis erinevaid kontsept või kujutlusi. Aga kust nüüd erinevus võib hakata tulema, on siis see periood, kus laps hakkab nüüd nendest üksikutest sõnadest juba kokku panema mittesõnalisi ütlusi, et kuule, ükskeelse lapse puhul peame oluliseks, et see kindlasti toimuks seal pooleteise kahe aasta vanuses siis kuna selle eelduseks on piisava sõnavara olemasolu, siis kakskeelsel lapsel see sõna ja jaguneb kahe keele vahel mis tähendab seda, et tal ei pruugi kummaski keeles olla nüüd üks keelsega samas vanusest piisaval hulgal sõnu, et neid like sõnalisi ütlusi hakata moodustama. Samas ei pruugi see sugugi alata tee olla nii, et kakskeelsel lapsele see mitmesõnalise ütluse moodustamine hilineb. No näiteks kui viidata sellistele uurimustele ega kakskeelsuse kohta just seal varase kakskeelsuse kohta peab ütlema, Eestis ei olegi selliseid korralikke uurimusi, mida hästi palju siis tsiteeritakse, näiteks lerilyn Mei vihmani uurimus eesti-inglise kaks keelsusest või siis arvestatava uurimuse teinud ka Sirje Hazzynen Soomes Soome-Eesti kaks keelsusest siis nende mõlema uuringust tegelikult tuleb välja, et need olid küll juhtumiuuringud, üksikute laste pealt tuleb välja see, et sugugi ei hilinenud see mitmesõnaliste ütluste loome. Aga mina ise oma praktikast tean ja olen ka lugenud, et mõnel juhul võib see olla, et kui me tõepoolest väga-väga ootame ükskeelsel lapsel see hiljemalt kahe aasta vanuses oleks olemas, muidu on põhjust juba logopeediga konsulteerida tekib kahtlus, miks, miks lapsel ei ole seda vajaliku tähist kõne arengusse ilmunud siis kakskeelse lapse puhul võib natukene ajapikendust anda mõned kuud, kindlasti ei pea siis veel kahe aastaselt olema kindlasti selle pärast mures, et siin on näiteks esimene koht, kus erinevus sisse tuleb. Ja muidugi kakskeelse lapse puhul on erinevad ka see, et ilmneb nende kõnes. Selline võib ilmneda kahe keele segakasutus, seda nimetatakse keelte vastasmõjuks lapse kõnes ja see on ka täiesti loomulik nähtus. Mis aga ilmneb siis sellena, et laps teeb vigu, vigu võib-olla rohkem, kui teeb ükskeelne laps ja teeb ka teistsuguseid vigu kui ükskeelne laps. Mida siis ka kindlasti need spetsialistid, kes lapsega töötavad, nii lasteaiaõpetajad, aga loomulikult logopeedid peavad hästi teadma ja oskama ka siis analüüsida ja Ta ta, kas need vead on siis loomulikud, mida me lapse kõnes kuuleme või need võiksid olla siis sellised vead, mis võivad viidata näiteks kõnepuudele. Nii et jah, et logopeed, logopeedi kindlasti huvitab see, et kakskeelse lapse kõne päris ühtemoodi, kuigi ta areneb sarnaselt, siis päris samamoodi ei arene, kui ükskeelse lapse kõne. Aga kas nende vigade hulgas on ka see, kui keeled lähevad sassi, kas see on ka võimalik ja kas see on logopeediline probleem? Kas te mõtle, load, keeled lähevad omavahel segamini ja see tähendab siis seda, et kas laps kasutab siis mõlemat keelt või, või, või demoigile seda segiläbi kasutab mõlemat keelt. Et ma oletan, et te mõtlete sellist nähtust nagu koodivahetus või keeltevahetus et laps ühes suhtlussituatsioonis võib kasutada mõlemat keelt lülitades ümber. Põhjused, miks ta ümber lülitub, võivad olla loomulikult erinevad, seal võib olla ka see asjaolu, et võib-olla tõepoolest neid vahendeid, millega suhelda, ei ole teatud vanuses veel piisavalt ja laps kasutabki siis sellist keelte vahetamist sellise kompensatoorse strateegiana, sest eesmärk on suhelda ja ennast arusaadavaks teha. Aga on võimalik ka muidugi see, et selline keelte vahetamine või siis ka ka selline keelekasutus, kus tõepoolest laps isegi mitte ei lülitu ühelt keelelt teisele, vaid et tõepoolest on selline kahe keele sega segaelemendid koondunud ühte, ühte lausungisse või ühte ütlusesse. Ma usun, et üks põhjus, miks laps võib seda teha, on eeskuju, see tähendab, et näiteks võib-olla vanemad kodus samamoodi kasutavad sellist segakeelset kõnet. Aga nagu ma ütlesin, võib kalle põhjus see, et laps lihtsalt otsib võimalusi suhtlemiseks, kui tal veel need vahendid on piiratud. Aga jutt on praegu kaks keelsusest, aga tegelikult üha rohkem. Ilmselt on situatsioone, kus laps sünnib kolmkeelsesse perekonda ja on täiesti võimalik isegi, et, et last hakkavad ümbritsema, neli keelt korraga. Ema-isa on erinevate keeltega. Mõni vanavanem on ka veel erineva keelega ja näiteks elavad veel hoopis neljandat keelt kõneleva kasutavas. Ja just on võimalik. Aga ma julgen öelda, et selle kohta teatakse veelgi vähem kui kakskeelsuse kohta. Et ta on olnud muidugi mujal uurimusi Eestis, ma ei tea ühtegi uurimust, mis oleks tehtud ja ütleme siis ka publitseeritud avalikkusele kättesaadav kolm keelsusest või isegi siis sellisest juhtumist, kus on neli keelt. No väliseestlastest nosteltsox saar on küll kunagi uurinud seitsmekümnendatel oma poja kes siis oli eestirootsi saksa kolmkeelne, natukene oma poja keelekasutust, aga võin siis küll täna julgelt öelda, et ega ei ole täpselt kirjeldatud, mis on siis ikkagi teisiti kolme keele omandamisel, võrreldes kahe keele omandamisega on muidugi arusaadav, et on rohkem selliseid nii-öelda sisendkeelemustreid, ehk siis kuidas lapsele neid keeli esitatakse, kui palju laps ühte või teist keelt kuuleb. Ja, ja muidugi siis ka väga erinevaid keeltekasutuse mustreid, et kui palju, mis eesmärkidel ehk mis funktsioonis, kus ja kellega laps, millist keelt Ta kasutab. Ja kui me nüüd vaatleme mitmekeelsuse ühe kindla tunnusena seda keelte vastasmõju nii laste kõne arengus kui ka siis ühe konkreetse ütluse loomeprotsessis siis loomulikult kolme keele vastastikused mõjud muutused on tõenäoliselt veelgi keerulisemad, kui need on kahe keele puhul. Et noh, näiteks Els Oksaareuuringust ma mäletan seda, et ta mainis, et esineb küll sellist keelte vahetus koodivahetust kolme keele vahel, ehk laps ühes suhtlussituatsioonis võib tõepoolest, teades, et tema vanemad samuti kõiki neid kolme keeli valdavad võib laps siis lülituda eesti keelelt, saksa keelele ja saksa keelelt edasi, rootsi keelele. Aga, aga näiteks samas sellist keelteseki minekut, mida nimetatakse keelte või koodide segunemise, eks sageli. Et seda tavaliselt ühe ütluse siseselt sellist kolme keele elementide kasutatav, näiteks ilmnes jälle oksar uurimuses väga-väga vähe. Kahtlemata on see valdkond või, või selline küsimus, millega peaks hakkama Eestis tegelema, sest nagu te ütlesite tõepoolest reaalsus ongi juba pigem see, et ei ole mitte enam kakskeelsed lapsed, kakskeelsed inimesed, vaid igapäevases elus ongi kasutatud näitusel ja tõesti vajatakse kolme või rohkemat keelt. Nii et ma loodan, et, et varsti keegi hakkab sellega tegelema põhjalikumalt. Et mitu korda maininud meie vestluse jooksul, et pole uurimusi, pole täpselt analüüsitud, kui palju on näiteks uuritud Eestis muukeelset last. Kuidas nad saavad hakkama, missugused on probleemid? Lasteaiatasandil minimaalselt kooli tasandil võib öelda, et midagi on tehtud. Siin paar aastat tagasi oli üks suurem projekt haridus teadusministeeriumi toel ja Tallinna ülikooli poolt siis psühholoogia professorite juhtimisel muukeelne laps Eesti koolis ja seal selle uuringu käigus nüüd analüüsid, analüüsiti üht ja teist ja sealt tulid välja tuli välja see, et ei ole loomulikult kõikidele muukeelsetele lastele eestikeelses koolis õppimine jõukohane eriti sel juhul, kui tegemist on madalama võimekusega lastega. Ja tuli välja ka näiteks see, et alati ei ole tugisüsteemid ütleme, efektiivsed või ei anna täpselt sellist toetust, mis vaja. Ja mis minu jaoks näiteks sellest. Nüüd sellest praegu mainitud uurimusest muu, kelle laps Eesti koolis selline väga oluline tulemus oli oli just see, et õpetajad ei ole teadvustanud või ei oska hinnata, millised teadmised neil puuduvad, selleks, et efektiivselt neid muukeelseid lapsi õpetada. Et see on küll üks väga-väga oluline tulemus. Õpetajatele tundub, et nad teevad hästi, nad näevad, näevad probleeme ja kitsaskohti mujal, aga mitte niivõrd enda töös. Samas nagu täna siin vestluse alguses juba mõtlesin, et mitmekeelse lapsega töö on kindlasti mitte ainult logopeedi jaoks vaid ka klassiõpetajale aineõpetajale kindlasti palju keerulisem ja väljakutseid kuv võrreldes ükskeelse lapsega. Kas õpetajahariduse juurde peaks kuuluma ka logopeediline kursus või kuulubki äkki? Ma arvan, et kindlasti peaks kuuluma. Sellepärast et kõnepuuetega laste arv kasvab, kuigi Eestis nüüd jälle kindlat statistikat kõikide kõnepuuete osas ei ole, aga, aga mujal maailmas ta kasvab, et pole alust arvata, testis eestist aga kuidagi teistmoodi oleks. Sellist otseselt logopeedia kursust. Tartu Ülikoolis ma küll ei tea, et õpetajakoolituses oleks, on küll eripedagoogikakursused ja neid nüüd süvendatakse ka, et ehk on lootust, et võib-olla ka siis selline logopeedia teema tuleb natukene rohkem siis õpetajakoolitusse sisse, et kahtlemata on vaja õpetajal orienteeruda selles, millised kõneprobleemid võivad lastel olla ja kuidas need probleemid võivad siis mõjutada koolis toimetulekut. Minu arvates oleks hädavajalik. Aga kui palju logopeed ise näiteks peab keeli oskama, et last aidata, kui on tegemist kakskeelse lapsega, ütleme eesti-vene keeltega lapsega, siis kas logopeed peab mõlemat keelt oskama või ma lugesin kuskilt, et, et suviti on Eesti logopeedidele käed-jalad tööd täis, et siis pöörduvad ka siia suvitama tulnud mitmekeelsete pered oma lastega meie logopeedide poole, et kas siis logopeed peab, peavad tal olema teadmised kõikidest nendest keeltest, mida see. Keelne laps räägib või saab ilma hakkama? No väga-väga hea oleks loomulikult kui logo, et valdaks heal tasemel mõlemat keelt või kõiki neid keeli, mida laps räägib, aga reaalsusesse pole, pole väga tõenäoline. Et, et see võiks nii olla. Võib-olla alustaksin sellest, et kui nüüd te räägite suviti logopeedide tööst mitmekeelsete lastega, see vastab tõele üldse. Ma usun küll, et see võib vastata tõele, aga ma arvan, et need, need ei ole sugugi mitte kõik muukeelset või mitmekeelset kõnepuudega lapsed. Ma arvan, et need on lihtsalt lapsed, kes vajavad, et eesti keele toetust, ükskõik siis, mis põhjustel vanemad soovivad, et see eesti keel, eesti keele oskus paremale tasemele tuleks viia. Aga kui nüüd rääkida kõnepuudega mitmekeelsest lapsest, siis küsimus on selles, et oleks tegelikult vaja teha kõneteraapiat, mõlemas keeles oleks vaja toetada lapse mõlema keeleoskuse kujunemist aga seda on loomulikult võimalik ainult teha. Sel juhul, kui logopeed mõlemaid keeli väga hästi valdab ja isegi valdamisest ei piisa, vaid logopeedi peaksid olema ikkagi ka keelealased teadmised ja tegelikult tal peaks olema ka teoreetiline ette vähemalt teoreetiline ettevalmistuskõneravi läbiviimiseks selles keeles selle pärast, et et kui me räägime kõne arengu toetamisest, siis alati on mängus keel ja meil ei ole võimalik ühest keelest teise kanda üle kuidagi materjali, kast, tõlkides või, või, või muudmoodi. Nii et hea logopeedilised töö aluseks on kindlasti head keeleteadmised, hea keeleoskus ja muidugi ka veel teadmised kõneravist. Samas muidugi on võimalik teha ja mida tehaksegi, kõneteraapiad ühes keeles, siis ütleme, eesti keeles ja jälle võin natukene toetuda uurimustele, mis siis ka kinnitavad, et ka selle ühe keele arengu toetamine võib mõjutada positiivselt, ehk tekib selline väike ülekanne, võib mõjutada positiivselt kas siis selle teise keele arengut. Et ka see on võimalik. Tuleme Eesti vene, vene lapse keelekasutuse juurde tagasi. Teie olete uurinud nende probleeme. Jah, olen uurinud ja olen seda teinud ka koos kolleegidega. Selles osas me oleme nüüd keskendunud põhiliselt grammatikale kui sellisele väga konkreetsele valdkonnale ja ka sellisele valdkonnale just morfoloogia, sõnavormide, kasutus, mis mitmekeelsele lapsele tihti eesti keele osas raskusi valmistabki. Ja me oleme jõudnud sellisele toredale järeldusele, et nende mitmekeelsete laste sõnavormide moodustus, sarnaneb üpriski kõnepuudega laste vormi moodustusele. Muidugi, võib-olla siinkohal ma peaksin nüüd täpsustama, et keda me oleme uurinud, et eelnevalt oli juttu sellest sellisest lapsest, kes sünnib mitmekeelsesse perre ja, ja siis võib rääkida sellest nii-öelda simultaalsest kaks keelsusest. Mina nüüd hetkel räägin pikem nendest lastest, kes hakkavad eesti keelega kokku puutuma küll varases eas, aga mitte kohe päris sünnist. Ja see eesti keele kokkupuutekujuneb siis eelkõige läbi selle, et laps hakkab näiteks käima eestikeelses last. Taies no näiteks kodus on venekeelne perekond ja laps pannakse eestikeelsesse lasteaeda. Et nüüd nende laste keelekasutuse uurimine on nüüd minuga logopeedi arvates ka väga-väga vajalik just seetõttu, et need lapsed jäävad tihti vajaliku abita, kuna ei teata täpselt, kuidas nende see eesti keele oskus kujuneb ja muidugi sinna nüüd pikk maa veel, et täpselt seda teada saada. Aga mis on just mure murekohaks, on see, nagu ma mainisin eelnevalt, et nende eesti keelekasutust no näiteks just nende konkreetselt sõnavormide osas sarnaneb nüüd ükskeelse kõnepuudega lapse keelekasutus, seal nad teevad samamoodi palju vigu. Näiteks kasutavad valed käändevormi, ütleme üks selline viga, mida me päris sageli täheldasime, oli see, kus laps peaks kasutama tama väliskohakäänet näiteks alalt ütlevat käänet seal koha tähistajana, ütleme et võtab raamatulaualt, aga see laps kasutab hoopis sisekohakäänetes seestütlevat ja ütleb, et võtab raamatulauast. Et selliseid vigu tavaliselt ükskeelne eakohase arenguga laps ei tee, aga võib teha kõnepuudega laps ja võib siis teha ka näiteks nii-öelda astmelise kaks keelsusega laps. Ja siit tulebki siis logopeedi jaoks tõeline väljakutse, et otsustada, et kui vead on sarnased et kas siis on laps, kes vajaks nüüd logopeedi abi, ehk on tegemist kõnepuudega lapsega või on see laps, kelle eesti keele eesti keele arengut toetama peaks eelkõige siis lasteaiaõpetaja koostöös siis lapsevanem, aga kui see võimalik on? Siin aitab ainult individuaalne lähenemine ka hinnangu andmisel ainult ja ainult individuaalne lähenemine ja mis muidugi aitab ainult see keelekasutuse uurimine ja sellele hinnangu andmine kindlasti ei olegi piisav vaid millele siis näiteks logopeed saab toetada, seda on kindlasti arengulugu vanema käest saada siis informatsiooni näiteks selle kohta, kuidas selle lapse kõne areng selles esimeses keeles ütleme, selles koduses keeles on on kulgenud. Et kui seal ei ole vanem läinud probleeme ja kui ta oskab, logopeed nüüd oskab nii küsida arusaadavalt vanema jaoks vanem oskab siis tuua välja ka need mõned tähised, millest meilgi eelnevalt Ta oli, et millal need esimesed sõnad tulevad, millal laps hakkab sõnu koguma vanema ütluseks siis kui sealt nüüd näiteks tulek juba välja, et lapsel on selles koduses keeles probleeme olnud, siis see on, on kindlasti selline selline teave, mis, mis aitab nüüd Lokopeedil ka hinnata, kas võib olla tegemist kõnepuudega või mitte. Nii et selline kakskeelse lapse puhul üldse alati lisandub logopeedi üks põhjalik lapse tausta ja just selle kõne arengu ja ka keelekasutuse tausta uurimine ja hindamine, kui palju kellega, mis olukordades laps keelt räägib, et aru saada, et kui lapse keeleline areng tundub oodatud aeglasem, et kas see võib olla seotud sellega, et lapsega lihtsalt räägitaksegi vähem ja lapsel ongi võimalusi selle keele kuulamiseks kasutamiseks vähem siis ei saa sel juhul muidugi oodata ka sama kiiret arengut võib-olla kui teises keeles kus tema suhtlusvõimalused on oluliselt suuremad. Merit Hallap, ma saan aru, et mitte alati logopeedias üks pluss üks ei võrdu kaks, aga sellest hoolimata ta võib võrduda kaks ehk inglise keel pluss eesti keel võrdubki inglise keele ja eesti keele oskus. Et sellest hoolimata kakskeelsus ja mitmekeelsus on ikkagi head asjad, kui nii võib öelda. Ja kindlasti on head asjad. Eelnevalt sai mainitud ka, et see annab inimesele kindlasti väga palju juurde elus. Aga logopeedia ja mitmekeelsus, kui te selles vallas mõtlete olukorra peale Eestis ja mujal Euroopas või ka kogu maailmas, siis kust ja mida oleks Eestil veel õppida, mida eeskujuks võtta või mille poole rihtida ennast sammuma? Et me ei pea vaatama väga kaugele, Soome on ju see maa, kust ikka haridusvaldkonnas on eeskuju tuntud ja ka logopeedidele on sealt üht-teist eeskuju võtta. No kui mõned näited konkreetseid näiteid tuua, siis näiteks soomlased on jõudnud nii kaugele, et, et laste kõne hindamise vahendid, mõned näiteks meil on selline tore kolmeaastaste laste kõne hindamise vahend nagu rebase test. Seal on välja töötatud normid ka mitmekeelsed selle laste jaoks, et neil sellist kõne hindamise vahendid, kus me oleme arvestanud veel ka mitme keelsusega Eestis praegu hetkel üldse ei ole siis Soomes ma tean, on logopeedid väga aktiivselt hakanud tegelema selle mitmekeelsuse küsimusega. Näiteks hiljuti lugesin, need vandas on lausa sellised logopeedide töörühmad moodustatud kus siis kokutama takse teavet mitmekeelsete laste kohta nende keelelise arengu kohta ja vahendatakse siis seda nii teistele logopeedidele kui ka siis teistele spetsialistidele, näiteks lasteaiaõpetajatele, kes samuti mitmekeelsete lastega töötavad. Ja siis ma tean ka, et noh, Soomes, aga ka mujal maailmas on päris kenasti juurdunud näiteks tõlkide kasutus, kui on tegemist mitmekeelsete inimeste, aga Inglismaal on näiteks ka sellised abilised mitmekeelsed abilised, kes siis viibivad logopeedi teenuse seanssidel aitavad vajadusel siis tõlkida ja aitavad ka siis seda kõneraviprotsessi natukene suunata ja jälgida siis juba logopeed veidi logopeedi nõuannet alusel, nii et kui logopeedi ise kõiki lapse koduseid keeli ei valda, mis on loomulik, et ei ole võimalik leida sellist inimest, kes kõiki kõiki võimalik näiteks Eestiski olevaid koduseid keeli hästi teab siis on olemas teistes maades juba palgal sellised logopeedi abilised, kes, kes siis aitavad oma keeleoskusega vajalik, kui seda kõneraviprotsessi ellu viia. Nii et on üht-teist, mida mida üle võtta ja mille üle mõelda. Tartu Ülikooli eripedagoogika õppejõud Merit Hallap kuuendal märtsil on üleeuroopaline logopeedia päev, mida Eesti logopeedidele soovida. Eesti logopeedidele ma sooviksin uudishimu uute väljakutsete leidmisel ja kindlasti siis nupukat meelt nendele väljakutsetele lahenduste leidmisel just eelkõige siis tänase päeva teemaga mitmekesisusega seotud. Aitäh, Merit Hallap ja soovin sedasama, mis teile endale ka ja jõudu tööle. Suur tänu teile. Ja keelesaade on lõppenud kõike head.