Ilusat pühapäeva hommikut, head raadiokuulajad ja väga hea meel on. Et te olete asunud jutusaadet kuulama, sest jutusaate külaline on täna väga tore. Tere hommikust, fotograaf Annika Haas. Tere ja Annika on meil täna hommikul külas just seepärast, et Annika on paar päeva tagasi võitnud väga toreda tiitli Eesti fotograafide hulgas, nimelt siis tema olemusfotosari Meie mustlased on võitnud aasta pressifoto 2014, tiitlid palju Õnne, Nika. Suured suured tänud enne veel, kui me hakkame rääkima nii-öelda piltidest, siis head raadiokuulajad meie raadios. Põhjusel ei saa teile kahtlemata pilte näidata, aga te saate kõike pilte, mis on ikka teinud, on vaadata kas Annika enda kodulehekülje pealt või siis ka Eesti pressifotograafide liidu kodulehe pealt, kus siis ka loomulikult Annika sari Meie mustlased väljas on. Ma vaatasin seda sarja, Annika, see on väga masendav ja väga tõsine sari Eesti muslastest. Kas ei ole nagu omamoodi paradoksaalne, et selline väga tõsine ja raske sisuga fotosari on sulle toonud nii rõõmsa sisuga auhinna? No mina ise ei vaata neid pilte niimoodi, et nad oleks nagu väga masendavad, et tegelikult see on täiesti tavaline eesti elu. Ära ütle nad mustlased, kes elavad värin varisemisohtlikus majas, kus ei ole vett, kus ei ole elektrit ja nende elamistingimused on ikka ikka väga kasinad. Jaa, seda küll, et kui niimoodi lähedalt vaadata, siis tõepoolest on ja Tartus on üks perekond, kes elab juba kesklinnas ja 10 aastat täiesti ilma vee ja elektrita, aga näed, inimene saab hakkama. Kuidas sa selle teema leidsid, oli see sinult tellitud sari või sa ise kuidagi jõudsid nendeni? Tegelikult mind on pildistamisel alati huvitanud sellised vähemused ja vähemusrahvad marginaalsed grupid. Ja siis tegelikult ka mustlased olid selline teema, mis oli mind päris pikalt niimoodi painanud. Et kuna neid, kuna neid Eestis tegelikult ei ole nagu väga üldse uuritud. Paul Ariste oli meil valge mustlane, kes käis nende kogukonnas ja ja sai nendega suureks sõbraks. Aga pärast seda ei ole ju keegi ei suutnud nende kogukonda sisse imbuda ja veel vähem nagu pildimaterjali neist saada, et siis see kummitas mind ammu, et mustlaste juurde nagu ligi pääseda, kuidas ligi pääsesid? Jah, juhtuski niimoodi, et kultuuriministeeriumist väga hea sõber Sirli Tooming teadis minu Vanausuliste pildistamishuvi ja ta arvas, et mustlaste teema võiks olla täpset minu teema pildistada sest neiu tuli seal ka kuidagi parasjagu nagu poolteist aastat tagasi päevakorda, aga see teema siis ta pöördubki minu poole ja siis oli niisugune tore nagu asjade kokkulangemine, et et mina olin mõlgutanud seda mõtet ja siis tuligi sealtpoolt ja see küsimus, et kas ma tahaks nendega tegeleda ja ja ühe näituseprojekti siis ära teha. Kuidas see töö siis minema hakkas, et kui kerge see nende pildistamine oli, kuidas nad leidsid, kuidas nad nõusse said, mitu küsimust korraga? Jah, ega neid vihjeid nende kohta tegelikult väga palju ei olnudki, et oli teada, et Valgas on kõige suurem nende kogukond olemas Võru tänava kandis ja tegelikult ühel päeval oligi nii, et võtsin tartust le Reena purreti autole, kes on siis Tartu Ülikooli nüüdseks juba magister etnoloogia alal ja läksime koos lihtsalt sõitsime kohale ja sõitsime mööda Võru tänavat ja nägime mustlasi jalutamas. Pidasime auto kinni, hüppasime autost välja ja küsisime, et kuidas te elate. Ja siis meid viidi oma koju. Ja nii see asi pihta hakkas, siis lubasin ennast pildistada. Nad olid väga üllatunud, et keegi üldse nende vastu niimoodi sellist siirast huvi tunneb. Ja eks nad tahtsidki tegelikult rääkida, kuidas neil läheb ja kuidas nad elavad. Sest see olukord, milles just nagu valga mustlased on, see ei ole väga roosiline. Et mis sa nägid seal. No sattusime ühte peresse seal näiteks, kus üks 72 aastane vanaproua kantseldab kogu oma üheks 11 liikmelist perekonda, kes on kõik naissoost ja neist naistest siis kaks tükki on invaliididest kaksikud. Üks neist ei käi. Et majas ka tõesti ei ole vett, elekter on seal majas. Aga näiteks seesama vanaema peab õue ise ehitatud sauna, seda oma 33 aastast ühte kaksikud siis tassima ka talvel teda pesta. Ja siis on seal peres veel üks väga noor ema kellel on kahe-kolmeaastane tütar kes on vesi pea. Nii et seda perekonda kahjuks saatus ei ole soosinud. Ja mehed ei ole pidanud vastu sellise perekonna juures ja kõige lihtsam on ühel hetkel jalga lasta. Mis siin ennast kõige rohkem selle mustlaste sarja tegemise juures on üllatanud, Annika Aas. Üllatanud on see, et et kuidas, ühelt poolt nagu stereotüübid, mis nagu mustlaskogukonna kohta käivad, need nagu väga hästi peavad ja teistpidi nagu jälle üldse ei pea. Et kui me ütleme sõna mustlane, siis igalühel on ikkagi kogemusi mustlastega ja tavaliselt need ei kipu olema väga positiivsed. Jah, ka minul on selliseid kogemusi varasemast ajast, enne kui ma seda lugu üldse tegema hakkasin. Aga kui nagu sinna sisse imbuda, siis sa saad aru, millest need stereotüübid kõik nagu tulevad. Nad, ei ole need stereotüübid nagu päriselt õigustatud. Et jah, okei, varastamine. Et Ühelt poolt nad on tõepoolest olnud ajalooliselt hobusevargad ja mäletan, kui lapsepõlves sai õue mindud liiga liiga kauaks ajaks välja jäädud siis Võrumaal vanaema ikka ütles, et kui sa õigel ajal koju ei tule, siis pimedas tuleb, mustlane varastab su ära. Aga see varastamise komme Nende enda kogukonnas, näiteks kui, kui keegi nüüd oma inimese tagant varastab, siis on surmapatt. Aga kui on olukord ikka väga-väga halb ja neid nagu ikkagi nende kogukonda ei ole tahetud üheski ühiskonnas nagu väga hästi vastu võtta siis nende jaoks kuidagi on nagu olnud põhjendatud see, et kui mul on nälg, siis mul ei jää midagi üle, kui ma pean selle kana kuskilt varastama. Need on, need on kõik ikkagi stereotüübid ka. Aga noh, see varastamine mõnikord on olnud nagu hädasund. Miks see on nii, et nad pigemini varastavad, kui lähevad tööle, et kas sinu pilte vaadates ma väga soovitan headel kuulajatel vaadata neid pressifotograafide liidu kodulehekülje pealt, seda, seda sarja, kus on praegu kõige lihtsamini leitav. Nad on äärmiselt räsitud tingimustes, miks on nii, et nad tõesti noh, ei lähe tööle ja tegelikult kui vaadata mustlaste pilte näiteks Rumeeniast, kus on väga suur nende kogukond, täpselt samamoodi täpselt samad tingimustes nad elavad Sarades, mis on poolviltu lagunemas vaipadega kinni kaetud, sisuliselt muldpõranda peal elas. Aga see on jälle üks stereotüüp, et nad ei lähe tööle. Nad läheks hea meelega tööle. Jälle näide Valgast, noor poiss ajalehekuulutuse peale võttis ühendust. Et ma tulen, pakun ennast teie tehasesse tööle ja tuli siis meile, et sellele noormehele ojja, tulge kohale, et väga vahva, et meil on siin töökäsi vaja, läks noormees omale, selgus, et ta, mustlane, siis tõsteti käed üles või meil on kõik kohad kinni. Et väga tihti neid ei taheta lihtsalt tööle võtta. Et sealt tuleb jälle selline rahvuslik. Teine nagu selline, noh, ma ei taha öelda, väga nagu diskrimineerimine, kuigi see on, eks ole tekitasid need inimesed sinus usaldust. See on jälle nii ja naa, et jah, kui sa nagu kuuled nende siiraid lugusid, siis siis tekib see usaldus küll, aga teistpidi, kui seda abikätt hakatakse mingil hetkel liiga palju välja sirutama, siis jääb mulje jälle sellisest natuke õpitud abitusest ikkagi. Et tegelikult kohati neil oleks nagu võimalus ka ise palju rohkem ära teha selleks oma olukorra parandamiseks. Et asjad on alati nagu kahepoolsed, medalil on kaks külge. Ma tahan küsida, mis kihesse, suhtlesin nendega Valgas põhiliselt vene keeles. Õnneks ma olen selline nõukogude aja laps kes pidi koolis hästi vene keelt õppima ja ja kuna ma olen ka vene vanausuliste ka pikalt tegelenud, siis vene keel on nagu suus. Kas sa pidid maksma neile raha nende piltide eest? Ei, seda ma nagu kindlasti otsustasin endale tahaks ära, et ma ei maksa neile raha külma tegin sellise asja, et viisin läbi iseenda peale ühe eksperimendi ja lasin endale ennustada ja siis ma loomulikult maksin selle ennustamisest. Miks sa tegid seda huvist lihtsalt et kuigi mul ei ole nagu seda vajadust, et ma peaksin laskma endale ennustada, aga kuna ma nendega nii kontakti olin saanud ja mõtlesin, et no mis see siis ära ei ole? Proovin vaata, mis räägib. Aga nad on väga head psühholoogid, et kuidas ta rääkis, siis olid sa vapustanud, ta teab eestlaste mineviku ja räägib nii toredasti tulevikust. No tegelikult võiks niimoodi igaüks rääkida, nagu see tore mustlasmammi mulle rääkis. Nad on lihtsalt paganama head psühholoogid. Et täpselt sama on jälle jõuame sinna varastamise juurde tagasi, et või, või, või kuidagi, et su rahakotist iseenesest mingi raha läheb nagu tema rahakoti, et et see on jälle tegelikult, et selline väga hea veenmisoskus ja jutu jutuveeretamise oskus. Kui hästi nad olid nõus piltidele jääma, nii nagu sa tahtsid ja kui palju sa siis tegid seda olukorda nii-öelda ma ei tea, kas haledamaks või ilusamaks, mis tegelikult oli. No vot, mul ei ole seda kommet nagu oma piltide puhul, et ma hakkaks kuidagi võimendama meelega midagi, et haledamaks tegema, need asjad ongi nii, nagu nad on. Ja, ja tõepoolest, ma arvan, et seal seerias ikkagi, mis nüüd ka selle võiduseeria on, et seal ei ole ainult väga haledad pildid, et need, mis on haledad pildid, need nad ka olid, jah, tõepoolest. Aga seal on ka väga palju rõõmsaid pilte ja mis mulle eriti meeldib mustlaste puhul need puhtad toonid, värvid, mis lisavad ka sellele haledusele võib-olla ikkagi sellist rõõmu ja särtsu juurde, et et üldmulje ei ole minu arust väga masendav. Mida sa tahad, et see sari jutustaks? Ideaalist ta tegelikult võikski ju jutustada ühe kogukonna lugu. Ja sellisest vaatevinklist. Et sealt tuleb välja nagu mingi saladus. Me ei tea ju palju nendest mustlastest, eks ole. Aga iga pildi puhul, mida sa tegelikult näitad, ongi tähtis, pigem võib-olla see faktor, mis on võib-olla silmale nähtamatu. Et see just see saladuse moment, et saada natuke nagu paljastad seda saladust nende piltidega. Ja see on minu nagu eesmärk olnud siis nad ise nende piltide kohta öelnud on. Ja olen viinud need pildid ka iga pildistamise järel neile endile. Ja siis nad on väga rõõmsad olnud lihtsalt väga inimlikul põhjusel juba sellepärast, et nad ei ole kunagi võib-olla pildistaja juurde saanudki oma elus. Kuigi jah, tänapäeval on ju tõepoolest ka mustlastel olemas kõik need nutitelefonid ja Aipäädid. Et nüüd on ka neil see elektroonilise pildistamise võimalus olemas küll. Paberi peal on see pilt ikkagi midagi muud ja, ja väga tore on olnud, kui ma olen sattunud nagu mõnesse peresse uuesti pärast pildistamist ja näen, et ikkagi seina peale on minu piltidest väike näitus pandud siis see on väga südantsoojendav. Sa hoiad nendega mingisugust kontakti või, või kas on nii, et nad ei lase sellest enam lahti? Ma ise püüan väga hoida aga nagu ma ütlesin, siis on see kogukond ikkagi väga selline suletud, et nad ikkagi nii kiivalt hoiavad seda ja kogukonda niimoodi ainult enda jaoks. Et uus inimene ei saa väga lihtsalt nendele ligi. Ja kui ma nüüd olen ka mõnikord helistanud, et kas ma võin tulla uuesti külla ja, ja ma isegi ei tule nagu võib-olla pildistamisaparaadiga siis tavaliselt mõeldakse välja, et kas ma olen väga haige või, või murd murdis keegi lähisugulane, jalaluu või midagi, et alati leitakse tegelikult siiamaani veel põhjused, et mitte sind väga nagu endale koju kutsuda. Sest. Jah, sa pead justkui nagu selle välja teenima selle usalduse nende käest, et mul tegelikult alles praegu on suur varvas ukse vahel. Aga et Ta nagu sinna päris nagu nende hinge käetheni. Et see võtab veel pikalt pikalt aega, aga. Et ma tahan, vabandust, ma segan vahele, et kas sa oled mustlaste teemaga nüüd nagu lõpetanud, tegelikult sa niimoodi suur varvas ukse vahel. Ma ei ole ühegi oma pildistamisteemaga päriselt lõpetanud, et samamoodi ka mustlastega. Ma kindlasti tahan teha neist raamatu. Sest. Jah, Eestis ma arvan, ma vist olen üldse kõige esimene, kes on nüüd nagu Visual viseerinud nende nagu elu elu. Ta ütles, ka paremaks muutnud on see mingit body nendele tähelepanu juurde tõmmanud ja ja ma ei kujuta ette, kas nende elu kuidagi saab nagu paremaks muuta, kui nende elustiil ja nagu Seda oma elu saavad nad paremaks muuta, tegelikult ainult nemad ise ja on ju ka tegelikult ärksaid mustlaskogukonnamehi ja naisi, kes seda üritavad teha, aga kuna nende, see kogukond on ikkagi nii killustunud ka nende endi sees. Nad küll käivad läbi väga tihedalt kõigiga üksteise vahel, aga nende nagu selliseks Komistuskiviks nagu paremaks saada iseenda kogukonnas on see, et nad on ikkagi liialt nagu emotsionaalne rahvas või puudutasite kuidagi selle kokku. No kui sa lähed mustlasperesse külla, siis muuga kokku ei puutugi ainult emotsionaalsusega. See hääl on käredam ja valjem kui Eesti kodudes või mis iganes Euroopa kodudes, ma arvan Kas sa vihastasid ka mõne mustlase välja oma fotoaparaadiga? Ei ei, pahane ei olnud ja kõik olid oli selliseid momente, kus öeldi, et nüüd ei ole vaja näidata nagu meie seda viletsat olukorda mõnes peres oli küll nii et pigem see oli nagu tülinaks, et seal on ikkagi tuleb see mingi mustlasuhkus ka natuke välja. Et me oleme tegelikult paremad, kui me oleme. Et nad peavad seda näitama. Annika Haas, see jutt on käinud siis praegu sarjast Meie mustlased, mis on siis valitud parimaks Eesti pressifotopressifotosarjaks siis käesoleval aastal. Aga ma tahan ka küsida seda veel, et kui palju sul tegelikult on jäänud kontakti oma oma pildist tatavatega? No näiteks, kui me võtame foto, mis ka möödunud aastal oli tegelikult portreefotode nomineeritute hulgas, mis oli vähihaige Evest. Ma usun, vaatajatele tuleb see pilt silme ette, kui ei tule, siis ma nii palju kirjelduseks ütlen, et see oli üsna karm pilt, kus daam lubas ennast pildistada ilma juustuta ja näidata nii-öelda oma oma rinda, kus ei olnud rinda. Jah, no kahjuks nüüd ongi selle looga see paha asi, et siin ei saa see kontakt selle inimesega juba puhtalt sellepärast olemas olla, et seda inimest lihtsalt ei ole enam. Et see pilt, mis sai tehtud 18. detsembril, siis kuu aega hiljem täpselt? Eve lahkus pärast pildistamist. Aga jah, muidugi ma olen siin oma kiire elutempo juures kogu aeg mõelnud, et ma peaks suhtlema tema tütrega kindlasti. Aga jah, siin ma pean omale tõesti tuhka pähe raputama, et ma ei ole jõudnud veel seda teha. Kuidas sellise pildi tegemiseni jõudsid? Jah, tegelikult mul oli üldse käsilik seeria kiilakatest naistest ja sellistest kihlakatest naistest, kes siis on tegelikult oma pea ajanud ise paljaks mingil x põhjusel. Aga siis ma mõtlesin, et selles sarjas võiks olla kindlasti ka paar inimest, kes ei ole nagu seda teinud teadlikult ja tahtlikult. Ja siis ma pöördusin Eesti vähiliidu poole ja uurisin, kas neil leidub mõni julge inimene, kes naine just kes julgeks ennast näidata nii nagu ta on kiilakana haiguse tõttu siis. Ja mulle siis suunati kohe Eve, Eve juur ja sellist positiivset. Nagu elutahet ja elujanu nagu ei kohta nagu palju mis ma siis sain kogeda? See lühike aeg, mis ma Evega tuttav olin, et tegelikult enne kaheksateistkümnendat detsembrit oli meil veel mitu fotosessiooni varem ka. Siis ja umbes poole aasta jooksul nägingi ühe elu tagumist. Jah, loomulikult lähevad sellised pildistamised väga hinge. Et sa tegelikult, et elad läbi täpselt selle sama asja umbes nagu, mis tema läbi lähedased, sest pildistamine on ikkagi väga intiimne hetk ja. Ja inimene ikkagi avab sulle ennast täiesti ja kuna Eve oli sellises olukorras, siis temal ei olnud absoluutselt mitte midagi nagu kaotada enam. Ja noh, siiramat inimest nagu annab leida. Ja eks selline pildistamine nagu mõjus mulle ka niimoodi, et ma tükk aega pärast ei suutnud sedasama seeriaga enam jätkata. Sest see võtab ikkagi su hingeliselt ka niimoodi läbi. Aga pildistamise eesmärk kui selline jah, oli siis hoopis seotud selle kiilaka peaga tegelikult. Miks ei ole sellega nõus, oli või kuidas sa talle lähenesid? Tavaliselt inimesed eriti sellist haigust põdedes nagu ei ei näita või ei tunnista seda niimoodi haigust. Aga tal ei olnud enam selles mõttes mitte midagi kaotada, temal endal. Aga Ta kirjutas mulle ise ühes meilis väga vahvasti. Et temale ei ole küll enam midagi võita. Aga võita on kihk paljudel teistel tema loo kaudu. Et kui ta ennast sellisena näitab, nagu ta on, siis ehk hakkavad inimesed ennast endast rohkem hoolima. Lähevad õigel ajal arsti juurde. Et võib-olla nad on seda edasi lükanud ja edasi lükanud, aga see pilt nagu paneb natuke mõtlema ikkagi. Et võib-olla on vaja endast rohkem hoolida. Ja seda ka siis Eve taotles et selle pildi mõju oleks selline, et inimesed mõtleks iseenda, mitte mitte ainult ka iseenda peale tegelikult selles situatsioonis, vaid ka lähedaste peale. Eriti mehed rõhutas eriti mehed peaks käima rohkem arsti juures ennast kontrollimas. Oled sina seetõttu ennast kontrollinud ja rohkem oma tervisele tähelepanu pööranud, kusjuures ma käisingi ega tõesti seal samuse mammograafi juures ära pärast seda lugu. Ja mõjub, kindlasti mõjub. Tagasi tulles Annika Haas veel kord selle konkursi juurde, mille sa äsja võitnud oled, kas see on suurim tunnustus, mis ühele fotograafile Eestis osaks võib saada? Ma arvan, et ei peaks üldse vaatama või mõtlema sellele, et mis, sa ei tee ju seda asja tunnustuste pärast. Sa teed ikkagi seda asja sellepärast et see on sinu mingisugune soov, sisemine soov midagi teha, noh, pildistamine üldse minu jaoks on see soovunelm olnud nagu lapsepõlvest peale, et et ma saan tegeleda sellega, mis mulle meeldib. Kuidas sa jõudsid pildistamise juurde, kas see lapsepõlvest saadik on ometi sa läksid õppima soome-ugri keeli? Ja ma olen eesti filoloog, tegelikult. Mulle kingiti 13.-ks sünnipäevaks väikes meena aparaat. Ja siis nii ma alustasingi alguses ei osanud, filmisime aparaadi sisse panna, aga klassivend siis. Aitas seda pimedas vana kooli mingisuguses koristaja kolikambris sisse panna ja siis eks sellel oli oma tasuga. Pidin siis tegema selle eest. Aga ma ei tea, kas mulle see musi sellel ajal või ka sisse et mul jäi, jäi see pildistamine siis pärast mõne seisma. Aga siis keskkooli ajal hakkasin uuesti pildistama ja siis ma oskasin juba seda filmi ise selle aparaadi sisse panna. Ja sealt ta läks ja ülikooli ajal, jah, ma õppisin hoopis soome-ugri keeli. Hästi keelt. Aga ülikooli viimasel kursusel sattusin kokku kunstikooli rahvaga ja ühtlasi ka Vallo Kalamehega, kes on minu jaoks suur õpetaja läbiva suurtähega. Ja sattusin tema fotokursusele ja siis ka foto Surnalistika kursustele Tartu Ülikoolis. Nii ta läks. Mida sul on pildistada meeldinud? Ikka inimesi, et ma olen ka pigem olen ju soomaal kasvanud laps. Ja ma olen üritanud ka soo seal soomaal siis loodust pildistada, aga ma ei oska. Ma ei oska pildistada loodust. Me Ma armastan loodust ja mulle meeldib käia metsas ja rabas ja jõgede ääres. Aga Ma ei oska seda niimoodi siiski näha. Mis sul enne pärast? No ma ei taha öelda, et süvenemis võimest puudu, aga aga võib-olla tõesti looduses sa pead kauem süvenema kui inimeste pildistamist, kuigi ei ikkagi inimestesse, pead sa täpselt samamoodi pildistamisel suhtlema või süvenema. No sellest tagasi tulles selle juurde, et sa ütled, et sa pead süvenema ja et võib-olla loodusesse süüvi pise piisavalt inimesed ka ju kõik eeldavad seda süvimist, ehk et sa räägid süvenemisest pildistamise juures ajastul kui meil on kõigil nutitelefonid, kui tegelikult inimene saab iga hetk ükskõik millest ükskõik kuidas pildistada ja seda enam seda ka avaldatakse, väga tihti avaldatakse nagu ükskõik mis viltu, ükskõik kuskohas. Aga need ongi pealiskaudsed pildid. Et see ongi tohutu piltide prügimägi, mis meie ajastu on kaasa toonud. Et me näeme neid pilte igal sammul, igal momendil teeme neid igal momendil. Aga kas see pilt meid ka nagu hetkeks seisatama paneb, vaatama paneb, see on juba täiesti iseasi et need tohutud galeriid, mis onlain meedias praegu läbi jooksevad ja et need lihtsalt klikitakse kiiresti läbi, aga kas neid ka tõsiselt vaadatakse, et seda vaatamisoskust justkui nagu enam ei ole ja ma arvan, see ongi tingitud sellest, et fotograafid ei oska enam näidata. Sest nad täpselt samamoodi jooksevad ürituselt üritusele pildistamisel pildistamisele, et neil puudub see aeg ja hetk nagu anda pildistamisele mõte. Minul on küll niimoodi, et kui ma mingisse teemasse lähen siis ma väga tihti esimene kord ei võta üldse kaamerat kaasa, nii et ma lähen saan inimesega tuttavaks. Vaata, mis on see olukord. Et sul peab olema aeg, kui sa tahad saada asjast head nahka. See on omamoodi paradoksaalne, mis sa räägid seal ka ise oled tegelikult töötanud ju ajakirjanduses ja meedias, eks ju. Ja tihtipeale see ju eeldabki, kiirust või mingite hetkede jäädvustamist ja sellist kohalolekut. Ajastu vaim on selline, paraku siin ei ole midagi teha ja ma saan tegelikult ka aru nendest meediaettevõtetest, et tulebki mõnes mõttes nagu jah ajaga kaasas käia. Ma tahaks tsiteerida siin kui mõnede ajalehtede supertoimetused siin lasid fotograafe lahti, kes tegelikult on aastaid aastakümneid fotograafid olnud, sa võtsid ka väga tugevalt selle kohta sõna ja sinu arvamusartikkel on selle kohta ilmunud ja sa ütled seal niimoodi, et fotograafide töö on muutunud konveiermeetodil funktsioneerivaks tehase tööks kvaliteet ei ole oluline, vaid kiirus. Et kas, kas kiirelt ei olegi võimalik kvaliteedi saavutatud, kes on nagu välistavad teineteist? Ja kas tihtipeale ei olegi, kui mingi asi kiiresti juhtub? Et ma ei tea keegi, oluline inimene tuleb lennukilt maha või president saab kellegagi kätleb, et siis sa seda hetke jäädvustadki või ma ei tea, mingit tuntud inimesed on kuskil mingis vastuvõtule, et sa vaatad seda. Muidugi on tänapäeval kiirus ka oluline, sest muidu sa jää lihtsalt siin ellu. Selles kiires infoühiskonnas. Fotoreportaaži pildistamisel ongi esmatähtis, ongi kiirus. Aga kui on vaja ikkagi saada selliseid kõnetavamaid pildiseeriaid siis endiselt kordan, peab sul olema see aeg. Et siis siis ei ole sul. Siis ei ole õige lihtsalt joosta läbi kellegi elust ei või kuskilt. Olukorrast inimeste olukorrast. Jah, see, see minu seisukohavõtt tõesti tekitas hästi palju koori. Aga see ei olnud nagu mingi, seda on hästi palju, nagu tõlgendatud hästi erinevalt ja kohati natuke ka võib-olla valesti mõistetud. Seal oli juttu ka sellisest multidistsiplinaarse, sest et sul peab olema tänapäeval fotograafina võime teha nagu sadat asja korraga. Et jah, see on praeguse meedia trend, paraku midagi pole teha. Aga mina ise nagu arvan seda, et selliseid multitalente jah, neid on, aga Eesti on nii väike, et et kõik ei saa olla toimetuses ühesugused multitalendid, et need on üksikud, kes on ja sellepärast on juhtunud ka praegu paraku selline situatsioon kus, kui inimesel nagu ühte oskust võib-olla ei ole siis on väga lihtne temast nagu lahti saada ja võta see järgmine ukse taga, sest järjekord on ukse taga pikk. Ja proovida see järgmine ära. Ja siis võib-olla kui see ka ei sobi, saab juba ülejärgmise võtta. Mida see multitalent sus, millest sa räägid, milles see väljend, mida siis üks fotograaf peab ajalehe toimetuses teha oskama? No praegusel hetkel ei olegi enam sellist elukutset fototoimetustes nagu fotograaf, nüüd on juba foto- ja videoreporterid, et juba see sõnade kooslus näitab, vajadusel peab olema nii video- kui fotooskus ja samamoodi eeldatakse ka seda, et sa tuled nii-öelda rindelt siis tagasi ka infoga, milles sa oled valmis võimeline kirjutama siis ka artikli. Nii et sa pead oskama ka kirjutama. Et selline kolm ühes inimene peaks olema? Jah, selliseid on ja iialgi ei jookse mööda külge maha ükski oskus. Ma ei ole kunagi väitnud, et ei ole hea, et et inimene oskab üht või teist või kolmandat asja, see on väga hea. Aga ma arvan, et kui sa hakkad sellise Potina nagu kõik proovima korraga teha ühel ja samal objektil olles, siis sellest ei tule nagu hea tulemus. See ei ole see tulemus, mis kõnetaks inimest, siis tekivadki need tohutud tühjad mõtetud pildigaleriid mida sa mitte kunagi enam uuesti taha vaadata. Missugune oleks hea pressifoto siis on? No esimene märksõna on kindlasti emotsioon. Emotsioon peab olema ja silmaga nähtamatu faktor, et sa tahad seda pilti uuesti vaadata. Et ta ei pea olema mingi või õud aga temas peab olema ka selle emotsiooni kõrval mingi väga lihtne inimlik faktor. Ma olen alati arvanud ka seda, et kõik lihtne on geniaalne ja kõik geniaalne on lihtne, et vaat see miski nüanss peab olema, mis, nagu absoluutselt kõnetaks nagu kõiki mingi väga lihtne asi. Samas peab olema pildi sees. Annika Haas, kas sinu jaoks on mingi piir, mida sa ei pildista või kus sinu jaoks läheb nii-öelda see hetk, millal sa ei suuda fotokaamerat haarata? Kõik inimesed tahavad tegelikult praegu ka vaadata maailma parimate pressifotode galeriisid kodulehekülje pealt. Ja seal on väga vastavaid sarju, seal sarju, kus surnud isa või pilte, kus surnud isa embab oma surnud last. Surma, õnnetust ja häda on nii palju. Ta on avaldanud arvamust, et seekord on lihtsalt fenomenaalne, valiti pilt, mis ei olegi sõjakoldes kriisist, vaid et on smuuti rannal, eks ole. Inimestest, kes otsivad mobiililevi, ehk ta on erakordselt nagu rahulik pilt. Aasta pressifoto valitud ka maailmas. No näed, väga tore pilt selles mõttes, et ongi sihuke ülimalt lihtne asi leitud. Hästi igapäevane, tegelikult ka Eestis on kohti, kus ei ole nagu levi, kõnnid mööda õue ringi, otsid kus, kus et väga tore tõesti, et selline pilt jõudis nii kõrgele kohale. Aga ausalt öeldes ma olen ise tundnud seda tunnet, et kas nüüd on õige hetk pildistada või mitte. Kummaline, kui see ka pole, siis fotoaparaat toimib mõnes mõttes nagu kilbina. See maandab sinu tunded. Et et mul on näiteks olnud see situatsioon, et Lennart Meri matused ja tema kodu juures oli siis ärasaatmine kus oli siis rivistatud ühele poole teed Lennart Meri lähedased ja teisele poole siis kõik need fotograafid ja meediahaid. Ja vot siis oli mul tunne, et kas ma suudan nagu seda pildistada, siis näed, sinu vastas on inimesed, kes murtud katki nutavad. Aga siis sa tõstad selle aparaadi ette ja see toimib nagu kilbina. Ma ei, ei tahtnud seda teha, aga sa pead nagu tööülesannet, sest lähtuvalt sellega tegelema. Ja. Ja see, see nagu selline kurbus, ent sinus nagu endas natuke nagu taandub või sa oled tööl. Sa pead minema toimetusse tagasi pildiga, mis on hästi tehtud, kiskuma selle valu välja. Aga see, mis toimub nagu maailma pressifoto ess nagu üldiselt, et seal on lausa hakatud ka laipu nii-öelda komponent keerima juba siis see on, vot see on juba nagu üle igasuguse piiri minek, et sellist asja ei tohiks küll lubada. Ja teine asi, mis maailma pressifoto skav väikse skandaali põhjustanud, on loomulikult piltide töötlemine, seekord vist ligi 10 protsenti või peaaegu 10 protsenti piltidest diskvalifitseeriti, kuna neid on liialt töödeldud. Kuidas sina sellesse suhtud? Pressimata kontekstis? No pressifoto peaks ikkagi olema täiesti autentne, et olgu, et selline väike lihtne fototöötlus on küll lubatud, et kui sa ikkagi natukene on sul pilt võib olla kas läinud üle valgusesse ala valgusesse, siis sa natuke aitad selle fototöötlusega järgi, et see lihtsalt pilt oleks nagu paremini vaadeldav. Aga sellist, et sa nüüd hakkad seal kloonima ühest pildi servast teise mingit Daily või midagi või mingeid detaile rõhutama, midagi. Vot sellist asja küll ei tohiks teha. Et kas siis üldist kontrastsust ja heledust tumedast muudad või, või natukene värvidega aitad kaasa. Aga sellist? Jah, et sa midagi nüüd ekstra rõhutad pildi peal eraldi välja toodud või lausa lisad sinna midagi võtad ära, et ma tean, et siin üks fotograaf oli ka kuskil pildinurgas kuskil noh, ei sobinud kompass, ütleme niimoodi. Ja siis oli sealt ära likvideerinud mingisuguse prügi. Ja pärast tuli välja jah, et seal see prügi oli ikkagi nagu originaalpildi peal olemas ja see pilt kohe nagu muutus ja et selliseid asju ei tohiks küll nüüd üks pressifotograaf lubada, kui palju sinna pilte ta ütles? No mina üldiselt püüan niimoodi teha, et ma üldse ei töötleks, sellepärast et esiteks tüütumine, arst töödelda neid, et kui sa juba pildistada, siis on ju nii mõnus minna pärast koju selle pildi saagiga ja vaadata neid pilte niimoodi läbi, et et sa ei peakski nende kallal niimoodi väga nikerdama. Aga noh, eks sellist minimaalset töötlust tuleb ikka ette loomulikult. Tehniliselt veel küsida, et kui palju sina oled selline filmiinimene, kui palju selline digitaalne asi, et kas sinu jaoks on ka nagu vahet, et ja väga suur vahe on näiteks mingisugused enda jaoks pildistatud pildiseeriad või mida ma tahan eriti nagu kuidagi mingi sellise erilise tunde juurde. Ja siis ma ikkagi pildistan filmile rohkem, et näiteks lennujaama taga seal lennuvälja ümber see vana Tatsjade rajoon, et seal tehtud pildiseeria olen tegelikult kõik pildistanud filmile ja see on palju sügavam ja palju hingelisem, on see tulemus, kui digitaalse stabiilsusega pildistatud fotod. Sa ise jõudsid ka praegusele nii-öelda selle otsade sarja juurde mille vastu on väljaspool Eestit juba huvi tuntud ja mis on tegelikult esile tõsta. Neetud. Lenskaltser on vist selle veebi nii-öelda fotoajakirja nimi. Kuidas sa jõuväljaspool Eestit on jõudnud ja samamoodi sinu piltide vastu tuntakse huvi juba ka New York Timesist. Jah, on tuntud huvi. Klenskaltšega oli selline asi, et ma lihtsalt ühe oma fotoseeriaga osalesin fotokonkursil, mille nad olid välja kuulutanud eelmine aasta. Et ma selle sellel konkursil nagu veel kuskile ära märgitud, hulka jõudnud, aga nad võtsid minuga ühendust. Et nad olid uurinud ka minu kodulehekülge ja tegid ettepaneku, et kas ma ei tahaks nende, selle Lenskaltschel on ka oma selline kommuun või ühendusfotograafid ühendused, kas ma ei tahaks selle liikmeks saada, et sinna saavad ainult kutsutud liikmed. Ja siis muidugi ma olin rõõmuga nõus ja siis esimese projektina ma esitasin neile siis oma Taadžade rajooni projekti. Ja see läks kohe väga paljudele vaatajatele hinge, nii et ma sain ka hulka ja kirju üle Euroopa ja küsimusi selle kohta ja ma tean, et isegi tahetakse tulla nüüd siia seda vaatama mujalt Euroopast ka üks üks Hollandi Togras tahab tulla. Aga ma pean teda jah, kahjuks kurvastama, et seal seal on nagu üpris masendav, näeb see asi nüüd välja ja pigem nagu rohkem isegi nagu prügimägi või kui selline idülliline suvilarajoon seda nüüd kahjuks eest ei leia enam ja ja mis ta New York Timesiga oli? No seal on lihtsalt ka, et samamoodi võeti ühendust, et seesama seeria on pakkunud huvi. Aga praegu on ka selline lugu juhtunud, et kuuldus suvilapidajatest on jõudnud ka fotogaleriide kõrvuni. Sain New Yorgist pakkumise seda näitust esitleda Agura galeriis. Nii et ehk on siin ta nüüd siis varsti aasta pärast Kuura galeriis ka näha, kui olulised sellised ettepanekud sinu jaoks on? Noh Ma valetaks, kui ma ütleks, et mul nagu üldse hea meel. Meil ei ole muidugi on. Et kui sa ikkagi midagi südamega teed, siis on ju tore, kui see nagu läheb teistele ka korda ja ja seda tunnustust natuke tuleb. Aga loomulikult see ei ole nagu eesmärk omaette, et sa just sellepärast sellepärast neid asju teed, et see on ikkagi see see tore asi, et on olemas kaks asja, nagu elusat on see soov ja sundet, on see Soovis teha asju, sellel on juures selline vabadusega tunne. Et sa, no. See ei ole nagu selline vägivald, mis nagu tuleb kaasa sundusega, et kui see periood, kui ma olin seal nüüd Mingi aeg ka ühes suur korporatiiv ses meediafirmas tööl. Siis ma hakkasin oma on nagu sellise soovunelm töö muutus, soovunelm muutus minu jaoks nagu selliseks vägivaldseks ühel hetkel, et ma tegelen nagu asjaga, mis mulle kogu hingest meeldib pildistamine, fotografeerimine. Aga ta muutus sunduseks seal, sest kadus ära see vabaduse moment teha neid asju, mis mulle tõesti nagu meeldivad ja just see Ma tahangi selle kohta küsida, et, et ta tegelikult töötasid seltskonnafotograafina. Kahe mida see tegelikult tähendab, kui sa pead jahtima kuulsuseid, pikantset seiku ja ja ma ei tea, et kes kellega käib ja, ja, ja veetma õhtuid erinevatel seltskonnaüritustel. Aga selle asjaga juhtuski nii, et ma hakkasin rohkem nagu tooma sisse kultuurisündmusi ja see ei sobinud turundusosakonnale sest rahvas tahab näha ikkagi rohkem kedagi muud. Jah, see, see oli ka minu jaoks nagu selline pealesunnitud olukord, ühelt poolt, aga teistpidi ma sain sealt väga-väga kõva kogemuse. Said sealt ma sain sealt julguse minna võhivõõra inimese juurde, temaga suhelda. Ja see on mulle tulnud kasuks edaspidi hästi palju võhivõõraste teemadega kokkupuutumisel võhivõõraste inimestega, nii et see oli suurepärane kogemus selles mõttes, et selles mõttes ma olen väga tänulik. Annika, sa oled professionaalne fotograaf, kui palju sa oma pere ja oma eluolek pildistanud? Häbi tunnistada, aga peaaegu üldse mitte. Kuigi võiks, on ju ka fotograafe, kes pildistavad ainult oma perekonda. Näiteks selline kuulus fotograaf nagu ännileibu vits hakkas ju ikkagi pildistama oma perekonda kõigepealt ja ja tegi seda oma elu lõpuni ja minu arust see on täiesti omaette kunstiteos. Oma perekonna pildistamine. Kui palju sa oled pidanud oma pereelu ohvriks tooma oma oma ametile on võimalik olla edukas fotograafia väga edukas ja õnnelik pereelu elada. Ei ole et üks või teine ikkagi kannatab, et kindlasti seesama seltskonnafotograaf ohvriks olemise periood ei olnud nagu minu sellises koduses elus üldse nagu hea aeg. Lapsed väga palju kannatasid, suurem laps kontserdas väiksemat, nii et poe Kaksel, kes nüüd on kaks, 10 head aasa, kes on eksistentsi. Aga oli olukordi, kus kus ma pidin pea iga õhtu nädalas ikkagi minema kuskile glamuuriüritusele. Ja siis Axel oli see, kes hoidis oma väikest õde. Et meil on jah, selline väike perekond. Saate lõpus. On Ada kohta ka küsida, kes tegelikult tahab jalgratast saada ja fotobrigaadi lehekülje pealt vaadata, siis aasa, pildi kollaaže ja osa müüb neid koguda jalgrattaraha. Kuidas tal siis läinud on, et on tal siis jalgrattaraha juba koos? Ja on tegelikult kui nüüd sellist keskmist ratast tahta, siis on see raha koos tõepoolest oleks riskinud, ratas maksab? No ma arvan, et paarisaja euroga peaks selle kätte saama küll ja eriti praegusel hetkel talvel ostes peaks nüüd olemas olema. Ja aga meil on kohe uus kamp Haanja otsa tulemas, kuna aasa on selline tuisupea ja vist natuke boheemlane olemisega tõepoolest ka siis ta on selline tohutu asjade kaotaja, seal hetkel ei ole enam mobiiltelefoni, nii et tuleb teine kampaanias. Hakkab koguma nüüd mobiiltelefoni jaoks ka omale raha. Tegelikult sa oled oma oma väikest tütrekest mõjutanud nii-öelda pildistamise ja piltidega tegelema. Teadlikult kindlasti mitte need, pigem see on olnud ilmselt selline asi, et kas on. Ei, ma ei ole tõesti teda nagu kuidagi sundinud midagi tegema. Aga ma olen lihtsalt avastanud enda kõrvalt, et kuidas tal minu mingid pildistamised ja sellised kunstiga tegelemise asjad nagu mõjunud. Sest Peipsi ääres on ju ka meil üks tore sõpradega koos üks kunstimaja ja ambulatoorium ja seal me korraldame selliseid kunsti fotolaagreid ja kuna aasa on väga rõõmsasti alati sinna tahtnud kaasa tulla, siis loomulikult ma olen võtnud ja ma arvan, et ka see on talle mõjunud niimoodi, et ise midagi teha. Aitäh Anniki aastane hommikul jutusaatesse tulemast, Amblaratooriumi tegemistega saab Polatooriumi leheküljelt Pealt täpsemalt kurssi ja tegelikult Annika on võtnud oma südameasjaks fotokoolituste tegemise inimeste harimise kuidasmoodi, peaks pilti vaatama ja kuidas võiks pilte teha. Suur aitäh veelkord, Annika tulemast ja aitäh, head raadiokuulajad, et selle tunni koos meiega veetsite ilusat pühapäeva jätku. Aitäh.