Kui ma olin ülikoolis, sirvisin Tammsaare teoseid igavamad siis pärast läks aastad mullale juba kindel huvi eesti kirjanduse vastu. Ebamäärane, liiga pikad seletused, arutale juttu ja nii edasi, igav, aga kui sa süüvinud mingisugusesse asjasse, see suvi hakkab tekkima ja nüüd ma olen täiesti suur-suur, tänu härra fänn ja need olen teinud järeldusena. Ei ole, kus ma selgitan Eesti olusid ja kõike, kuigi seda tausta, mis on, mis on vaja kõige uuemad tõlgendused teel kirjandusteadlaste hulgas on just niimoodi, et Tammsaaret kirjeldatakse eksistentsi realismi terminite kaudu. Tema kirjeldab inimese kõige sügavamaid asju ja nad ju ei ole ikkagi nagu, nagu ühiskonnas, ühiskonna konfliktides ja nii edasi vaid nad on inimese eksistentsi rahalised probleemid. Kuidas me oleme üksinda jumala ees, Mui või tühjuse ees, tema mõtleb, arutab inimese saatust, inimese võimalusi väga sügaval tasemel ja väga mitmekülgselt. Võlu on just selles, et, et iga kord, kui sa võtad mingisugused Joikese osa uuesti ja saad sellest ka uusi aspekte leida soovitan, armsad Eesti kuulajad, see igav raamat, mida te seal koolipõlves püüdsite lugeda. Võtke see uuesti esile ja lugege.