Keelekõrv, 463. saade. Tere mu head kuulajad. Mul oli mõte nüüd jaanipäeva eel suve hakul pakkuda, kuulata midagi igihaljast, südamliku, aga ka keelega seotut. Nimelt kirjanik Jaan Lattik, suurepärane kirjanik ja hea kirikuõpetaja. Tähtis figuur meie kultuuris on kirjutanud aegumatuid, lugusid, milles kasutab osavalt oma kodumurret. Nende lugude kuulamine ei ole raske ka põhjaeestlasele. Võib-olla et mõni sõna jääb arusaamatuks, kuid nende üldine toon mõtte, moraal ja tunne on siiski igal juhul kättesaadavad. Mäletan, et veel minu kooliajal oli lugemikus Jaan Lattiku pala poisikesest, kes isal palub metsast oma hobusele looga tuua kas Pedajast või jalajast kasest või saarest seal muidugi koost. Nõnda et ka puude nimed, mis meil ju murdeti erinevad, tulevad siin ilusasti välja. Aga milleks pikalt rääkida? Alustame kuulamist. Neid lugusid on tulnud lugema näitleja Tõnis Rätsep kellele Jaan Lattiku looming on alati kallis olnud ja kelle repertuaaris see on püsinud head kuulamist. Pois saekuule poiss, kust läheb tee Karula kiriku juurde. Poiss kihutas südametäiega lehma kaerast välja, jäi siis äkki seisma, kuulatas vähe ja tuli aegamööda maantee poole. Missa ütli, küsis ta kostma Karula kiriku juurde, saan. Keeerry kumalu, kas sa siis tuud ei tee ja mis sa seal Äripäeva lootsite, kas kerin kaugele ei ole? Sa läätsi tõkvedesi, poiss hüppas üle kraavi tee peale, siis on, näid hääd kätiveeren Pedastiku nukama, nüts talu, sa näid küll nael. Seal on kats suurt peni, tõnium verre, tõnium kaver, grant skaala. Null hümniga sul nuia umbai oletum, müts, kõik luu, Aukva kaugest jalgsi inimese pärast tiibel ei tule. Kui mõni hobusega ellu kihutas, siis juuksur vastu ja ajava nõlla küll, aga ega sul hobust ei ole. Sealt lähtedes ja siis tuleb korraga sepikoda, vasta. Hääd Kätu, müts väikeni tarrekeni nulli, oledki peni Seppelom, müts väikeni kõverytei Albuga tomatite kange kähri urgu üles otsima, tuulüüd jalagema. Siis, kui veel edasi lähed, siis on hääd kätt Lepist, sealt lõikan Mui sääreparras. Alaiirani loom kats mõlema musta tõni tsipa suurem. Mäe peremehel on kolm tükki. Ega sealt naljalt läbi ei pääse, Kunevast karjamann ei ole, aga Guinema kodunuma siis peavitš, nui üten olema. Algas neid Bellettai Massa võtlaser parras kivi karmanni, nagu lähim pole tuleva neljase kiviga, siis on mõlemad kivil Takast järeldavad, ütlesite, sega purrele nikaale, Tiiranist möödagi. Ja kui Allar Godzilla saat luu tuleva suurel Larinaga aialt Luile tõmba silmi müüda, kutsum saanu sis tõni lätt nuuma, kange haukuma. Siis kui ohvitseri Kodzilolet Iisranist mööda, seal hoiake kõvasti peol. Seal on müts, valge must täht, otsain verre silmanniku Soel Tuutsiga hommitš yhe vini salaBenimait. Peremees on diakohtunud järg, kännu õõnestav sõna suust välja ei tule, Autmisega ei ole tal tekkugi muud kukku kargas Takastia Kraut hamba külge. Ja saani Takast mitu suurt rätierla lahklu. Kui saad, siis tõmba talle rist, ülen õlaluu. Siis kui sa sealt mööda saad, siis lähed Vilülitest mäest üles, siis oledki kõrtsimann. Sealsamal lähiksalonkerika. Kaupmehel on küllalt suur Üüpeni puiputu päivalt, kedagi makkab poodi lävel nagu vorst, kui jalaga Tuukazzis juriisas ja Lättummadki. Sul seal kerkuma Nassi hom küsis poisse, ehkki. Oli vähe asja. Tänasin lahke tee juhatamise eest. Ja hakkasin Karula kiriku poole sammuma. Kui Pedastiku kohale jõudsin, kuulsin juba eemalt koerte haukumist, ma tundsin nad peaaegu häälest ära. Taks verevat. Ega nad tee peale ei tule, hauguvad muidu eemalt. Seal sepa kohal, seal peab juba rohkem ette vaatama. Värviga sul pruuti ka on, ongi. Kes on siis su pruut, Eva. Kuidas Eeva sa tahtsid Juliisid võtta? Malisid tamp ei võta. Aga mispärast? Viisil ei ole saapid? Õige mul mees, kas sa siis niisuguse tühja asja pärast pruudi maha jätad? Kas eval on saapad? Evalum Kats paaridase vastsetuse vana vanule lastas, kui gängse tule vastse poole talla alla panda. Aga kui Liisiga uued saapad saad päris tuliuued, mis sa siis teed? Üts kiikmisse tähendab üts kiik. Kas siis võtad Liisi, ema liisid ei võta. Aga kui liisile kaks paari uusi saapaid ostetakse? Egas mul tea, saapaid vaja ei ole, noole jalga ei lähe. Kellukene jalg. Kas Eeva saapad lähevad sulle jalga? Vanad pitsitused supakas vastse oma mütsi paari sukega panna. Sa siis liisid ei armasta, ei armasta. Sa armastad siis Eevat? Ei armasta, jäävad ka. Aga kuidas teda siis võtad? Hüdskiik. Liisi ema oli Liisil ära keelanud Jantsiga mängida. Janssoni lesenaise poeg ja väga koer poiss. Kaks korda liida, Liisil silma, kulmu katki kriimustanud, üks kord ninast vere välja löönud ja lugemata kordadel liisid jämedasti sõimanud hernehirmutis, eks olite teda nimetanud vanaks tüdrukuks, kellel kõik hambad suus lahti on ja tagantjärele oli ta veel sülitanud. Siis kannatas küll, aga kui ta enam ei jõudnud, jooksis ta tuppa. Jutustas emale kõik ära. Emal läks süda täi, isade keelas kõvasti ära jantsiga tegemist teha. Liisi mängis üksinda, Jants ei tohtinud mäele tulla. Liisi vaatas Salamati aianurga tagast ja nägi kõik, mis Janss sauna juures tegi, ta ronis aia otsa, pildus kivikesi üle sauna, kattuks, ajas kõvasti vilet ja istutas tamme. Kaks päeva läks sedaviisi mööda, kolmandal päeval tegi Liisi sauna juurde asja. Ta läks vaatama, kas mitte nende kassipoeg saunatare juurde ei ole tulnud. Jants istus läve pääl. Jants, kas Amy kassipoiga ei olen, küsis Liisi. Ei, olemad kassi poigan näen, kostis Jants. Mikassi, Poigo märgaanueigi, Acostoles sillenn. Ei, Tiia Makostikassiboiglats. Jants pani käe-silma, teete ja vahtis kuhugi kaugele. Liisi pani esimese sõrme suhu jalgas tasase häälega. Janssa lubasin mulle pillideta kasvalt Jännu aisa. Petatan Sulle pilli. Jants võttis käe silme eest ja mõõtis, liisid sööva pilguga, mattis sulle pilli, Postimees emale kaebama. Sulle pilli ei mängi, suka kõnelegi. Sinu siia. Liisil tulid pisarad silmi, ta hakkas tasakesi nutma. Ma ka ei põe mäele midagi, esmalt su emale Sky Bar, rääkis ta nuuksudes. Seal sõimsi, minu vanad tüdrikus, sülg sirts, kord lõid mul otsa veritses vas laus võimale sõlaki. Andsidki mulle pilli, ma ei ütle kunagi emele. Missa lootsud, kas sa siis toodeedee pillideta ei saa, kas sa sinki, jääd põra paju kur kinni, hom, poiss Johann keisa põra pillideta. Aga kukkur välja pääses, kas sa siis Tiit siis sombune asi? Tee siis hästi suur ja lõika sõrmulatseka pääl liisi, kuivatas põllenurgaga silmi. Janss võttis noa taskust välja ja hakkas läve peal teritama. Mis ta väitsega tegema nakat küsis liisi. Ussi tapma emaga soi saarel lambale Hainu Tooman ja tõi sealt suure ussi ütlenud jabura, makatarre sängi, algud ja üles tule, Smia tapmata, ärk. Jants härrase hinnetapmann nakakkuma Härmeile lähema pelga vussi. Liisi värises. Ühest Belgiat tulema, nõuta kontia, maga. Jants arres Liisil käest kinni ja hakkas teda üle läve kiskuma. Liisi rabeles vastu, palus, hakkas viimati valjusti nutma. Ma Janss laskis käe lahti. Räägitud. Madin naljandi dial hakkas Jekamalt ussitarre vii seanss, kus on minu hirmudi, ütles Liisi. Suured pisarad veeresid tal mööda põski alla siis läks silm jälle selgeks ja ta vaatas õrnalt Janssi otsa. Ese, Kossa läht, mõtsa mis sa seal tiit haina? ESA noh, kas sa lähed metsa ja siis tuumuvuzelevitš uluk õitseda, puhas missugune. Tugu saad Kadajast või jalaaiast vaid Gos vil lepppääs. Külmaladu. Kui sa mõtled, lähtsis Toomuleid, shouk, nüüdiskõik meilt, voost, kaskaadaiast, jalaaiast päästva kõhust Vaiga pajust, külma jobu kuuli küll madu. Ei saa lubada, ei lähe mõrtsa? Jah, lähe siis Toots õukmuobusele oledki, kui sa saad kaskaadaiast vaia, laiast ta kõhust või pini õest võis olla küll Külli Obama kooli Obama mul Kekteelemis puust. Isal oli hobune ees rehad vikatit laotud vankrisse leivakoti ja piimale kri mahutas ema asju alla. Siis algas sõit. Siis too mulle Johaug päris Yellow kambar, Log, külmatu. Et neid sõnu ei kuulnud isa enam sest hobune tegi tublit sõitu ja vanker mürises valjusti. Tõnis Rätsepa esituses kuulasime Jaan Lattiku loomingut. Keelekõrv on jälle kavas nädala pärast. Ilusat suve teile kõigile, soovib toimetaja Mari Tarand.