Keelekõrv 464. saade. Head kuuled, kaks nädalat tagasi kuulasime akadeemik Huno Rätsepa etümoloogiaalast vestlust. Rääkisime meie maa ja rahvanimest. Eesti eestlased. Nüüd jätkame seda väikest loengut ja jutt jäi pooleli. Meie oma nimetuse maarahvas juurde. Ega meil Eesti ja oma rahvakõnet ju korralikult kirja pandud, varasemal ajal ei ole. Aga torkab silma muidugi see asjaolu küll, et noh, meil on Eesti kohanimed küllalt varakult tuntud, ütleme seal 13.-st sajandist peale ja ja isikunimesid on küllalt palju. Aga mina pole kohanud, et mõni Eestimaakoht oleks nimetatud eesti järgi. Ütelge mulle üks küla, kus oleks eesti sõna sees, ei tea Pariisi küla. Aga Eesti küla ei ole Eestimaal vähemalt mujal, võib-olla küll, kus eestlased elavad Soomes ja, ja kuskil seal võib olla lõuna pool kuskil mingis asunduses võis olla, aga, aga siis meil ei ole seda siis see oli meie jaoks võõras nimi, ühesõnaga kohanimed on küllalt vanad ja vot see oli meile võõras, see näitab just seda meie omale nimetuse ei ole just eriti vana. Praegune, aga nüüd, mis puudutab seda maa rahast siis ma olen hakanud mõtlema, et see peaks ikka veel olema päris tavaline oma nimetus. Ega meie pole ainsad, kes ennast nimetavad sõnaga maa mis tähenduses maa. Kui siin hakati eelmise sajandi lõpul siin sammust nüüd mõni aasta tagasi hakati arutama seda Soome värv, sõna Ta oli selle ümber käis niisugune mölls oma soome teaduslikus kirjanduses, et neid ettepanekuid, arutlusi olid, oli pööraselt palju, aga lõpuks taandus kõik sellele, et laenati seda Soomet nüüd edasi-tagasi kuidas tahes, aga lõpul läheb ta ikka tagasi balti keelte sõnale. Sheme, Jeme tähendab maa, Balti keeled on ju kõige lähedasemad sugulased slaavi keeltele Venezemlja Jon maa. Sellest on tulnud siis mitmesuguste vaheastmete kaudu, Soome aga on tulnud ka Häme sest ree muutus haaks. Nii et Häme ja Soome on kah maa ainult balti keeltes, aga nüüd kujutage maad siia tulles hakkasin just mõtlema seda. Aga nüüd äkki on see nõndamoodi hoopis, et et see maa oli niisugune kaunis oluline hõimude nimetus siin. Ja balti hõimud tõlkisid selle maa oma keelde kõigepealt ja võeti see uuesti tagasi läänemeresoome poole peale ja siis saadi juba kõik need Soomed jahe mehed. Nii et kui nõnda võtta, siis meil on ju soomlast jääväelaste kühine Vabanimetus. Tõsi küll, vahepeal on tõlgitud teda, aga maa ikkama ava ikka maa. Nii et nähtavasti see on siis päris niisugune küllalt levinud ja meile väga iseloomulik. Nüüd viruga on hoopis teine lugu. Viru sõna ümber on kamad jagatud, siia-sinna on püütud teda seotada mitmesuguste teiste virutüvedega. Seal on ju viru kui mingi vihigeeris ja nii edasi, aga viimasel ajal on hakatud nagu rohkem nihkuma selle pooled. See on laenatud kunagi Vello Lõugas arvas, et see on balti keeltest laenatud, aga hiljem on nagu kaldutud, rohkem selle pooletan, germaani laen on tähendanud alguses tõepoolest meest. Või ka siis mees või mees ja inimene on tihti väga kõrvuti ühe, üks sõna, noh paljudel rahvastel kuuenda Saksamaal või inglisemann ja seal on kõike nadi kõrvuti. Et see noh, Metuaami, ladina keeles wir olime ees, eks ole, see on indoeuroopa vana tüvi. Võib-olla ta ei olegi see päris wir, võib-olla germaani poolel on mingi viir tüvi üles otsitud mis võiks ka võõrast tähendada. Võta sa nüüd kinni siia-sinnapoole, aga, aga midagi niisugust ta on ja on seotud nüüd ühesõnaga, niisugust hoopis teise mõiste süsteemiga, kui meil on siin maa-aluseks olnud, eks ole. Siin on aluseks juba inimene ja mees. Aga seegi ei ole midagi erilist. See on väga tuntud meie kaugemate sugulasrahvaste juures nii mordva, nii marini, kakuami siis udmurdi lõpul olev murt lähevad kõik tagasi ühele indoiraani sõnale. Mis tähendab inimeste meest. Kummaline on, see sõna on eesti keeles ka, aga eestlased selle järgi iseennast küll nimetada ei saa. See esineb meil kõige täielikumalt kuul, sõnas mardus mis on ju surma või no ja asi on selles, et seal interani poolel ta tähendas, nii surelikku surelik on inimene ja sealt ta surnu ja meie siis kombineerisin, ümberkoduga leiaks ja Marduski ja, ja aga peale selle veel. Siia kuulub veel üks sõna, mida meil eriti palju enam ei kasutata, ainult liitsõnades. Nimelt kui laps põlvili kukub näiteks liiva peale või Magnitski, siis nahk läheb marraskil, eks ole. Ja see mõrrast, see ka seal hiline, aga see marras tähendas tegelikult surnud see marraskil nahk on surnud nahk, vot see läheb selle Marduse ja, ja selle ja sureliku ja, ja lõppude lõpuks seal sama tüvi, mis ladina mur spordis ikka see surm ja aga vahepeal ta võib inimest tähendada sureliku kaugtoon, sealt väga lihtne sellele liikuda, aga niisiis tuleb välja teed mordvalased ja marid ja udmurdid uute tähendab mingit põldu, nii et on põlluinimene siis põllumees, eks ole. Põlluga nimetavad ennast ka paljud, poolakad on näiteks ju poole ja see läheb ikka selle peale välja nii põllu peale rohkem. Nii et see on jälle maaga natukene. Aga siis see inimese enda inimeseks nimetamine esineb mujal ka noh, näiteks antide oma nimetuse all peab peaks tähendama midagi niisugust. Ja noh, kui me jõuame nüüd ungarlaste eneses nimetuse juurde, Neid on ju kaks, meie nimetame neid ungarlasega, nad ise nimetavad ennast madjaritaks. Ungari ei ole ungarlaste oma sõna. Vaata, nemad tulid ju sinna Kesk-Euroopasse koos nende mitmesuguste Polovitside ja petsineegide ja kõikvõimalike türgi tatari hõimudega seal ühises liidus türgi laensõnu on seal nii palju. Ungari tegelikult on täiesti türgi-tatarikeelne liitsõna. Mis tähendab 10 noolt, see oli siis nähtavusi tähendas. Üks nool oli üks hõim, 10 hõimu. Aga ega ungarlased ise seda ei kasuta, see on jälle kuskilt kõrvalt tulnud sõna, nemad on madjarid ja madar on, samas on kaliidsena. Ta varem oli moodi kiirmood Konsama tüübis mansi. See on väga vana hõimu nimetus. Aga Eeerr tähendab inimene või mees, jälle see inimene, mees. Ja see on laenatud sealt türgi, tatarlaste poole pealt. See ei ole muidugi üks vaegkatsetega. Me arendati siin kuskil eelmise sajandi esimesel poolel oli see, et meie mees ja madi armsama sõna tänapäeval keegi seda enam ei usu. Kuigi meie mees on jäänud suureks mõistatuseks ja on kindlasti mõistetest siiani siiani, kui mõni targem mees veel tuleb ja mõtleb välja, kust ta pärit on, aga siiani olnud seletuskatseid on tyh, tahaks alati, aga üldiselt vastuvõetavat seletust, praegu mees sõnal ei ole. Ta on niisugune kummaline sõna eesti keeles, kujutage ette, et üldiselt meil kadus ära sõna lõpuvokaal ja järelikult soome keelest peaks sisse vokaal säilinudule. Aga soome keeles ei ole nii ši, vaata vaid, on ainult meie ees, see tähendaks seda vokaali pole seal lõpul olnudki. Aga ütelge mulle üks veel üks niisugune sõna eesti nimisõna eesti keeles vana nimisõna eesti keeles, mis lõpeb esiga ja mille mingit vokaali järel pole olnud, ei ole. Nüüd arvatakse, et võib-olla see s on ka seal Liidjaga jala arvatakse, selle mees sõnal on otsitud ka igasugust germaani vasteid, aga siiani jäävad need kuidagi hätta, need etu moloogiad ja hästi välja ei tule. Ja nii et meie ise oma rahvast mehes sõna järgi kai nimeta. Ainult läänemeresoome keeltes on ta olemas kõigis. Aga kaugemale mittetäielik mõistatus. Aga vot meil jäi see lätlaste nimed Iraavel arvutamatas. E kauni ja selle puhul ei ole kahtlust, et see on meie Ugandi või siis teise nimetusega Ugala juba Läti Henriku kroonikast me teame, et üks niisugune maakond, olijase maakond oli küllalt suur ta ei olnud ainult sumada hõimas kab hõlmas ka Põhja-Tartu abi Roli Emajõgi ja mulk, keda eriti haaranud smulkidel oli Sakala, eks ole. Aga siis noh, ütleme nii, idapoolne, Valgamaa ja Võrumaa ja Põhja-Tartumaa, see oli Ugandi või kaugemal. Nüüd selle sõna päritolu ümber on kamaid jagatud ja ausalt öelda noh, nii briljantsed seletust ei ole. Kõige kummalisem on see, et lätlased ta üle võtnud võtsid jah, kuigi läti keeles kase häälikuliselt väga täpne. Me ei ole ja läti lingvistid rehkendavad seal neid vokaale peaks aku teine vokaal olema, katton, see millegipärast ei saa aru, miks. Noh, selge on see iial aasal, lõpul, need on liited, sellega pole midagi alles, esimene osa uga. Kuskil, nii kolmekümnendatel aastatel leidus eesti keeles Eestis lingvist, kes seostasid selle sõnaga oga ja ja kuna on olemas veel ogar kah, siis siis asi läks natukene, et meid sõivadki. No väga kummaline ei olegi, sest naabrid said just niiviisi oma nime mulgi lätlastel mulkis tähendab lolli rumalat ja eks nad siis vii seda Eesti nii eestlaste kohta nii pilkamisi ütlesid. Aga ma ei tea, kas siis need Viljandimaa mehed ei saanud sest läti keelest aru või? Aga igal juhul nad on väga uhked oma sõna üle. Nüüd aga kas nüüd Ugandiga ka nõnda on läinud, on üpris kahtlane, viimasel ajal ma seda seletust nagu eriti palju kuulnud ei ole. Nüüd on üks niisugune noorem eesti mees, kes on Helsingi ülikoolis praegu juba nii kaunis tõusuteel. Minu teada ta esialgu on ajutiselt isegi läänemeresoome keelte professori koha peal. Tema nimi on Riho Grünthal ja tema sellest kuulsast Grentalite suguvõsast. Ja teagi, tema avaldas mõni aasta tagasi siin raamatu Liiviste Lillin ja kus ta käsitleb siis läänemeresoome rahvaste nimetusi küllalt põhjalikult. Ja tema esitab seal siis omapoolse uue seletuse. Et tuugandi uga võiks olla vana vene keelest laenatud sõna, mis praeguses vene keeles on Young, see tähendab lõuna. No äärikuliselt ei ole seal mitte midagi, kõik on lihtne, aga minul tekkis nüüd see probleem, et kuidas siis saavad hõimud nimetada teist hõimu ilmakaare nimetusega kui nad just lõunas ei asu. Sest noh, slaavi hõimude suhtes mingil kombel lõunas ei ole lätlastest rääkimata. Ja ma, ma ikkagi tüved on häälikuliselt on ju kõik kõige paremas korras ja see, et sõna lõuna kasutatakse rahva oma nimetusena, Luima kaare nimetusi kasutatakse teisigi, norralased on põhjaga, seotud otseselt nord. Kuigi noh, seal ei olnud siis päris Ta ainult põhivõi Norwegian ja Nur seeoo tähendas põhjateed ja see oli liigingitise põhja kaubatee. Põhja oli seal ainult üks komponent, aga lõikagi ilmakaart või saab kasutada, aga ma siiani ei tahaks seda hästi omaks võtta. Ma ei saa kuidagi meid sinna lõuna poole paiguta. Põhjaeestlased ju Lõuna eestlaste suhtes öelnud, needa ütlesid hoopis seal mingisugused võisid öelda ju siis kes noh, Pihkva grivitšid või, või või päris lõunas asuvad latgal ei taga. Nende suhtes oleme vastupidises ilma suunas, nii et. Ühesõnaga, asi on segane ja jääbki segaseks. Esialgu. Ühesõnaga, lahtisi otsi on nii tohutult palju, aga mul tekkis siin vahepeal mõte, kui me läksime juba inimese ja salapärase ja lahendamatu mehe juurde, et võib-olla võiks ühes järgmises vestluses rääkida nendest inimese ja kõik need mehed-naised-tütred, pojad, sugulased ja muud, sest ma tean, et te olete nende peale ka palju mõelnud. Kui elu ja tervis on nii nagu vanasti öeldi, siis jääks siis või rääkida ka ja. Kas siis niisugune lauset juba aatsitus oma nimetab eestlasi nende õige ja põlise nimega tuleb maha kanda, sest nii lihtsalt seda siiski väljendada ei saa. Nojah, vaevalt detaatsitusel oli neid erilisi ettekujutus üldse eestlastest, nii kõrgkaugele põhja tema ei ulatunud. Mart Meri on ju oma raamatusse isegi püüd tehase juba Saaremaale viinud Kaali järve vaatama. Aga need on rohkem selleks, et rahvusliku hinge üleval ja, ja see on üks raamat, on raamat, udu on tegelikult kaks tükki, neid ju on väga huvitavad ja noh, tead, neid on nimetatud suureks teeks. Ja, aga teda kaitseb ilukirjandus. See kirjanikul on siin võimalik rahulikult oma fantaasiat rakendada, ilma et tema teine ilma talle saaks isegi etteheiteid teha, sest tema kirjutab esseed, tema ilukirjanduslikku esseed. Palju seal on tõtt ja palju seal on natukene fantaasiat, see on tema enda teha. Kõigi ajalooromaanide puhul on ka asi ju nõnda janu, tänapäevast rääkimata, kus hakatakse kirjutama juba nõndanimetatud alternatiivajalugusid, umbes nii, et kirjutame nüüd raamatu, mis siis juhtub, oleks juhtunud, kui eestlased oleksid 1940. aastal vastu hakanud ja sellest tuleb terve alternatiivajalugu. No see on võrreldes Lennart Merega, on see hoopis midagi muud. Aga noh, teab neid asju, mineviku asjad on need sellest sellest ajast on niivõrd vähe säilinud ja Põhjamaad olid ikka seal roomlastele üks suur mõistatus, palju nad nendest teadsid mingisuguste vaigukaupmeeste kaudu olid midagi kuulnud, et mingit koerahoones, et kuskile ja jah, ja ta oli kuskil seal mingisugune naiste maa, mida hiljem siis on Soome selle veenlandi kailu maakonnaga seostatud ja no igasuguseid niisuguseid lugusid tuleb välja, kaasa arvatud selleni, et Soome, Soome nagu jagunes kaheks, ühel pool olid siis need, kes põtra austasid ja teiselt poolt olid need, kes Karu austasid. Aga on väga huvitav, et meil Tallinna linna Tallina ala nimetus oli ju Revala. Ja siis kõige rohkem on seda seostatud ikkagi rebane. Aga kui vaatame neid Euroo rahvaid ega nii kohe esimesel pilgul meelde ei tule, milline rahvas ennast nimetaks Tiitsi tootendlikult mingisuguse loomaaia nime järgi. Aga kui nüüd meie Revala tõepoolest rebaste järgi on nimetatud ka teadaoleva, no Lõuna-Eestis on üks Karula ka. Ja kuskil Lääne-Eestis on veel hanila jauranud ava on olemas, jah, jah, jah, jah. Ainult kõik oleneb kui vanade kohanimed, nüüd on seda Tottenistottemismi meil. Ma ei tea, kui väga otsida, küllap leiab kah, aga kohanimedes noh, midagi seal peab olema ikkagi. Aga Põhja-Eestis oli tuntud ka karu asemel oli tuntud sel ajal veel ott. Ebe otepää jahtumis läheb siis tagasi seal Okto või ohtu tüvele, nii nende ohe palud ja ohekatku ja need on kõik aru palud ja karu katkutud, nii et ei, suligi oli veel tuntud kunagi Põhja-Eestis. Aga miki Sudermo on kuskil Põhja-Eestist, mis on Zoe hirmuküla. Aga siis eks ta jäi Lõuna-Eestisse rohkem hiljem. Aga laval on muidugi niisugune jah, ta ka nagu peaaegu niisuguse eestlane Eestimaa ja ja siis Viru koparalleelsest Rävala oli maakond, oli kihelkond, oli küla ja veel naabermaakonnas Virumaal oli veel üks Rävala, nii et need Ravalaid oli seal õige palju. Ja kui nüüd uskuda seda, mida räägitakse, on kirjutatud, et et juba kuskil seal, mis siis oli kuuendal, seitsmendal, kaheksandal sajandil kuskil esineb sõna mingisuguse mingisugune sõna lääneallikatesse rist, varrika, mis pidi tähendama sedasama Revalat. Nii et siis on meil veel võimalusi ennast nimetada veel ühe nimega miks mitte pahalased, aga see jääb küll natukene nagu rohkem põhjaeestlaste prioriteediks, et lõunaeestlased on siis nagu rohkem muugalased ja põhjaeestlased võivadina elatis rahulikult Ravalasteks nimetada kuigi nende maal oli esialgu kaunis kitsas, sest tuleb arvestada seda, et nende naabrid olid harju harjumaalased veel, nii et ei, ega me tema ala oli kaunikesti seal, Tallinna ümbrus ikkagi, nii et väga suur maas ei olnud. Nojah, ega me rohkem lõhestada ei või niikuinii, siin on juba. Ida- ja Põhja-Eesti on väga lõhestunud, meil aga oleme siis eestlased. Jah, vot see on küll kõige vajalikum asi, mis viimasel ajal eriti vajalikuks osutub see eestlaseks olemine. Mitte ainult sõnades, vaid ka mõttelaadis just see, et me mõistaksime seda, et, et, et seda Eesti rahvast on ikkagi veel nagu vara maha kanda. Keele kõrval saates rääkis akadeemik Huno Rätsep. Loodame, et meie raadiokohtumine ei jää viimaseks ja et me keeleteadlase Huno Rätsepa tarkust saame veelgi nautida. Saadet toimetab Mari Tarand. Kohtume nädala pärast.