Tere hommikust. Tere hommikust. Algas lastehommik. Teie muidugi ei arva, et meie raadiotes elame aga minu meelest on see küll vahva, et me ise oleme raadiomajas ühes punases telliskividest seintega toas. Aga meie hääl jõuab mitmetesse tubadesse, aga me ei tea, mida keegi, kes meid kuulab, teeb või soovib või mõtleb. Minu meelest on see isegi hea, et me ei tea, sest ma ei kujuta ette, mis tunne oleks olla igal pool korraga. Ma arvan, et see oleks üldsegi mitte nii hea tunne. Kõigil, kes soovivad, on ju võimalus meile kirjutada. Te võite meile kirjutada oma tegemistest, mõelda välja mõne jutukese või mõne oma tehtud luuletuse meile saata. Tänam ei kahjuks kirja ette lugeda ei ole. Hakkame teile mõnusa jutu, pakume nuputamist. Kohtume nukuteatri näitleja ja lavastaja Mart campusega, kuulame koos üht päris uut laulu ja tuttavaid laule ka. Kas nüüd hakkame mõistatusi ütlema? Jah, aga ma arvan, et enne peaks pliiatsi ja paberi kätte võtma sest ega kõik mõistatused meelde jää. Ja ma arvan, et ega kõik pliiats ja paber peos raadi juures istu. Nii et kuulame laulu. Küll palju laule. Mõtelda on mõnus, päikese ja kuuansambel Bell köha, pere kuuleme seda praegu sellised ilmad, et nina kipub vesiseks ja keha ja nohu on väga ebameeldivad. Aga ma tean, et see laul ei ole üldsegi kurb. Poiss võttis naise. Lohise ja väli, siis ma ei. Ei juurde läbi. Noh, noh. Noh, noh siis naine nagu, noh, noh. Noh. Tema kannul tuli kõla tihti. Ja ta kaasa saali silla sky. Kuulsin ja meil ka pere oli ju v kaasa? Teile, kes te praegu haiged olete, soovime peatset paranemist ja kui mõni rohi on ka kibe, siis tuleb vapper olla ja mõelda sellele, kui hea on terve olla. Ja nüüd Marje Kadri hakkakaga mõistatusi ütlema. Need on sellised hea tuju mõistatused mis on väiksem kui kõige väiksem auk mis on väiksem kui kõige väiksem auk. Kui ühe muna keetmiseks kulub viis minutit mitu minutit kulub kuue muna keetmiseks. Ühe muna keetmiseks kulub viis minutit. Mitu minutit. Kulub kuuem muna keetmiseks. Mis see on, mis on vannis libe nagu konn silmas, aga kibe on. Mis see on, mis on vannis libe nagu konn silmadega kibe on. Ja need kohe varsti kuulete üht laulu. See on ühest toredast lasteetendusest ja me küsime, kas te teate, kes laulab seda laulu? Allani nimi on paar, kes ei valda nii meid. Oleks. Pingviini ja mos selja nagu käiks Me meta ootas, et ta on, tardus ivaldani geimi naerdes. Letis trambib jalgu alla, teine. Manna a'la piibel Naluutaxile Buss. Valdani Alpartimatani jäi Te muidugi võite kirjutada, millisest etendusest laul on, oma vastused saatke palun aadressil Tallinn E null üks häda kantsleri 20 eks lasteraadio lastehommik. Te võite meile kirjutada oma muljetest Kaspiaatris, näitusel, kontserdil või sünnipäeval või ükskõik kus. Ja kirjeldada võite ka meile sellest, mis teile meeldib ja mis teile ei meeldi ja miks meeldib ja miks ei meeldi. Ja loomulikult võite küsida oma küsimisi. Jah, aga Maria ja Kadri, öelge, kas teie olete viimasel ajal mõnes huvitavas paigas käinud? Mina käisin hiljaaegu ühel laulufestivalil ja seal oli väga tore. Hiljuti oli teatrietendus Bullerby lapsed, see raamat on üks mu lemmikraamatutest ja ma otsustasin, et ma lähen vaatan ka selle etenduse ära. Jah, aga nukuteatris oodatakse ka kõiki lapsi seal te vist ei ole küll tükk aega käinud ega ei ole jah, aga kõik lapsed võivad nukuteatris kohtuda mitmete tuttavate muinasjuttude tegelastega. Aga kas imega, kes siis emme on? Nüüd on kõigil võimalus, kes veel ei tea, kes on Sene natukene tuttavaks saada seeme ja tema maailmaga. On ju niimoodi, et igaüks meist elab oma maailmas oma maailmaga koos. Seal on omad mõtted, oma tahtmised, soovid. Mina seisan oma maailmaga siin. Sina oled seal. Sina. Maailm ei ole minu meelest ei suurem ega väiksem. Kuna asi, et kui ma tunnen ennast väga üksildasena ja kurvana, siis mina oma maailmas võin mõelda sõbrast võin ta välja mõelda, endal kindla näoga ja kindla nimega ja Jah, niisugune on seme maailm, aga niisugune võib-olla minu maal. Sinu maailm, et me mõtleme endale midagi välja iga päev, kes rohkem, kes vähem üritab sattuda oma mõttes sellisesse paika, kus ta varem olnud ei ole ja kohtas seal eriskummalisi olendeid. Ei oma mõttega paigutab ennast ühest kohast teise, eks ole ju niimoodi siin nukuteatris on tõepoolest võimalik võluda. Ja siin on võimalik igal saalis istujal ka muutuda natuke võluriks. Ja minna kaasa sellesse maailma mis sinust natukene kaugemal seal laval ja selle Sene maailmaga on nüüd nukuteatri näitleja ja nüüd ka lavastaja Mart Kampus hästi palju tegelenud. Ja küllap ta on ise natukene sellise eme moodi. Ja just sellepärast, ega ma muidu ei oleks seda teinudki. Väga palju ongi just selles lavastuses minu mõttemaailmaga sarnast. Ja mis ma tahan ütelda, veel on see, et need maailmad on kõigil meil erinevad, et me näeksime erinevaid inimesi oma maailmadega, mõistaksime neid, saaksime nendest aru. See annab meile enestele väga palju juurde. Lapsed armastavad nalja, joosta, hüpata aga samas oskavad olla ka väga vaikselt on tõsised. Ja see etendus on ilma niisuguse nalja ja lõbu. Ja siin ei ole niisugust suurt nalja, midagi see on rohkem niisugune kujunditeater siin ta palju kaasa mõtlema ja hästi palju ise kaasa mõtlema. Ja just seda, et kui arstimaailm on seeme, satub varsti maailma, siis näiteks seal arstid on lihtsalt kitlid. Et noh, igaüks skepsis sinna juurde mõelda täpselt samasuguse millisega tahab käed juurde mõelda või jalad või laval ainult kujund kittel. Palju niisuguseid asju, mida annab nuputada. Aga see on hea, sest igaüks tõepoolest, nii nagu me igaüks mõtleb omamoodi ja ja mõtlema tuleb hakata ja mõtlema hakatakse juba pisikesest peale sellest hetkest peale. Sünnitakse, mina arvan niimoodi, et lapsed isegi mõtlevad puhtamalt. No ma just oma tütrega olen rääkinud ka, et näiteks Amadsime pildis on tulilill ja see tuli lill ei ole mitte niisugune papist lõigatud välja lill ega ei võbele siis kuskil sirmi taga, vaid on punased käed, kindad, mis nimodi liiguvad rusikas. Kodus me ju mängime, meie oleme praegu täiskasvanud, aga väikesed olime siis me ju mängisime igasuguste asjadega, mõtlesime tooli hobuseks või elemendiks ja, ja laua mammutiks või, või siis suureks mäeks. Tähendab, et ongi vahvam, kui sa saad ise välja mõelda, eks ole sellele asjale veel teise, kolmanda ja neljanda. Kuju ka tuulelind võib olla, kes tahab hirmsasti naerda, nii kohe südamest naerda ja ja hüpatärsis sellel etendusel seda teha ei saa. Aga midagi ilusat, oma hinge, oma vanemate hinge. Kui teil need kaasa võtate siia nukuteatrisse, siis kindlasti saate ja ei olegi nii tähtis, et kõigest aru saada. Võib ema-isa käest küsida, minu arust see on täiesti tore, kui lapsed saalis räägivad ja küsige tema isa käest, mis asi see on, see paneb natukene moodi, saad ka mõtlema ja tasakesi ja küsida julgesti kohe maisakest Koeru. Kui te nüüd tulete vaatama nukuteatrisse etendust seeme, maa, Ellink. Siis te saate enne etendust vaheajal ja ka pärast etendust osta endale raamatuseeme matsimilt. Ja nüüd on niisugune lugu, et ma loen siit natuke nendele ette. Eks ju, sündisa matsime seeme, tema mõtles välja üks rahumeelne ning arukas amatslane nimega I jope. Tere jope, ütles seeme kohe, kui oli sündinud ning ajas sõbra üles. Jope, vaatas teda ja naeratas. Semm oli väikest kasvu nõtke ja kärme omatslane. Pea ümber suur punane pilv, suurim, mida siiani nähtud. Päevast seeme. Ütle Saiope. Tere tulemast ellu. Nõnda sai uus elanik teada, et tema nimi on seeme. Edda on teretulnud. Nii üks kui teine meeldis talle väga. Nad hakkasid okste vahel mängima igatahes kaks punast pilve kokku üheks, mis tuli nii suur ja rõõmus, et ta jope sellest päris jahmus. See pilv oli sedavõrd tulvil helisid, lõhnu, maitseid, mõtteid ja kujutlusi. Et võttis lausa oimetuks. Siis nad peatusid, hingeldavad õnnelikud. Vot siis läheb seeme sealt omatsionilt ära, sest ta tahab näha, teisi, mainisid ja Aiope. Küll sellega nõus. Siis vaati. Minul tekkis küll huvi selle vastu. Täna on pühapäev ja eks igas peres omad toimetused. Ja küllap teatakse, kuhu minna või mida teha, aga mõnikord on tõesti nii ei tule selle pealegi, et võiks minna näiteks nukuteatrisse kes Tallinnast kaugemal elavad, neid täna muidugi nukuteatris enam ei jõua. Tallinna lapsed küll kui soovivad, aga edaspidi võiks ju sõita koos ema-isaga Tallinnasse nukuteatrisse ja kui kord juba kaugemalt Tallinnasse tulla, siis on ju siin palju muidki põnevaid paiku, kuhu minna? Väga tahaksime, et keegi ei oleks kurb. Muidugi tuleb ka kurbus hetki kõigile inimestele elus, aga me ei tahaks, et oleks nii kurb nagu sellest kurbuselaulus. Kõik koos ja kiisu. Et siis nord Dorota siis ollakse kur, peavad ka siis ollakse vait, kuigi on hästi, kui nootide moega. Kas kiiges tema, see õhtu kus kõik on ikka kole ja hall ja leiname söödi õudele Poolale? Kui aga nüüd mõnel seda laulu kuulates tuju kurvaks läks või kes kurb oli, veel kurvemaks muutus, siis me leiame kohe ühe lustaka lauluansamblilt kapell laululust. Hoolimata külmast ilmast vaatamata põuale joonila kohvi joomas lao juurde jõuame. Laula päeva, laul, visa raadio ja teler ka, mina lisan laudaga pöörega. Lauluta kaasa õige alge, aina ela. Laul on perekonnaliige Stahli ja teevadki. Kui tuleb tasa inglast, laulab häälektuur laudu meile alatasa. Elur. Aga nüüd loeme teile jutukollastest lehtedest, tuule, lohedest, ämblikust, kes oskas silda ehitada ja sellest, miks inimesel tekkis soov lennata. Meil on siin ees praegu raamat, mida ennustas. Kiirselle raamatu autor on Boriss Zubkov ja eesti keelde on need lood, tõlkinud Mari Tarand. Praegu on ta meie raadio kirjandussaadete toimetaja. Aga aastaid tagasi oli ta lasteraadiotoimetaja ja on teinud palju vahvaid lastesaateid. Aga nüüd siis see jutt, sügis on käes, leed närtsivad, koltuvad ometigi ei taha nad puust lahkuda. Tuulaga tugevneb, katsub lehti lahti kiskuda, külmale mullale lennutada. Seal äkki on üks nähtuma servad kaardu kiskunud ja peaaegu torukese moodi rulli keeranud. Lehe torukese kumerad küljed on tuulele valla. Too puhubki igast kandist, tema peale, aga lahti rebida ei jõua. Miksis võtta paberilehe ühest äärest kinni ja püüa teda hoida paberilehe, teine äär vajub alla kiirete lehtrulli. Rulde hästi kõva. Katsuda, painutada või katki teha on raskem. Muidugi. Eks sellepärast ole tuulgi jõuetu rulli keerdunud puulehe vastu. Kord märkas üks meest niisugust puulehte. Tal tekkis mõte teha ülejõe sild, mis oleks niisuguse lehe toru sarnane, aga hästi pikk 1000 meetrit kohe. Sild sai väga tugev just selle tõttu, et ta oli tugevaks kõvaks toruks rullitud puulehe moodi. Heida veel üks pilk puudele. Näe, puude vahele on rippuma jäänud ämblikuvõrkude haprad niidid. Need kulgevad ühelt oksalt teisele ja sädelevad kaste tilkade pärlites. Ämblikuvõrk on ilus, kuid ka väga tugev. Päris pirakas porikärbes võib sinna võrku kinni jääda, okste peale kukkuda, tuul puhuda, aga ämblikuvõrk ei tee sellest väljagi. Nüüd otsustas inimene, teen õige üle jõe ämblikuvõrgu sarnase silla ainult et ämblikuniitide asemel olgu jämedad terasköied ja ketid. Sellest oli rippsild nägus, tugev ja tõepoolest ämblikuvõrku meenutav. Nüüd ehitatakse palju selliseid sildu. Tuul kannab üle lagendiku valgeid kohevaid karvatutte. Näib nagu oleks keegi põldude aasade kohale tillukesi langevarje puistanud. Lagendikule maandub terve langevarjude dessant. Niisugused langevarjud on oma seemnetele teinud võilill. Vahtre jällegi on oma leiutis. Keep vili. Kaks toimetatud Lada annavad kokku täpipealt tillukese propelleri. Nagu lennukelgi. Oled sa kunagi tuulelohet meisterdanud? Küllap oled. Siis oled ka vahtinud, pea kuklas. Kuidas lohe kord kõrgusesse tõuseb. Kord jälle nagu õhus komistades kohmakalt allapoole langeb siis taas sujuvalt, kõrgust võtab. Ja mets sügisel. Keeratadel keerutab tuul maha langenud lehti. Aga mis see siis on? Väeta kollased lehed mängivad õhus ringmängu. Kur liuglevad need sujuvalt, kord laperdavad ja värisevad nagu kommistaksid, õhus millegi nähtamatu vastu võtta või jätta täitsa nagu tuulelohe. Võib-olla mõtlesidki inimesed sellesama tuulelohe välja kuldsete sügislehtede lendu jälgides. Hiljem õpiti valmistama niisuguseid suuri ja keerukaid tuulelohesid, millega inimene ise lennata võis. Tuule Luhest kujunes purilennuk peaaegu päris lennuk, ainult esialgu mootorita. Inimene said tiivad. Aga millest tekkis inimesel tahtmine kõrgel õhus lennata, kuidas teile selline mõte pähe tuli? Võib uskuda, et kõrguse igatses, tärkas inimesel linde jälgides sügislehed suured ja väikesed linnud, vahtratiivikud ja võilillehabemed, Tõid inimesele mõtte leiutada tuulelohe plaaner, lennuk ja langevari. Niisuguse jutu leidsin raamatust, mida ennustas nahkhiir. Aga nüüd tuli siia meie seltsi noorteraadiotoimetaja Riho Västrik. Ma olin tulnud päris tühjade kätega. Ma tõin noorteraadio toimetuse poolt kaasa ühe värske lastelaulu, mille me oma sihukeste käekestega valmis oleme sepitsenud. See on Kalju Kangro sõnadele tehtud lugu toruloru, Torgu pood. Ma arvan, et paljud lapsed kindlasti ei tea, mida tähendab toruloru. Tanginsti loom, niivõrd kui kõik inimesed on natukene loomad. Ma arvan, et toroloronics natuke lontu inimene ja tolgu pood seal kindlasti küllaltki võõras ja vanasõna. Ma arvan, et see on selline pood, kus inimesed võiksid omale natukene mõistust juurde osta. Järelikult on see lugu siis Lointudele, kellest võib veel tulevikus asja saada. Aga kas noorte räägi tegeleb siis lastelaulude tegemisega? Noorteraadio tegeleb muuseas ka lastelaulude tegemisega, kui tuju on ja miks me sellise loo tegime. Me kõik oleme lapsed olnud ja, ja nii mõnedki meist on olnud lontud. Ja edasi jääb juba laste enda mõelda, miks just? Ta sööb ja. Jälle värsket hoiduda. Platsi oli memme Tseesi ta vaas, moviti, emme. Palusin klounaad õispoisi vemmal telemõist. Et nad neile ime, riig see ennast ega teeks väikevennast, teadsid, keda ta ei passi. Naabriplikadega, kassi. Saigi mitu ruutkilogrammi ja aga siis hakkas silma et paljud päris ilma Toruloru päeva me teile ei soovi sinna kummalise nimega poodiumi teid vist kah ei saada, küllap te liialt ise neid mõnusat tegemised ja selle mõnusa paiga.