Keelekõrv 467. saade. Tere lugupeetud keele huvilised, kuule, et ma arvan, et teil pole midagi selle vastu, kui ka ilusas suves kuulata väikest harivat loengut. Ja täna stuudios keeleteadlane ja tõlkija Kristiina Ross tema laiast tööpõllust ühe lõigu moodustab asjaolu, et ta oskab heebrea keelt ja on tegelenud piiblitekstiga. Ja see ongi meie tänase vestluse aine heebrea keele mõjudest eesti keeles head kuulamist. Iga suhtluses tarvitatav keel saab pidevalt mõjutusi teistest keeltest millega selle kõnelejad kokku puutuvad. Nii ka eesti keel. Kui me oskaksime kõik need mõjutused oma keelest üles leida ja lahti seletada, siis saaksime tänapäeva eesti keele põhjal kindlaks teha kõik need eri keeli kõnelenud rahvad, kellega meie esivanemad aastatuhandete jooksul on suhelnud. Selle järgi, missugusel häälikulisel kujul mingi keele sõna eesti keeles esineb on põhimõtteliselt võimalik isegi öelda, millal selle rahvaga läbiti. Vanemate keelekontaktide korral on niisugune eri laenu kihistuste lahti muukimine siiski üsna keeruline. Ja paljusid asju saab ainult oletada. Nii on küll kindlaks tehtud, et eesti keeles on väga vanu indoeuroopa laene. Veidi hilisemast ajast algavad balti laenud, seejärel tulevad germaani ning slaavi laenud. Näiteks arvatakse, et sõnamesi on pärit indoeuroopa keeltest, hammas balti keeltest, kuldgermaani keeltest, raamat slaavi keeltest ja nii edasi. Aga kuna kõik need mõjutused on saadud 1000 kuni 5000 aastat tagasi siis on ikkagi üsna raske ette kujutada, mismoodi ja mis asjaoludel nende rahvastega täpselt suheldi ja kuidas need mõjud eesti keelde üle kandusid. Kõige rohkem on eesti keel laenanud saksa keelest alates sellest ajast, kui sakslased eesti jala vallutasid. See on siis alates 13.-st stardist on saksa keel eesti keelt tohutult palju mõjutanud sest uut euroopalikku kultuuri maailma õpiti tundma just saksa keele vahendusel alates 16.-st seitsmeteistkümnendast sajandist. See on siis sellest ajast, kust on säilinud esimesed eestikeelsed kirjalikud tekstid. On võimalik neid laene ja laenamisega juba nii-öelda reaalajas jälgida. Saame jälgida, missugusel kujul mingi sõna või konstruktsioon esimest korda eesti keeles kirja pandi. Just saksa keele kaudu on eesti keelde tulnud ka suur hulk nii-öelda rahvusvahelisi sõnu ehk kaudlaene. Need on siis sõnad, mis algselt pärinevad enamasti kreeka või ladina keelest aga on mõne suure kultuuriliselt mõjuka keele vahendusel tunginud praeguseks juba paljudesse keeltesse. Lisaks kreeka ja ladina keelele on niisuguseid kaudlaene andnud ka näiteks araabia keel, hiina keel ja pärsia keel ning piiblitõlgete kaudu ka heebrea keel. Heebrea kaud laenudeks on eesti keeles näiteks sõnad Messijas jaamen mis on tulnud meile saksa keele vahendusel aga eesti keeles olemas ka heebrea laene, mis on tulnud meie keelde otse heebrea keelest ning mida saksa keel ei tunne. Nimelt tõlgiti vana testament 18. sajandi kolmandal ja neljandal aastakümnel eesti keelde otse originaalkeelest. Kusjuures tõlkijad, kes ise olid küll sakslased püüdsid väga hoolikalt vältida saksa keele mõjutusi ning katsusid nii täpselt kui vähegi võimalik edasi anda heebreakeelset teksti kõigi sele nüanssidega. Kõige lihtsam on niisuguseid heebrea mõjusid näha nende vana testamendi maailma asjade, loomade ja lindude nimetustes mida eestlased ei tundnud ning mille jaoks eesti keeles seetõttu sõna puudus. Niisuguste eksotismide tõlkimisel on tõlkijal põhimõtteliselt kaks võimalust. Ta võib katsuda kirjeldatavat asja lugejale mõistetavaks ning koduseks muuta asendades võõra sõna mingi sihtkeelsele lugejale mõistetava sõnaga mis tähistab mingit sama liiki, aga lugejale tuttavat asja. Sedasi toimides tõlkija küll pisut valetab, aga lugejal on lihtsam öeldu mõtet taibata. Niimoodi toimis enamasti Martin Luther, kui ta tõlkis piiblit saksa keelde. Näiteks mainitakse piiblis mitu korda mingit hinnalist kivi. Tarssis. Mis kivi sel ajal täpselt mõeldi, polegi teada. Aga Lutter on selle asemele igal pool pannud lugejale odavama poolvääriskivi türkiis. Või teine näide Noa laeva kohta on piiblis öeldud, et jumal käskis selle ehitada puust, mille nimi oli kohver. Siingi pole teada, mis puu see täpselt oli. Kuskil mujal seda sõna ei esine. Martin Luther tõlkis selle sakslasele mõistetavalt Tannen Holt kuusepuu. Eesti piiblitõlkijad lahendasid eksotismide küsimuse tavaliselt risti vastupidiselt. Nad jätsid võõrapärased heebrea sõnad alles ja lisasid neile ainult liiginime, et lugeja saaks põhimõtteliselt aru, millest jutt käib. Nii öeldakse eestikeelses ülemlaulus armsama kohta, et tema käed on nagu Tarzysi kividega kuldsõrmused. Ja Noa laeva kohta öeldakse, et see tuleb ehitada kohvri puust. Lugeja ei tea küll täpselt, missugune tarsisse kivi on või kohvripuu aga ta võib vastavalt oma fantaasia lennukusele ette kujutada mingit eksootilist kivi ja puud. Üldiselt on sedalaadi heebrea sõnad eesti keeles jäänudki ainult sinna esimesse piibli tõlkesse sest eestlastel pole tarvidust olnud nendest asjadest muus kontekstis rääkida. Liiatigi kui polegi teada, mis sõna täpselt tähendab. Siiski on üks niisugune heebrea laen saanud tänapäeva eesti keeles üldkasutatavaks nagu Paul Ariste sellele juba ammu on tähelepanu juhtinud. Nimelt jaanalind kes on moodustatud täpselt samamoodi nagu tarsisse kivi ja kooripuu. Et heebrea sõnale ana on lisatud selgituseks lind. See linnu nimi esineb niisugusel häälikulisel kujul vanas testamendis kaheksa korda sealjuures kahes erinevas kontekstis. Kas söögiks kõlbmatud loomade loendis või seal, kus räägitakse mingitest pisut õudsatest kõhedust tekitavatest paikadest, kus inimesed üldiselt ei käi ning kus elavad mingid metsalised, hirmsad elukad ja nende hirmsate elukate loetelus seisab siis ka jaanalind. Tegelikult on esimesed eesti tõlkijad olnud kahe vahel, kuidas jaanalinnuküsimus lahendada? Kas jätta alles eksootiline nimi või asendada see mingi tuntud linnuga, kes assotseeruks eestlase teadvuses samasuguse pisut õudsa ja üksildase eluviisiga. Küsimus jäigi 18. sajandil lõplikult lahendamata. Esimeseks tõlkes on talitatud kord nii, kord naa. Neli korda, öeldakse jaanalind. Aga neli korda on selle asemel suuris peakull. See tähendab siis suure peaga kull ehk eestlasele tuntud lind, keda me tänapäeval nimetame öökulliks. Suuris peakull asendati igal pool jaanalinnuga alles 1939. aasta suures piiblis. Ilmselt seetõttu, et siis olid eestlased juba enam-vähem teadlikud, missugune see jaanalind on? Aga lisaks niisugustele sõnale laenudele, mida on üsna lihtne märgata ja kindlaks teha leidub eesti keeles ka heebrea tõlkelaene. See tähendab niisuguseid väljendeid ja konstruktsioone, mis on heebrea keelest sõna-sõnalt tõlgitud. Eesti eestlane ise oma keelt rääkides poleks seesugust väljendit kasutanud. Näiteks niisugune tõlkelaen on piiblis sageli esinev väljend, ta mõtles oma südames. Eestlane ei oleks kunagi ise öelnud, et keegi mõtleb südames. Eestlase jaoks oli mõtlemise ja üldse igasuguse vaimse tegevuse organiks meel nagu kinnitavad eestikeelsed väljendid meelde tuletama, meeles pidama, meeles mõlkuma ja muud seesugused väljendid. Ta mõtles oma südames ei saa siiski pidada heebri otse laenuks sest selle on ka Martin Luther saksa piiblisalati sõna-sõnalt ära tõlkinud. Nii et pigem tuleks seda pidada saksa keele vahendusel tulnud heebrea kaudseks tõlkelaenuks. Ja seesuguseid kaudlaene on kõigis kristlikku kultuuriruumi kuuluvates keeltes tohutult palju. Kuid eesti tõlkest võib leida ka niisuguseid laene, mille asemel Martin Luther on saksa piiblis kasutanud mingit saksapärasemat ütlemisviisi. Enamasti on niisugused sõnasõnalised tõlked jäänud sinnasamasse piiblitõlkes seesamamoodi nagu tarsisse kivi, kohvri puu ega ole väljaspool piiblitõlget neile vastuvõetavad. Kuid mõned on siiski tunginud ka Eesti üldkeelde. Näiteks võib niisuguseks heebrea tõlkelaenuks pidada jutustava lause alguses seisvat fraasi ja sündiset. Selle aluseks on vanaheebrea keele lauseehitus. Nimelt algab heebrea keeles lause tavaliselt verbivormiga. Aga kui lauset tahetakse alustada mingi ajamäärusega, mis ütleb, millal tegevus toimus siis tuleb kõige ette asetada teine verbivorm. Nimelt fraas vaieszi, mis sõnasõnalises tõlkes tähendab ja oli. Aga see on lihtsalt heebrea keele grammatiline omapära, millel mingit sisulist tähendust ei ole. Näiteks kui vanaheebrea keeles taheti öelda, seitsme päeva pärast tuli maa peale veeuputus siis tuli konstrueerida sõna-sõnalt niisugune lause. Ja oli seitsme päeva pärast ja veeuputus tuli maa peale. Niisugune lausekonstruktsioon on heebrea keeles väga tavaline ja vanas testamendis esineb seda umbes 400 korda. Ja kuigi see originaaltekstis mingit sisulist informatsiooni ei kanna, kopeerib Eesti tõlge seda peaaegu alati ja nimelt kujul ja see sündis, et näiteks seesama veeuputuse lause kõlab Esimeses tõlkes. Ja see sündis seitsme päeva pärast, et uputuse vesi maa peale sai. Martin Luther tõlgib selle väljendi mõnikord harva ka saksa keelde kui talle on tundunud, et saksa lause niimoodi paremini kõlab. Et seal fraasi on selles konkreetses kontekstis ka mingi sisuline roll. Aga enamasti jätab tema selle lihtsalt tõlkimata. Näiteks seesama uputuse lause on tema tõlkes niimoodi hunta haage Fer Gangnva hamblaski Vessardi influ Taufern mis eesti keelde ümber pandult on lihtsalt ja kui seitse päeva oli möödunud, tuli uputuse esimaa peale. Nii et ei mingit ja sündis Etti. Kuna niisugust konstruktsiooni esineb vanas testamendis ja selle eestikeelses tõlkes tõesti tohutult palju siis on see vähegi piiblit lugenud eestlasele tuttav väljend millel on võib-olla natukene arhailine, aga samas natukene ülev ja pidulik statistiline väärtus. See on selgesti tajutavalt piibellik väljend, aga seda saab kindlasti kasutada ka väljaspool piiblit. Ja seda ongi tehtud näiteks Marie Underi ballaad, taevaminek algab just sellesama sõbraismiga ja sündisid lapsuke, suri. Kui pedantselt täpne olla, siis ei saa küll päris kindlalt väita, et tegemist on heebrea otse laenuga. Nimelt on uue testamendi kreeka keel väga heebreapärane. Seal on nii palju heebreapäraseid konstruktsioon, et mõned äärmuslikumad uurijad on koguni väitnud, et selle aluseks peab olema mingi heebreakeelne tekst mis on väga sõnasõnaliselt kreeka keelde ümber pandud. Igatahes esineb ka uues testamendis kõnealusele heebrea konstruktsioonile vastavat väljendit. Ja sealjuures üsna palju. Nii et on täiesti võimalik, et eestlastele sai see väljend kõigepealt tuttavaks hoopis uue testamendi kaudu. Aga kui mitte juuksekarva lõhki ajada, võib väljendit ja sündiset eesti keeles ikkagi eetri alanuks pidada. Niisuguseid laene on meie keeles rohkemgi. Nii et kui rääkida keeltest, mis eesti keelt vahetult mõjutanud, tasub mainida ka heebrea keelt. Muidugi ei ole selle otsene mõju võrreldav näiteks praeguse inglise keele invasiooniga. Aga kindlasti võib väita, et eesti keeles on olemas mingi põnev ning omapärase stiili värvinguga heebrea kihistus mida teistes keeltes päris sellisel kujul ei ole. Sest see on meie keelde tulnud otse meie esimese piiblitõlkega ilma ühegi suure keele vahenduseta. Suur tänu, Kristiina Ross selle huvitava vestluse eest, aga mina tahaksin oma keele kõrval kuulajatele vahendada ka selle teadmise, et kuidas on sinu vanade keelte õpingud ja uurimine kulgenud, et kuidas see on saanud võimalikuks. Sest teatavasti vanade keelte õppetooli omal ajal Tartus otseselt ei olnud ja. Keeleteadlane algselt. Kas on nii, on küll, jah, aga heebrea keelt ma hakkasin ülikooli ajal õppima, Bent torme konna juures. Tema juures sai õppida praktiliselt kõiki keeli, mis, mis siin kellelegi võisid üldse pähe tulla. See oli muidugi natuke teistmoodi õppimine kui, kui tänapäeval aga, aga mingi võimalus see oli, see tähendab väga palju tuli lihtsalt ise pusida. Et eks see, eks see minu heebrea keele oskus ongi niisugune väga raamatulik ja ja ainult peamiselt piibliteksti lugemiseks ta kõlbab. Praegu ma olen väga hädas, et ma kreeka keelt ei oska, sest just nimelt järjest enam hakanud aru saama, et et eesti keele seisukohalt oleks, oleks väga oluline täpsemalt ka kreeka keelest aru saada ja sellest, kuidas need heebrea mõjutused võib-olla kreekakeelse uue testamendi kaudu on tulnud. Aga mida sa juudi rabi juures õppisid? Joodiravijuurega peamiselt õppisin lihtsalt, et ma ütleks seda juudi maailma tundma seestpoolt, sest meie keele õpetus oli, oli väga põgus. Pealegi tema kasutas teistsugust hääldusvarianti askenaasi heebrea keele hääldusvarianti. Mina olin raamatutest Binance, Fardi oma ja noh, ega ega meil see lõpus jäi üsna põgusaks. Nii et peamiselt ma olen ikka raamatust õppinud, on see legend, et sa pidid keele õpetlase tasuks kas põrandaid pesema või koristama? Ei ole legend, aga aga Hanno ja kas ma nüüd just pidin, ma tegin seda päris hea meelega, sest et see andis võimaluse kogu seda juudi juudikombestikku lähemalt tundma, keda just tänu sellele, et põranda pesemine pidi toimuma. Sabati, seal see tähendab reede õhtul. Juutidel algab vaata eelmisel õhtul ja laupäeva hommikul pidi olema jumalateenistusagaa sünagoogi põrand tuli ära pesta reede õhtul ja reede õhtul, see tähendab siis juba sabati ajal ametlikult sabati ajal. Ükski juut ei saa pesta ja koristada ja seetõttu siis ma pidin niisugune sabad kai olema seal. Aga soome-ugri keeled, kas need on una rul nüüd või kõrvale pandud? Eks nad järjest enam jäävad unarusse ja. Aga milliseid nendest oskad, oled uurinud ja põhjalikult? Tegelenud, et ma olen tegelenud läänemeresoome keeltega ka, aga mul ei ole olnud üks ühtki niisugust kindlat, ühte ainukest keelt, mida ma hästi tunneks, vaid olen tegelenud niisuguse läänemeresoome keelte, üldisemate morfo, fonoloogiliste probleemidega. See, millest meile loengus täna rääkisid, on sinu tööks olnud neid viimasel ajal seoses, millega seoses. Sellega, et minu praegune teema ongi Eesti Teadusfondi kaudu, on mul üks grant, mille teema ongi täpselt heebrea mõjud eesti keeles. Aga laiemalt kuulub see siis eesti kirjakeele ajaloouuringute alla. Püüan aru saada, mismoodi eesti kirjakeel on kujunenud. Suur tänu. Meie keelekõrv on läbi ja kohtume nädala pärast kuulmiseni.