Keelesäuts keele üleskirjutuses ehk kirjas on palju kokkuleppeid, mis moodustavad ortograafia ehk õigekirja. Kui oma sõnade kirjutamises pärast üldpõhimõtete selgeks saamist enamasti midagi rasket pole on võõrsõnade puhul lugu teine. Nende õige kirjapilt tuleb hoolimata külalisest sarnasusest mõne varem õpitu ka eraldi meelde jätta. Näiteks kus on kaks tähte, kus üks olen ka ise täiskasvanute keele testides kontrollinud, kas ikka teatakse, et apelsin on üheiga, aga mandariin kahega, tärpentiin Ühe hiiga, aga vitamiin kahega üllataval kombel alateedeata või i ja joti kirjutamine, kus on kumb materjal, mateeria, materiaalne materjal Lonjotiga, kuigi mateeria ja materiaalne aniga alati ei aita ka see teadmine, et silbi lõpus on nii ja alguses on j, sest nii võib ju ka silbi alguses olla, kuigi häälduses ei kajastu. Silbitamise oskus muidugi tuleb kasuks Tseebitame maadee tri aalne maati Ri vahel võib segada ka vildakalt meelde jäänud etümoloogia. Ühele mu kolleegile väideti täie tõsidusega, et mateeria tuleb otse sõnast Maater, mis tähendab ladina keeles ema. Võõrsõnade leksikonist võib lugeda, et ikka endiselt on mateeria aluseks ladina keele sõna mateeria, tähendus, aine, algollus. Alles ladina mateeria on tuletatud ladina sõnast materjal. Otseühenduse puhul oleks sõnarõhk esisilbil ja see võõrsõna eesti keeles teistsuguse kujuga. Näiteks on sõnast maternus emalik saadud keskladina maternitase kaudu eesti keelde materniteet emadus. Enne naistepäeva on eriti päevakohane meenutada, et naine on aine.