Keelekõrv 465. saade. Armsad kuulajad, ma räägin nüüd teile ühest helgest suvepäevast. Nädal tagasi, 27. juunil kogunesid Tartusse eesti keeleuurijad, hooldajad ja õpetajad. Et pidada Veski päeva. Kui midagi traditsiooniks võib nimetada, siis siin on see sõna täiesti oma õigel kohal. Nüüdseks on seda päeva eesti keele suurmehe Johannes Voldemar Veski sünnikuupäeval tema mälestuseks peetud juba 36 korda. Juba mitu viimast aastat küll ilma teadlase tütre Asta veskita, kelle soe juuresolek sellel päeval alati mingi olulise tahu juurde andis. Kuid ikka rohke rahvaga ja sissejuurdunud tavade järgi. Teaduslikud ettekanded ülikoolis peahoones, Veski auditooriumis või nagu seekord õpetatud nõukogu saalis. Pärastlõunal aga ühine käik Raadi kalmistule, kus puhkavad meie rahva valgustajad, Tartu Ülikooli õppejõud. Ja ka mina, keeletoimetaja rand, tundsin end sel päeval rohkem kui raadiotoimetajana. Hoopis Tartu Ülikoolis eesti keelt õppinud filoloogi ja emakeele seltsi liikmena. Ajakera tagasi kerides lähebki emotsionaalsem tundelisem pool minust. Esmalt tagasi raadile, kus varjuliste poIe all. Seisti. Kõigepealt Johannes Voldemar Veski kalmu juures. Veski sünnist möödus sel päeval 130 aastat vaikust ja linnulaulu. Ja siis räägib emakeele seltsi esimees Mati Erelt. Siin viibiaile ei peada Veski elutööd üles lugema, kõik teavad seda. On ka neid, kes on riskiloenguid kuulanud ja koos töötanud. Siin ju seisavad meie vanema põlve filoloogid. Mari Must, Elli Riikoja Helga Laanpere ja teised. Siiski kõlavad mõned üldistavad arvud nagu veski koostatud-toimetatud või tema osavõtul valminud terminoloogia oskuskeele sõnaraamatuid on ilmunud 40. Mati Erelt tõi väga selgelt välja selle seose. Kui puudub omakeelne oskussõnavara siis ei saa areneda Ta emakeeles teadvus. Kui teadust tehakse võõrkeeltes, pole tarviski emakeelset ülikooli. Kui pole emakeelset ülikooli, siis kaotab mõttega emakeelne gümnaasium. Edasi, ei tahtnud Mati Erelt seda musta kava arendada. Panin tähele, et professor ei kasutanud ära tambitud musta stsenaariumi vaid kõneles selges eesti keeles. Tänavu on eesti keele üks juubeliaasta, rääkis Matti Erelt. 200 aastat eesti keelt õppeainena Tartu Ülikoolis. Sügisel kavatsevad ülikooli emakeele selts suurelt tähistada eesti keele õppejõudude-lektorite. Dotsentide professorite pikas katkematus reas on Johannes Voldemar Veski vägagi väärikas koht. Johannes mitte Johann. Natuke tuli mul ikka häbeneda, sest päris mitu inimest tulid nagu muuseas mulle ütlema, et raadios öeldi hommikul ikka valesti. Arvatavasti on üheks eksitajaks papa Jannseni nimi. Tema oli tõepoolest Johann Voldemar Jannsen ja Wiedemanni oli Ferdinand Johann ja Laidoner on Johan. Õppige suurmeeste nimed selgeks ja kasutagem ebaluse korral raamatuid, teatmeteoseid. Seegi ju keele ja meele ja rahvusteadvuse küsimus. Muide, rahvasuu räägib ka ülikooli rahvasuu nimelt Johve veskist ja minagi mäletan, et omal ajal oli see käibes. Lahkumiseks Veski kalmu juurest kõlasid laulud Mu isamaa armas ja teadupärast Johannes Voldemar Veski lemmiklaul mu meelel, kuldne kodukotus kõlas ilusasti. Aga Tarvastu murrak on selles laulus alati ikka segunenud kirjakeelega. Ja kui me sammusime kalmistu teedel edasi ja ajasime omavahel juttu, saigi teemaks murdekeel tema hääbumine, tegelikkuses ajaloo paratamatus, aga, ja teiselt poolt huvi tõus kodu murrete vastu. Isegi noorte hulgas. Murdeid ja rahva keelt uuris professor. Muidugi paljude teiste uurimisalade kõrval vana kirjakeele, näiteks Arnold Kask, kelle hauale nüüd järgmiseks siirdusime. Siin oli eesti keele õppetoolil veel üks südamekohustus täita. Mullu möödus Arnold Kase sünnist aastat ja tänavu sai valmis mälestuskivi, mis avati sel vaiksel juunikuu õhtupoolikul. Kõnelesid Matti Erelt, ValveLiivi Kingissepp ja teadlase tütar Ann Kask. Akadeemik Huno Rätsep ütles muru alla tänusõnu oma õpetajale kelle suunamisel temast keeleteadlane saigi. Nii teatas. Siin tuli see eesti filoloogia järjepidevus kuidagi meeliülendavat esile. Ja sosistas midagi, süda, eks igaüks ise tea. Nüüd tsiteerisin ma keele geniaalset luuletajat-Peti halverit kelle põrm sealsamas lähedal puhkab. ValveLiivi kingisepp ütles, et nad valisid Arnold Kase hauale halli lihtsa maakivi rahulikule kindlale vaiksevõitu töömehele kelle ühe teenena ei ole emakeele seltsi töö kunagi katkenud. Et nõukogude võimu tulekul, kui peaaegu eranditult eesti seltsid suleti. Aga nüüd olen küllalt kauaks teid hoidnud minevikuradadel minevikku, mehi mälestamas? Muidugi ikka sellepärast, et nende töö vili meid kannab ja kannustab. Ja astume siis oleviku päevi, algas ettekannete kuulamisega ülikooli peahoones, kus alles teist päeva suvises sisse pürgijate Mesipuu. Kõik hirmus kenad, hirmus noored. Nagu kunagi ütles oma Tartu nostalgilised luuletuses August Sang. Aga jäägu nad sinna sumisema, nende seas ehk ka mõni tulevane emakeele seltsi liige. Ja alustame Veski päeva. Seltsi esimees Matti Erelt juhatas päeva sisse. Ja teema on Eesti keele arendamise strateegia ja selle koostamine. Koostada midagi sellist, mis oleks eesti keele uurimise arendamise programm oli meil juba 95. või 96. aastal, ma täpselt seda ei mäleta. Ja see oli tingitud mitmest asjaolust. Aga tollal tegutses veel keeleamet ja keeleamet. Ametile tehti ülesandeks koostada selline eesti keelepoliitika, avakelle amet seda ka tegi. Aga paraku olid koostajad teised, kes võib-olla olema oleksid pidanud ikkagi rohkem keeleametnikud kui keeleõpetajad, keeleuurijad ja eesti keele professorid ei olnud selle programmiga rahul ja otsustasid luua eesti keele professorite nõukogu kelle ülesannete hulka oleks kuulunud ka siis eesti keele uurimise programmi koostamine. Sellest ei tulnud siiski midagi välja, kuid pisut hiljem pandi alusharidusministeeriumis keelenõuniku kohale ja sellele kohale nimetati tööle Jüri Valge. See mees on head tööd teinud ja ellu kutsutud keelenõukogu tõepoolest asjatundlike inimeste rühm, kes saigi oma põhiliseks tööülesandeks koostada eesti keele arengukava. Miks on selline kava vajalik? Mati Erelt. Üheksakümnendad aastad on teatavasti olnud pöördelised aastad igas mõttes ja ja pöördelised ka eesti keele seisukohalt. Kui me veel 80.-te lõpus ja 90.-te algul rääkisime vene mõjust eesti keelele ja suurtest ohtudest natukene liialdatuna hiljem selgus, et või noh, mõnele ka varem. Et ega need ohud nii kohutavalt suured ei ole, ei olnud, aga väliseestlased, kes tihti olen küll olid pidanud Nõukogude Eestis räägitavat keelt punaste politrukkide keeles? No väga vähesed muidugi neist enamik ei suhtunud asjasse, nii, aga sellist suhtumist ka esines. Ka need olid pisut hämmastunud sellest seisukohast, et meie keel on nii kangesti vene keeles risustatud. No igatahes, see seisukoht on tasapisi taandunud. Kõik need arvamused eestlaste kohta, kuid poolkeelsete kohta ja nii edasi on kuskile õnneks kadunud. Aga reaalne oht on, on ikkagi lääne poolt inglise keele mõju. Ja mitte lihtsalt inglise keele mõju, vaid pigem siis võiks öelda niiviisi, et motivatsiooni vähesus kasutada eesti keelt nii eestlastel endal endil kui ka sellest tulenevalt ka muulastele. Nii et need kaks asja on ilmselt tihedalt seotud. Nii et motivatsiooni vähesus kasutada eesti keelt nii eestlaste puhul kui ka venelaste või üldse muulaste puhul. On üks üks põhiasi, mis nõuab sellise riikliku plaani tegemist, mis tõstaks seda motivatsiooni. Kuulakem nüüd ka mõnd lõiku Jüri Valge ettekandest. Ta rääkis üksikasjaliselt selle Eesti keelestrateegia koostamisest ja näitas graafikuid tabeleid seinal. Seda me siin raadios teha ei saa, aga ma valisin mõned põhimõttelised nad kohad. Sellest saab loodetavasti reaalne plaan, mis arvestab meie ühiskonna tahet ja riigi võimalusi. Eesti keelenõukogu, kes on põhiline strateegia tegija ning selle tegemise tulemuste eest vastutaja ei pea ennast sugugi maailmatargaks ega ole kõike strateegia projekti kirjutatud ning veel kirjutatavad ise välja mõelnud arutelusid selle üle, kuidas praegusest eluolukorrast tulenevaid järeldusi keelestrateegia soovitusteks vormida. On peetud noh, peetakse väga paljude valdkondade spetsialistidega. Oluline osa keelestrateegia põhimõtteliste probleemide lahendamisel on mitmesugustel konverentsidel. Möödunud aasta detsembris toimus keelefoorum, kus käsitleti ajakirjandus, õigus, haldus ning infotehnoloogiakeelt. Aprillis toimus Tallinna pedagoogikaülikoolis neljas rahvusvaheline rakenduslingvistika konverents kus üks hüppaja oli pühendatud keelestrateegiale. Ka tänane koosolemine kuulub nende konverentside rikk ritta. Tulemas on strateegia, vastavaid osi käsitlevad rahvusvahelised konverentsid, keelekorralduskonverents, emakeel ja teised keeled, neli. Konverents, keel ja identiteet ning Helsingis peetav eesti soome keelestrateegia alone ühiskonverents. Lisaks on plaanis projekti tekst arvamuste avaldamiseks avalikkusele kättesaadavaks teha. Tõenäoliselt me teeme seda elektrooniliselt. On ju loomulik, et kogu rahvast puudutavat plaani ei saa teha rahva eest varjus seega on keelenõukogu huvitatud avalikus tulemusest. Teisalt on keel nähtus, mille kohta igaühel on midagi öelda ja natuke probleeme meil nende arvamuste ärakuulamisega on. Sest me ei taha nii-öelda uppuda sõbralikesse kindlasti sõbralikesse, kuid tegelikke keeleprotsesse ning nende põhjuseid mitte mõistvatesse soovitustesse. Tõenäoliselt on aeg, millal oma arvamust avaldada võib suhteliselt lühike, mõtlen mõni nädal. Kindlasti soovime aga teada nende valdkondade juht, spetsialistide juht institutsioonide arvamust, keda Eesti keele arendamise strateegia elluviimine puudutab. Näiteks ministeeriumid, Teaduste Akadeemia, Eesti keele instituut, keeleinspektsioon, õiguskeele keskus ja nii edasi. Toetust keelestrateegia projekti rahvusvaheliseks ekspertiisiks oleme palunud Euroopa nõukogult ning Lootust selle saamiseks on ka antud ning on olemas ka tagavara variant juhuks, kui peaksime väljastpoolt Eestit tulema arvamuse eest ise maksma. Kõik äsja nimetatud arutelud, arvamused ja ekspertiisid võtab kokku viiendal detsembril toimuv keelefoorum mille käigus ja järel on võimalik teha strateegia projekti muudatusi. Loodetavasti jõuab keelenõukogu need muudatused detsembri lõpuks ka ära teha. Strateegia vastuvõtmise järgnev pärast detsembrit on üpris rutiinne. Haridus ja teadusministeerium esitab selle kooskõlastamiseks kõigile ministeeriumidele. Koostöös keelenõukoguga arvestab osa tehtud kustest ja osa jätab nähtavasti arvestamata. Eriti oodatud. Muidugi on justiitsministeerium ja rahandusministeeriumi seisukohad. Eelnõu arutab vabariigi valitsus ning riigikogu kultuurikomisjoni kaudu jõuab strateegia eelnõu Toompeal saali, kus 101 meie poolt valitud rahvaesindajad võivad eelnõule seaduse jõu anda. Vastuvõtu järel on strateegiadokument, millele toetudes luuakse uusi õigusakte ja planeeritakse riigieelarvet. Mis saab siis, kui riigikogu selle strateegia vastu võtab ning selle soovitused ellu viiakse? Võiksime püüda kujutleda ennast 2010.-sse, aastasse. Loodetavasti on siis nii riik kui selle kodanikud omaks võtnud ühesõnaga ja ühe koma võrra muudetud põhiseaduse preambuli. Presidendi akadeemiline nõukogu on vastava ettepaneku teinud ja keelenõukogu on seda ettepanekut toetanud. Uus sõnastus kõlaks nii. Riik. Ta peab tagama eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Te saite kõik aru, missugused sõnad ja kuhu on lisatud praegu meie põhiseaduses preambulis sõna keel ei ole. Loodan, et eesti keele staatus on kõrgem nii riigi kui rahva eriti selle nooremate liikmete silmis. Et meie seadused on arusaadav omas keeles kui praegu. Et arenev Eesti oskussõnavara tõrjub edukalt kohmakaid toortõlkeid. Et avalik keelekasutus kaasaarvatud infotehnoloogia on valdavalt eestikeelne, kvaliteetne ja kasutajale ka majanduslikult kasulik. Et keeleteadlik lugeja on sundinud meediaväljaanded kasutama kvaliteet keelt. Et meie haridussüsteem ei tooda ühelgi oma tasemel keeleoskamatuid lõpetajaid. Et teadust tehakse ka eesti keeles ja et eesti keel ise on hästi rahvusvaheliselt aktsepteeritaval tasemel uuritud. Et lõpetatud on Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu koostamine ja olemas on etümoloogia sõnaraamat. Et meie hinnalised keelekogud on korrastatud ja moderniseeritud digitaliseeritud laser, plaadistatud, et on olemas tuvastussüsteem ja selle aktuaalsem rakendus niinimetatud autod, automaatne diktofon, mille sisendiks on sidus eestikeelne kõne ja väljundiks ortograafiline tekst ja palju palju muud. Lõpetuseks tahaksin nimetada veel ühte aspekti. Euroopa majandusruumiga paratamatu liitumise miinuspoolena on nähtud ohtu väikerahvaste keeltele. Ohud on kahtlemata olemas, aga need ohud on olemas ka ilmasele liikumiseta ohtude kõrval. On aga ka võimalused. Pole saladus, et just Euroopa ühinemise tingimustes on paljud väikerahvad hakanud senisest enam tähtsustama oma identiteeti ja leidnud selleks ka võimalusi. Tahaks loota, et 2010. aastal on oluliselt eesti keele oskus ja kasutusvõimalused välismaal. Et Eesti kultuuriruum on saanud laius juurde ning Eestis on selle Laiuse olulisusest ka aru saadud. Samme selles suunas astutakse juba täna. Koos keelestrateegiaga on lõpule jõudmas ülevaate teose Estonian längvits, trükki toimetamine. Mõne minuti pärast algab haridus- ja teadusministeeriumis koosolek, kus me hakkame valima eesti keele lektorit Pariisi. Nendes ajaloolistes ja geograafilistes tingimustes, kus eesti keel on arenenud ja kusse riigikeelena teaduse ühiskonna kõikide toimimisalade keelena Euroopas tunnustatud ametliku keelena funktsioneerib, on minu arvates ime. Koostatav Eesti keele arendamise strateegia on kindel plaan kindla eesmärgiga. Tuleb luua tingimused selleks, et see ime vastavalt meie põhiseadusele kestaks ja kestaks. Nii rääkis Jüri Valge uskugem. Mina küll usun. Või tahan uskuda, et see kõik nii läheb. Täna kuulasime optimistlikku vaadet eesti keele tulevikule kuid oli veel teisigi ettekandeid. Professor Martin Ehala rääkis oma tuntud teemal. Keelehoiakud ja nende kujundamine. See on siis see koht kuidas inimeste südamesse süstida seda, et nad tõepoolest tahaksid olla eestlased, tunda end siin oma maal hästi ja austada, pidada lugu oma keelest. Martin Ehala ettekandes kuuleme kokkuvõtet mõnes järgmises keelega saates. Tänaseks on aga keelekõrv kuulatud. Saate toimetaja Mari Tarand soovib teile head suve ja kutsub jälle kuulama nädala pärast.