1954. aasta Tallinna konservatooriumisse lennust on millegipärast väga vähe järele jäänud. Jaan koha on nüüd üks järjekordne sellest lennust kes läks igavikuteele. Riisalu ütleme Jaan koha ja sina dealite Elleri lapsed. Podolski oli Eugen Kapi õpilane ja. Podolski alustas varem, aga lõpetas koos meiega. Ja üldse terve selle kursuse pealt on kuuldavasti vähetegevaks muusikuteks jäänud. Mis juhtus selle aastakäiguga? No ma ei oska öelda, eks nüüd aastad on oma töö teinud ja praegu nendest, kes minuga koos lõpetasid, on veel, tegutsevad? Vist ainult Peeter Lokk. Tartus, Tartus koorijuhina ja kaviva väinmaa on klaverisaatjana minu teada veel ikkagi ametis. Aga ülejäänud on, kes pensionil ja, ja kes ära lahkunud meie hulgast. Tegelikult see on ju natuke varavõitu 54. aastal lõpetajad on praegu pisut üle 60. Nojaa, aga meie hulgas oli ka palju neid, kes tegid sõja läbi, meil oli seitse, kaheksa kuni 10 aastat vanemaid mehi, meie hulgas nagu Viktor räinla Roland Laasma. Nii et see on oma pitseri jätnud. Eks need ajad olid nagu nad olid sõjaaeg ja sõjajärgne aeg ja kõik on mõjunud. Ja teiseks, kas võis ka mõjuda see viiekümnendad Nende aastate teise poole ja 60.-te kas see kooriumis tegelikult teie põlvkonnale pärast kasvatoorium lõpetamist nüüd lasus nii kultuurikunstis, säilib pidamise edasiviimise osas kui ka neis tingimustes noh, ütleme ka puhtad Mistatiivselt ja juhtivalt sellega tegeleda. Kas see võis ka mingil määral koormata Ta rohkem teid kui ütleme varasemaid hilisemaid? Eks kindlasti, sest kõik need, kes minuga koos omal ajal õppisid ja kellega koos me ka tööle asusime kõigil tuli võtta üsna vastutusrikkaid, ülesandeid endale. Ja nii, no alates seal koolide juhtimisest kuni kuni igasuguste muude juhtimise ametiteni välja. Nojaa, jaan kohale ju ka, eks ole, ta oli pikka aega neljade Liidusse ennem seda oli küll pisut neutra ja sama töö peal raadios toon meistrina aga siiski jälle, vahepeal oli ta ju ka pedagoogi ametis alguses, eks ole. Tartu muusikakoolis hiljem pedagoogilises Instituudis, eks, nüüdses pedagoogikaülikoolis. Sina olid kaua aega raadio, muusikasaadete peatoimetaja väga rasketel aastatel minu arvates. No enne seda pärast lõpetamist ma olin ju kultuuriministeeriumis kolm aastat muusikaosakonnas inspektoriks ja, ja siis kui kostvasse ülem rajala suri, siis ma olin ka tema kohusetäitjaks ja see oli just see periood, kus 54. 56., kus 156. aastal tuli Eesti kunsti dekaad Moskvas läbi viia, ma olin praktiliselt selle staabi ülem ja, ja 57. noorsoofestival Moskvas, nii et eks need on kõik mõjunud meie põlvkonnale. Ja ma nii vaatan, et tegelikult ju meie põlvkond see on veidi veidi suurem, kui, kui see meie lend võtame paar lendu tagasi ja, ja paar-kolm lendu edasi veel sealt. Siis saame sellised nimed. Enne meid aasta enne meid, lõpetas Eino Tamberg, Harri Otsa, kaks aastat enne meid lõpetas Uno Naissoo. Pärast meid oli Aarne Oit. Veidi hiljem tuli juba Jaan Rääts ja teised, nii et ma loen, et kogu see plejaad on tegelikult see 60.-te aastate põlvkond mis oma loominguga hakkas tooni andma kusagil 57.-st aastast alates. Kui Eino Tamberg tuli oma kontsert Agrossoga, Jüri Salu kolme eesti tantsuga välja. Ma arvan, et sellest ajast kas nagu selline eesti muusika värskenemine, kuigi ka vanemad heliloojad tõid üsna palju uut pidevalt Meie loomingusse ja ma leian, et selline järjepidevus on nagu kogu aeg olnud. Nüüd meenutades lähemalt kolleeg Jaan koha. Sa töötasid ju temaga pärast konservatooriumi Velga koos raadioperioodil sinna peatoimetajana, tema toon meistrina mõnda. Tol ajal raadiotöö soosis loomingut. Ja kuivõrd see võis olla ka ütleme koha tolleaegse loominguperioodi ütleme, helgem viljakam periood. Siin ma võiksin öelda seda, et jaan koha tegelikult koos Eino-Jüri saluga tuli raadiosse tööle juba konservatooriumi teisel kursusel ja mõlemad tulid tööle, raadiotoon meistriteks, see on, nad hakkasid helisalvestustega tegelema muusikaliste kollektiivide, ka nad olid sina peal sellisel juhul ja, ja mitte ainult kollektiivide, vaid ka solistidega, kogu meie muusikaelu oli ja on ka praegu tool meistritele ja hilisema nimetusega helirežissööri teleüsna noh, nii nagu teiseks kooliks. Ja ma arvan, et see aitas. Ja, ja laiendas Jaan koha teadmisi üsna palju pärast konservatooriumi lõpetamist oli Tartus, neli aastat oli pedagoogikas seal ja siis ta tuli tagasi Tallinna. Tuli tööle Eesti raadiosse, esialgu välissaadete toimetuse toimetajaks. See oli ainus vaba koht, kuhu oli võimalik teda vastu võtta siia muusikatoimetajaks, välissaadete toimetusse. Ja üsna varsti sai ta sealt edasi helirežissööri ametisse, aga see oli juba seotud kuuldemängudega kuuldemängude kujundamisega. Ja ma arvan, et see oli teine niisugune õnnelik lahendus Jaani jaoks, mis aitas. Tema loomingus leida uusi värve. No ma mõtlengi just, sest sel perioodil sündisid läbi kuuldemängude võib-olla kõige tuntumad tema lood kas või võtame need Buratino, loodi Buratino laulud, samuti aatomilaulud ja terve rida veel sealt. Ja päris kindlasti ja siin peab ütlema, et, Jaanile oli üks huvitav omadus tema loomingulises. Tegevuses, mis minu arvates on väga oluline heliloojale nimelt kujundi erksus ja kujundi värskus ja see tuleb ju kohe nendes lauludes esile. Võtame tagurpidi polka puhkpilliorkestrile. Ja see on üks asi, millele omal ajal ka professor Eller väga suurt rõhku pani. Ja ilmselt Jaanil oli looduslik kanne just värsket ja toredat kujundit muusikalist materjali leida. Praegu tagasi vaadates pisut tolle aja koha loomingule näib mulle, et, et selles on väga palju otseseid seoseid muinasjutuainesega kirjandusliku ainesega ja just nimelt eesti ainesega. Kui ma lehitsesin läbi meil raadius olevat kardetud teki siis ma märkasin hämmastusega, et tema tekstid pärinevad eranditult eesti autoritelt. Ja siit järgmine tema programmilisus. Ma mäletan, kui ta lõpetas konservatooriumi sümfoonilise muistendiga, siis oli see ju kirjutatud Kreutzwaldi muinasjuttude ainetel. Hiljem, kui tulevad raadio, kuuldemängude muusikat, kuri kuningatütar ja, ja terve rida siis selles on tohutu hulk väga ilusat muusikat, mida ta eraldi välja toonud ei olegi, mis ongi jäänud justkui kuute mängude muusikaks. Aga paljud heliloojad on ju tegelikult ka nende kuuldemängude teemadel pärast hiljem eraldi sõita Te välja andnud, noh, võtame kasvõi Tambergile, on ju see omal ajal pluss ka abielu teemal mis oli kuuldemängu muusika, algselt on tehtud süüdina jaan koha, millegipärast oma kuuldemängu muusikat niimoodi eraldi serveerinud. Ja ma ei tea, miks ta seda ei teinud, nähtavasti ta arvas, et on aega nende juurde veel tagasi pöörduda ja otsis kogu aeg uusi lahendusi ja uusi mõtteid. Üldse. Kui meie põlvkonnast rääkida, siis. Ma peatuksin veel ühel probleemil, mis tühistab meie põlvkonda tänasest tänastest ja, ja pärast meid muusikasse tulnutest. Nimelt ärgem unustagem, et mis aeg see ikkagi oli? Konservatooriumis õppimise ajal. Stravinski oli peaaegu vaata, viimane helilooja, kelle nime võis üldse suhu võtta. Tema muusikaga tutvumine, see oli hoopis keerulisem juba. Ja tänu sellele, et Jaan ja ka Jüri salu Heino olid siin, raadios, oli neil ligipääs ka mõningatele muudele materjalidele mida me siis üheskoos teinekord tudengitele vaatasime. Siia hulka võib lugeda Tubina loomingut mida täiesti põranda all tuli tol ajal uurida. Kui nüüd võrrelda sellega, mis praegu toimub, milline informatsioon praegu noortele kätte tuleb juba lapsepõlvest alates siis võib aru saada Eks me oleme nüüd juba vanemaks generatsioonis võime ennast lugeda. Miks meile on jäänud lähedaseks need mõtted, mis tookord vargsi sai nagu omandatud. Eks sellel oli meie jaoks küllaltki suur väärtus, see oli kahtlemata kulla väärtusega oht ja sellepärast, et teine alternatiiv oli kirjutada täiesti sellist. Trafaretselt muusikat meda üle üle terve selle suure maa oli üsna laialt. Seda viimast, sest partei valitsus ootasidki Juhane küürilist muidugi jõud. Ja küsimus oli selles, et kuidas serveerida ja olla nii, et sellest võimalikult kerge valuga mööda ja läbi saaks. No ja sellepärast, et siin, kui need esimesed värskemat luulet tulid ja juba toodekafoonia nime võidi suhu võtta siis seda samastati kakofoonia ka, nii et ega siin oli, oli üsna palju tegemist, et läbi lüüa nendest barjääridest. Nüüd sinu näol sõber, on ju tegemist ka Jaan koha kunagise majakaaslasega. Kui valmis heliloojate maja, siis olite te esimesed selle maja asukad. Ja siiski aastakümneid elasite. Kuidas toimus? See elu seal. Kus tundsime ennast veel selliste noorte ja täis elujõulistena, see oli oma 30 aastat tagasi ikkagi. Ja meil käis koos selline seltskond hagu koha Jüri Salu, Tamberg tormis ja mina. Ja selle kooskäimise ajendiks olid iganädalased pritsiõhtud. Ja kord olime ühe kord teise juures kordamööda kusjuures rohkem võib-olla võib-olla rohkem aega, kulutasime jutuajamiseks ja vestlusteks igasugustel teemadel. Aga muidugi ka. Üritasime pritsi mängida nii palju kui meil oskusi ja jõudu selleks jätkus. Ja ja selle maja mõnigi ühistöö. Kas või võtame seal all saun õue peale garaažid. Needki tekkisid sellise kollektiivse loomingu viljana töö viljana. Ja ma mõtlen hetki, saunaõhtutel oli neid arutlemise ja jutuajamisi ja tõsiseid nõupidamisi küllalt palju. Ja loomulikult seal tekkisid siis juba omad omad seltskonnad, kes kes kellega käisid, aga see seltskond, kellele ta, keda ma ette lugesin, see oli niisugune täiesti regulaarne ja kindel iga iganädalane, iganädalane seltskond, kus arutati ka väga tihti hiljuti liidu organisatsioonilisi probleeme ja ja ma mäletan, et kui seal tekkis küsimus, et Edgar Arro tahab helioliidu vastutava sekretäri koha pealt ära minna siis leidsime koos, et Jaan oleks võib-olla kõige sobivam kandidatuur seda kohta täitma ja ja nii see läkski. Nii et siis teie pressiklubi oli selles süüdi, et Jaan nii mitmeks aastakümneks pikaks ajaks vastutava sekretäri koormama kael võttis rado tuli sellega päris toredasti toime ja ta jätkas Varro niisugust täpset ja punktuaalset joont fikseeritud kõik loometööd fikseeriti organisatsioonilised tööd ettevõtmised ja ma usun, et uurijatel on ajaloo jaoks kõik materjalid siiski korralikult ja korrektselt talletatud. Mida kahjuks hilisema perioodi kohta enam öelda ei saanud. Jah, hilisema kohta ma isegi ei oska enam, ei palju öelda, sest ma olen jäänud nagu kõrvale kõigist neist asjadest ei ole enam nii. Igapäevase elu sees. Nüüd aastatepikkuse läbimisega on kindlasti sulle midagi Jaan koha loomingust. Oli see viis lindudest ja mida Tiit kuusikule ta pühendas ja need viis lindu eesti luulele oli omal ajal. See oli üsna varsti pärast lõpetamist, kui ta selle kirjutas. Ja see oli minu mälu järgi üks väga kena vokaaltsükkel mille tolle aja kohta värske ja loomulikult loomulikult minu arvates vääriksid need praegugi veel esiletoomist ja võib-olla ka orkestreerimist, sest nad on klaveri, saadan küllalt orkestrile. Ja ta on päris värvikas, sealt annab midagi toredat teha.