Londoni lääneosas on ilus elamute rajoon palju rohelist ja maja Majas kinni. Ühes sellises tänavas asub Londoni Eesti Maja mille hooldajaks ja vaimuks on Reigo. Kuidas sündis Eesti Maja Londonis? Eesti maja idee algatati doktor Aru ja poolt juba 1948 ja 49 üheksa. Ja selleks loodi Eesti Maja ühing ja registreeriti majade ühingu juures Inglismaal. Londonis hakati kapitali koguma. Aga kuidas tekkisid üldse esimesed eestikeskused Inglismaal? Kõige esimene Eesti keskus Inglismaal loodi juba Wabariigi Alguga veel 1920. aastal nõndanimetatud Londoni Eesti selts, mis püsis ja mille ümber hakati ka teisi organisatsioone looma. Aga kui nüüd pärast sõda eestlaskond hakkas Saksamaalt massiliselt saabuma, siis ikkagi jäi Londoni Eesti selts Londonisse, peamiseks organisatsiooniks aga Bratwordi ja Lesteri Netgaks eestlaste keskust. Need leid, oma Etti, seltsid millega esimesed Saksamaalt emigreerunud politseilt tegelesid, ma mõtlen, töötasid või elatusteenisid. Lihtsatel töödel, naised tulid siia haiglatesse tööle sellise valgete luikede aktsioone, luiged ja Baltic segmets aktsioon. Mehed tuli Cheuroop Joan Vollanters organisatsioonina maal siia ja rakendati ka põllutöödele ja vabrikuks Nendesse. Kas kaevandustesse tuli väga harva söekaevandusse töölisühingute vastuseisu tõttu väga vähe, aga miks selle vastu oldi? Kardeti, et võib-olla löövad hinnad alla palgad, ma arvan nii. Kui suur oli eestlaskond Londonis algul, see on siis 47 48 49. Raske öelda, võib-olla paari 1000 ringis. Praegu on Inglismaal üldse paar 1000 eestlast, võib-olla ka võib-olla Londoni ümbruskonnas kõige rohkem 2000 kindlat arvu mäe kunagi ei tea, kas oletatav siis, kes on nagu järgi jäänud või on etnilisi eestlasi siiski rohkem, tähendab need, kes enam ei valda eesti keelt, eesti kultuuri näib olla rohkem. Praegu. Aga nad ei ole muidugi registreerunud ühegi Eestis organisatsiooniga. Nii tuleme nüüd tagasi Eesti maja juurde. Tähendab Eesti maja loodi, mis aastal 1949 registreeriti põhikiri aga majavaldus saadi 1956 alles alles 56. Kindlasti vajas mingil määral kohendamist väga palju kohendamist selleks põhikapitalile, lisaks saime laenu üksikisikute käest, kes olid sel ajal juba 1956 suutnud koguda omale raha, mida nad poisid laenuks anda Eestimaale lühikese aja peale. Ja sellele kevadel siis tegi, tehti hädavahelised parandused. Kas Ma külge pandi? Pandi küll nõndanimetatud talgute korras, väga palju tööd tehti ära, vanad eesti kombed läksid siin Inglismaal käiku ja tõepoolest nii väga palju korraldati talgud värvimisteks siis sisemiseks tarbimiseks igasugused tööle, kus vähegi oskus töölisleedus omal jõul ilma rahata, ainult materjalikulud pidi maja kinni maksma. Muidugi mõista siia saabunute hulgas pidi olema ka väga palju erinevate erialade inimesi, külaoskus oli ka paljudel juba kodust kaasa tulla, olid ja oled siin, olid lukus, sepad, siin olid sepad. Siin olid ehitusmeistrid. Ja siin olid insenerid. Ja vaatan siin eriti maja on ju kaunis keeruline, mu pole väga palju inglise maju näinud. Aga ma näen, et ikka torutööd on minu arvates olnud erakordselt keerulised. Aga need on tehtud siiski inglise eriteadlaste poolseid, toru tööstikud, kuigi meil oli üks torutöötajaga siin, aga enamasti on need inglaste poolt rahast lastud teha. Sellepärast ma vaatan, et siin on hoopis teine süsteem turgudel kui üldse Eestis. Meil ei ole siiamaani niisugust süsteemi nagu siin maru peenikesed vasktorud Mediirust kunagi läbi, need elavad ju mitu inimpõlve üle, aga need on alles hilisemad torud, ma mõtlen, see kõige hilisem keskküte sisseseadeldis, see on, see on nüüd kõige moodsamad materjalist tehtud torudega ja aga veeton veetud siia-sinna ja, ja mitmele poole mööda maja laiali on küll, on küll, aga see on ikkagi, see on need tehtud ikkagi inglise asjatundjate poolt, aga mitte-eestlaste eneste poolt enam sellest eriteadlased on valgunud eemale või jäänud vanaks ja isegi pensile läinud. Ja vajas kindlasti Ralph Tomist ja kohendamist. Aga klopaatiga arhitekte, kes oli abiks siin eesti arhitekte siin ainult lühikesel ajal üks eesti arhitektist Kanadast külastas, siin aitas, aga meil on inglise arhitekt, kes on meid aidanud ja mitte iga kord oma nõuande eest raha võtnud. Võib-olla ka tasuks eesti rahvale öelda selle mehe nimi ja selle mehe nimi on John Smart Juhan Smart. Nii et isegi eestipäraselt võimalik seda meest hüüda. Juhan, ta on jonn ja smart smart tuleb siiski eesti keelde tõlkida ei saa. No selge millised Eesti organisatsioonid selle maja valmides selle maja juurde koondusid. Kõigepealt Eesti majaosaühing ise siis eesti klubi, kellele üriti alumine. Paar. Hiljem abistamiskomitee. Siis rahvatantsurühm hilisemal ajal harjutamas siin siis Üllepess organisatsioonid pidasid oma koosviibimisi siin. See peaaegu kõike. Katab peaaegu kõiki Londoni organisatsioonid. Kas selle maja juures on kunagi kakuur tegutsenud London Eestis seltsil oli oma laulukoor küll ja kas Londoni Eesti seltsil oli mingisugune teine residents? Kui Eesti ja ei olnud, siis nad olid aadress oli neil saatkonnas ja nad üürisid igasuguseid teisi kohti, kus nad halva hariduse said pidada. Aga alates 1956 on see koduks olnud Londoni Eesti seltsile. Kas te mäletate, kes on juhatanud eestiltsiku minu ajajärgul? Minule kõige hilisem ja viimane juhatajale Adik Torma. Siis oli veel üks lätlane, kes oli väga tihedalt seotud eestlastega, tema juhatas seda koorijat, aga enne seda ma ei mäleta, kes nad olid. Juhatan nende nimesid, ei ole, mul on küll selle üle ajalugu olemas, ajalooraamat, kust neid nimesid, et leida, aga ma ei mäleta neid. Kas praegust kakku tegutseb veel? Praegu tegutseb kah uue hooga noorema koorijuhi ja muusikateadlase Tiina metsmaa eestvedamisel. Mis ajast on Eesti selle ajalehe toimetus siis? Võib-olla toimetus on siin alates 1983, kus ajalehtede tehti siin. Hiljem varemalt tehti seda toimet helvema korteris alates 1983 lehte siin tehtud ja toimetatud ja talletatud. Kas LP elas Londonis ja ta elas Londonis, mitte kaugel eesti majast. Samasuguses, selles piirkonnas, nõndanimetatud Kensingtoni piirkonnas. Helbe maga seondub, üks lasi vähemalt selle 50 aasta sees puris Kõrbri laul külmule saamu põhja valge naine mille teksti autoriks on kirt helbena. Kas te mäletate seda laulu ka mina mäletan, seda ka mina, seda ei saa küll ette lugeda. Eesti Maja asukoht, Eesti Maja asunumber kaheksa test villas mess on äike lähemal tädingtoni raudteejaamale, Londonis, aga bussi peatustele on ainult mõne minuti jalutuskäigu kaugusele. Ja siit kui tänavalt sisse tulla ja siis lõike nagu pandus läheb allapoole ja ukse kõrval on siis siis Eesti maja samm vasakule jääb veel teine sissepääs paar trepiastet kõrgemale. See viib elu korterite juure Agasse paare astmega alla tulevaks sissekäigu juures viibet pika koridori, mis viib meid saali ja teistesse kõrvalruumidesse, mida kasutavad eesti organisatsioonid Londonis. Nii, no lähme siis seda pikka koridori mööda. Umbes kahe kahe poole meetri laiune. 15 meetrit pikk koridor ja otse vastas on siis saali uks, meil? Muidugi on siin kõik vajalik. Mööbel ja butafooria, mis ühele majale vajalikuks, osutub. Ka Eestiga kaart seina peal. Muide õigete piiridega. Ja nüüd saal. Saalil on laevalgustus, laevalgus, laeaken. Kui palju siia saali siit külalisi on mahtunud, siia võiks mahutada kuni 120 inimest istuma ja püsti seisma, aga mugavamalt 100 inimest võib siia istuma panna. Ja mis üritused siis, see saal on eesti keeles eesti meeles ära kuulnud. Kõige tähtsamad üritused, mida siin on korda saadetud, on muidugi alates aasta kalendriaasta algusega vabariigi aastapäev, 24. veebruaril maikuul, emadepäev, suvel midagi tähtsat sünni sügisel, esimene üritus on talis eestlaste päev novembrikuul. Siis tuleb vapp abistamiskomitee jõulupassaar ja siis tuleb jõulukuu. Londonis ka on olnud kunagi näitajad on olnud küll ja seal on näitetrupid, mõnedki inimesed on järele siin olla üksikud nimetan, kes siin on näitlejad olnud ja nende üks tuntud jõudoli liki toona omal ajal siin ja praegu nendest on ehkki muidugi erru läinud, pensionile elavad, aga need omalale Londoni Eesti Seltsi näitetrupp olemas. Liki toona tütre Elin toona teostega on eesti rahvas juba tuttavaks saanud. Kõik need Lotaloodia ja, ja omad tragöödiad. Aga veel seda saali vaadates. Ta on pisike, aga hubane. Ja pole unustatud ka neid, kes on oma teened andnud selle maja hüvanguks. Vaatan, on mälestustahvel seinal ja see mälestus aastal muidugi kõige esimene maja juhatuse otsusel oli Augusto tema mälestuseks, kes oli meil väga abivalmis selle maja idee loomisel ja selle maja murretsemisel ja samuti proua torma. Ja seinal on tahvel. Eesti vabariigi selle all, nimi August Torma 19 veebruar 1895 kuni 12 märts 1971. Eesti vabariigis tik Londonis 1934 kuni 71 ja selle all alistorma viies november 1896 kuni 28. mai 1970 aga siinsamas kõrval ka must tahvel. Londoni Eesti Maja mälestab annetajaid. Arvo Line, Vassili priimus, Juhan Pruuden, Ursula Pruuden, Paul-Sander, kes nad olid? Need olid kõik endised maja osanikud ja kes maja hea käekäigu üle muret tundsid ja, ja oma päranduse tompu jätsid teatavad summad Eestimaal ja mõned isegi väga suured summad, mis aitasid maja majanduslikult oma eelarvet ja parandustöid läbi viia. Ja need toredad mehed ja naised puhkavad nüüd siin Londoni kalmistul, Londoni kalmistul või, või siis mõnes krematooriumis tuvastatud. Aga siin all on üks väike sildike veel. Eesti Evangeelse luterliku koguduse Londoni kogudus Eesti abistamise komitee, Inglismaa eestlaste ühing, Londoni Eesti selts, Eesti maja, need on need organisatsioonid, kelle ühisel nõupidamisel ja otsusel mälestustahvel Torma tahaks siia ülesse panna. Nii, kuid sellel saalil on lava ja lavaramp kuus meetrit lai ja umbes neli, viis meetrit sügav. Siin saadud kindlasti nii mõnigi elamus ka kunsti ja kirjanduse vallast. Ja siin on, siin on väga toredad ja tõhusaid näidendeid ette kantud, sinuni laulukoorid laval laulnud. Siin on rahvatantsijad laval tantsinud, see näitab selle lavasuurust. Ja väike klaver. Ka Eesti ise on ka Eestimaale ja seovad nakatunud saadik Torma algatusel ja leidmisel eestimaale ostetud. Väike kabinetklaver. Esto firman. Shapell London. Kas ka kodueestlasi on selle pilli peal kunagi mänginud? Kodu Eestist tulnud kunstnikud on siin mänginud ja ahaa, kas te mäletate ühte? Ja kurivaim on siin mänginud tema hilisemad mängijad, aga enne teda mängis keegi teine, kes elas Soomes. Ellem ahaa, ega see Mart Lille ja Marttilile just, Mart Lille mängis meile mitu korda siin ülikooli aastapäeva. Aga sellel saalil on ikka teine oks. Ja lava pealt läheb ka kolmas uks. Need viivad riietusruumi ja meie kööki kohvikusse. Nii naastume siis higist läbi. Lava pool saalist pääseb kööki. Ja samuti köögist siis pääseb kohvikusse, kust, kes valmistatud toidud, joogid. Köögis ma näen, on suur kraanikauss, mitme valamuga, kuue auguline gaasipliit, mikrolaine, ahi, külmutuskapid ja noh, kõik siis, mis köögi juurde peab käima. Kapist seintes riiulid ja noh, perenaistele seemis köögi juurde kuulub. Ja arvatavasti teiselt poolt kööki kohe väike kohvik koos baariletiga siin ja kohvikeeduelektriliste. Paraatidega jälle seinal, Eesti kaart, sellist on teedekaart, mulle tundub nii raske öelda, see on minu isiklik kaateti. Eestist mulle keegi saatis sellena kunagi Rootsist mulle saadetud maid maakonnaga, aga see on sümpaatne on see, et selle kaardi ümber on kõigi linnade ja maakondade vapid. Ja mulle tundub, et see on käsitöö. Võimalik kaatse külmad, seda mulle, see kingite saadetega, ma ei tea kustkohalt mina teda Eestisse kaasaid olnud Igaljuhul teedevõrk on siin täiesti korralikult peal ja taas õiged Eesti piirid. Ja seda ma võin öelda küll, vanad haiged piirid. Siin on ruum, siin on kas siia panevad siis tegelased oma tegelased panevad oma riided tavaliselt ülemisse tuppa oma need neur külalist külalistele publikule publikule mõeldud ja siin ka peegel seinal. Ja natuke saab kohendada ennast ja, ja nii nagu nii nagu ikka. Üks vilets ruum peab olema ja ja muidugi unustatud. Seinte peal meenutamast kodumaad. Tallinna vaade Kadrioru rannalt ilmselt mere poolt. See on Kluge just röövi. Graafika ja Estonia, see on nüüd see Estonia, mis oli veel pommitama. Ja need pildid, muuseas tulevad mõlemad endisest saatkonnast. Pildid anti eestimaale enne kui saatkonnahoone müüdi. Ala, mis oli võimalik siia eestimaale anda, anti siia, mis viidi edasi Ameerikasse, dokumendid, arhiivimaterjalid, nii et need pildid on pärit endisest saatkonnast. Kohvikust lähme baari ka selline asutus kuulub Londoni Eesti Seltsi ja Eesti maja juurde. Paarison televiisor, seintele lambid, trapeeringut ja seal on siis laurumid, väiksed lauad, ruumid kõrval ka mänguautomaat ja ka siis ja muidugi palju ja siis kunstnik viidaiuse poolt valmistatud pano. Ahaa, see just enne paljus mu pilku ja see on väga huvitav tehnika. Kuidagi reljeefne ja, ja mõõtmetelt laius üle kahe meetri kõrgus ligi kaks meetrit. Käsitleb Eesti rahvast. Kuidas siis öelda? Jaanipäeva pidamas jaanipäeva, jah, võib-olla jaanipäeva pidustused võib olla kunstnik viida Juuse valmistas selle eriti just Eestimaale ja eesti paaris seinale, kui me paare oli ümber ehitatud, et just meelde tuletada, et see on Eesti maja paar ja midagi väga eestipärast baari seinal ja muidugi, ega seda ühegi teise rahvaga seda maali, seda olustikku sellel maalil küll segamini ajada ei saa. Isegi taluhoone seal ülal nurgas koosnete suuskadega, see on ka. Nonii, ehtsalt eestipärane, aga mis mind selles mõttes hämmastav, et et kuidagi see, ta on arvestanud ka tulevalgusega. Ta viitab justkui jaanipäeva tõesti niisugusele hämarale ja kohe-kohe taas koit pakkavale päevale. Jaa, seda küll. Ma arvan, et ta oli küllaltki tähelepanu pühendanud kogu selle pildile ja selle asukohale. Ja ma arvan, et rahvuslikust seisukohast vaadates on see meile oleks väga väärtuslik kingitus kadunud kunstniku poolt seda kahtlemata. Mida on teada, mida ju see elukäigust Londoni perioodil. Ta oli kunstnik, tunnustatud kunstnik. Ta maalis ja mühisemate heita. Tema korraldas oma tööde näituse, korraldas Eesti majas siin, korraldas ka mujal ja hiljem tema tervise halvenemise tõttu ja asus elama Espaania säärele pitsa, kus ta lõpuks Kasuri Ja kas tal mingisuguseid sidemeid Boliivia aga ei olnud? Minu teada mitte mitte minu teada ei olnud mina tema elu just nii täpselt ei tea. Ei, ma mõtlesin seda, Polivari Anu võib-olla tal oli, aga kus, kuidas, kuidas ühendust tekkis ta, seda on rääkinud, aga mõtlen, et sellest on mitukümmend aastat tagasi. Kas ta esitles oma töid võib-olla kõnelisel rahvusvaheliste tellimustega korra? Võib võimalik küll, aga mina ei või seda võite kinnitada. Siin tänapäeval on veel. Eesti teise kunstniku Wiiralti tööd on. Tüdruk eesti tüdruk. Kas need on ostetud testima ei näidanud, et need annetut kellegi poolt, kellel oli rohkem Wiiralti taid ja Nad annetasid Eestimaale sest sineeringuid järgi tundub olevat tegu originaalgraafikaga. Võimalik. Ja veel siin. Maotiiger üks variantidest keelata ja, ja siin on ka virandi võrgu üks variantidest veel üks on siis üles panna, sest seal mitu ja soleerinased piiralti kuuluta, jah, jah. Ma võin kuulsamaid, ma ainult niimoodi öelda, et sellest on mitukümmend aastat tagasi, kui need õige arukalt piiraldi. Meile annetati Eesti mäel, aga kuna meie Eesti maja kasuta ja mitte ainult eestlaste poolt ka ingliseorganisatsiooni poolt, kes kohalikult siin asuvad selle tõttu usaldatud pilte seina peale panna, et võib-olla keegi võtab kaasa. Aga praegusel ajal on maja päämiselt kasutada eestlaste eneste poolt, et need maalid on uuesti tekkinud seinale. Eks elu teeb oma korrektiive. Ja ma usun, et seda massi, mis 30 40 aastat tagasi oli siin Eestimaal vist enam ei ole. Ei ole, siin oli. Kui mingisugune üritus oli korraldatud, siis eriti suvepäev, vabandan öelda suvepäevad, toitlustamine, siis koridorid ja saamid ja kõik kõrvalruumid olid puupüsti inimesi täis. Oli raske liikuda, kui neid üritusi korraldatakse. Me oleme tänulikud, kui meil tuleb 50 60 inimest kokku 80 inimest, võib-olla vabariigi aastapäeva puhul ja võib-olla sama palju emadepäeva puhul tavalistel üritustel. Kokkutulijate arv on võib-olla 25 30 40. Organisatsioonide peakoosolekutest ei võta mitte üle 20 25 inimesega, kuigi liikmete arv ulatub paarisajal. Kuidas andmeid? Kas teistes keskustes on olukord parem? Lesteless liikmeskond on või arvuliselt suurem. Aga koosolekutest osavõtjate arv? Ma ei usu, et see on palju suurem kui Londonis. Bradfordis on kõige arvukam eestlaste ühiskond ja sealt võtavad Kosovo, kuidas 10-st osa inimesi samuti kui need, need on üritused, kasla laulukoorietendused või, või näidendid või midagi muud. No nende aastakümnete jooksul on juba tekkinud teine ja kolmas eestlaste põlvkond. Kas tegelikult seda kolmandat põlvkonda ikkagi on veel olemas, no teda ikkagi on, me teame, et nad on nad ja nad on võib-olla ka eestlaste seisukohalt vaadatuna võib-olla umbkeelsed, aga nad muidugi on eesti vaimu, nendes on ikkagi vanavanavanemate ja vanemate poolt nii palju sisendatud, et nad tahavad ikkagi eestlaskonnaga läbi. Tema käia aga häbenevad, kuna nad ei saa oma vanemat emakeelega oma asju ajada. Mind hämmastadki, et nüüd eestlased, kellega ma siin kokku puutunud ja kes on juba tõesti ligemale 50 aastat siin elanud kuidas teie olete suutnud säilitada nii ja, ja korreks eesti keel? Ma arvan, et mu eesti keel võib-olla korrektne võib ta küll, aga ma tunnen seda ise, kui ma kodumaalt tulnud eestlastega juttuaan. Nende keel on palju teravam ja mina arvan, et inglise keelt rääkides nii sagedasti peaaegu iga päev, päev. See, see teravus, minu eesti keele teravus on ära kadunud, kuigi ma veel sõnu valdan java kirjutada oskan ka veel. Aga kuidas on näiteks, ütleme, teise ja kolmanda põlvkonnaga nendega väga raske, need purssivad keeltki, aga purssivad kirjusada üksikud üksikud räägivad seda hästi ja põhjus on lihtne. Puuduvad eestikeelsed koolid ja puuduvad ka eesti keele kursused, mida omal ajal korraldati. Pikka aega oli väga raskel noorukile ja lapsele ja noorele inimesele selgeks teha, milleks talle üldse teises keskkonnas eesti keelt vaja. Ja võib-olla ta sellega leppisite. Talle see vajadus selgeks suudeti teha, aga ta ei olnud täitsa saanud kusagilt saada pida kõigil vanematel puudus oskus õieti keelt õpetada, nii kui on tarvis, et kõik ei olnud mitteperekondades, kus vanemad olid võimelised õpetama seda õiget eesti keelt ja koolis käies tööl käies. Noored rääkisid inglise keelt. Vanemad ise hakkasid kapurssima juba inglise keelt rääkisid juba mõned väljendused olid inglisekeelsed selle asemel eestikeelsed ja selle tõttu võib-olla viga ei seisa mitte ainult noortes. Aga kahtlemata, aga siiski, kui mõelda nendele lahus oldud aastatele ja nüüd sellele võimaluse jälle koos tegutseda ja mõelda siis minule tundub, et eesti pagulaste olek mööda maailma on hetkel pisut kasulik olnud. Näiteks siinsamas Londoni Eesti Majas, saiu, esimese peavarju ka uue Eesti saatkond. Jah, see on õige menna isiklikult ma leian, et me oleme teatava misjonitöö siiski suutnud teha välismaal elades ja eriti eestlas iseloomu, eestlaste rahvuslikku iseloomu ja nende vajaduste, nende tungi iseseisvusele inglastele seletada, niipalju kui seal võimalik olnud kokku puutudes iga päeval, kas töö juures kusagil mujal. Ja minul isiklikult on eriti hea meel, et, et Eesti maja Londonis asus ja oli nii tarvilik. Esiteks informatsioonibüroo loomisel sellele ruumile astmeliseks, hiljem vabariigi uuesti väljakuulutamisel ja saatkonna loomisel saatkonna ruumid andmisel, nii et meie oleme suutnud väikse panuse panna sinna Eesti riigi loomise ja Eesti Londoni saatkonna loomise juures. No minu panus ei ole sugugi väikese panus on väga suur. Sest kui ei ole kontaktpinda, küll on raske. Ma olen lugenud mõningaid Tõnissoni mälestusi, kui ta omal ajal püüdis Londonis Eesti vabariigile tunnustust leida. Küll oli raske, ma usun, mõnes mõttes Ehikond tänastel välispoliitikutel pisutki kergem olnud. Ma nõustun seal küll, ma arvan, et siin siin pagulaseestlaskond on suureks abiks olnud sidemete loomisel ja olukorraga tutvunemisel ühest võõrast võõrasse maa, pin vennale sattuda võõrastes seaduste võrkujad ja reeglitevõrku, mis tingimata erineb Eestis Eestis olevatega. Nüüd siis, 24. veebruaril avati pidulikult Londonis uus Eesti vabariigi saatkond oma maja nagu öelda oma tuba ja oma luba. Kuidas jätkab tööd Eesti maja? Eesti majandus on vaiksem. Sest silma peal, kust alates kui saatkond välja kolis ja agaa meie lepime olukorraga, meil on siiski see rahuldust järelejäänud. Et meil oli see võimalus saatkonnale lühikeseks ajaks peavarju pakkuda ja nende olemasolu siin maal aidata ja kindlustada ja siit üleminekule uute hoonesse olinel palju kergem, kui nad oleks Eestis pidanud sinna tulema. Härra jäigot kindlasti poliittuttav ka Eesti saatkonna vana majaga olin küll ja aga mina ei käinud seal mitte nii sagedasti, kui mõned käisid inimesed, kes olid laulukoori liikmed, need käisid seal sagedamini laulukoori harjutustel, sellepärast et kadunud saadik August Torma juhatas laulukoori seal. Aga mina muidugi teadnud seda, seda, kuidas see saatkond välja nägi. Ast mitukümmend aastat parem ja kuidas ta hiljem välja nägin, ma nägin ka siis kuidas, millises olukorras oli ta just enne müüki. Ja kas ei ole huvitav Tartus, et endine praegune saatkonnahoone asuvad peaaegu üksteisest kiviviske kaugusel paralleeltänaval ja tõepoolest, võib-olla küll ja see võib-olla ei olnud niivõrd sihilik, aga see sattus sinna ka. Aga nendele Eestist tulnud inimestele, kes kuna hoone valikuga olid seotud Nendele kliendid on seal see piirkond väga meeldis, nad otsisid tingimata sellesse piirkonda saatkonnahoonet ja oli õnne, et just sattusid paralleel tänavasse USA saatkonnahoone ostmisega. Kas see praegu saatkonna trepi kõrval olev silt on vana saatkonna seinalt ei ole vana saatkonna seinal silt oli palju väiksem, siis see on minu teada on Soomes tehtud Eesti vabariigi valitsuse korraldusel ja tehtud kõikidele saatkondade ühesuguse Kuigis. Endise saatkonna silt vasksilt on kusagil olemas, aga see sobiks praegusele saatkonnale, kuna see olile Kessen legatsioon On ja praegune on suursaatkond. Seda silti poleks saanud uuele hoonele kasutada. Vannas endine minister, härra Torma oli minister. Praegu on meil saadik õieti suursaadik veel. Ja seda ainult vabariigi valitsus meil teada, mispärast see nii on praegune vabariigi valitsus ja mispärast selle suursaadiku juures üldse tullakse, see mind huvitab isiklikul ta mitte mindanud palju teisi inimesi ka? Te teate, mispärast? Ka ei tea kahjuks, aga mis on kummaline, nemad ütlevad et see olla tsiteeritud Briti välisministeeriumi poolt, et saad, Eesti saadik peab olema suursaadikuks nimetatud siin väike riik ja suursaadik. Tähendab, see ilmselt ei määra mitte ühesõnaga saadiku suurustega kaalu ega, ega ka riigisuurustega kaalub ja rahvaarvu ilmselt siin on tegemist diplomaatilisel statuudiga, nähtavasti ma arvan, see statuut võib sellepärast olla nii palju, kui mul on meeles. Eesti iseseisvuse ajal Inglise saadik asus Riias, aga oli määratud kolme balti riigi peale. Aga Nikol, nii palju kui ma tean, on praegu igas Balti riigis Inglise saadik sellega, et olukord on erinev, olukord on erinev ja olukord on nagu noh, kuidas öelda, Teile ka mõistetavam arvule kasulikum, sellepärast et Inglise kuningriik nähtavasti osutab väga suurt tähtsust, et tal on igas väikses balti riigis üks erinev saadik sama oli ju ka USA saatkonnaga vanasti? Jah, meil oli seal, meil ei olnud saadikud seal saadiku nime. Mulle tundub, et inglise valitsuse seisukoht on praegu erinev omaaegsest seisukohast eriti määrates igasse balti riiki saadiku. Võib-olla ta tahab sellega kindlustada ja vene kahtlevad arvamisi ära hävitada. Naginad saaksid õige lähemas tulevikus tulla tagasi Balti riikidesse. Ma okupatsiooni olla korra juurde tagasi, aga see on minu isiklik arvamine. Aga võib olla ka sellepärast, et kunagi Briti välisministeeriumi valitsus andsid välja meie kulla. Ja muidugi see on haige, nad hoidsid seda kulla siin, nad on seda kinnitanud. Et, et kui me peaks seda kulda tagasi maksma, siis nad maksavad meile tagasi, aga mitte sellesama kulla. Aga selle selle kulla väärtus, selle raha me saime. Nüüd võib-olla see suurem tunnustus on ka väike andeks palumine selle patu eest, mis nad meie arvel tegid? Võimalik on küll, aga mina olen selle üle palju mõelnud, kuna ma inglise valitsusse süsteemi väga hästi tunnen nende valitsuse ise saladusi ja nende kõhkleval seisukohti mõne olukorra suhtes välismaaga läbikäimisel, eriti nüüd balti riikidega, et igasse rikki määrates saadik, aga muidugi see on meile väga teretulnud.