Ellen Laidre sündis 1916. 16. aastal Tallinnas töölisperekonnas. Laulmist alustas Tallinna töölismuusika ühingu kooris. 1951. aastal lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi laulu erialal. Samast aastast võib ka lugeda Ellen Laidre riikliku filharmoonia solistiks. Kuigi koosseisuliseks solistiks hakkas alles 1955. aastal. 1971. aastal siirdus Ellen Laidre pensionile kuid sellega ei lõppenud tema kontserttegevus, vaid kestis edasi. Viimaste aastateni. Oma lauljateed tema oma sõnade järele alustas tema 1938. aastal. Ellen Laidre oli üks meie vähestest lauru solissidest, kes mõistis rahvamuusika ja rahvusliku folkloori kordset tähtsust meie noorsoo ja ültse muusikalise kuulajaskonna Essteetilisel kasvatamisel ning rahvusliku kultuuri arendamisel. Rahvamuusikale pühendatud loeng-kontserdid koos lektorite Uudocolgiga ja Helgi Ridamäega leidsid erakordselt suurt huvi kogu meie vabariigikoolides ja kultuuriasutustes. Ta teadis Concertreerimine sellisel küllaltki spetsiifilise programmiga. Pole kerge, kuid sügav muusikalise materjali tundmine ja valdamine tagas Ellen Laidrele tänuväärse kordamineku. Suure rahvamuusikuna sai ka teoks Mart Saare loomingu laialdane tutvustamine sest omaloominguliselt koelt oli see Ellen Laidrele sügavalt mõistetav. Tänu sellele sündis rida uusi laule, mis olid pühendatud Mart Saare poolt. Ellen Laidrele. Kuuekümnendatel aastatel oli minul õnn olla vahetult seotud Ellen Laidre kontsertidega. Sõitsime ringi mööda Lõuna-Eestit koos Elsa awessoni Udocolgiga. Need olid toredad päevad ja kujunesid koolides pidulikuks sündmuseks. Loomingulisele andele lisaks oli Ellen Laidre Laidrele kaasa antud südamlikus tähelepanelikkus ja alati rõõmus meel. Ellen Laidre oli tore kolleeg Saates Ellen Laidre, et täna viimasele matkale jäädavasse puhkepaika metsakalmistule ütleme selles majas, mis oli kaua aega loominguliseks koduks Me täname selle tehtud väga suure ja tänuväärse töö eest, mis on jätnud suure panuse meie rahvusliku kultuuriajalukku. Avaldan riikliku filharmoonia kollektiivi nimel sügavat kaastunnet omastele ja sõpradele. Inimestel ei ole enam üksteise jaoks piisavalt aega. Me kulutame end igapäevases töös. Raiskame sageli tulutult rabeledes olmesfääris ja unustame, et kõige väärtuslikum meie jaoks on teise inimese tähelepanu. Tema osavõtlikud, soojad sõnad, südamlik naeratus, abivalmis käsi. Kallis Ellen, sa oled juba väga kaugel kõigist maistest raskustest muredest. Aga meie seisame sinu kirstu juures võlakoormaga hingel. Viimasel ajal, kui sa pääsed kõige rohkem tuge ja tähelepanu ei jätkunud meil alati sinu jaoks aega. Sinuni ei jõudnud üks tähtis kutse. Teine tähtis kutse jäi hiljaks. Sul ei antud, pole tühist, kuid sinu jaoks väga olulist mälestusmedalit. Meenutatud kui erakordselt suure ja tänuväärse töö tegijana eesti vokaalloomingu tutvustamisel propageerimisel filharmoonia solistina. Ja nii mõnigi meist ei jõudnud sinu viimasesse peatuspaika. Hiiu mändide allak. Meie võlakoorem on sedavõrd suurem, et sina oled terve oma elu andnud endast lõpmata palju. Tuhanded muusikasõbrad on koos sinuga rõõmustanud ja kurvastanud, elanud üle ülevaid hetki ja masendus minuteid. Sul on neile kõikidele. On nüüd nii palju hingelisi ja vaimseid rikkusi jagada küll lavalt, küll igapäevases elus, küll oma kolleegidele. Veel aasta tagasi juba haigena jätkus sul jõudu ennast uuesti laulja vormi ajada ja tulla meiega koos esinema. Lemba hällilauluga. Ja vaevalt kolm kuud tagasi ronisid sa küll natuke Torisedes, kuid siiski vapralt neljandale korrusele. Loomised läbi oma kolleegid panid nad paika selle aktiivse ja sirgjoonelise suhtumisega inimestesse mis on sulle alati omane olnud. Ja kui keegi oleks siis meile ennustanud tänast kurba hetke, Me oleksime ta välja naernud, sina koos meiega. Kuigi nii meie kui sina teadsite juba tookord, et sa oled ära märgitud. Sa oled alati olnud äärmiselt otsekohene. Pole midagi jätnud enda teada, mis on väärinud teistele väljaütlemist. Sa oled olnud niisugune töökas, tragi ja tore eesti naine. Kellesarnaseid võiks olla tunduvalt rohkem kui need meie hulgas. Paraku on. Meie ütleme täna sinuga hüvasti. Aga mingil moel ja viisil elad sa meis kõikides edasi kuni meie lahkumistunnini. Veel mõni viiv. Ja me saadame teele ta uue kodu poole inimese. Ta austasime, keda armastasime kui inimes kui kunstniku. Kuid enne tuleme veel kõik. Hetkeks seisatas leinas. Ellen Laidre viimase voodi ees, ütleme mõttes tänusõnad kõigi selle ees mida ta oma Anne Soojuse oma ande oma kunstiga on andnud kõigile meile oma kaasinimestele. Läheme ja jätame viimast korda hüvasti.